Читать книгу Vareste pidusöök. I raamat - George R. R. Martin - Страница 3

Prohvet oli parajasti Suur-Wykil mehi uputamas, kui talle toodi sõna, et kuningas on surnud.

Hommik oli kõle ja külm ja meri sama tinahall kui taevas. Kolm esimest meest oli hirmu tundmata oma elud Uppunud Jumalale ohverdanud, kuid neljanda usk oli nõder ja ta hakkas rabelema, kui õhk ta kopsudest otsa lõppes. Vööni murdlainetes seistes haaras Aeron alasti poisil õlgadest ja surus ta pea uuesti vee alla, kui too õhku ahmida püüdis. „Ole vapper,” sõnas ta. „Merest oleme me tulnud ja merre peame me tagasi minema. Ava oma suu ja rüüpa sügav sõõm jumala õnnistust. Tõmba oma kopsud vett täis, et sa saaksid surra ja uuesti sündida. Vastu tõrkuda pole mõtet.”

Poiss, kelle pea oli lainete alla mattunud, kas ei kuulnud teda või siis oli ta oma usu täiesti minetanud. Ta hakkas nii ägedalt visklema ja jalgadega rapsima, et Aeron oli sunnitud abi kutsuma. Neli tema uputatud meest kahlasid merre, haarasid õnnetust kinni ja hoidsid teda vee all. „Issand Jumal, kes sa uppusid meie eest,” palvetas preester häälel, mis oli sama sügav nagu meri, „tee nii, et sinu sulane Emmond sünniks uuesti merest nagu sinagi. Õnnista teda soolaga, õnnista teda kiviga, õnnista teda terasega.”

Lõpuks oli asi ühel pool. Poisi suust ei tõusnud enam õhumulle ja tema ihuliikmed olid üleni lõtvunud. Nägu alaspidi, hulpis Emmond madalas vees, kaame ja külm ja rahulik.

Selsamal hetkel märkas Märgjuus, et kiviklibuga kaetud kaldale oli tema uputatute kõrvale ilmunud kolm ratsanikku. Aeron tundis ära Sparri, vesiste silmadega kirvenäolise vanamehe, kelle värisev hääl oli Suur-Wyki selles osas seaduseks. Teda saatis tema poeg Steffarion ja nendega oli kaasas veel üks nooruk, kelle tumepunast karusnahaga palistatud mantlit hoidis õlal koos ehissõlg, mis kujutas Goodbrotherite must-kuldset sõjasarve.

Üks Goroldi poegadest, järeldas preester esimest pilgust. Goodbrotheri naine oli alles hilises eas, pärast kümmet tütart, sünnitanud kolm pikka poega ja rahvas rääkis, et keegi ei oska nende poiste vahel vahet teha. Aeron Märgjuus ei üritanudki seda. Oli see Greydon või Gormond või Gran, preestril polnud tema jaoks mahti.

Ta uratas järsu käskluse ja tema uputatud mehed haarasid surnud poisil kätest ja jalgadest ja kandsid ta laintepiirist kõrgemale. Preester järgnes neile, ainsaks kehakatteks hülgenahast niudevöö, mis varjas ta suguosi. Ihu kananahal ja tilkumas, kahlas ta tagasi maale ja läks üle külma märja liiva ja merelainetest siledaks nühitud munakivide. Üks tema uputatud meestest ulatas talle paksust koredast kedrusest rüü, mis oli värvitud rohelise- ja sinise- ja hallilaiguliseks – need olid mere ja Uppunud Jumala värvid. Aeron tõmbas rüü selga ja lasi oma juuksed valla. Need olid mustad ja märjad; neid polnud kordagi lõigatud sellest peale, kui meri oli ta uuele elule äratanud. Need langesid tema õlgadele nagu hatune narmendav mantel ja ulatusid vöökohast tükk maad allapoole. Aeron punus nendesse ja oma kärpimata habemepuhmasse mererohuribasid.

Tema uputatud mehed võtsid ennast surnud poisi ümber sõõri ja palvetasid. Norjen liigutas tema käsi ja Rus istus kaksiratsa tema otsas ja pumpas tema rinda, kuid kuid kui Aeron talle ligines, tõmbusid kõik kõrvale. Preester kangutas poisi külmad huuled sõrmedega paokile ja andis Emmondile elu suudluse ja siis veel ühe ja veel ühe, kuni meri ta suust välja purskas. Poiss hakkas köhima ja sülitama ja tema hirmu täis silmad läksid pärani lahti.

Veel üks ellutõusnu. Inimesed rääkisid, et see oli Uppunud Jumala soosingu märk. Kõik teised preestrid kaotasid aeg-ajalt mõne elu, isegi Tarle Kolmestiuppunu, keda peeti omal ajal nii pühaks, et ta valiti kuningat kroonima. Aeron Greyjoy aga mitte kordagi. Tema oli Märgjuus, kes oli oma silmaga näinud jumala veealust koda ja naasnud, et sellest rääkida.

„Tõuse,” ütles ta puristavale poisile ja laksas talle vastu paljast selga. „Sa uppusid ja sind anti meile tagasi. Mis on surnud, ei sure enam iial.”

„Vaid tõuseb ellu.” Poiss köhis ägedalt ja tema suust purskas veel vett. „Tõuseb taas.” Iga sõna tuli valuga suust, kuid nii see kord juba käis: mees peab oma elu nimel vaeva nägema. „Tõuseb taas.” Emmond ajas ennast vaarudes püsti. „Ja on visam. Ja tugevam.”

„Sa kuulud nüüd jumalale,” ütles Aeron talle. Teised uputatud kogunesid nende ümber ja kõik nad müksasid ja suudlesid poissi korra selle märgiks, et ta kuulus nüüd nende vennaskonda. Üks neist aitas talle selga koredast kedrusest sini-rohelise-hallikirju rüü. Teine mees ulatas talle ajupuust malaka. „Sa kuulud nüüd merele ja meri andis sulle relva,” sõnas Aeron. „Me palvetame, et sa oma malakat südilt kõigi meie jumala vaenlaste vastu tarvitaksid.”

Alles siis pöördus preester kolme ratsamehe poole, kes toimuvat sadulast jälgisid. „Kas te tulite selleks, et uputatud saada, head isandad?”

Sparr köhatas. „Ma sain uputatud juba poisieas ja minu poeg oma nimepäeval,” vastas ta.

Aeron turtsatas. Ta ei kahelnud põrmugi, et too Steffarion Sparr oli varsti pärast sündimist Uppunud Jumala omaks saanud. Ta teadis sedagi, kuidas see käis – kiire kastmine mereveega täidetud vanni, nii et imiku pea vaevu märjaks sai. Polnud siis ime, et raudsaarlased, kelle võim ulatus vanasti kõikjale, kuhu kostis lainete müha, olid nüüd alla heidetud. „See pole mingi õige uputamine,” kostis ta ratsanikele. „See, kes ei sure päriselt, ei või loota ka surnuist tõusmist. Milleks te siis tulite, kui te ei taha oma usku kinnitada?”

„Isand Goroldi poeg tuli sulle sõnumit tooma.” Sparr viipas punase mantliga noormehe poole.

Välimuse järgi otsustades ei olnud poiss vanem kui kuusteist. „Nii, ja milline neist sa oled?” päris Aeron.

„Gormond. Gormond Goodbrother, mu isanda lahkel loal.”

„Lahket luba peame küsima Uppunud Jumalalt. Kas sind on uputatud, Gormond Goodbrother?”

„Minu nimepäeval, Märgjuus. Mu isa saatis mu, et ma su üles otsiksin ja tema juurde viiksin. Ta tahab sind näha.”

„Siin ma olen. Las isand Gorold tuleb ja vaatab mind, palju tahab.” Aeron võttis Rusi käest nahklähkri, mis oli värskelt mereveega täidetud. Preester tõmbas korgi pealt ja rüüpas sõõmu.

„Mul kästi sind lossi tuua,” sõnas noor Gorold hobuselt maha tulemata.

Ta kardab sadulast maha tulla, et mitte saapaid märjaks teha. „Ma pean tegema jumala tööd.” Aeron Greyjoy oli prohvet. Ta ei kannatanud, et väikeisandad teda käsutasid, nagu oleks ta mõni trääl.

„Gorold sai sõnumi,” ütles Sparr.

„Meister saatis Pyke’ilt linnu,” kinnitas Gormond.

Mustad tiivad, mustad sõnumid.„Kaarnad lendavad üle soola ja kaljude. Kui sellel sõnumil on minuga pistmist, siis laske kuulda.”

„Sõnum, mille me toome, on mõeldud vaid sinu kõrvadele, Märgjuus,”

sõnas Sparr. „Ma ei tahaks neist asjust siin nende teiste ees kõnelda.”

„Need teised on minu uputatud mehed, jumalasulased nagu minagi. Mul pole ühtegi saladust nende ega meie jumala ees, kelle püha mere ääres ma seisan.”

Ratsanikud vahetasid pilke. „Ütle talle,” sõnas Sparr ja punase mantliga noormees võttis oma vapruse kokku. „Kuningas on surnud,” ütles ta napilt. Kolm nappi sõna, kuid isegi meri võpatas, kui ta need kuuldavale tõi.

Westerosel oli neli kuningat, kuid Aeronil ei pruukinud küsida, millisest jutt käis. Raudsaarte üle valitses Balon Greyjoy ja ei keegi muu. Kuningas on surnud. Kuidas see küll juhtus? Aeron oli oma venda näinud alles viimase kuuloomise ajal, kui ta Kivisele rannikule tehtud rüüsteretkelt tagasi Raudsaartele jõudis. Preestri äraoleku ajal olid Baloni hallid juuksed pooleldi valgeks värvunud ja tema turi oli rohkem kühmus, kui see oli olnud pikklaevade teelemineku ajal. Muidu aga oli kuningas olnud igati terve moega.

Aeron Greyjoy elu püsis kahel vägeval sambal. Need kolm sõna olid ühe samba pikali tõuganud. Mulle jääb nüüd vaid Uppunud Jumal. Tehku ta mind sama tugevaks ja väsimatuks nagu on meri. „Räägi mulle, kuidas mu vend suri.”

„Tema Kõrgus läks Pyke’il parajasti üle silla, kui ta alla kividele puruks kukkus.”

Greyjoyde kants seisis sakilisel neemel ja selle vahi- ja kaitsetornid olid ehitatud vägevatele kaljurahnudele, mis merest esile kerkisid. Pyke’i sidusid kokku sillad: tahutud kivist kaarsillad ja õõtsuvad kanepiköitest ja puuplankudest tehtud rippsillad. „Kas ta kukkus alla tormimöllus?” küsis Aeron sõnumitoojatelt.

„Jah, nii see oli,” vastas noormees.

„Tormijumal tõukas ta alla,” kuulutas preester. Tuhat korda tuhat aastat olid meri ja taevas vaenujalal olnud. Merest olid pärit raudrahvas ja kalad, kes andsid neile toidust ka südatalvel, tormid aga tõid ainult häda ja õnnetust. „Mu vend Balon tegi meid jälle suureks ja tõmbas sellega endale Tormijumala viha. Nüüd pidutseb ta Uppunud Jumala veealuses kojas ja näkineiud täidavad iga ta tahtmise. Nüüd peame meie, kes me siia ahtrasse ja trööstitusse hädaorgu jäime, tema suure töö lõpule viima.” Preester korkis oma veelähkri kinni. „Ma tahan sinu auliku isaga rääkida. Kui pikk maa on siit Alasisarveni?”

„Kaheksateist penikoormat. Sa võid mu pärasadulas ratsutada.”

„Üks mees ratsutab kiiremini kui kaks. Anna mulle oma hobune ja Uppunud Jumal õnnistab sind.”

„Võta minu hobune, Märgjuus,” pakkus Steffarion Sparr.

„Ei. Tema ratsu on tugevam. Anna oma hobune, poiss.”

Nooruk kõhkles silmapilgu, tuli siis sadulast maha ja ulatas ratsmed Märgjuuksele. Aeron pistis palja musta jala jalusesse ja vinnas ennast sadulasse. Talle ei meeldinud hobused – need olid roheliste maade loomad ja nende tõttu jäid mehed nõdraks – kuid seekord ei jäänud tal üle muud kui ratsutada. Mustad tiivad, mustad sõnumid. Lained ütlesid preestrile, et tulekul oli torm, ja tormid tõid ainult kurja. „Kohtume Kruusarannas isand Merlyni torni juures,” ütles ta oma uputatud meestele ja pööras hobuse pea minekusuunas.

Tee oli raske – ülesmäge ja läbi metsa ja kiviste kurude, mööda kitsast rada, mis sageli näis hobuse kapjade alt kaduvat. Suur-Wyk oli Raudsaarte seas suurim – nii lai, et mõnede sealsete isandate valdused ei ulatunud püha mereni. Gorold Goodbrother oli üks selliseid. Tema kants asus Kõvakivi mägedes, Uppunud Jumala võimualast kaugemal kui ükski teine koht saartel. Goroldi alamad rühmasid Goroldi kaevandustes, kivises pimeduses maa all. Mõned neist elasid ja surid, ilma et oleksid soolast vett kordagi ihusilmaga näinud. Mõni ime siis, et sealne rahvas on eriskummaline ja veider.

Ratsutades läksid Aeroni mõtted taas oma vennale.

Raudsaarte Isanda Quellon Greyjoy niuetest oli sündinud üheksa poega. Harloni, Quentoni ja Doneli tõi ilmale isand Quelloni esimene naine, kes pärines Stonetreede suguvõsast. Balon, Euron, Victarion, Urrigon ja Aeron olid tema teise, Soolakalju Sunderlyte soost pärit naise pojad. Kolmandaks naiseks võttis Quellon ühe neiu rohelistelt maadelt, kes sünnitas talle põdura nõdrameelse poja nimega Robin – seda venda polnud tal tahtmist meenutada. Preester ei mäletanud ei Quentonit ega Donelit, kes olid surnud imikueas. Ta mäletas vaid ähmaselt Harlonit, kes istus akendeta tornikambris, näost hall ja kange, ja kõneles sosinal, mis nõrgenes iga päevaga sedamööda, kuidas hallsoomustõbi ta keele ja huuled tarretas. Ükskord sööme me koos kala Uppunud Jumala veealuses kojas – meie neljakesi ja Urri ka.

Quellon Greyjoy niuetest oli sündinud üheksa poega, kuid ainult neli neist olid täisikka jõudnud. See oli tavaline selles külmas maailmas, kus mehed püüdsid merel kala ja kaevasid maad ja surid, naised aga tõid nurgavoodites ilmale lapsi, kellele polnud pikalt elupäevi antud. Aeron oli neljast kaheksajalast viimane ja väikseim, Balon vanim ja söakaim – ägeda ja kartmatu loomuga poiss, kes elas vaid selle nimel, et taastada raudsaarlaste muistne hiilgus. Kümneaastaselt ronis ta Ränikaljudele, Pimeda Isanda kummitavasse torni. Kolmeteistkümneselt tuli ta toime pikklaeva aeruga ja oskas sõrmetantsu paremini kui ükski teine mees saartel. Viieteistkümneselt seilas ta koos Dagmer Haralõuaga Jalgkividele ja rüüstas seal terve suve. Ta tappis seal esimest korda mehe ja võttis endale kaks esimest merenaist. Seitsmeteistkümneselt oli Balon kapten omaenese laeval. Ta oli kõike seda, mida üks vanem vend olema peaks, kuid Aeroni suhtes oli ta üles näidanud vaid põlgust. Ma olin nõrk ja üdini patune ja põlgus oli mulle paras palk. Parem olla Balon Vapra põlualune kui Euron

Varesesilma lemmik. Ja kuigi vanus ja mure Baloni ajapikku kibestunuks muutsid, tegid need ta ka sihikindlamaks kui ühegi teise elava inimese. Ta sündis üliku pojana ja suri kuningana, kelle tappis kade jumal, mõtles Aeron, ja nüüd on tulekul torm, selline torm, mida need saared veel kunagi näinud pole.

Oli juba ammu pimedaks läinud, kui preester silmas Vasarasarve kuusirbi poole küünituvaid raudkidadega kaitserinnatisi. Goroldi kants oli mürakas ja tahukakujuline; suured müürikivid olid murtud kantsi taga terendavast kaljust. Selle müüride jalamil haigutasid koobaste ja iidsete kaevanduste sissepääsuavad nagu hambutud mustad suud. Vasarasarve raudvärav oli ööseks suletud ja riivi pandud. Aeron prõmmis kiviga värava pihta, kuni mürgel ühe vahimehe üles ajas.

Noormees, kes ta sisse lasi, sarnanes nagu kaks tilka vett Gormondiga, kelle hobuse preester oli endale võtnud. „Kes sina oled?” nõudis Aeron.

„Gran. Mu isa ootab sind kojas.”

Koda oli rõske ja tuuline ja varjudesse mattunud. Üks Goroldi tütardest tõi preestrile sarvetäie õlut. Teine tütar roobitses hingitsevat tuld koldes, kust tuli rohkem suitsu kui sooja. Gorold Goodbrother ise vestles parajasti vaikselt sihvaka mehega, kes kandis uhket halli rüüd ja kaelas erinevatest metallidest ketti, mis andis tunnistust, et ta oli Tsitadelli meister.

„Kus on Gormond?” küsis Gorold Aeronit nähes.

„Ta tuleb jala. Saada need naised minema, isand. Ja meister ka.” Aeron ei sallinud meistreid. Nende kaarnad olid Tormijumala sigitised ja ta ei usaldanud nende ravikunsti – pärast seda, mis Urriga juhtus. Ükski õige mees ei valiks endale trääli elu ega sepistaks endale orjaketti kaelas kandmiseks.

„Gysella, Gwin, lahkuge,” sõnas Goodbrother tõredalt. „Sina ka, Gran. Meister Murenmure jääb siia.”

„Ta peab lahkuma,” nõudis Aeron.

„See on minu koda, Märgjuus. Sina ei otsusta, kes peab lahkuma ja kes mitte. Meister jääb siia.”

See mees elab merest liiga kaugel, mõtles Aeron. „Siis lahkun mina,” ütles ta Goodbrotherile. Kuivad kõrkjad sahisesid tema paljaste mustade pragunenud jalataldade all, kui ta pöördus ja eemale kõndis. Tundus, et ta oli pika tee ilmaasjata maha ratsutanud.

Aeron oli juba ukse juures, kui meister hääle puhtaks köhatas ja ütles: „Euron Varesesilm istub Merekivist troonil.”

Märgjuus pöördus. Koda oli ühtäkki külmemaks tõmbunud. Varesesilm on maailma teises otsas. Balon kihutas ta kahe aasta eest minema ja vandus, et laseb ta hukata, kui ta tagasi tuleb. „Kõnele,” sõnas ta kähedalt.

„Ta jõudis päev pärast kuninga surma Valdjasadamasse ja nõudis lossi ja krooni endale kui Baloni vanim vend,” sõnas Gorold Goodbrother. „Nüüd saadab ta kaarnatega kirju ja kutsub kapteneid ja kuningaid kõigilt saartelt Pyke’ile, et nad ta oma kuningaks tunnistaksid ja talle truudust vannuksid.”

„Ei.” Aeron Märgjuus ei vaaginud oma sõnu pikalt. „Merekivist troonil võib istuda ainult jumalakartlik mees. Varesesilma ainsaks jumalaks on tema enese uhkus.”

„Sa käisid hiljuti Pyke’il ja kohtusid kuningaga,” ütles Goodbrother. „Kas Balon rääkis sulle midagi sellest, kes pärib tema trooni?”

Jah. Nad olid rääkinud Meretornis, kui akende taga huilgas tuul ja lained all rahutult mühasid. Balon vangutas lootusetul ilmel pead, kui kuulis, mida Aeronil talle tema viimase elusoleva poja kohta rääkida oli. „Hundid muutsid ta tossikeseks, nagu ma kartsingi,” sõnas kuningas. „Ma loodan väga, et nad tapsid ta, siis ei seisa ta enam Ashal ees.” Selles oli Baloni nõrkus; ta nägi oma taltsutamatus põikpäises tütres iseennast ja uskus, et temast võib saada troonipärija. Ta eksis, ja Aeron püüdis seda talle selgeks teha. „Ükski naine ei hakka kunagi raudsaarlasi valitsema, isegi mitte selline naine nagu Asha,” veenis ta, kuid Balon oskas olla kurt, kui ta midagi kuulda ei soovinud.

Enne kui preester jõudis Gorold Goodbrotherile vastata, tegi meister jälle suu lahti. „Õiguse järgi kuulub Merekivist troon Theonile – või Ashale, kui prints on surnud. Selline on seadus.”

„Roheliste maade seadus,” vastas Aeron põlglikult. „Mis see meisse puutub? Meie oleme raudrahvas, mere pojad, Uppunud Jumala väljavalitud. Meie üle ei või valitseda ükski naine ega ükski jumalakartmatu mees.”

„Aga Victarion?” küsis Gorold Goodbrother. „Tema käes on Raudlaevastik. Kas Victarion nõuab trooni endale, Märgjuus?”

„Euron on tema vanem vend…” alustas meister.

Aeron sundis ta pilguga vaikima. Nii väikestes kaluriasulates kui suurtes kivilinnustes pani Märgjuukse pilk neiud minestama ja lapsed kiljudes emade rüppe jooksma ja sellest piisas täiesti ühe kaelaketiga trääli vaigistamiseks. „Euron on vanem, Victarion aga jumalakartlikum,” kostis preester.

„Kas nende vahel läheb sõjaks?” küsis meister.

„Raudsaarlased ei pea mitte üksteise verd valama.”

„See on vaga mõte, Märgjuus, kuid sinu vend seda ei jaga,” sõnas Goodbrother. „Ta lasi Sawane Botley uputada sõnade eest, et Merekivist troon kuulub õiguse järgi Theonile.”

„Kui ta uputati, siis ei valatud tilkagi verd,” ütles Aeron.

Meister ja isand vahetasid pilgu. „Ma pean Pyke’ile sõna saatma, ja varsti,” lausus Gorold Goodbrother. „Märgjuus, ma küsin sult nõu. Kas ma peaksin talle truudust vanduma või talle vastu seisma?”

Aeron näppis oma habet ja mõtles. Ma olen tormi näinud ja selle nimi on Euron Varesesilm. „Vasta esialgu vaid vaikimisega,” sõnas ta ülikule. „Ma pean selle üle palvetama.”

„Palveta, palju tahad,” ütles meister. „See ei tee seadust teiseks. Theon on seaduslik troonipärija ja Asha temast järgmine.”

„Vaiki!” röögatas Aeron. „Liiga kaua on raudsaarlased kuulanud teie, kaelaketiga meistrite vaterdamist rohelistest maadest ja sealsetest seadustest. Nüüd on meil jälle aeg kuulata merd. Meil on aeg kuulata jumala häält.” Tema enda hääl kaikus selles suitsuses kojas nii võimukalt, et ei Gorold Goodbrother ega tema meister söandanud vastata. Uppunud Jumal on minuga, mõtles Aeron. Ta näitas mulle teed.

Goodbrother pakkus, et ta lossi puhkama jääks, kuid preester keeldus sellest. Ta magas harva mõne lossi katuse all ja mitte kunagi merest nii kaugel. „Puhkama jään ma Uppunud Jumala veealuses kojas lainete all.

Me oleme sündinud kannatama selleks, et meie kannatused meid tugevaks teeksid. Ma vajan ainult värsket hobust, et Kruusaranda sõita.”

Sellega oli Goodbrother lahkesti päri. Ta saatis kaasa ka oma poja Greydoni, kes pidi preestrile kätte näitama lühima tee üle mägede mereni. Koiduni oli veel tund aega, kui nad teele asusid, kuid nende ratsud olid sitked ja kindla sammuga ja nad liikusid pimedusest hoolimata jõudsalt edasi. Aeron sulges silmad ja palvetas hääletult ja jäi veidi aja pärast sadulas tukkuma.

Ta kuulis tasast heli – roostetanud hinge kriiksumist. „Urri,” pomises ta ja virgus heitunult. Siin pole mingit hinge ega ust ega Urrit. Lendav kirves lõikas Urril pool käelaba otsast, kui ta oli neljateistkümne aastane ja mängis sõrmetantsu, sellal kui tema isa ja vanemad vennad olid sõtta sõitnud. Isand Quelloni kolmas naine oli Rõõskneitsi lossi Piperite soost – suurte prinkide rindadega ja pruunide hirvesilmadega neid. Selle asemel et Urri käsi Vana Kombe kohaselt – tule ja mereveega – terveks ravida, andis ta poisi oma roheliselt maalt pärit meistri hoolde, kes kinnitas, et suudab mahalõigatud sõrmed tagasi õmmelda. Ta tegigi seda ja kasutas seejärel ravimjooke ja – taimi, kuid käsi hakkas kärbuma ja Urril tõusis palavik. Kui meister lõpuks tal käe õlast maha saagis, oli juba hilja.

Isand Quellon ei naasnudki oma viimaselt retkelt; talle sai Uppunud Jumala armust osaks surm merel. Küll aga jõudis tagasi isand Balon koos oma vendade Euroni ja Victarioniga. Kui Balon kuulis, mis oli Urriga juhtunud, raius ta meistril kolm sõrme lihakirvega maha ja käskis oma isa Piperite soost naisel need tagasi külge õmmelda. Hautised ja ravijoogid ei aidanud meistrit rohkem kui Urrit. Ta suri sonides ja isand Quelloni kolmas naine läks peagi sama teed, kui ämmaemand ta üsast surnult sündinud tütre välja tõmbas. Aeronil oli selle üle hea meel. Just tema kirves oli Urril käe pooleks lõiganud, kui nad koos sõrmetantsu tantsisid, nagu sõpradel ja vendadel kombeks.

Tal oli nüüdki veel häbi meenutada Urri surmale järgnenud aastaid. Kuueteistkümneaastaselt nimetas ta ennast meheks, kuid tegelikult oli ta olnud kahejalgne veinilähker. Ta muudkui laulis, tantsis (aga mitte kunagi enam sõrmetantsu), lõõpis ja pläras ja pilas teisi. Ta mängis torupilli, tegi julgustükke, ratsutas hobustega ja jaksas juua rohkem kui kõik Wynchid ja Botleyd ja pooled Harlaw’d ühtekokku. Uppunud Jumal kingib igaühele mingi ande ja temagi polnud sellest päris ilma jäetud: ükski mees ei suutnud pikemalt ega kaugemale kusta kui Aeron Greyjoy, ja seda tõestas ta igal peol. Ükskord vedas ta kihla – tema uus pikklaev kitsekarja vastu –, et suudab vaid oma riista abil koldes tule kustutada. Aeron sõi aasta otsa kitseliha ja nimetas oma pikklaeva „Kollaseks Rajuks”, kuigi Balon ähvardas ta selle masti otsa puua, kui kuulis, missuguse taraani tema vend kavatses oma laeva vööri panna.

Lõpuks läks „Kollane Raju” Baloni esimese mässu ajal Kaunissaare ligidal põhja – sõjagaleer nimega „Maru” lõikas ta pooleks, kui Stannis Baratheon Victarioni oma lõksu püüdis ja Raudlaevastiku puruks lõi. Kuid jumalal oli Aeroniga oma nõu ja ta aitas ta kaldale. Kalurid võtsid ta kinni ja toimetasid ahelaisse pandult Lannisporti ja ta veetis ülejäänud sõjaaja Casterly Kalju sügavas vangikojas, kus ta tõestas, et kaheksajalad kusevad kaugemale ja pikemalt kui lõvid, kuldid või kanad.

See mees on surnud. Aeron oli uppunud ja jumala enda prohvetina merest uuesti sündinud. Teda ei hirmutanud ükski surelik mees ega pimedus… ega mälestused, need hinge luud. Ukse avanemise heli, roostetanud raudhinge krigin. Euron on jälle tagasi. See ei lugenud midagi. Tema oli preester Märgjuus, jumala soosik.

„Kas tuleb sõda?” küsis Greydon Goodbrother, kui päike hakkas mägedele valgust heitma. „Vend venna vastu?”

„Kui Uppunud Jumal nii tahab. Merekivist troonil ei või istuda jumalakartmatu mees.” Varesesilm asub võitlusse, kindel see. Ükski naine ei saaks temast jagu, ka Asha mitte; naised olid loodud lööma oma lahinguid nurgavoodis. Ja Theon – kui ta veel elas – oli lihtsalt lootusetu, ta oli vaid grimassitav ja itsitav poisike. Ta tõestas Talitundrus, kui vähe ta väärt oli, Varesesilm aga polnud mõni äbarik lapsuke. Euroni laevade tekid olid punaseks värvitud, et paremini varjata verd, millest need olid läbi imbunud. Victarion. Kuningaks peab saama Victarion, muidu hukutab see torm meid kõiki.

Greydon lahkus temast, kui päike oli juba taevas, et viia sõnum Baloni surmast oma nõbudele Süvakaevu, Varesepea kantsi ja Koolnujärve tornlinnustesse. Aeron jätkas teed üksi, nõlvadest üles ja alla orgudesse mööda kivist rada, mis läks laiemaks ja rahvarohkemaks sedamööda, kuidas ta merele lähemale jõudis. Ta peatus igas külas ja iga väikeüliku hoovis, et palvetada. „Me oleme sündinud merest ja me kõik läheme merre tagasi,” kõneles ta. Tema hääl kõmises nagu ookean ja mürises nagu lained. „Raevunud Tormijumal haaras Baloni tema lossist ja heitis ta alla ja nüüd pidutseb ta lainete all Uppunud Jumala veealuses kojas.” Ta tõstis käed. „Balon on surnud! Kuningas on surnud! Kuid peagi tuleb uus kuningas! Sest mis on surnud, ei sure enam iial, vaid tõuseb taas, visam ja tugevam kui enne! Troonile tõuseb uus kuningas!”

Mõned neist, kes teda kuulasid, viskasid oma kõplad ja maakirved käest ja järgnesid talle, nii et selleks ajaks kui lainete müha tema kõrvu puutus, kõndis tema hobuse järel kümmekond meest, keda oli puudutanud jumala vaim ja kes ihkasid uputatud saada.

Kruusarannas elas mitu tuhat kalurit, kelle hurtsikud seisid kobaras ümber kandilise tornlinnuse, mille igas nurgas oli väike vahitorn. Seal ootasid juba ees paarkümmend Aeroni uputatud meest, kes olid ennast hallil liivarannal hülgenahast telkides ja ajupuudest ehitatud ulualustes laagrisse seadnud. Nende käed olid soolasest veest karedad, võrkudest ja nööridest armilised ja aerudest ja kirkadest ja kirvestest rakkus, kuid nüüd pigistasid need käed raudkõvu ajupuust malakaid, mille jumal oli neile oma veealusest relvakambrist andnud.

Nad olid tõusuvee piirist pisut kõrgemale ehitanud preestri jaoks ulualuse. Aeron puges sinna heal meelel, kui oli oma värsked jüngrid ära uputanud. Mu jumal, palvetas ta, kõnele minuga läbi lainete müha ja ütle mulle, mida teha. Kaptenid ja kuningad ootavad sinu nõu. Kes peab saama Baloni asemel kuningaks? Laula mulle valaskala keeles ja anna mulle teada tema nimi. Ütle mulle, oo veealune jumal, kellel jätkub jõudu võidelda tormiga Pyke’il?

Kuigi ratsasõit Alasisarve oli olnud väsitav, ei saanud Aeron Märgjuus und oma ajupuudest ulualuses, mis oli pealt kaetud musta adruga. Taevasse ilmunud pilved varjasid kuu ja tähed ja pilkane pimedus lasus nii mere kohal kui tema hinges. Balon eelistas Ashat, oma lihast tütart, kuid üks naine ei või raudsaarlaste üle valitseda. See peab olema Victarion. Quellon Greyjoy niuetest oli ilmale tulnud üheksa poega ja Victarion oli neist tugevaim, mees nagu härg, kartmatu ja kohusetruu. Ja see ongi meie nõrk koht. Noorem vend peab kuuletuma vanemale ja Victarion polnud mees, kes tavade vastu astuks. Kuigi ta ei kannata Euronit silmaotsaski. Pärast selle naise surma.

Väljast kostis läbi uputatud meeste norskamise ja tuule vihina murdlainete müha – tema jumala vasar, mis kutsus teda lahingusse. Aeron ronis oma väikesest ulualusest välja jahedasse öhe. Ta tõusis püsti – alasti ja kahvatu ja kõhetu ja pikk, ja läks niisama alasti mustavasse soolasesse merre. Vesi oli jääkülm, kuid ta ei põrganud oma jumala embusest tagasi. Laine lajatas talle vastu rinda, nii et ta vaaruma lõi. Järgmine murdus üle tema pea. Ta tundis huultel soola maitset ja tajus jumalat enda ümber ja tema kõrvus kaikus jumala vägev laul. Quellon Greyjoy niuetest tuli ilmale üheksa poega ja mina olin neist väikseim, nõrguke ja arglik nagu plikatirts. Aga enam mitte. See mees on uppunud ja jumal tegi mu tugevaks. Külm soolane meri ümbritses teda, embas teda, tungis läbi tema nõdra inimihu ja puudutas tema luid. Luud, mõtles ta. Hinge luud. Baloni ja Urri luud. Tõde on meie luudes, sest ihu põrmustub ja luu jääb alles. Ja Nagga künkal seisavad Halli Kuninga Koja luud…

Ja Aeron Märgjuus rühkis tagasi kaldale – kõhetu ja kaame ja värisev ja targem, kui ta oli olnud merre astudes. Sest ta oli leidnud vastuse oma luudes ja tal oli silme ees selge siht. Öö oli nii külm, et ta keha tundus auravat, kui ta oma varjualuse poole läks, kuid tema südames lõõmas tuli ja uni tuli nüüd kergesti ja seda ei häirinud raudhingede kriiksumine.

Kui ta ärkas, oli väljas selge ja tuuline päev. Aeron võttis pruukostiks ajupuudest lõkkel keedetud molluski- ja vetikaleent. Vaevalt oli ta lõpetanud, kui tema juurde tuli oma tornlinnusest Merlyn käputäie sõdalaste saatel. „Kuningas on surnud,” ütles Märgjuus talle.

„Jah. Lind tõi sõnumi. Ja teine tuli veel.” Merlyn oli kiilaspäine trullakas mees, kes nimetas ennast roheliste maade kombe järgi „isandaks” ja käis ringi karusnahkades ja sametis. „Üks kaaren tõi kutse minna Pyke’ile, teine minna Kümnesse Torni. Teil, kaheksajalgadel, on liiga palju kombitsaid, te kisute mehe sedasi lõhki. Mida sina kostad, preester? Kuhu ma peaksin oma pikklaevad saatma?”

Aeron kortsutas kulmu. „Sa ütlesid, et Kümnesse Torni? Milline kaheksajalg sind sinna kutsub?” Kümme Torni oli Harlaw’ valitseja asupaik.

„Printsess Asha. Ta purjetab kodu poole. Lugeja saadab kaarnaid teele ja kutsub kõiki tema sõpru Harlaw’le. Tema sõnul tahtis Balon, et Merekivist troonile istuks Asha.”

„Uppunud Jumal otsustab, kes istub Merekivist troonile,” vastas preester. „Põlvita, et ma saaksin sind õnnistada.” Isand Merlyn laskus põlvili ja Aeron tõmbas oma lähkril korgi eest ja valas joa merevett üliku kiilale pealaele. „Issand Jumal, kes sa uppusid meie eest, tee nii, et su teener Meldred sünniks uuesti merest. Õnnista teda soolaga, õnnista teda kiviga, õnnista teda terasega.” Vesi jooksis üle Merlyni punnpõskede ja niisutas tema habet ja rebasenahkset mantlit. „Mis on surnud, ei sure enam iial, vaid tõuseb taas, visam ja tugevam kui enne.” Ent kui Merlyn tõusis, sõnas preester: „Jää siia ja kuula ja kanna siis jumala sõna edasi.”

Kolme jala kaugusel veepiirist murdusid lained ümara graniitrahnu ümber. Just sinna tõusis seisma Aeron Märgjuus, et kogu tema kari teda näeks ja kuuleks seda, mis tal öelda oli.

„Me oleme sündinud merest ja läheme kõik merre tagasi,” alustas ta nagu tuhandeid kordi varem. „Raevunud Tormijumal haaras Baloni tema lossist ja heitis ta sügavikku ja nüüd pidutseb ta lainete all.” Ta tõstis käed. „Raudkuningas on surnud! Kuid varsti tuleb uus kuningas! Sest see, mis on surnud, ei sure enam iial, vaid tõuseb taas, visam ja tugevam kui enne!”

„Kuningas tuleb!” hüüdsid uputatud mehed.

„Nii on. Nii sünnib. Aga kes?” Märgjuus jäi hetkeks kuulatama, kuid talle vastas ainult lainemüha. „Kellest saab meie kuningas?”

Uputatud mehed hakkasid ajupuudest malakaid vastamisi taguma. „Märgjuus!” karjusid nad. „Kuningas Märgjuus! Kuningas Aeron! Märgjuus kuningaks!”

Aeron raputas pead. „Kui isal on kaks poega ja ta annab ühele kirve ja teisele võrgu, siis kummast peab tema meelest saama sõjamees?”

„Kirves on sõjamehe jaoks, võrk merel kalastaja jaoks,” hõikas Rus vastu.

„Jah,” ütles Aeron. „Jumal viis mu sügavale lainete alla ja uputas selle vääritu, kes ma olin. Kui ta mu tagasi välja heitis, andis ta mulle silmad, et näha, kõrvad, et kuulda, ja hääle, millega tema sõnu edasi anda, nii et minust saaks tema prohvet ja et ma kuulutaksin tema tõde nendele, kes on selle unustanud. Mina pole loodud istuma Merekivist troonil… ja ka Euron Varesesilm mitte. Sest ma olen kuulnud, kuidas jumal ütleb: Minu Merekivist troonil ei või istuda jumalakartmatu mees!”

Merlyn ristas käed rinnale. „On see siis Asha? Või Victarion? Ütle meile, preester!”

„Uppunud Jumal ütleb seda teile, kuid mitte siin.” Aeron sihtis sõrmega Merlyni paksu kahvatut nägu. „Ärge vaadake minu ega inimeste seaduste poole, vaid mere poole. Heiska purjed ja lase aerud vette, isand, ja sõida Vana-Wykile. Sina ja kõik kaptenid ja kuningad. Ärge minge Pyke’ile jumalakartmatu ees kummardama ega Harlaw’le salanõu punuvate naistega sehkendama. Pöörake oma vöörid Vana-Wyki suunas, kus seisis Halli Kuninga Koda. Ma kutsun teid Uppunud Jumala nimel. Ma kutsun teid kõiki! Hüljake oma kojad ja hurtsikud, oma lossid ja linnused ja minge Nagga künkale, et pidada kuningakärajad!”

Merlyn jäi teda vahtima, suu ammuli. „Kuningakärajad? Õigeid kuningakärajaid pole olnud juba…”

„…liiga kaua!” kisendas Aeron ahastusega. „Kuid aoajastul valis raudrahvas ise endale kuningad ja ülendas väärikaimaid nende seast. Meil on aeg naasta Vana Kombe juurde, sest ainult nii saame me jälle suureks. Just kuningakärajal valiti Urras Raudjalg Suurkuningaks ja pandi talle pähe ajupuudest kroon. Sylas Lainina, Harag Hallpea, Vana Kaheksajalg – kõik nad valiti kuningakärajatel. Ja nendel kärajatel tõuseb esile mees, kes viib lõpule selle, mida Balon alustas ja võidab meile tagasi meie vabaduse. Ma ütlen veel kord – ärge minge Pyke’ile ega Harlaw Kümnesse Torni, vaid Vana-Wykile. Otsige üles Nagga ja Halli Kuninga Koja luud, sest kui kuu on uppunud ja taas tõusnud, valime me selles pühas paigas endale väärilise kuninga, jumalakartliku kuninga.” Ta tõstis jälle oma kondised käed. „Kuulake! Kuulake laineid! Kuulake jumalat! Ta kõneleb meiega ja ütleb: Ainult kärajatel saame endale kuninga!”

Nende sõnade peale puhkes lärm ja uputatud mehed hakkasid jälle malakaid kokku taguma. „Kärajad!” hõiskasid nad. „Kärajad, kärajad. Ainult kärajatel saame endale kuninga!” Ja lärm, mida nad tegid, oli nii kõrvulukustav, et kindlasti kuulis neid hõikeid Varesesilm Pyke’il ja jõle Tormijumal oma pilvekojas. Ja Aeron Märgjuus mõistis, et ta oli hästi teinud.