Читать книгу Vareste pidusöök. I raamat - George R. R. Martin - Страница 2

„Lohed,” ütles Mollander. Ta kahmas maast kärbatanud õuna ja hüpitas seda ühest peost teise.

„Viska see õhku,” õhutas Alleras Sfinks. Ta tõmbas tupest noole ja sättis selle vibunöörile.

„Ma tahaksin lohet näha.” Roone oli nende seast noorim, teda lahutas meheikka jõudmisest veel kaks aastat. „Ma tahaksin seda kohe väga.”

Ja mina tahaksin Rosey embuses magada, mõtles Pate. Ta kügeles rahutult pingil. Homme võis tüdruk vabalt juba tema jagu olla. Ma viin ta Muinaslinnast kaugele ära, üle kitsa mere mõnda vabalinna. Seal polnud meistreid ega kedagi teist, kes teda süüdistama tuleks.

Ta kuulis ülalt, suletud luukidega aknast, Emma naeru läbisegi madalama häälega, mis kuulus mehele, kellele tüdruk parajasti lõbu tegi.

Emma oli „Sule ja Kannu” teenijapiigade seast kõige vanem, vast juba nelikümmend täis, kuid oma lopsakal moel endiselt ilus. Rosey oli tema tütar, viisteist aastat vana ja äsja küpseks saanud. Emma oli Rosey süütuse hinnaks määranud ühe kuldmündi. Pate oli kogunud üheksa hõbemünti ja potitäie vaskraha, kuid sellest polnud tal suuremat tolku. Pigem suudaks ta välja haududa ehtsa lohe kui nii palju raha koguda, et see ühe kuldmündi välja teeks.

„Sa sündisid lohede jaoks liiga hilja, poiss,” ütles Armen Meistrisell Roone’ile. Armen kandis kaela ümber nahkrihma, mille küljes rippusid pliist, tinast, seatinast ja vasest lülid, ja nagu enamik meistriselle arvas ta ilmselt, et õpipoistel pole õlgadel mitte pea, vaid kapsas. „Viimane neist heitis hinge kuningas Aegon Kolmanda valitsemisajal.”

„Viimane Westerose lohe,” tähendas Mollander.

„Viska õun õhku,” õhutas Alleras uuesti. See nende Sfinks oli nägus noormees. Kõik teenijapiigad olid temast kõrvuni sisse võetud. Ka Rosey puudutas vahel tema kätt, kui talle veini tõi, ja Pate oli siis sunnitud hambad kokku suruma ja teesklema, et ei märka midagi.

„Viimane Westerose lohe oligi kõige viimane,” vastas Armen jonnakalt. „See on teada tõde.”

„Viska juba,” ütles Alleras. „Kui sa seda ära ei söö.”

„Säh.” Oma kompjalga järel lohistades tegi Mollander lühikese hüppe, pöördus järsult ja lennutas õuna vihinal külgviskega Mesiveini kohal hõljuvasse uttu. Kui ta poleks olnud jalast sant, oleks temast saanud rüütel nagu ta isa. Tema jämedates käsivartes ja laiades õlgades oli tublisti jõudu. Õun lendas kiiresti ja kaugele…

…kuid mitte nii kiiresti kui nool, mis sellele järele vihises – kolme jala pikkune kullakarva puust nool, erepunased suled sabas. Pate ei näinud, kuidas nool õuna tabas, kuulis seda aga küll. Üle jõe kajas vaikne mats ja seejärel sulpsatus.

Mollander vilistas. „Otse läbi südame. Ilus.”

Mitte pooltki nii ilus kui Rosey. Pate’ile meeldisid tema pähkelpruunid silmad ja tärkavad rinnad ja see, kuidas tüdruk iga kord teda nähes naeratas. Talle meeldisid lohukesed tüdruku põskedes. Vahel ümmardas Rosey paljajalu, sest ta tahtis tunda rohtu oma taldade all. Pate’ile meeldis ka see. Talle meeldis tüdruku puhas värske lõhn ja see, kuidas juuksed ta kõrvade taga krussi hoidsid. Tüdruku varbadki meeldisid talle. Ühel õhtul oli Rosey lasknud tal oma jalgu hõõruda ja nendega hullata ja Pate oli iga varba kohta mõne naljaka loo välja mõelnud, mis tüdruku kihistama pani.

Pate kaalus, kas poleks siiski targem jääda siiapoole kitsast merd. Säästetud raha eest saaks ta eesli osta ja nad võiksid Rosey’ga kordamööda selle seljas sõita, kui nad mööda Westerost ringi rändavad. Ehkki Pate polnud Ebrose’i meelest hõbedast lüli välja teeninud, oskas ta liigeseid paika panna ja kaanidega palavikku maha võtta. Lihtrahvas võtaks ta abi tänuga vastu. Kui ta õpiks juukseid lõikama ja habemeid pügama, võiks ta lisaks hakata ka habemeajajaks. Sellest piisaks täiesti, kui mul oleks vaid Rosey, mõtles ta. Ta ei ihanud selles ilmas midagi peale Rosey.

See polnud alati nii olnud. Kunagi oli ta unistanud sellest, et temast saab meister mõnes lossis ja ta teenib mõnda helde käega isandat, kes tema tarkusest lugu peab ja kingib talle tänutäheks teenistuse eest valge hobuse. Kui uhkelt ja väärikalt ta siis ratsutaks, naeratades sadulast lihtrahvale, kui ta neist teel mööda sõidab…

Ühel õhtul, pärast teist kannutäit kohutavalt kanget siidrit oli Pate „Sule ja Kannu” joogisaalis praalinud, et ta ei kavatse igavesti õpipoisiks jääda. „Väga õige,” oli Laisk Leo seepeale hõiganud. „Sinust saab endine õpipoiss, kes karjatab sigu.”

Pate kummutas oma kannu põhjani. „Sule ja Kannu” tõrvikuvalge terrass oli valgusesaar hommikuudu meres. Allajõge hõljus Pikktorni kauge märgutuli rõskes ööpimeduses nagu hägune oranž kuu, kuid valgus ei teinud ta tuju põrmugi paremaks.

Alkeemik oleks pidanud juba siin olema. Oli see kõik vaid mingi õel nali või oli mehega midagi juhtunud? Õnn oli Pate’ile varemgi korduvalt vingerpussi mänginud. Tookord, kui ta vana ülemmeister Walgrave’i kaarnatalitajaks valiti, oli ta pidanud ennast õnneseeneks ega osanud uneski näha, et hakkab varsti vanamehele ka süüa tooma, tema tube koristama ja teda igal hommikul riidesse aitama. Kõik ütlesid, et seda, mis Walgrave oli kaarnakunsti kohta unustanud, oli rohkem kui enamik meistreid üldse teadis, ja seepärast eeldas Pate, et ta võib loota vähemalt musta raudlüli, kuid talle selgus peagi, et Walgrave ei saanud talle seda anda. Vanamees oli ülemmeister vaid armu poolest. Ta oli küll kunagi olnud vägev meister, kuid nüüd varjas tema rüü sageli täis lastud aluspesu ja poole aasta eest leidsid paar meistriselli ta nutta tihkuvana Raamatukogust, sest ta ei osanud sealt enam oma tuppa minna. Walgrave’i asemel istus raudse maski all meister Gormon – toosama Gormon, kes oli kord Pate’i varguses süüdistanud.

Jõe ääres õunapuu otsas hakkas laulma ööbik. See oli kaunis hääl, teretulnud leevendus käredale kisale ja lõputule kraaksumisele, mida tõid kuuldavale kaarnad, keda Pate oli päev läbi kantseldanud. Valged kaarnad teadsid ta nime ja pobisesid seda üksteisele iga kord, kui nad teda märkasid, „Pate, Pate, Pate”, kuni tal tekkis tahtmine kisendada. Need suured valged linnud olid ülemmeister Walgrave’i uhkuseks. Ülemmeister tahtis, et ta kaarnate roaks antaks, kui ta sureb, kuid Pate’il oli kahtlane tunne, et neil oli plaanis ka tema nahka pista.

Võib-olla oli selles süüdi hirmuäratavalt kange siider – Pate polnud siia jooma tulnud, kuid Alleras oli välja teinud, et oma vaskset lüli tähistada, ja süütunne oli tal kurgu kuivaks võtnud – kuid Pate’ile tundus peaaegu, nagu laksutaks ööbik kuld raua eest, kuld raua eest, kuld raua eest. See oli püsti veider, sest just seda oli võõras öelnud tol õhtul, kui Rosey nad omavahel tuttavaks tegi. „Kes sa oled?” oli Pate talt pärinud, ja mees vastas: „Alkeemik. Ma võin rauast kulda teha.” Ja hetk hiljem oli tal käes münt, mis tantsis üle ta sõrmenukkide, mahe kollane kuld küünlavalguses säramas. Selle ühel poolel oli kolmepäine lohe, teisel poolel mingi surnud kuninga pea. Raua eest kuld, paremat kaupa annab otsida, meenusid Pate’ile mehe sõnad. Kas sa tahad Rosey’t? Kas sa armastad teda? „Ma pole mõni varas,” oli ta öelnud mehele, kes ennast alkeemikuks nimetas. „Ma olen Tsitadelli õpipoiss.” Mees noogutas seepeale ja ütles: „Kui sa peaksid ümber mõtlema, siis tulen ma kolme päeva pärast siia tagasi, kuldmünt kaasas.”

Kolm päeva olid nüüd möödas. Pate oli jälle „Sules ja Kannus”, ikka veel ebakindel selles, kes ta ikkagi on, kuid alkeemiku asemel leidis ta eest hoopis Mollanderi ja Armeni ja Sfinksi ja Roone nende slepis. Kui ta poleks nendega kampa löönud, oleks see võinud kahtlusi tekitada.

„Sulg ja Kann” oli kogu aeg avatud. See oli seisnud Mesiveini jõesaarel juba kuussada aastat ja selle uksed olid külalistele alati valla olnud. Kuigi see pikk palkhoone oli lõuna poole kaldu vajunud – nii nagu õpipoisid vahel pärast joodud kannutäit kaldu vajusid – arvas Pate, et see kõrts seisab veel oma kuussada aastat ja seal müüakse ikka veini ja õlut ja kohutavalt kanget siidrit nii jõe- kui merelaevnikele, seppadele ja lauljatele, preestritele ja printsidele ja Tsitadelli õpipoistele ja meistrisellidele.

„Muinaslinn pole kogu maailm,” kuulutas Mollander liiga valjusti. Ta oli rüütli poeg ja maani täis. Pärast seda, kui ta sai sõnumi oma isa surmast Kärejõe lahingus, jõi ta ennast pea igal õhtul purju. Ka Muinaslinnas, lahingutest kaugel eemal ja kindlate müüride taga, oli Viie Kuninga Sõda neid kõiki puudutanud… ehkki ülemmeister Benedict kinnitas, et mingit viie kuninga sõda pole üldse olnudki, sest Renly Baratheon tapeti enne seda, kui Balon Greyjoy ennast kuningaks kuulutas.

„Mu isa rääkis alati, et maailm on suurem kui ühegi isanda loss,” jätkas Mollander. „Lohed pole kindlasti kõige suurem ime, mida Qarthis ja Asshais ja Yi Tis näha võib. Need meremeeste jutud…”

„…on pärit meremeeste suust,” segas Armen vahele. „Meremeeste, mu kulla Mollander. Mine õige korra sadamasse ja ma vean kihla, et sa leiad sealt meremehi, kes jutustavad sulle näkineidudest, kellega nad on maganud, või sellest, kuidas nad elasid aasta aega kala kõhus.”

„Kust sa tead, et nad tõtt ei räägi?” Mollander trampis rohu sees ringi, otsides õunu. „Sa peaksid ise kala kõhus käinud olema, et vastupidises kindel olla. Kui üks meremees sulle mõne loo räägib, siis selle üle võiks naerda küll, aga kui nelja erineva laeva sõudjad räägivad ühte ja sama lugu neljas erinevas keeles…”

„Need pole üks ja seesama lugu,” vaidles Armen vastu. „Lohed Asshais, lohed Qarthis, lohed Meereenis, dothraki lohed, lohed, kes orje vabastavad… iga lugu erineb eelmisest.”

„Ainult üksikasjades.” Juues muutus Mollander veel jonnakamaks, ja ta oli ka kainest peast kangekaelne. „Kõik need räägivad lohedest ja kaunist noorest kuningannast.”

Ainuke lohe, mis Pate’i huvitas, oli tehtud kollasest kullast. Ta mõistatas, mis selle alkeemikuga juhtuda võis. Kolmas päev. Ta lubas siia tulla.

„Sinu jala juures on veel üks õun ja mul on tupes veel kaks noolt,” hõikas Alleras Mollanderile.

„Persse sinu tupp.” Mollander kahmas mahalangenud õuna. „See on ussitanud,” nurises ta, kuid viskas selle siiski õhku. Nool tabas õuna, kui see langema hakkas, ja lõhestas selle täpselt pooleks. Üks pool maandus ühe torni katusele, veeres sealt edasi madalamale katusele, põrkas õhku ja maandus Armenist jala kaugusel. „Pooleks lõigatud ussist saab kaks ussi,” teatas meistrisell teistele.

„Kui õuntega sama lugu oleks, siis ei peaks keegi kunagi nälga nägema,” sõnas Alleras talle omase kerge naeratusega. Sfinks naeratas kogu aeg, nagu hauks ta mingit salajast vempu. See andis talle kurikavala ilme, mis tema terava lõua, kolmnurkse juuksepiiri ja lühikeseks pöetud süsimusta juustepuhmaga hästi kokku sobis.

Alleras oli tulevane meister. Ta oli olnud Tsitadellis vaid aasta, kuid oli omale juba kolm meistriketi lüli sepistanud. Armenil oli neid küll rohkem, kuid tal oli iga lüli väljateenimiseks kulunud aasta. Ent temagi oli kindlasti tulevane meister. Roone ja Mollander olid veel roosatava kuklaga õpipoisid, kuid Roone oli väga noor ja Mollander pidas rohkem lugu trimpamisest kui lugemisest.

Pate aga…

Ta oli Tsitadellis olnud juba viis aastat, jõudnud sinna vaid kolmeteistkümne aastaselt, kuid tema kukal oli sama roosa kui tol päeval, mil ta läänemaadelt kohale jõudis. Kaks korda oli ta arvanud, et on valmis. Esimesel korral läks ta peameister Vaellyni ette, et näidata üles oma teadmisi taevaste kohta. Selle asemel sai ta teada, miks Vaellyn Vihasuud just niimoodi hüüti. Pate kogus kaks aastat julgust, enne kui uuesti katset tegi. Seekord pöördus ta lahke loomuga vana ülemmeistri Ebrose’i poole, kes oli tuntud oma leebe hääle ja õrnade käte poolest, kuid millegipärast tegid Ebrose’i ohked talle samamoodi haiget nagu Vaellyni torked.

„Üks õun veel ja ma ütlen sulle, mida ma nende lohede puhul kahtlustan,” lubas Alleras.

„Mida sina minust ikka rohkem tead?” pomises Mollander. Ta leidis pilguga ühelt oksalt õuna, hüppas üles, noppis selle ära ja viskas õhku. Alleras tõmbas vibunööri kõrva juurde pingule ja pöördus, nõtkelt lendavat märklauda jälgides. Ta lasi noole lendu hetkel, kui õun langema hakkas.

„Sul läheb viimane lask alati mööda,” ütles Roone.

Õun sulpsatas eemal puutumatuna jõkke.

„Nägid nüüd,” ütles Roone.

„Kui iga kord pihta saad, siis ei arene sa enam kuhugi.” Alleras võttis nööri vibult maha ja pistis selle nahktuppe. Vibu oli voolitud kuldsüdamest, Suvesaarte haruldasest ja legendaarsest puust. Pate proovis kord seda vinna tõmmata, kuid tema katse nurjus. Sfinks on pealtnäha habras, aga tema saledates kätes on jõudu, mõtiskles ta, Alleras aga tõstis jala pingile ja sirutas käe veinipeekri järele. „Lohel on kolm pead,” kuulutas ta, dornlase kombel pehmelt sõnu venitades.

„Kas see on mõistatus?” päris Roone. „Sfinksid räägivad juttudes alati mõistatustega.”

„See pole mõistatus.” Alleras rüüpas veini. Teised kummutasid oma kannudest hirmkanget siidrit, mille poolest „Sulg ja Kann” kuulus oli, Alleras aga eelistas oma ema kodumaa kummalisi magusaid veine. Isegi Muinaslinnas ei maksnud need veinid mitte just vähe.

Hüüdnime „Sfinks” oli Allerasele andnud Laisk Leo. Sfinks on nii ühte kui teist: inimese nägu, lõvi keha, kulli tiivad. Alleras oli samasugune:

tema isa oli dornlane, tema ema mustanahaline suvesaarlane. Tema enda nahk oli tume nagu tiikpuu. Ja nagu nendel rohelistel marmorsfinksidel, mis seisid kahel pool Tsitadelli peaväravat, olid ka Allerasel oonüksivärvi silmad.

„Lohedel on kolm pead ainult kilpidel ja vappidel,” sõnas Armen Meistrisell veendunult. „See käib vaid vapipiltide kohta. Pealegi on kõik Targaryenid surnud.”

„Mitte kõik,” vastas Alleras. „Kerjuskuningal oli õde.”

„Ma arvasin, et tal löödi pea vastu seina sodiks,” ütles Roone.

„Ei,” sõnas Alleras. „See oli prints Rhaegari väike poeg Aegon, kelle pea Lannisteride Lõvi vahvad mehed vastu seina sodiks lõid. Me räägime Rhaegari õest, kes sündis Lohekivil enne selle langemist. Sellest, kelle nimi on Daenerys.”

„Tormissündinu. Mul tuleb nüüd meelde.” Mollander kergitas oma kannu ja loksutas sinna jäänud siidrit. „Tema terviseks!” Ta rüüpas, lajatas tühja kannu lauale ja pühkis käeseljaga suud. „Kus on Rosey? Tellime meie seadusliku kuninganna auks veel ühe ringi, mis te arvate?”

Armen Meistriselli ilme muutus murelikuks. „Räägi vaiksemalt, lollpea.

Selliste asjadega ei maksa isegi nalja teha. Ei või iial teada, kes sind pealt kuulab. Ämblikul on kõrvad igal pool.”

„Ah, ära nüüd pükse märjaks tee, Armen. See oli vaid toost, mitte üleskutse mässule.”

Pate kuulis naeruturtsatust. Nende selja tagant kostis vaikne õel hääl.

„Ma olen kogu aeg teadnud, et sa oled riigireetur, Hüpikkonn.” Laisk Leo konutas vana laudpurde otsa juures, seljas roheliste ja kuldsete triipudega satiinrüü, mustast siidist poolkeep nefriitroosist sõlega õlgadele kinnitatud. Tema rinnaesist katsid plekid, mille värv lubas oletada, et need oli sinna jätnud kange punane vein. Üht silma kattis tuhkblond juuksekihar.

Teda nähes läks Mollander turri. „Sõida seenele. Kao siit. Sa pole siin oodatud.” Alleras puudutas vaigistavalt tema kätt, Armen aga kortsutas kulmu. „Leo. Kulla isand. Minu teada pidid sa Tsitadellis istuma veel…”

„…kolm päeva.” Laisk Leo kehitas õlgu. „Perestani sõnul on maailm nelikümmend tuhat aastat vana. Mollose jutu järgi viissada tuhat aastat.

Mida loevad siis kolm päeva, küsin ma teilt?” Kuigi terrassil oli kümmekond vaba lauda, istus Leo nende juurde. „Telli mulle peekritäis Lehissaare kuldset, Hüpikkonn, ja siis ehk ei räägi ma oma isale sinu toostist. Õnn pööras mulle „Ruudulise Ohu” mängulauas selja ja ma kulutasin oma viimase hõbemündi õhtusöögile. Piimapõrsas ploomikastmes, täidiseks kastanid ja valged trühvlid. Sööma ju peab. Mida teie sõite, poisid?”

„Lammast,” pomises Mollander. Ta ei tundunud selle üle kuigi vaimustatud olevat. „Me võtsime kamba peale hautatud lambakoiva.”

„Kindlasti saite hea kõhutäie.” Leo pöördus Allerase poole. „Üliku poeg peaks olema helde käega, Sfinks. Sa vist said endale vasklüli. Ma jooksin selle terviseks.”

Alleras naeratas talle vastu. „Ma kostitan ainult oma sõpru. Ja nagu ma sulle varem olen öelnud, pole ma ülikupoeg. Mu ema oli kaubitseja.”

Leo pähkelpruunid silmad läikisid joodud veinist ja õelusest. „Su ema oli ahv Suvesaartelt. Dornlased kepivad kõike, millel on pilu hargivahes. Ära sellest solvu. Sa oled küll pruun nagu pähkel, aga sa vähemalt pesed ennast. Mitte nii nagu meie pugalik seakarjus.” Ta viipas Pate’i poole.

Kui ma talle kannuga vastu suud virutaksin, võiksin tal pooled hambad välja lüüa, mõtles Pate. Seakarjus Pugalik Pate oli tuhande riivatu loo peakangelane: heasüdamlik kõlupäine molkus, kes oskas alati üle trumbata paksud isandad, kõrgid rüütlid ja upsakad seitsmikud, kes teda kimbutasid. Mingil moel osutus tema rumalus hoopis lihtsaks kavaluseks; kõik need lood lõppesid sellega, et Pugalik Pate tõusis mõne isanda aujärjele või magas mõne rüütli tütrega. Kuid need olid muinaslood. Päriselus ei käinud seakarjuste käsi kunagi nii hästi. Pate mõtles vahel, et ta ema ei sallinud vist teda, kui talle sellise nime pani.

Naeratus oli Allerase näolt kadunud. „Sa palud nüüd vabandust.”

„Kas tõesti?” küsis Leo. „Kuidas ma saan, kui mu kurk on nii kuiv…”

„Sa häbistad iga oma sõnaga oma koda,” ütles Alleras. „Sa häbistad Tsitadelli sellega, et kuulud meie hulka.”

„Ma tean. Telli mulle siis veini, et ma saaksin oma häbi sellesse uputada.”

„Ma tahaks sul keele koos kidaga suust välja rebida,” ütles Mollander.

„Tõesti? Kuidas ma siis saaksin teile lohedest rääkida?” Leo kehitas uuesti õlgu. „Segavereline rääkis õigust. Hullu Kuninga tütar on elus ja ta haudus endale välja kolm lohet.”

„Kolm?” küsis Roone jahmunult.

Leo patsutas tema kätt. „Rohkem kui kaks ja vähem kui neli. Sinu asemel ei kipuks ma oma kuldset lüli veel sepistama.”

„Jäta ta rahule,” hoiatas Mollander.

„Hüpikkonn on nii õilis. Sinu tahtmine sündigu. Kõik mehed kõigilt laevadelt, mis seilasid Qarthist kolmesaja penikoorma läheduses, kõnelevad nendest lohedest. Mõned kinnitavad isegi, et nägid neid. Ja Maag kaldub neid uskuma.”

Armen ajas huuled halvustavalt prunti. „Marwyni mõistus on segi. Ülemmeister Perestan oleks esimene, kes nii ütleks.”

„Ülemmeister Ryam ütleb ka nii,” lisas Roone.

Leo haigutas. „Meri on märg, päike on soe ja metsloomad ei salli mastifit.”

Tal on igaühe jaoks pilkenimi olemas, mõtles Pate, kuigi ta ei saanud eitada, et Marwyn nägi välja rohkem mastifi kui meistri moodi. Nagu tahaks ta sind pureda. Maag erines teistest meistritest. Räägiti, et ta käib läbi hoorade ja rändvõluritega, kõneleb karvaste ibbenlaste ja pigimustade suvesaarlastega nende enda keeles ja toob meremeeste väikestes sadamatemplites ohvreid veidratele jumalatele. Kuulu järgi olevat teda nähtud põrandaalustes urgastes ja pordumajades sehkendamas veiderdajate, lauljate, sõjasulaste ja koguni kerjustega. Mõned sosistasid isegi, et ta olevat kord rusikatega ühe mehe tapnud.

Kui Marwyn oli kaheksa aastat idas kaugeid maid kaardistanud, iidseid raamatuid otsinud ning sortside ja varjusidujate tarkusi õppinud ja seejärel Muinaslinna naasis, hakkas Vaellyn Vihasuu teda hüüdma „Maag Marwyniks”. See nimi sai Vaellyni suureks meelehärmiks tuntuks kogu Muinaslinnas. „Jäta loitsud ja palved preestrite ja seitsmikute hooleks ja kasuta oma mõistust selleks, et õppida tõdesid, milles võib kindel olla,”

oli ülemmeister Ryam kord Pate’ile soovitanud, kuid Ryami sõrmus ja sau ja mask olid kollasest kullast ja tema meistriketis puudus valüüria terasest lüli.

Armen heitis Laisa Leo poole üleoleva pilgu. Tema ninagi oli üleolev – pikk ja kitsas ja terav. „Peameister Marwyn usub paljudesse veidratesse asjadesse,” ütles ta, „aga tal pole lohede kohta rohkem tõendeid kui Mollanderil. Ainult meremeeste jutud.”

„Sa eksid,” sõnas Leo. „Maagi kambris põleb klaasist küünal.”

Tõrvikuvalgele terrassile sigines vaikus. Armen ohkas ja vangutas pead.

Mollander hakkas naerma. Sfinks puuris Leod oma suurte mustade silmadega. Roone oli hämmelduses.

Pate oli klaasist küünalde kohta kuulnud, kuigi ta polnud ühtegi põlemas näinud. Need olid Tsitadelli kõige halvemini varjatud saladus. Kuulu järgi toodi need Muinaslinna Valüüriast tuhat aastat enne Hukku. Pate oli kuulnud, et neid oli neli; üks oli roheline ja kolm mustad ja kõik need olid pikad ja keerdus.

„Mis need klaasist küünlad on?” küsis Roone.

Armen Meistrisell köhatas hääle puhtaks. ”Ööl enne oma tõotuse andmist peab meistrisell hauakambris vahti pidama. Talle ei anta laternat ega tõrvikut ega lampi ega pirde… ainult obsidiaanist küünal. Kui ta seda põlema ei saa, peab ta öö pimeduses veetma. Mõned üritavad seda põlema saada – rumalad ja põikpäised ja need, kes on neid niinimetatud kõrgemaid saladusi uurinud. Tihti lõikavad nad endale sõrme, sest nende küünalde servad olevat teravad kui habemenuga. Siis peavad nad veriste kätega koitu ootama ja oma nurjumist seedima. Arukamad mehed heidavad lihtsalt magama või veedavad öö palvetades, kuid igal aastal leidub mõni, kes ikka katset teeb.”

„Jah.” Ka Pate oli neid lugusid kuulnud. „Aga mis kasu on küünlast, mis valgust ei anna?”

„See on õppetund,” vastas Armen, „viimane õppetund, mis tuleb läbi teha, enne kui me oma meistriketid kaela riputame. Klaasist küünla mõte on väljendada tõde ja teadmisi, mis on ainukordsed ja ilusad ja haprad asjad. Sellele on antud küünla kuju selleks, et meile meenutada, et meister peab heitma valgust kõikjal, kus ta teenib, ja see on terav selleks, et meile meenutada, et teadmine võib olla ohtlik. Tarkus võib targad mehed kõrgiks muuta, kuid meister peab jääma alandlikuks. Klaasist küünal tuletab meile ka seda meelde. Ka pärast seda, kui meister on oma vande andnud ja keti kaela pannud ja laia ilma teenima läinud, meenutab ta oma vahikorda pimeduses ja peab meeles, et ükski tema katse ei pannud küünalt põlema… sest mõned asjad ei ole isegi teadmiste abil võimalikud.”

Laisk Leo pahvatas naerma. „Pole võimalikud sinu jaoks, tahtsid sa öelda. Ma nägin oma silmaga, et see küünal põles.”

„Ma ei kahtle, et sa nägid, kuidas mingi küünal põles,” ütles Armen.

„Ehk oli see mustast vahast.”

„Ma tean, mida ma nägin. Selle valgus oli veider ja hele, palju heledam kui ühegi vaha- või rasvaküünla oma. See heitis kummalisi varje ja leek ei hubisenud kordagi, ka siis mitte, kui tuul minu selja taga lahtisest uksest sisse puhus.”

Armen pani käed rinnale vaheliti. „Obsidiaan ei põle.”

„Loheklaas,” ütles Pate. „Lihtrahvas nimetab seda loheklaasiks.” Millegipärast tundus see tähtis.

„Seda küll,” sõnas Alleras Sfinks mõtlikult, „ja kui maailmas leidub taas lohesid…”

„Lohesid ja veel jõledamaid olevusi,” ütles Leo. „Hallid lambad sulgesid silmad, mastif aga näeb tõtt. Muistsed jõud virguvad. Varjud lähevad liikvele. Peagi jõuab kätte imede ja õuduste ajastu, jumalate ja kangelaste ajastu.” Ta sirutas ennast ja naeratas oma laiska naeratust. „Minu meelest võiks selle peale ühe ringi tellida.”

„Me oleme juba küllalt joonud,” kostis Armen. „Hommik jõuab kätte kiiremini kui meile meeldiks ja peameister Ebrose räägib siis uriini omadustest. Need, kes tahavad endale hõbelüli sepistada, peaksid tema juttu kindlasti kuulama.”

„Kui tahate kust mekkida, siis laske aga käia,” ütles Leo. „Mulle endale on Lehissaare kuldne küll rohkem mokkamööda.”

„Kui ma pean valima kuse ja sinu vahel, siis joon ma parem kust.” Mollander ajas ennast laua tagant püsti. „Läki, Roone.”

Sfinks sirutas käe oma vibutupe järele. „On mulgi aeg voodisse heita. Küllap näen ma unes lohesid ja klaasist küünlaid.”

„Lähete kõik ära?” Leo kehitas õlgu. „Noh, Rosey jääb ju siia. Võib-olla äratan ma meie väikese musirulli üles ja teen temast naise.”

Alleras märkas ilmet Pate’i näol. „Kui tal pole vaskmünti veini jaoks, siis pole tal kindlasti kuldraha tüdruku jaoks.”

„Jah,” nõustus Mollander. „Ja pealegi peab selleks mees olema, et kedagi naiseks teha. Tule kaasa, Pate. Vana Walgrave ärkab päevatõusu ajal. Tal on vaja, et sa ta kemmergusse aitaksid.”

Kui ta täna ikka mäletab, kes ma olen. Ülemmeister Walgrave tegi hõlpsasti vahet kaarnate vahel, kuid inimestega olid tal lugu märksa kehvem. Mõnel päeval pidas ta Pate’i ilmselt kellekski Cresseniks. „Ma praegu ei tule,” ütles Pate oma sõpradele. „Ma jään veel veidikeseks siia.” Polnud veel õieti koitma hakanud. Alkeemik võis veel tulla ja Pate kavatses selleks puhuks kohal olla.

„Kuidas arvad,” sõnas Armen. Alleras heitis Pate’ile pika pilgu, riputas siis vibu oma haprale õlale ja läks teiste kannul silla poole. Mollander oli nii purjus, et pidi minnes püsti püsimiseks käega Roone’i õlale toetuma.

Linnulennult polnud Tsitadell kuigi kaugel, kuid keegi neist ei olnud lind ja Muinaslinn oli tõeline labürint, mis kubises kangialustest ja risti-rästi kulgevatest majadevahelistest käikudest ja kitsastest loogelistest tänavatest. „Ettevaatust,” kuulis Pate Armeni sõnu, kui nelik jõeuttu kadus, „öö on niiske ja munakivid on libedad.”

Kui nad olid läinud, kiikas Laisk Leo mornilt üle laua Pate’i poole. „Kurb lugu. Sfinks, kelle kukkur pakatab hõbedast, tegi minekut ja jättis mu seakarjus Pugalik Pate’i seltsi.” Ta ringutas ja haigutas. „Tea, mida meie armas väike Rosey teeb?”

„Ta magab,” vastas Pate napilt.

„Vean kihla, et alasti.” Leo irvitas. „Mis sa arvad, kas ta on tõesti kuldmünti väärt? Pean selle vist ühel päeval selgeks tegema.”

Pate ei hakanud targu sellele midagi vastama.

Leo ei oodanudki vastust. „Kui ma olen plikalt süütuse võtnud, siis peaks tema hind nii palju langema, et ka seakarjused võivad teda saada.

Sa peaksid mulle tänulik olema.”

Ma peaksin su maha lööma, mõtles Pate, kuid ta polnud kaugeltki nii purjus, et oma elust lahti öelda. Leo oli õppinud relvadega ümber käima ja võis kõrilõikaja pussi ja pistoda teadupärast surmatoovalt kasutada. Ja kui Pate’il olekski õnnestunud ta tappa, oleks ta ka ise peast ilma jäänud. Temal oli vaid üks nimi, Leol aga kaks ja see teine nimi oli Tyrell. Ser Moryn Tyrell, Muinaslinna linnaväe ülem, oli Leo isa. Mace Tyrell, Mägiaia Isand ja Lõuna Valdjas, oli Leo nõbu. Ja Muinaslinna Vanamees, Pikktorni isand Leyton, kelle paljude tiitlite seas oli ka „Tsitadelli Kaitsja”, oli Tyrellide koja vannutatud vasall. Ära tee väljagi, ütles Pate mõttes endale. Ta ütleb kõike seda vaid selleks, et mind solvata.

Idakaares lõi udu helendama. Koit, mõistis Pate. Koit on käes ja alkeemik ei tulnud. Ta ei teadnud, kas naerda või nutta. Kas ma olen ikkagi varas, kui ma need asjad tagasi panen ja keegi teada ei saa? Ta ei osanud sellele küsimusele vastata, nii nagu ta ei olnud omal ajal osanud vastata ka Ebrose’i ja Vaellyni küsimustele.

Kui ta ennast pingilt üles ajas ja püsti tõusis, lõi hirmkange siider talle korraga pähe. Ta oli sunnitud käega lauale toetuma, et tasakaalu säilitada. „Jäta Rosey rahule,” sõnas ta hüvastijätuks. „Jäta ta heaga rahule, muidu ma tapan su.”

Laisk Leo heitis juuksekihara silma kohalt tagasi. „Mina seakarjustega kahevõitlust ei pea. Mine ära.”

Pate pöördus ja läks üle terrassi. Tema kontsad klõbisesid vana silla luitunud plankudel. Kui ta üle silla jõudis, lõi idataevas juba roosatama. Maailm on lai, mõtles ta. Kui ma selle eesli ära ostaksin, võiksin ma ikkagi mööda Seitsme Kuningriigi maanteid ja kõrvalteid rännata, lihtrahvast kaanidega ravida ja nende juustest tingusid noppida. Ma võiksin ennast mõnele laevale munsterdada, sõudjaks hakata ja sõita Qarthi Nefriitvärava juures, et neid kuramuse lohesid oma silmaga näha. Ma ei pea vana Walgrave’i ja kaarnate juurde tagasi minema.

Kuid millegipärast võtsid ta jalad suuna Tsitadelli poole.

Kui esimene päikesekiir idas pilvedest läbi tungis, hakkasid taamal sadamas helisema Meremehe Seitsmekoja hommikukellad. Hetke pärast lõi kaasa Isanda Seitsmekoda, siis oma aia sügavusse peitunud Seitse Pühakoda teisel pool Mesiveini, ja lõpuks ka Särav Seitsmekoda, mis oli olnud Ülemseitsmiku asupaigaks tuhat aastat enne seda, kui Aegon Kuningalinna all randus. See oli vägev muusika. Kuigi mitte nii kaunis nagu ühe väikese ööbiku oma.

Ta kuulis läbi kellahelina ka laulu. Igal hommikul aoajal kogunesid punased preestrid oma tagasihoidliku sadamasilla-äärse templi juurde päikest tervitama. Sest öö on pime ja täis koledusi. Pate oli sadu kordi kuulnud, kuidas nad neid sõnu hüüdsid ja palusid oma jumalalt R’hllorilt, et ta päästaks nad pimedusest. Talle endale piisas Seitsmest täiesti, kuid ta oli kuulnud, et Stannis Baratheon kummardas nüüd oma jumalat öölõkete ääres ja oli pannud oma lippudele kroonhirve asemel R’hllori leegitseva südame. Kui tema peaks Raudtroonile tõusma, siis peame me kõik punaste preestrite laulu sõnad pähe õppima, mõtles Pate, kuid see polnud tõenäoline. Tywin Lannister oli Stannise ja R’hllori Kärejõel purustanud ja võis uskuda, et ta teeb neile varsti lõpu ja laseb Baratheonide soost trooninõudleja pea Kuningalinna värava kohal teibasse ajada.

Öine udu hajus ja Muinaslinn Pate’i ümber ilmus nähtavale, kerkides koidueelsest hämarusest esile nagu kummitus. Pate polnud kunagi Kuningalinna näinud, kuid ta teadis, et see oli vitstest ja savist punutud majade linn, poriste tänavate, õlgkatuste ja puust lobudike rägastik. Muinaslinn oli ehitatud kivist ja kõik selle tänavad – ka kõige viletsamad umbsopid – olid munakividega sillutatud. Linn oli kõige ilusam just koidu ajal. Mesiveini läänekaldal reastusid Gildihooned otsekui rida paleesid. Ülesjõge kerkisid mõlemal kaldal Tsitadelli kuplid ja tornid, mida ühendasid kodasid ja maju täis ehitatud kivisillad. Allavoolu, Särava Seitsmekoja mustade marmorseinte ja võlvakende all seisid kobaras vaimulike häärberid nagu kuninglikust soost lesknaise jalge ümber kogunenud lapsed.

Ja taamal, kus Mesivein avardus Kohisevaks väinaks, kerkis Pikktorn, mille märgutuled koidiku taustal heledalt lõõmasid. See seisis Sõjasaare kõrgel kaldal ja selle vari langes linnale nagu mõõk. Need, kes olid Muinaslinnas sündinud ja üles kasvanud, võisid varju langemise järgi öelda, mis kell parajasti on. Mõned väitsid, et Pikktorni tipust võib näha isegi Müürini. Võib-olla sellepärast ei olnudki isand Leyton sealt juba rohkem kui kümme aastat alla tulnud ja pidas paremaks oma linna pilvedest valitseda.

Mööda jõeäärset teed kolistas Pate’ist mööda lihuniku kaarik, mille päras ruigasid viis ahastavat põrsast. Vankri eest kõrvale põiganud, pääses Pate vaevu täispritsimisest, kui üks linnanaine tema kohal aknast ööpange tühjendas. Kui minust saab lossimeister, hakkan ma hobusega ringi sõitma, mõtles Pate. Siis komistas ta munakivi otsa ja küsis endalt, keda ta lollitab. Teda ei oodanud ees ei meistrikett ega koht mõne üliku isandatelauas ega kõrge valge hobune, kelle seljas ratsutada. Tema elupäevad olid määratud mööduma kaarnate kraaksumist kuulates ja ülemmeister Walgrave’i aluspükstelt sitaplekke maha küürides.

Ta oli püüdis ühele põlvele toetudes oma rõivaid porist puhtaks kasida, kui keegi ütles: „Hommikust, Pate.”

Tema kõrval seisis alkeemik.

Pate tõusis. „Kolmas päev… sa lubasid „Sulge ja Kannu” tulla.”

„Sa olid seal koos oma sõpradega. Ma ei tahtnud teie koosviibimist segada.” Alkeemik kandis kapuutsiga rändurimantlit, pruuni ja silmatorkamatut. Tõusev päike piilus tema õlgade tagant üle katuseharjade ja tema nägu kapuutsi all jäi peaaegu üleni varju. „Kas sa jõudsid otsusele, kes sa oled?”

Pean ma seda ilmtingimata ütlema?„Ilmselt olen ma varas.”

„Nii ma arvasingi.”

Kõige suuremat pingutust oli kogu asja juures nõudnud neljakäpakile laskumine, et hoiukast ülemmeister Walgrave’i voodi alt välja tõmmata. Ehkki kast oli tugevast puust ja raudvitstega üle löödud, oli selle lukk katki. Meister Gormon oli selle lahtimurdmises Pate’i kahtlustanud, kuid see ei vastanud tõele. Walgrave oli võtme ära kaotanud ja siis luku ise katki murdnud.

Pate leidis kastist kotikese hõbemünte, lindi külge seotud kollase juuksesalgu, pisikese maali, mis kujutas Walgrave’iga sarnast (vuntsid kaasa arvatud) naist, ja soomusnaastudest rüütlikinda. Walgrave’i väitel oli kinnas kuulunud ühele printsile, kuigi ta ei mäletanud, millisele nimelt. Kui Pate kinnast raputas, kukkus selle seest põrandale võti.

Kui ma selle üles võtan, olen ma varas, käis tal sel hetkel peast läbi. Võti oli vana ja raske, tehtud mustast rauast; väidetavalt avas see kõik Tsitadelli uksed. Ainult ülemmeistritel olid sellised võtmed. Teised kandsid enda omi kaasas või hoidsid neid kusagil kindlas kohas, ent kui Walgrave oleks oma võtme ära peitnud, siis poleks keegi seda enam kunagi üles leidnud. Pate kahmas võtme pihku ja oli juba peaaegu ukse juures, kuid pööras siis tagasi, et ka hõbe kaasa võtta. Varas jääb vargaks, näpaku ta pisut või palju. „Pate,” kraaksatas üks valge kaaren talle järele, „Pate, Pate, Pate.”

„On sul minu jaoks lohemünt kaasas?” küsis ta alkeemikult.

„Kui sinul on see, mida mul tarvis.”

„Anna see siia. Ma tahan seda näha.” Pate ei kavatsenud ennast tüssata lasta.

„Mitte siin jõe ääres tee peal. Lähme.”

Pate’ile ei jäänud mahti järele mõelda, oma valikuid kaaluda. Alkeemik eemaldus juba. Kui Pate poleks talle järgnenud, oleks ta nii Rosey’st kui kullast lõplikult ilma jäänud. Ta järgnes. Minnes pistis ta käe oma varrukavahesse. Ta tundis näppude all võtit, mis oli varrukasse õmmeldud salataskus kindlalt tallel. Meistrite rüüd olid taskuid üleni täis. Seda oli ta teadnud juba poisipõlvest peale.

Ta pidi tõttama, et alkeemiku pikkadest sammudest mitte maha jääda. Nad läksid ühe kõrvaltänava lõpuni, pöörasid ümber nurga ja kõndisid üle vana Varasteturu ja edasi mööda Kaltsukaupmehe käiku. Lõpuks pööras mees järgmisele põiktänavale, mis oli veel kitsam kui eelmine. „Aitab küll,” ütles Pate. „Siin ei näe meid keegi. Ajame asja siin joonde.”

„Nagu soovid.”

„Ma tahan oma raha.”

„Muidugi.” Alkeemik kraamis mündi lagedale. Ta veeretas selle üle oma sõrmenukkide, nii nagu tol korral, kui Rosey nad omavahel tuttavaks tegi. Liikuv lohemünt läigatas hommikuvalguses ja pani alkeemiku sõrmed kuldselt särama.

Pate napsas selle tal käest. Kuld tema peopesal tundus soe. Ta tõstis selle suu juurde ja proovis seda hambaga, nagu ta oli näinud teisi tegemas. Ausalt öelda ei teadnud ta, mismoodi kuld hambaga katsudes tundub, kuid ta ei tahtnud, et teine teda rumalaks peaks.

„Ja võti?” küsis alkeemik viisakalt.

Millegipärast lõi Pate kõhklema. „Kas sa tahad mingit raamatut?” Väidetavalt olid mõned võlvkeldrites luku taga olevad vanad Valüüria rullraamatud ainsad säilinud eksemplarid maailmas.

„Pole sinu mure, mida ma tahan.”

„Jah.” See on tehtud, mõtles Pate. Mine nüüd. Lippa tagasi „Sulge ja Kannu”, ärata Rosey suudlusega ja ütle talle, et ta on nüüd sinu. Ometi jäi ta veel viivitama. „Näita mulle oma nägu.”

„Kui sa seda soovid.” Alkeemik tõmbas kapuutsi peast.

Ta oli tavaline mees ja tal oli tavaline nägu. Noore mehe harilik nägu, pruntis põskedega ja kerge habemetüükaga. Tema paremal põsel oli nõrk armijälg. Tal oli kongus nina ja tihedad mustad puhmasjuuksed, mis tema kõrvade ümber kooldusid. See nägu oli Pate’ile võõras. „Ma ei tunne sind.”

„Ega mina sind.”

„Kes sa oled?”

„Üks võõras. Mitte keegi. Tõesti.”

„Ahah.” Pate ei osanud rohkem midagi öelda. Ta kraamis võtme välja ja pani võõrale pihku, pea kuidagi kerge, lausa pööritamas. Rosey, tuletas ta endale meelde. „Siis ongi kõik.”

Ta oli poolde põiktänavasse jõudnud, kui munakivid ta jalge all liikuma lõid. Kivid on libedad ja märjad, mõtles ta, kuid asi polnud selles. Ta tundis, kuidas tal süda rinnus vasardas. „Mis toimub?” küsis ta. Tal olid jalad nõtkuma löönud. „Ma ei mõista.”

„Ega saagi mõistma,” sõnas keegi nukralt.

Munakivid sööstsid üles, et teda suudelda. Pate üritas appi hüüda, kuid ka tema hääl oli ta maha jätnud.

Tema viimaseks mõtteks oli Rosey.