Читать книгу Printsess ja mäekoll - George MacDonald - Страница 6

Kui ta üles jõudis, leidis ta end neljakandilisest kolme uksega ruumist, kaks üksteise vastas ja üks trepi vastas. Ta seisis hetke ja ta peas polnud ühtki mõtet, mida järgmiseks teha. Kuid kui ta seal seisis, hakkas ta kõrvu kostma kummalist vurisevat häält. Kas see võis olla vihm? Ei. See oli palju pehmem ning ühetoonilisem kui vihm, mida ta nüüd vaevu kuulis. See madal vurin kestis edasi, aeg-ajalt natukeseks vaikides ning siis uuesti alates. See sarnanes rohkem mesilase suminaga, kes on leidnud meelätte mõnes ümmarguses lilleõies, kui miski muu, millele ma hetkel mõelda oskaksin. Kustkohast võis see tulla? Ta pani kõrva esialgu vastu üht ust, et kuulatada, kust see tuleb, ja siis vastu järgmist. Kui ta surus kõrva vastu kolmandat ust, ei olnud kahtlustki, kust see heli tuli: see pidi tulema millestki selles ruumis. Mis see võis olla? Ta oli küllaltki hirmul, kuid uudishimu oli tugevam kui hirm ja ta avas väga ettevaatlikult ukse ja piilus sisse. Mis sa arvad, keda ta nägi? Üht väga vana daami istumas ja ketramas.

Võib-olla paned imeks, kuidas printsess võis öelda, et see vana daam oli daam, kui ma teatan sulle, et ta polnud mitte ainult ilus, vaid ka tema nahk oli sile ja valge. Ma räägin sulle veel. Tema juuksed olid kammitud laubalt ja näolt tahapoole ning langesid kaugele alla ja üle terve tema selja. See ei ole väga vana naise moodi, mis? Ah! Kuid need olid valged, peaaegu nagu lumi. Ja kuigi tema nägu oli nii sile, olid tema silmad nii arukad, et teda võis pidada vanaks naiseks. Printsess, kuigi ta poleks osanud öelda, miks, pidas teda tõesti väga vanaks - päris viiekümneseks, ütles ta endale. Kuid see naine oli veel vanem, nagu varsti kuulete.

Kui printsess vaatas teda hämmeldunult, seistes ikka veel ukse vahel, tõstis vana naine pea ja ütles lahkel, kuid vanal ja küllaltki väriseval häälel, mis segunes väga mõnusasti tema voki katkematu suminaga:

„Tule sisse, mu kallis, tule sisse. Mul on hea meel sind näha.”

Et printsess oli tõeline printsess, oli nüüd päris selgesti näha, sest ta ei jäänud ukselingi külge klammerdudes liikumatult vaatama, nagu ma olen kuulnud, et on teinud mõned, kes oleksid pidanud olema printsessid, kuid olid hoopis küllaltki labased väikesed tüdrukud. Ta tegi, nagu talle öeldi, astus kohe tuppa ja sulges ukse vaikselt enda järel.

„Tule minu juurde, mu armas,” sõnas vana leedi.

Ja jälle tegi printsess, nagu talle öeldi. Ta lähenes vanale leedile - üsna aeglaselt, pean tunnistama - kuid ei peatunud enne, kui seisis ta kõrval ja vaatas talle otsa oma siniste silmadega ja kahe sulanud tähega nende sees.

„Mida sa küll oled oma silmadega teinud, laps?” küsis vana leedi.

„Nutnud,” vastas printsess.

„Miks, laps?”

„Sest ma ei leidnud enam tagasiteed.”

„Aga sa oskasid üles tulla.”

„Mitte kohe - see võttis päris kaua aega.”

„Aga su nägu on triibuline nagu sebra selg. Kas sul pole taskurätti, millega silmi pühkida?”

„Ei.”

„Miks sa siis ei tulnud minu juurde, et mina need puhtaks pühiksin?”

„Ma tõesti ei teadnud, et te siin olete. Ma tulen järgmine kord.”

„Oled tubli laps!” ütles vana leedi.

Siis ta peatas oma voki ja tõusis, läks toast välja, tuli tagasi väikese hõbedase kausi ja pehme valge käterätiga, millega ta pesi ja kuivatas väikest nägu. Ja printsess avastas, et vana naise käed on nii siledad ja kenad.

Kui vana naine viis ära kausi ja rätiku, imetles väike printsess, kui sirge seljaga ja pikk ta oli, ja kuigi ta oli nii vana, ei olnud ta üldsegi mitte küürus. Tal oli seljas mustast sametist kleit, mille peal oli paks jäme nöör; ja mustal kleidil särasid tema juuksed nagu hõbe. Toas oli vaevalt rohkem mööblit kui üks vaene vana naine vajab, kes teenib oma igapäevast leiba ketramisega. Põrandal polnud vaipa - lauda polnud kusagil - mitte midagi peale voki ja tooli selle kõrval. Kui ta tagasi tuli, istus ta ja hakkas sõnagi lausumata uuesti ketrama, samal ajal kui Irene, kes polnud kunagi näinud vokki, istus tema kõrvale ja vaatas. Kui vana naine oli saanud oma lõnga jälle kenasti jooksma, ütles ta printsessi poole vaatamata:

„Sa ei tea mu nime, laps?”

„Ei, ma ei tea seda,” vastas printsess.

„Mu nimi on Irene.”

„See on minu nimi!” hüüdis printsess.

„Ma tean seda. Ma lasksin sul võtta enda oma. Mitte minul pole sinu nimi. Sinul on minu nimi.”

„Kuidas see saab nii olla?” küsis hämmeldunud printsess. „Mul on alati olnud minu nimi.”

„Su isa kuningas küsis minult, kas mul on midagi selle vastu, kui sina selle saad, ja muidugi mul polnud. Ma andsin selle rõõmuga.”

„See oli sinust väga lahke, anda mulle oma nimi - ja veel nii ilus nimi,” ütles printsess.

„Oh, mitte nii väga lahke!” ütles vana leedi. „Nimi on üks niisuguseid asju, mida võib anda ja alles hoida samal ajal. Mul on päris palju niisuguseid asju. Kas tahaksid teada, kes ma olen, laps?”

„Jah, tahaksin - väga.”

„Ma olen su vana-vana-vanaema,” ütles leedi.

„Kes see on?” küsis printsess.

„Ma olen su isa ema isa ema.”

„Oh, taevake! Ma ei suuda seda mõista,” ütles printsess.

„Kindlasti mitte. Ma ei arvanudki, et mõistad. Kuid polnud mingit põhjust, miks ma ei võiks seda ütelda.”

„Oh, ei!” vastas printsess.

„Ma selgitan sulle kõik, kui sa oled vanem,“ jätkas leedi. „Kuid sellest peaksid sa küll aru saama: ma tulin siia, et sinu eest hoolitseda.“

„Kas sellest on palju möödas, kui sa tulid? Kas see oli eile? Või oli see täna, sest täna oli nii märg, et ma ei saanud välja?“

„Ma olen olnud siin sellest ajast, kui sa siia ilma tulid.“

„Nii kaua!“ ütles printsess. „Ma ei mäleta seda üldse.“

„Ei. Ma arvan ka.“

„Aga ma pole sind kunagi varem näinud.“

„Ei. Aga sa näed mind veel.“

„Kas sa oled kogu aeg selles toas elanud?“

„Ma ei maga siin. Ma magan trepimademe vastas. Siin ma istun suurema osa päevast.“

„Mulle see ei meeldiks. Minu lastetuba on palju ilusam. Kas sa oled siis kuninganna, kui sa mu vana-vana-vanaema oled?“

„Jah, ma olen kuninganna.”

„Kus su kroon siis on?”

„Minu magamistoas.”

„Tahaksin seda näha.”

„Sa näed ühel päeval - mitte täna.”

„Huvitav, miks mu hoidja mulle sellest kunagi ei rääkinud?”

„Su hoidja ei tea seda. Ta pole kunagi mind näinud.”

„Kuid keegi ju teab, et oled majas?”

„Ei, mitte keegi.”

„Kust sa siis süüa saad?”

„Pean linde - teatud sorti.”

„Kus sa neid hoiad?”

„Ma näitan sulle.”

„Ja kes sulle linnupraadi teeb?”

„Ma ei tapa kunagi ühtegi oma lindu.”

„Siis ma ei mõista.”

„Mida sina täna hommikuks sõid?” küsis leedi.

„Oh! Ma sõin leiba ja piima ja muna - arvan, et sa sööd nende mune.”

„Täpselt nii. Ma söön nende mune.”

„Kas see teebki su juuksed nii valgeks?”

„Ei, mu armas. See on vanus. Ma olen väga vana.”

„Seda ma arvasingi. Kas oled viiekümnene?”

„Jah - rohkem kui seda.”

„Kas oled sada aastat vana?”

„Jah - rohkem kui seda. Ma olen nii vana, et sa ei oska seda arvatagi. Tule ja vaata mu linde.”

Jällegi katkestas ta ketramise. Ta tõusis, võttis printsessil käest, juhatas ta toast välja ja avas trepi vastas oleva ukse. Printsess arvas, et ta näeb palju kanu ja tibupoegi, kuid selle asemel nägi ta kõigepealt sinist taevast ja siis majakatuseid, millel kõndis suur hulk tuvisid, enamasti valged, kuid ka igasugust teist värvi, kummardumas teineteisele ja rääkimas keeles, millest ta aru ei saanud. Ta plaksutas rõõmust käsi, mille peale tekkis selline tiivaplagin, et ka tema omakorda ehmus.

„Sa hirmutasid mu linnukesi,“ ütles vana leedi naeratades.

„Ja nemad hirmutasid mind,“ ütles printsess samuti naeratades. „Aga missugused kenad linnukesed! Kas nende munad on head?“

„Jah, väga head.“

„Kui väike munalusikas sul siis peab olema! Kas poleks parem kanu pidada ja saada suuremaid mune?“

„Aga kuidas ma neid toidaksin?“

„Ma saan aru,“ ütles printsess. „Tuvid toidavad end ise. Neil on tiivad.“

„Just nii. Kui nad ei oskaks lennata, ei saaks ma nende mune süüa.“

„Aga kuidas sa nende munade juurde pääsed? Kus nende pesad on?“

Vana naine võttis kinni nöörisilmusest seina sees ukse kõrval ja näitas luuki üles tõstes mitmeid auke pesadega, mõnes noored tuvid ja mõnes munad. Linnud tulid sisse ühelt poolt ja tema võttis mune teiselt poolt. Ta pani luugi ruttu uuesti kinni, et mitte nooremaid ehmatada.

„Oh, see on ilus!” hüüdis printsess. „Kas sa annaksid mulle ühe muna? Olen üsna näljane.”

„Ühel päeval annangi, kuid nüüd pead tagasi minema, või su hoidja kurvastab. Ausõna, ta otsib sind igalt poolt.”

„Välja arvatud siit,” vastas printsess. „Oh, kui üllatunud ta on, kui ma räägin talle oma vana-vana-vanaemast!”

„Jah, seda ta on!” ütles vana leedi kummaliselt naeratades. „Räägi talle kõigest täpselt nii, nagu oli.”

„Seda ma teen. Palun, vii mind tagasi tema juurde.”

„Ma ei saa kogu tee kaasa tulla, kuid viin sind trepiotsani ja siis pead jooksma päris ruttu alla oma tuppa.”

Väike printsess pani oma käe vana leedi pihku, kes vaatas paremale ja vasakule ning viis ta esimese trepi lõppu ja sealt teise trepi algusesse ega lahkunud enne, kui nägi tüdrukut kolmandast pooleldi alla jõudmas. Kui ta kuulis tüdruku hüüet hoidjale, kui rõõmus ta on teda nähes, pöördus vana leedi ja kõndis jälle treppidest üles, tõesti väga ruttu niisuguse vana-vana-vanaema kohta, ja istus oma ketramistöö taha, kummaline naeratus armsal vanal näol.

Sellest tema ketrustööst räägin sulle järgmisel korral.

Kujutle, mida ta ketras.