Читать книгу Vareste pidusöök. I raamat - George R. R. Martin - Страница 4

„Veriapelsinid on juba üliküpsed,” täheldas prints roidunud häälel, kui ülem ta terrassile veeretas.

Pärast seda ei öelnud ta mitu tundi taas sõnagi.

Apelsinide osas oli tal õigus. Mõned neist olid heleroosale marmorile kukkudes lahti läinud. Nende terav magus lõhn tungis Hotahile ninna iga kord, kui ta sisse hingas. Kindlasti tundis ka prints seda lõhna, sest ta istus puude all ratastoolis, mille meister Caleotte oli tema jaoks teinud – sellel olid hanesulgedega täidetud polster ja eebenipuust ja rauast tehtud kõrisevad rattad.

Pikka aega oli kuulda ainult laste pladistamist allikates ja purskkaevudes, sekka pehme potsatus, kui veel üks apelsin terrassile puruks kukkus. Siis kuulis ülem palee teisest otsast nõrka sammumüdinat marmorpõrandal.

Obara. Ta tundis selle naise samme: pikad, tõtakad, vihased. Küllap oli tema väravatalli lõõga seotud hobune vahule aetud ja kannustest verine. Obara ratsutas alati täku seljas ja ta olevat kiidelnud, et suudab taltsutada iga hobuse Dorne’is… ja iga mehe ka. Ülem kuulis ka teisi samme, kiiret tasast vudimist – see oli meister Caleotte, kes püüdis mitte maha jääda.

Obara Sand kõndis alati liiga kiiresti. Ta ajab taga midagi, mida ta kunagi kätte ei saa, oli prints kord oma tütrele ülema kuuldes öelnud.

Kui naine kolmikvõlvi alt nähtavale ilmus, langetas Areo Hotah järsult oma odakirve ja tõkestas talle tee. Relvatera oli kuue jala pikkuse mägisaarest voolitud varre otsas, nii et Obara ei pääsenud sellest mööda. „Seis, mu emand.” Hotahi hääl oli kume ja madal ja selles kõlas Norvose aktsent. „Prints ei taha, et teda häiritakse.”

Naise nägu oli olnud enne neid sõnu nagu kivist, nüüd tõmbus see veel kalgimaks. „Sa oled mul ees, Hotah.” Obara oli kõige vanem Liivamadu, ligi kolmekümne aastane suure kondiga naine, kellel olid ligistikku asuvad silmad ja samasugused rotipruunid juuksed nagu tollel Muinaslinna hooral, kes ta ilmale tõi. Tema laiguline liivasiidist mantel oli pruunikashalli ja kuldset värvi, ratsarõivad selle all olid vanast pruunist nahast, kulunud ja pehmed. Nendega kogu tema pehmus ka piirdus. Ta kandis puusal kokkukeritud piitsa, turjal ümmargust teras- ja vaskkilpi. Oma oda oli ta välja jätnud. Areo Hotahil oli selle üle hea meel. Ta teadis, et ehkki naine oli kärme ja tugev, polnud nad võrdsed vastased… kuid Obara ei teadnud seda ja ülem ei soovinud sugugi näha tema verd kahvaturoosal marmoril.

Meister Caleotte tammus jalalt jalale. „Emand Obara, ma püüdsin teile öelda…”

„Kas ta teab, et mu isa on surnud?” küsis Obara ülemalt, pööramata meistrile rohkem tähelepanu kui kärbsele, kui mõni kärbes oleks rumalusest söandanud tema pea ümber sumiseda.

„Teab küll,” vastas ülem. „Lind tõi sõnumi.”

Surm oli saabunud Dorne’i kaarnatiivul, see oli kirjutatud väikeste tähtedega ja pitseeritud kõva punase vahaklombiga. Caleotte oli ilmselt aimanud, mis sõnumiga on tegemist, sest ta lasi selle Hotahil üle anda.

Prints tänas teda, kuid läks väga kaua aega, enne kui ta pitseri lahti murdis. Ta istus kogu pärastlõuna, kiri süles, ja vaatas, kuidas lapsed mängisid. Ta vaatas, kuni päike loojus ja õhtu läks juba nii jahedaks, et lapsed tuppa pagesid; siis vaatas ta tähti veepinnal. Alles kuutõusu ajal saatis ta Hotahi küünalt tooma, et saadud kiri ööpimeduses apelsinipuude all läbi lugeda.

Obara puudutas oma piitsa. „Tuhanded tulevad jala üle kõrbe, et mööda Konditeed üles minna ja aidata Ellarial mu isa koju tuua. Seitsmekojad on pilgeni rahvast täis ja punased preestrid on süüdanud oma templites tuled. Lõbumajades paarituvad naised iga mehega, kes sinna tuleb ega võta selle eest raha. Päikeseodal, Murtud Käel, Rohevere ääres, mägedes, sügaval kõrbes, igal pool, igal pool, katkuvad naised juukseid ja mehed kisendavad raevust. Kõigi huultel on üks ja sama küsimus – mida Doran ette võtab? Mida ta vend ette võtab, et maksta kätte meie mõrvatud printsi eest?” Ta astus ülemale lähemale. „Ja sina ütled, et ta ei taha, et teda häiritakse!”

„Ta ei taha, et teda häiritakse,” kordas Aero Hotah.

Ihukaitseülem tundis printsi, keda ta kaitses. Kunagi ammu oli Norvosest tulnud verisulis nooruk, suurt kasvu laiaõlgne poiss, kellel oli must juuksepuhmas. Need juuksed olid nüüd valgeks läinud ja tema keha katsid paljudes lahingutes saadud armid… kuid ta jõud oli endine ja tema odakirves alati vahe, nii nagu habemikud preestrid olid talle õpetanud. Ma ei lase teda läbi, mõtles ta ja ütles: „Prints vaatab, kuidas lapsed mängivad. Teda ei tohi kunagi häirida, kui ta laste mängu pealt vaatab.”

„Astu mu eest kõrvale, Hotah,” ütles Obara Sand, „muidu võtan ma selle kirve ja…”

„Las ta tuleb, ülem,” kõlas tagantpoolt käsk. „Ma kõnelen temaga.” Printsi hääl oli kähe.

Areo Hotah tõstis odakirve ropsuga üles ja astus kõrvale. Obara heitis talle veel ühe pilgu ja astus siis edasi, meister kannul sibamas. Caleotte oli vaid viis jalga pikk ja kiilas nagu kaalikas. Tema nägu oli nii sile ja pruntis, et tema vanust oli raske aimata, kuid ta oli olnud siin juba enne ülemat, oli teeninud juba ka printsi ema. Oma ea ja tüseduse kiuste oli ta ikka veel üsna käbe ja mõistuselt vägagi helge, kuid vagur. Temast pole ühelegi Liivamaole vastast, mõtles ülem.

Prints istus apelsinipuude varjus oma toolil, podagrahaiged jalad üles tõstetud ja silmade all suured kotid… kuigi Hotah ei osanud arvata, kas tema unetuse põhjuseks oli lein või luuvalu. All purskkaevudes ja basseinides mängisid endiselt lapsed. Nooremad olid vaid viiesed, vanemad üheksased ja kümnesed. Pooled neist olid tüdrukud, pooled poisid. Hotah kuulis, kuidas nad pladistasid ja heledal häälel läbilõikavalt kisasid. „See polnudki nii ammu, kui sina olid üks nendest lastest seal basseinides, Obara,” sõnas prints, kui naine tema ratastooli ees ühele põlvele laskus.

Obara mühatas. „Sellest on kakskümmend aastat või sinnakanti, aga tühja sellest. Ja ma ei viibinud siin kaua. Ma olen hooratütar, või oled sa selle unustanud?” Kui prints ei vastanud, tõusis naine püsti ja pani käed puusa. „Mu isa on mõrvatud.”

„Ta tapeti kahevõitluses, kui kohut mõisteti relvade abil,” sõnas prints Doran. „Seaduse järgi pole see mõrv.”

„Ta oli su vend.”

„Seda küll.”

„Kas sa mõtled selle asja niisama jätta?”

Prints pööras vaevaliselt oma tooli, et naisele näkku vaadata. Ehkki Doran Martell oli vaid viiekümne kahe aastane, nägi ta välja hulga vanem. Tema keha linaste rõivaste all oli lõtv ja vormitu ja tema jalgu oli hirmus vaadata. Podagra tõttu olid tema jäsemed pentsikult üles tursunud ja punaseks värvunud; tema vasak põlv oli nagu õun, parem nagu melon, ja tema varbad olid muutunud tumepunasteks viinamarjadeks, mis olid nii küpsed, et näis, nagu võiksid need ainsast puudutusest lõhkeda. Isegi päevateki raskus pani ta judisema, kuigi ta kannatas valu kurtmata. Vaikimine on printsi sõber, oli ülem kord kuulnud teda tütrele ütlemas. Sõnad on nagu nooled, Arianne. Kui need on lendu lastud, ei saa neid enam tagasi kutsuda. „Ma kirjutasin isand Tywinile –”

„Kirjutasid? Kui sa oleksid vähegi selline mees, nagu mu isa oli –”

„Ma ei ole sinu isa.”

„Seda ma tean.” Obara hääl nõretas põlgusest.

„Sa tahad, et ma sõda alustaksin.”

„Mul on parem ettepanek. Sa ei pea oma toolist üleski tõusma. Las mina maksan oma isa eest kätte. Sul on Printsi kurus üks malev. Teine, isand Yronwoodi oma, seisab Konditeel. Anna üks neist mulle ja teine Nymile. Las ta läheb mööda kuningateed, mina aga löön rajamaa isandad nende lossidest välja ja lähen kaarega Muinaslinna peale.”

„Ja kuidas sa loodad Muinaslinna enda käes hoida?”

„Piisab selle rüüstamisest. Hightoweri jõukus – ”

„Kas sa ihkad kulda?”

„Ma ihkan verd.”

„Isand Tywin saadab meile Mäe pea.”

„Ja kes saadab meile isand Tywini pea? Mägi on kogu aeg olnud tema pailaps.”

Prints viipas basseinide poole. „Ole nii kena, Obara, ja vaata neid lapsi.”

„Ma ei ole nii kena. Mulle pakuks rohkem lõbu oda isand Tywinile kõhtu torgata. Ma sunniksin ta laulma „Castamere’i vihma”, kui ma tal sisikonna välja tõmban ja vaatan, kas seal kulda on.”

„Vaata,” kordas prints. „Ma käsin sind.”

Mõned vanemad lapsed lamasid näoli siledal roosal marmoril ja praadisid ennast päikese käes. Teised sulistasid taamal meres. Kolm last ehitasid liivalossi, mille suur teravik meenutas Vana Palee Odatorni. Rohkem kui kümmekond last olid kogunenud suurde basseini ja vaatasid pealt, kuidas väiksemad lapsed ratsutasid suuremate kukil läbi vööni ulatuva madalvee ja püüdsid üksteist vette tõugata. Iga kord, kui mõni paar vette kukkus, järgnes pladinale naerurõkatus. Nad vaatasid, kuidas üks pähkelpruun tüdruk tõmbas ühe takkus juustega poisi venna kukilt, nii et too pea ees basseini lendas.

„Su isa mängis kunagi sedasama mängu, nii nagu mina enne teda,” lausus prints. „Meie vanusevahe oli kümme aastat, nii et mina olin siit basseinidest juba läinud, kui tema mänguikka jõudis, aga ma käisin teda ikka vaatamas, kui emale külla tulin. Ta oli juba poisikesena väga südi. Nobe nagu veemadu. Ma nägin tihti, kuidas ta endast palju suuremaid poisse vette lükkas. Tol päeval, kui ta Kuningalinna poole teele asus, tuletas ta seda mulle meelde. Ta tõotas, et teeb seda vaid veel üks kord, muidu poleks ma tal minna lasknud.”

„Minna lasknud?” Obara naeris. „Sa poleks suutnud teda tagasi hoida. Dorne’i Punane Siug läks, kuhu ise tahtis.”

„Nii see oli. Ma tahaksin sind kuidagi trööstida –”

„Ma ei tulnud sinu juurde tröösti otsima.” Naise hääl nõretas põlgusest. „Päeval, mil mu isa tuli mind endale nõudma, ei tahtnud mu ema mind ära anda. „Ta on tüdruklaps ja ma ei usu, et ta on sinu oma,” ütles ta. „Mul oli tuhat teist meest.” Isa viskas oma oda mu jalgade ette ja andis mu emale käeseljaga vastu nägu, nii et ta nutma hakkas. „Nii tüdrukud kui poisid peavad oma lahinguid,” ütles isa, „kuid jumalad lasevad meil endale relvad valida.” Ta osutas odale ja siis mu ema pisaratele ja ma võtsin oda maast üles. „Ma ju ütlesin sulle, et ta on minu tütar,” ütles mu isa ja võttis mu kaasa. Mu ema jõi ennast ühe aastaga surnuks. Ta olevat surres nutnud.” Obara nihkus toolil istuvale printsile lähemale. „Las ma kasutan seda oda. Muud ma ei palu.”

„Seda on palju palutud, Obara. Ma pean järele mõtlema.”

„Sa oled juba liiga kaua mõelnud.”

„Ehk on sul õigus. Ma saadan sulle Päikeseodale sõna.”

„Peaasi, et see sõna oleks sõda.” Obara pöördus järsult ja sammus minema sama vihaselt nagu tulleski, tagasi talli poole, et võtta värske hobune ja mööda teed ülepeakaela minema kapata.

Meister Caleotte jäi paigale. „Kas teie jalad valutavad, mu prints?” päris trullakas mehike.

Prints naeratas nõrgalt. „Kas päike on palav?”

„Kas ma toon valu vastu rohtu?”

„Ei. Ma tahan, et mu mõistus selge oleks.”

Meister kõhkles. „Mu prints, on see… on see ikka mõistlik lasta emand Obaral tagasi Päikeseodale minna? Ta ässitab kindlasti lihtrahva üles. Nad armastasid teie venda väga.”

„Nagu me kõik.” Prints surus sõrmed meelekohtadele. „Ei. Sul on õigus. Ka mina pean Päikeseodale tagasi minema.”

Tüse mehike kõhkles. „On see mõistlik?”

„Ei ole mõistlik, kuid see on hädavajalik. Saada õige virgats Ricasso juurde ja las ta seab mu ruumid Päikesetornis valmis. Teata mu tütrele Ariannele, et ma jõuan homme sinna.”

Mu väike printsess. Ülem igatses väga tema järele.

„Rahvas näeb teid,” hoiatas meister.

Ülem mõistis tema mõtet. Kahe aasta eest, kui nad Päikeseodalt rahulikku ja eraldatud Veteaeda tulid, polnud prints Dorani podagra veel pooltki nii hull. Tollal kõndis ta veel ringi, kuigi aeglaselt, kepile toetudes ja iga sammu juures nägu krimpsutades. Prints ei tahtnud, et tema vaenlased teaksid, kui põduraks ta on jäänud, ja Vana Palee ja selle agulid olid täis silmi. Silmi ja treppe, millest ta ei suuda üles minna, mõtles ülem. Ta peaks oskama lennata, et üles Päikesetorni jõuda.

„Nad peavadki mind nägema. Keegi peab püüdma asja lahendada. Dorne vajab meeldetuletust, et tal on ikka veel oma prints.” Doran naeratas nõrgalt. „Olgugi ta vana ja luuvalutõbine.”

„Kui te tagasi Päikeseodale lähete, peate printsess Myrcellale audientsi andma,” ütles Caleotte. „Tema valge rüütel tuleb temaga kaasa… ja te ju teate, et see mees saadab oma kuningannale kirju.”

„Seda võib temast uskuda.”

Valge rüütel. Ülem kortsutas kulmu. Ser Arys oli tulnud Dorne’i oma printsessi teenima, nii nagu Areo Hotah oli kunagi tulnud oma printsi teenima. Ka nende nimed kõlasid veidralt sarnaselt: Areo ja Arys. Kuid sellega kogu sarnasus piirduski. Ülem oli Norvose ja sealsed habemikud preestrid hüljanud, ser Arys aga teenis endiselt Raudtrooni. Iga kord, kui Hotah printsi käsul Päikeseodal käis ja seda pikas lumivalges mantlis meest nägi, valdas teda iseäralik kurbus. Ta aimas, et ühel päeval tuleb neil omavahel võidelda; sel päeval saab Oakheart surma, kui ülema odakirves ta pealuu purustab. Ta libistas käega piki siledat saarepuust relvavart ja mõistatas, kas see päev on juba ligidal.

„Õhtu hakkab kätte jõudma,” sõnas prints. „Me asume teele hommikul. Lase mu kandetool koiduajaks valmis panna.”

„Nagu käsite.” Caleotte koogutas. Ülem astus kõrvale, et ta mööda lasta, ja kuulatas tema hääbuvaid samme.

„Ülem?” Printsi hääl oli vaikne.

Hotah astus edasi, odakirvest käes hoides. Saarepuu tundus tema peopesa vastas sama sile nagu naise nahk. Ratastooli juurde jõudes põrutas ta relvapäraga kõvasti vastu maad, et oma kohalolekust teada anda, kuid printsil jätkus silmi vaid laste jaoks. „Oli sul vendi, ülem?” küsis ta. „Seal Norvoses, sinu noorpõlves? Õdesid?”

„Mõlemaid,” vastas Hotah. „Kaks venda, kolm õde. Mina olin kõige noorem.” Kõige noorem ja kõige üleliigsem. Veel üks suu, keda toita, suur poiss, kes sõi liiga palju ja kasvas kähku oma riietest välja. Polnud siis ime, et ta habemikele preestritele müüdi.

„Mina olin kõige vanem ja ometi olen ma nüüd viimane,” ütles prints.

„Pärast seda, kui Mors ja Olyvar hällis surid, kaotasin ma lootuse vendi saada. Kui Elia sündis, olin ma üheksa aastane ja teenisin kannupoisina Soolarannikul. Kui kaaren tõi sõnumi, et mu ema oli kuu enne õiget aega lapsevoodisse heitnud, olin ma juba küllalt vana, et mõista, et see laps ei jää elama. Ka siis, kui isand Gargalen mulle teatas, et mul on nüüd õde, olin ma kindel, et küllap sureb ta varsti. Ometi jäi ta Ema armust ellu. Ja aasta hiljem tuli ilmale kisendav ja siputav Oberyn. Ma olin juba täismees, kui nemad nendes basseinides mängisid. Ometi istun mina siin ja neid pole enam.”

Areo Hotah ei mõistnud selle peale midagi kosta. Ta oli vaid ihukaitseülem ja see maa ja selle seitsmenäoline jumal olid talle ka pärast pikki aastaid ikka veel võõrad. Teeni. Kuuletu. Kaitse. Ta oli andnud selle vande kuueteistkümne aastaselt tol päeval, kui ta oma kirvega laulatati. Lihtsa mehe lihtne vanne, nagu habemikud preestrid tookord ütlesid. Teda polnud õpetatud leinavatele printsidele nõu andma.

Ta otsis ikka veel sõnu, mida öelda, kui järjekordne apelsin printsi toolist vaid jala kaugusel tugeva platsatusega maha kukkus. Doran krimpsutas seda kuuldes nägu, nagu oleks see talle haiget teinud. „Aitab,” ohkas ta, „mulle aitab. Jäta mind üksi, Areo. Las ma vaatan veel paar tundi lapsi.”

Kui päike loojus, muutus õhk jahedaks ja lapsed läksid sisse, et õhtust süüa, kuid prints jäi ikka veel oma apelsinipuude alla, pilk vaikseks jäänud basseinidel ja merel nende taga. Üks teener tõi talle kausitäie purpurkarva oliive ja sinna juurde hapendamata leiba, juustu ja kikerhernepasteeti. Prints sõi pisut ja jõi karikatäie kanget magusat tummist veini, mida ta armastas. Kui see otsa sai, täitis ta peekri uuesti. Hommikueelses sügavas pimeduses jäi ta oma toolis magama. Alles siis veeretas ülem tema tooli kuuvalgelt rõdult minema, möödus ehissammaste reast ja suundus läbi kauni võlvkäigu merepoolsesse kambrisse, kus suurt voodit katsid värsked jahedad linad. Doran oiatas, kui ülem ta voodisse tõstis, kuid jumalad olid armulised ja ta ei virgunud.

Ülema magamiskamber külgnes printsi omaga. Ta istus oma kitsale voodile, otsis seinaorvast kätte oma luisu ja õliriide ja asus tööle. Hoia oma odakirves terav, olid habemikud preestrid teda manitsenud sel päeval, kui nad talle märgi ihule põletasid. Ja nii ta ka tegi.

Kirvest ihudes mõtles Hotah Norvosest, ülalinnast mäe otsas ja alllinnast jõe ääres. Ta mäletas ikka veel kolme kella hääli – seda, kuidas Noomi kumedad löögid panid ta luudeni judisema, Narrahi uhket kõlavat häält, maheda Nyeli hõbedast naeru. Ta tundis taas suus talvekoogi maitset, see oli täis ingverit ja piiniaseemneid ja kirsitükke ja seda loputati alla nahsaga – kääritatud kitsepiimaga, mida anti raudkruusist ja mida oli meega tembitud. Tema silme ette kerkis ta ema oravanahkse kraega kleidis – selles, mida ta kandis vaid kord aastas, kui nad läksid vaatama, kuidas karud mööda Patuse treppi tantsides alla tulevad. Ja ta tundis ninas kõrbevate ihukarvade lehka, kui habemik preester põletusraua keset ta rinda surus. Valu oli olnud nii metsik, et Areo Hotah oli kartnud, et tal jääb süda seisma, kuid ta ei olnud võpatanudki. Karvad ei olnud kirvemärgi peale enam tagasi kasvanud.

Alles siis, kui relva mõlemad terad olid nii vahedad, et nendega oleks võinud habet ajada, asetas ülem oma saarepuust ja rauast elukaaslase voodile. Ta haigutas, tõmbas määrdunud riided seljast, viskas need põrandale ja sirutas ennast oma õlgmadratsile pikali. Märgile mõtlemine oli selle kihelema pannud ja ta pidi ennast kratsima, enne kui silmad sulges. Ma oleksin pidanud maha kukkunud apelsinid üles korjama,