Читать книгу Vareste pidusöök. II raamat. Jää ja tule laul - George R. R. Martin - Страница 2

Kui tõusva päikese kiired akendest sisse tungisid, tõusis Alayne voodis istukile ja ringutas. Gretchel kuulis tema liigutamist ja tõusis kohe ning tõi talle hommikumantli. Tubades oli öö jooksul kõledaks läinud. Kui talv meid oma haardesse võtab, läheb veel hullemaks, mõtles tüdruk. Talvel muutub see loss külmaks nagu hauakamber. Alayne tõmbas hommikumantli selga ja sidus vöö kinni. „Tuli on peaaegu kustunud,” tähendas ta. „Ole nii hea ja pane uus halg koldesse.”

„Nagu mu emand käsib,” vastas vanaeit.

Alayne’i ruumid Neitsitornis olid suuremad ja uhkemad kui see väike magamiskamber, kus teda emand Lysa eluajal oli peetud. Nüüd olid tal oma riietusruum ja käimla ja valgest kivist tahutud rõdu, kust avanes vaade üle Oru. Kuni Gretchel tuld kohendas, läks Alayne kergel sammul üle toa ja lipsas rõdule. Kivi tema jalge all oli külm ja puhus vinge tuul nagu siin kõrgel ikka, kuid avanev vaade pani ta hetkeks seda kõike unustama. Neitsitorn oli Kotkapesa seitsmest saledast tornist kõige idapoolsem ja nii avanes tema pilgule Org, mille metsad ja jõed ja nurmed helendasid hommikuvalguses uduselt. Päike langes mägedele, nii et need tundusid olevat ehtsast kullast.

Kui ilus. Tema kohal kõrgus Hiiglase Piigi lumine tipp – tohutu kivi- ja jäälaam, mille kõrval loss mäenõlval tundus kääbuslik. Kahekümne jala pikkused jääpurikad palistasid kuristikuveert, kuhu suvel langesid Alyssa Pisarad. Jäätunud kose kohal liugles pistrik, sinised tiivad hommikutaeva taustal laiali sirutatud. Oleks ka minul tiivad.

Ta toetus kätega tahutud kivist rinnatisele ja sundis ennast üle ääre alla vaatama. Ta nägi kuussada jalga allpool Taevast ja mäkke raiutud kivitreppi – seda looklevat teed, mis möödus Lumest ja Kivist ja lõppes oru põhjas. Ta nägi Kuuvärava müüri- ja elutorne, mis olid väikesed nagu lapse lelud. Müüride ümber sagis hulgakaupa ülikuid-deklarante, kes valgusid oma telkidest välja nagu sipelgad pesast. Oleksid nad tõesti kõigest sipelgad, siis võiksime neile peale astuda ja nad puruks tallata, mõtles Alayne.

Noorisand Hunter ja tema liitlased olid kahe päeva eest teistega ühinenud. Nestor Royce sulges nende eest Värava, kuid tema garnisonis oli alla kolmesaja mehe. Iga ülik-deklarant – ja neid oli kokku kuus – oli kaasa toonud tuhatkond meest. Alayne teadis nende nimesid sama hästi kui enda oma. Vägevlaulu isand Benedar Belmore, Üheksatähe rüütel Symond Templeton, Punakantsi isand Horton Redfort, Raudtamme emand Anya Waynwood, Pikkvibu lossi isand Gilwood Hunter, keda kõik hüüdsid Noorisand Hunteriks. Ja Yohn Royce, neist kõigist võimukaim – kardetud Pronks-Yohn, Ruunikivi isand, Nestori nõbu ja Royce’ide suguvõsa tähtsama haru pea. Pärast seda, kui Lysa Arryn surnuks kukkus, olid nad kuuekesi Ruunikivil kokku tulnud ja sõlminud omavahel leppe ning vandunud kaitsta isand Robertit, Orgu ja üksteist. Nende deklaratsioonis ei mainitud asehaldurit, küll aga kõneldi „korralagedusest”, millele tuleb teha lõpp, ja ka „valesõpradest ja halbadest nõuandjatest”.

Külm tuuleiil puuskas talle vastu sääri. Ta läks tagasi sisse ja pidas aru, milline kleit pruukosti ajaks selga panna. Petyr oli talle kinkinud oma surnud naise riided – terve kuhja siidist, satiinist, sametist ja karusnahast rõivaid, mis olid uhkemad, kui Alayne oleks uneski näha osanud, kuigi need olid enamjaolt talle liiga suured; terve rida rasedusi, millest osa katkes ja osa lõppes nurisünnitusega, olid emand Lysa väga tüsedaks muutnud. Kuid mõned kõige vanemad kleidid olid tehtud Vetevoo noore Lysa Tully jaoks ja veel mõned oli Gretchel suutnud Alayne’i jaoks – kes oli kolmeteistkümneselt pea sama pikasääreline kui tema tädi omal ajal kahekümneselt – parajaks kohendada.

Sel hommikul jäi ta pilk pidama Tullyde puna-sinistes värvides oravanahkse palistusega kleidil. Gretchel aitas tal käed alt laienevatesse varrukatesse pista ja sõlmis seljapaelad kinni ja suges siis tal juukseid ja sidus need üles. Alayne oli neid õhtul enne magamaminekut taas kord tumedamaks värvinud. Juuksevärv, mille ta tädi oli talle andnud, oli tema sügavat kuldpruuni tooni juuksed Alayne’i tumepruunideks moondanud, kuid punakas toon hakkas juurte juures juba üsna varsti taas välja paistma. Ja mida ma teen siis, kui värv otsa saab? See oli pärit Tyroshist, kitsa mere tagant.

Kui Alayne läks alla pruukosti võtma, rabas teda taas Kotkapesas valitsev vaikus. Seitsmes Kuningriigis ei leidunud ühtegi lossi, kus oleks olnud nii vaikne kui siin. Siinsed vähesed teenijad olid vanad ja kõnelesid summutatud häälel, et mitte noort isandat erutada. Siin mäe otsas polnud hobuseid ega haukuvaid ja lõrisevaid koeri ega hoovis võitlust harjutavaid rüütleid. Isegi valevates kivikoridorides kõndivate vahimeeste sammud kostsid veidralt summutatult. Alayne kuulis, kuidas tuul tornide ümber huilgas ja vuhises, kuid see oli ka kõik. Tookord, kui ta Kotkapessa saabus, oli seal kuulda ka Alyssa Pisarate kohinat, kui see kosk oli nüüd jääs. Gretchel ütles, et see jääb tummaks kevadeni.

Isand Robert istus üksinda köögiruumide kohal asuvas Hommikusaalis ja sonkis loiult puulusikaga suures pudrukausis, kuhu oli lisatud mett. „Ma tahtsin mune,” kurtis ta tüdrukut nähes. „Ma tahtsin kolme pehmeks keedetud muna ja peekonit.”

Neil polnud ei mune ega peekonit. Kotkapesa viljaaitades leidus piisavalt kaeru ja leivavilja ja otra selleks, et nad aasta otsa söönuks saaksid, ent värske toidukraami osas sõltusid nad ühest sohitüdrukust, kelle nimi oli Mya Stone ja kes seda neile alt orust tõi. Kuna ülikute-deklarantide väeleer asus mäe jalamil, ei pääsenud Mya sealt enam läbi. Isand Belmore, kes oli esimesena kuue seast Värava alla jõudnud, saatis Pisinäpule kaarnaga kirja, et seni, kuni too pole isand Robertit alla saatnud, ei viida üles Kotkapessa toitu. See polnud – veel – päris piiramine, kuid palju sealt puudu ei jäänud.

„Kui Mya tuleb, saad sa nii palju mune, kui tahad,” lubas Alayne väikesele ülikule. „Ta toob mune ja võid ja meloneid, igasuguseid maitsvaid asju.”

Poissi see ei lepitanud. „Ma tahtsin täna mune süüa.”

„Kulla-Robin, sa ju tead, et meil pole mune. Palun söö oma putru, see on väga hea.” Alayne võttis oma kausist ühe lusikatäie.

Robert sonkis lusikaga kausis, kuid ei pistnud seda suhu. „Mul pole kõht tühi,” kuulutas ta. „Ma tahan tagasi voodisse. Ma ei saanud öösel üldse magada. Ma kuulsin laulmist. Meister Colemon andis mulle uneveini, aga ma kuulsin seda ikkagi.”

Alayne pani lusika käest. „Kui keegi oleks laulnud, oleksin ka mina seda kuulnud. Sa nägid halba und, muud midagi.”

„Ei, see polnud uni.” Poisi silmadesse valgusid pisarad. „Marillion laulis jälle. Su isa ütleb, et ta on surnud, aga ta ei ole.”

„On küll.” Alayne’il hakkas poisi juttu kuulates hirm. See, et ta on väike ja põdur, on juba niigi halb, aga äkki on ta ka hull? „Kulla-Robin, on küll. Marillion armastas su armulist ema liiga palju ega suutnud enam elada, kui oli temaga niimoodi teinud, ja astus seepärast taevasse.” Ei tema ega Robert polnud surnukeha näinud, kuid ta ei kahelnud selles, et laulja oli surnud. „Teda pole tõesti enam.”

„Aga ma kuulen teda igal ööl. Ka siis, kui ma luugid kinni lükkan ja pea padja alla panen. Su isa oleks pidanud tal keele suust lõikama. Ma käskisin tal seda teha, aga ta ei teinud.”

Ta vajas keelt, et üles tunnistada. „Ole hea poiss ja söö oma puder ära,” keelitas Alayne. „Palun? Minu pärast?”

„Ma ei taha putru.” Robert virutas oma lusika üle toa. See põrkas vastu seinavaipa ja jättis ühele valgele siidist kuule pudrupleki. „Isand tahab mune!”

„Isand söögu putru ja olgu selle eest tänulik,” kostis nende taga Petyri hääl.

Alayne pöördus ja nägi Pisinäppu, kes seisis uksevõlvi all, meister Colemon tema kõrval. „Mu isand peaks asehalduri sõna kuulama,” sõnas meister. „Teie vasallid tulevad siia üles teile austust avaldama ja seepärast on teil jõudu tarvis.”

Robert hõõrus sõrmenukiga vasakut silma. „Saatke nad minema. Ma ei taha neid. Kui nad tulevad, panen ma nad lendama.”

„Armulise isanda ettepanek on väga ahvatlev, kuid paraku tagasin ma neile turbe,” ütles Petyr. „Igatahes on hilja neid tagasi saata. Praegu on nad ehk juba Kivini jõudnud.”

„Miks nad meid rahule ei jäta?” halises Alayne. „Me pole neile midagi kurja teinud. Mida nad meie käest tahavad?”

„Ainult isand Robertit. Teda ja Orgu.” Petyr naeratas. „Nad tulevad kaheksakesi. Isand Nestor saadab neid ja nende seltsis on ka Lyn Corbray. Ser Lyn pole sedasorti mees, kes eemale jääks, kui on loota verevalamist.”

Tema sõnad ei leevendanud põrmugi Alayne’i kartusi. Lyn Corbray oli kahevõitlustes tapnud peaaegu sama palju mehi kui lahingutes. Alayne teadis, et see mees oli endale kannused välja teeninud Roberti Mässu ajal, kui ta algul võitles Kajakalinna müüride all isand Jon Arryni vastu ja hiljem juba Arryni lippude all Kolmjõel, kus ta oli surmanud Dorne’i printsi Lewyni, Valvkonna valge rüütli. Petyr ütles, et prints Lewyn oli juba raskelt haavatud, kui lahingumöll kandis ta sellele viimasele tantsule Hüljatud Daamiga, kuid lisas siis: „Aga seda ei maksa Corbray kuuldes jutuks võtta. Need, kes seda teevad, saavad varsti võimaluse ise Martelli käest tõde kuulda – sügaval põrgu kodades.” Kui poolgi sellest, mida Alayne oli isand Roberti ihukaitsjate käest kuulnud, tõele vastas, oli Lyn Corbray ohtlikum kui kõik kuus ülikut-deklaranti ühtekokku. „Miks tema siia tuleb?” küsis ta. „Ma arvasin, et Corbrayd on sinu poolel.”

„Isand Lyonel Corbray on minu võimu suhtes soodsalt meelestatud,” ütles Petyr, „kuid tema vend on hoopis teine tera. Kui nende isa Kolmjõe lahingus haavatuna maha langes, haaras Lyn Hüljatud Daami pihku ja tappis mehe, kes oli ta isa pikali löönud. Sellal kui Lyonel vanamehe süles tagalasse meistrite juurde viis, ründas Lyn oma meestega dornlasi, kes ahistasid Roberti vasakut tiiba, lõhkus nende rivi ja tappis Lewyn Martelli. Seetõttu pärandas vana isand Corbray surres Daami oma nooremale pojale. Lyonel sai endale tema maad, tema tiitli, tema lossi ja kogu ta raha, kuid tunneb ikka veel, et ta jäeti oma õigusest ilma, ser Lyn aga… tjah, tema armastab Lyoneli sama palju kui mind. Ta tahtis ise Lysat naiseks kosida.”

„Mulle ei meeldi ser Lyn,” ütles isand Robert tungivalt. „Ma ei taha, et ta siia tuleb. Saada ta tagasi alla. Mina pole lubanud tal tulla. Siia küll mitte. Ema ütles, et Kotkapesa on vallutamatu.”

„Su ema on surnud. Sinu kuueteistkümnenda nimepäevani valitsen Kotkapesa mina.” Petyr pöördus köökusselgse ümmardaja poole, kes passis köögitrepi juures. „Mela, too kõrgeaulisele isandale uus lusikas. Ta tahab putru süüa.”

„Ei taha! Las mu puder lendab!” Seekord virutas Robert eemale ka kausi kõige pudru ja meega. Petyr Baelish põikas nobedalt kõrvale, meister Colemon polnud aga sama kärme. Puust kauss põrkas talle otse vastu rinda ja selle sisu paiskus talle näkku ja õlgadele. Ta kiunatas meistri jaoks täiesti kohatult, Alayne aga pöördus väikest isandat rahustama, kuid oli juba hilja. Poissi tabas tõmblushoog. Tema pekslev käsi paiskas õhku piimakannu. Tõusta püüdes kallutas ta oma tooli taha ja kukkus selle otsa. Üks jalg tabas Alayne’i kõhtu nii kõvasti, et tüdrukul jäi hing kinni.

„Jumalad hoidku küll,” kuulis ta Petyri tülgastunud sõnu.

Nägu ja juuksed pudruklompe täis, põlvitas meister Colemon oma hoolealuse kõrvale maha ja sosistas talle rahustavaid sõnu. Üks kämp vajus aeglaselt üle ta parema põse alla nagu klimpjas hallikaspruun pisar. See hoog pole nii hull kui eelmine, mõtles Alayne lootusrikkalt. Kui vappumine lõpuks vaibus, jõudsid Petyri kutse peale kohale kaks taevasinistes mantlites ja hõbekarva rõngashamedes vahimeest. „Viige ta voodisse ja pange talle kaane,” käskis asehaldur ja pikem vahimees võttis poisi põrandalt sülle. Ma võiksin teda ise kanda, mõtles Alayne. Ta on kerge nagu nukk.

Colemon jäi hetkeks viivitama, enne kui neile järgnes. „Mu isand, targem oleks läbirääkimised homseni edasi lükata. Armulise isanda haigushood on pärast emand Lysa surma hullemaks läinud. Need on sagedamad ja ägedamad. Ma lasen lapsel verd nii tihti, kui söandan ja segan talle uneveini sisse moonipiima, et ta paremini magaks, kuid…”

„Ta magab kaksteist tundi päevas,” ütles Petyr. „Mul on vaja, et ta vahel ka ärkvel oleks.”

Meister rehitses sõrmedega juukseid, nii et pudruklombid põrandale pudenesid. „Emand Lysa andis armulisele isandale ikka rinda, kui ta ennast üle pingutas. Ülemmeister Ebrose väidab, et emapiimal on hulk tervislikke omadusi.”

„Seda nõu te siis annategi, meister? Et me otsiksime Kotkapesa Isandale ja Oru Kaitsjale amme? Millal me ta siis rinnast võõrutame, kas tema pulmapäeval? Siis saaks ta kohe oma naise tissi imema hakata, niipea kui amme omast lahti laseb.” Isand Petyri naer andis selgesti mõista, mida ta sellest arvas. „Ei, see ei lähe. Ma soovitan teil leida mõne muu mooduse. Poisile meeldivad ju maiused, eks ole?”

„Maiused?” küsis Colemon.

„Maiused. Koogid ja pirukad, keedised ja moosid, kärjemesi. Kas te pole proovinud lisada talle piima sisse tilgakest unehurma? Üks tilgake, mis teda rahustaks ja seda jõledat vabisemist takistaks?”

„Tilgake?” Meistri kõrisõlm jonksus üles-alla, kui ta neelatas. „Üks väike tilgake… võib-olla, võib-olla. Mitte liiga palju ja mitte liiga sageli, jah, ma võiksin proovida…”

„Tilgake enne seda, kui te toote ta alla ülikuid vastu võtma,” sõnas isand Petyr.

„Nagu mu isand käsib.” Meister tõttas minema, kett igal sammul vaikselt tilisemas.

„Isa, kas sa võtad pruukostiks kausitäie putru?” küsis Alayne, kui meister oli lahkunud.

„Ma jälestan putru.” Mees vaatas teda Pisinäpu silmadega. „Üks suudlus sobiks mulle pruukostiks paremini.”

Üks õige tütar ei saanud oma isa suudlemata jätta ja seepärast läks Alayne tema juurde ja suudles teda – kiire kiretu põsemusi – ja astus sama kiiresti eemale.

„Väga… kohusetruu.” Pisinäpu suu naeratas, tema silmad aga mitte. „Hüva, tegelikult on mul sulle muid kohustusi. Käsi kokal teha punast hõõgveini, mee ja rosinatega. Meie külalistel on pärast pikka mäkketõusu kindlasti külm ja janu. Sa pead nad vastu võtma, kui nad siia jõuavad, ja neile kehakinnitust pakkuma. Veini, leiba ja juustu. Mis sorti juustu meil veel alles on?”

„Teravat valget ja lehkavat sinist.”

„Siis valget. Ja sa pead riideid vahetama.”

Alayne heitis pilgu Vetevoo tumesinistes ja granaatpunastes värvides kleidile. „On see liiga…”

„See on liiga Tullyde moodi. Ülikutele-deklarantidele ei meeldiks näha, kuidas mu sohitütar mu surnud naise riietes ringi kepsutab. Vali midagi muud. Kas ma pean sulle mainima, et sa hoiduksid taevasinisest ja kreemjast värvist?”

„Ei.” Taevasinine ja kreemjas olid Arrynite koja värvid. „Sa ütlesid, et neid on kaheksa… Pronks-Yohn on üks neist?”

„Ainuke, kes tegelikult loeb.”

„Pronks-Yohn tunneb mind,” tuletas tüdruk Petyrile meelde. „Ta oli Talitundru külaline, kui tema poeg oli teel põhja, et musta vennaskonda astuda.” Talle meenus ähmaselt, et ta oli ser Waymarisse pööraselt ära armunud, kuid see oli olnud igiammu, kui ta oli veel rumal tüdrukutirts. „Ja see polnud ainuke kord. Isand Royce nägi… ta nägi Sansa Starki jälle Kuningalinnas, Käe turniiril.”

Petyr võttis tal sõrmega lõua alt kinni. „Ma ei kahtle, et Royce märkas seda kena näolappi, kuid see oli üks nägu tuhande seas. Turniiril võitlev mees mõtleb rohkem millestki muust kui ühest lapsest pealtvaatajate hulgas. Sansa oli väike kuldpruunide juustega tüdruk. Minu tütar on pikk ja nägus neid ja tema juuksed on kastanpruunid. Mehed näevad seda, mida nad tahavad näha, Alayne.” Pisinäpp suudles teda ninale. „Las Maddy teeb külalistekambris tule koldesse. Ma võtan meie ülikud-deklarandid seal vastu.”

„Mitte Suursaalis?”

„Ei. Hoidku jumalad selle eest, et nad näeksid mind Arrynite aujärje läheduses – nad võivad siis arvata, et ma kavatsen sellele istuda. Nii madala sünnipäraga tuharad nagu minu omad ei pea mitte igatsema nii ülla polstri järele.”

„Külalistekamber.” Alayne oleks pidanud sellega piirduma, kuid sõnad tulid tal iseenesest üle huulte. „Kui sa annaksid neile Roberti…”

„…ja Oru?”

„Org on juba nende käes.”

„Oh, suurelt jaolt tõesti. Aga mitte üleni. Kajakalinnas suhtutakse minusse hästi ja ka mul on ülikute seas sõpru. Grafton, Lynderly, Lyonel Corbray… kuigi ma pean tunnistama, et nad pole ülikute-deklarantidega samaväärsed. Aga kuhu sa siis soovitad meil minna, Alayne? Tagasi minu vägevasse linnusesse Sõrmedel?”

Alayne oli seda oodanud. „Joffrey kinkis sulle Harrenhali. Sa oled selle täieõiguslik valitseja.”

„Nime poolest. Ma vajasin tähtsat aujärge Lysaga abiellumiseks ja Lannisterid ei kippunud mulle Casterly Kaljut kinkima.”

„Jah, aga see loss kuulub sulle.”

„Ah, ja missugune loss. Päratud saalid ja lagunenud tornid, kummitused ja tuuletõmbus, laastavad küttekulud, võimatu mehitada… ja siis veel selline tühiasi nagu needus.”

„Needused on ainult lauludes ja juttudes.”

See tegi mehele ilmselt nalja. „Kas keegi on teinud laulu sellest, kuidas Gregor Clegane kõngeb mürgitatud oda torkest? Või sellest sõjasulasest, kelle ihuliikmed ser Gregor jupphaaval maha raius? See mees vallutas selle lossi ser Amory Lorchilt, kes sai selle isand Tywini käest. Esimese tappis karu, teise sinu kääbus. Nagu kuulukse, on ka emand Whent surnud. Lothtstonid, Strongid, Harrowayd, Strongid… kõigil, kes on Harrenhali puutunud, kuivasid käed otsast.”

„Siis kingi see isand Freyle.”

Petyr naeris. „Ehk kingingi. Või parem hoopis meie kallile Cerseile. Kuigi ma ei tohiks temast halvasti rääkida, sest ta saadab mulle oivalisi seinavaipu. Kas see pole temast kena?”

Kuninganna nime kuuldes tõmbus Alayne pingule. „Ta ei ole kena. Ma kardan teda. Kui ta saab teada, kus ma olen – ”

„ – pean ma ehk ta mängust kõrvaldama varem, kui ma plaanisin. Kui ta ennast ise varem ei kõrvalda.” Petyr naeratas tüdrukule õrritavalt. „Troonide mängus võib ka kõige nõrgemal mängunupul olla oma tahe. Vahel keelduvad nad tegemast käike, mis sa oled nende jaoks ette näinud. Pea seda meeles, Alayne. See õppetund seisab Cersei Lannisteril alles ees. Aga kas sa ei pidanud mitte paari ülesannet täitma?”

Seda pidi ta tõesti. Ta hoolitses kõigepealt selle eest, et hõõgvein saaks tulele pandud, otsis välja paraja kera teravat valget juustu ja käskis kokal küpsetada nii palju leiba, et sellest jätkuks kahekümnele – juhuks, kui ülikud-deklarandid võtavad kaasa rohkem mehi, kui arvatud. Kui nad on söönud meie leiba ja soola, on nad meie külalised ega saa meile kurja teha. Freyd olid rikkunud kõiki külalislahkuse seadusi, kui nad mõrvasid tema ema ja venna Kaksikutel, kuid ta lihtsalt ei uskunud, et nii õilis isand nagu Yohn Royce võiks sama madalale langeda.

Järgmiseks tuli võõrustuba. Selle põrandat kattis myri vaip, nii et sinna polnud tarvis kõrkjaid maha laotada. Alayne palus kahel teenril pukklaua püsti panna ja kaheksa rasket tammepuust ja nahaga kaetud tooli üles tuua. Pidusöögi puhul oleks ta seadnud ühe tooli laua ühte otsa, teise teise otsa ja kolm tükki kummalegi küljele, kuid see polnud pidusöök. Ta lasi meestel panna kuus tooli laua ühte äärde, kaks teise. Ülikud-deklarandid olid nüüdseks ehk juba Lumeni jõudnud. Mäkketõusuks kulus peaaegu terve päev, ka muula seljas. Jalgsi kulus enamikul selleks mitu päeva.

Võis juhtuda, et isandad vestlevad kuni hilisööni. Siis oli neil tarvis värskeid küünlaid. Kui Maddy oli koldesse tule üles teinud, saatis Alayne ta alla nende mesilasvahast lõhnaküünalde järele, mille isand Waxley oli emand Lysale kinkinud, kui tema kätt palumas käis. Siis läks ta uuesti kööki, et vaadata, kuidas veini ja leivaga on. Kõik tundus korras olevat ja talle jäi veel piisavalt aega, et vannis käia ja juukseid pesta ja riideid vahetada.

Ta silmitses veidi aega ühte purpurkarva siidkleiti ja siis teist, tumesinisest sametist ja hõbedaste lõhikutega, mis oleks ta silmad särama pannud, kuid lõpuks manitses ta ennast, et Alayne oli siiski sohilaps ega pidanud mitte kandma oma seisuse kohta liiga uhkeid rõivaid. Ta valis hoopis lihtsa lõikega tumepruuni lambavillast kleidi, mille pihikuosa, varrukaid ja palistust kattis kuldniidiga tikitud lehe- ja väädimuster. See oli tagasihoidlik ja sobiv, kuigi pisut uhkem kui ühe teenijapiiga tavaline rõivas. Petyr oli talle kinkinud ka kõik emand Lysa kalliskivid ja ta proovis mitut kaelakeed, kuid need kõik tundusid liiga uhkeldavad. Lõpuks otsustas ta lihtsa sügiskollase sametpaela kasuks. Kui Gretchel tõi talle Lysa hõbetatud klaaspeegli, sobis see värv Alayne’i lopsakate tumepruunidega juustega nagu valatult kokku. Isand Royce ei tunne mind kindlasti ära, mõtles ta. Ma ei tunne isegi ennast õieti ära.

Tundes ennast peaaegu sama kartmatuna kui Petyr Baelish, manas Alayne Stone näole naeratuse ja läks alla, külalistele vastu.

Kotkapesa oli ainuke loss Seitsmes Kuningriigis, mille peavärav asus vangikoja all. Järsk kivitrepp tõusis mööda mäekülge üles, möödudes vahelinnustest Kivi ja Lumi, kuid lõppes Taeva juures. Tõusu viimased kuussada jalga olid püstloodis ja küllatulijad pidid muulade seljast maha tulema ja valiku tegema. Nad võisid minna õõtsuvasse puust korvi, millega toidukraami üles tõmmati, või siis tõusta ronides mööda kaljulõõri, kasutades sellesse raiutud tugiõnaruste abi.

Isand Redfort ja emand Waynwood, kes olid ülikute-deklarantide seas kõige eakamad, lasid ennast tõstukiga üles tõmmata, ja siis lasti korv tüseda isand Belmore’i jaoks uuesti alla. Teised isandad ronisid ise üles.

Alayne ootas neid Kuusirbi kambris, kus põles soojendav koldetuli, ja pakkus neile leiba ja juustu ja kuuma hõõgveini hõbekarikates.

Petyr oli Alayne’ile andnud lugemiseks ühe rullraamatu vappide kohta, nii et kuigi tulijate näod olid tüdrukule võõrad, tundis ta nende vappe. Punane loss kuulus ilmselt Redfortile, pöetud halli habemega ja leebete silmadega lühikesele mehele. Emand Anya oli ülikute-deklarantide seas ainuke naine ja kandis tumerohelist mantlit, millele oli gagaathelmestega tikitud Waynwoodide murdunud ratas. Kuus hõbedast kella purpursel põhjal – see oli pirnikujulise vatsaga ja kühmus õlgadega Belmore. Tema arvukaid lõualotte kattis inetu punakaskollane rohke halliga segatud habe.

Symond Templetoni habe seevastu oli must ja kikkis. Kongus nina ja kahvatusinised silmad andsid Üheksatähe Rüütlile noobli röövlinnu välimuse. Tema vammusel olid üheksa musta tähte kuldkollase vapiristi sees. Noorisand Hunteri lahitsanahast mantel viis Alayne’i segadusse, kuid siis märkas ta sõlge, mis selle hõlmu koos hoidis – viis hõbenoolt lehvikuna laiali. Alayne oleks tema vanuseks pakkunud pigem viiskümmend kui nelikümmend. Tema isa oli valitsenud Pikkvibu lossi ligi kuuskümmend aastat ja surnud nii äkitselt, et mõned sosistasid, et uus isand oli oma päranduse kättesaamist takka kiirustanud. Hunteri põsed ja nina olid punased nagu õunad, mis kõneles kiindumusest teatud märjukese järele. Alayne kandis hoolt, et mehe peeker saaks täis valatud kohe, kui ta oli selle tühjendanud.

Noorim mees seltskonnas kandis rinnaesisel kolme kaarnat, kõigil küünte vahele pigistatud veripunane süda. Tema pruunid juuksed ulatusid õlgadeni, üksik tõrges lokk langes alla laubale. Ser Lyn Corbray, mõtles Alayne, riivates ettevaatliku pilguga mehe kalke huuli ja kärsituid silmi.

Kõige viimastena tulid Royce’id – isand Nestor ja Pronks-Yohn. Ruunikivi isand oli sama pikk kui Hagijas. Juuksed küll hallid ja nägu kortsuline, nägi isand Yohn ikka veel välja nii, otsekui suudaks ta oma suurte pahklike kämmaldega murda endast nooremaid mehi nagu oksaraage. Tema armilist ja tõsist nägu nähes meenus Sansale kõik tollest korrast, kui ta Talitundrus külas viibis. Talle meenus, kuidas mees laua taga istus ja Sansa emaga vaikselt vestles. Talle meenus, kuidas mehe hääl müüridelt vastu kaikus, kui ta jahilt naasis, hirvesokk sadula taga. Talle kerkis silme ette, kuidas mees hoovis, harjutusmõõk käes, Sansa isa jalust maha rabas ja ka ser Rodrikist jagu sai. Ta tunneb mu ära. Tunneb kindlasti! Ta kaalus hetkeks mõtet mehe ette põlvili langeda ja talt kaitset paluda. Ta ei võidelnud Robbi eest, miks peaks ta minu eest võitlema? Sõda on läbi ja Talitundur on langenud. „Isand Royce,” küsis ta ujedalt, „kas te joote peekritäie veini, et külma peletada?”

Pronks-Yohni sinakashalle silmi varjasid kõige lopsakamad kulmud, mida Sansa oli elus näinud. Need tõmbusid talle otsa vaadates kurdu. „Kas ma tunnen sind, tüdruk?”

Alayne’il oli tunne, nagu oleks ta keele alla neelanud, kuid isand Nestor päästis ta hädast. „Alayne on asehalduri vallastütar,” sõnas ta oma nõole karedalt.

„Pisinäpp on oma pisikest näppu pruukinud,” ütles Lyn Corbray riivatu naeratusega. Belmore naeris ja Alayne tundis, et ta põsed lõid õhetama.

„Kui vana sa oled, laps?” küsis emand Waynwood.

„Neli… neliteist, mu emand.” Sansale ei tulnud kohe meelde, kui vana Alayne peaks olema. „Ja ma pole enam laps, vaid meheküps neiu.”

„Tahaks loota, et see küps vili on veel puutumata.” Noorisand Hunteri puhmasvuntsid varjasid tema suu üleni.

„Esialgu,” sõnas Lyn Corbray, nagu polekski Sansat üldse seal. „Aga minu meelest tuleks see varsti ära noppida.”

„Kas selline on viisakus Südamekoja moodi?” Anna Waynwoodi juustes oli juba halli ja tal olid silmade ümber kanavarbad ja nahk lotendas lõua all, kuid ta jättis vaieldamatult suursuguse mulje. „Tüdruk on noor ja hästi kasvatatud ja palju hirmsat üle elanud. Talitsege oma keelt, ser.”

„Ma pruugin oma keelt, nagu heaks arvan,” vastas Corbray. „Armuline emand võiks parem enda oma talitseda. Ma pole tänitamist kunagi kannatanud, nagu suur hulk surnud mehi teile öelda võiks.”

Emand Waynwood pööras talle selja. „Vii meid nüüd oma isa juurde, Alayne. Mida rutem me selle asjaga ühele poole saame, seda parem.”

„Asehaldur ootab teid võõrastetoas. Head isandad, palun järgnege mulle.” Nad läksid Kuusirbi saalist üles mööda järsku marmortreppi, mis möödus krüptidest ja vangikodadest ja kolme varitsusava alt, mida ülikud-deklarandid teesklesid mitte märkavat. Belmore ähkis peagi nagu sepalõõts ja Redforti nägu tõmbus sama halliks nagu ta juuksed. Valvurid trepi ülaotsa juures tõstsid võre üles, kui nad sinna jõudsid. „Siitkaudu, olge lahked, head isandad.” Alayne juhtis nad edasi mööda võlvkäiku, mille seinu katsid kümmekond oivalist seinavaipa. Külalistekambri ukse kõrval seisis ser Lothor Brune. Ta avas neile ukse ja astus nende järel sisse.

Petyr istus pukklaua taga, veinipeeker käeulatuses, ja silmitses värsket valget pärgamendilehte. Kui ülikud-deklarandid hanereas sisse tulid, tõstis ta pilgu. „Tere tulemast, head isandad. Ja teie samuti, mu emand. Ma tean, et ülestulek on väsitav. Palun võtke istet. Alayne, kullake, vala meie väärikatele külalistele veel veini.”

„Kuulen, isa.” Sansa nägi rahuloluga, et küünlad olid põlema pandud; külalistekambrit täitis muskaadi ja teiste kallite vürtside hõng. Ta läks veinikannu võtma, külalised aga istusid üksteise kõrvale… välja arvatud Nestor Royce, kes kõhkles hetke ja läks siis ümber laua ning istus tühjale toolile isand Petyri kõrval, ja Lyn Corbray, kes jäi hoopis kolde juurde seisma. Tema mõõganupu südamekujuline rubiin hiilgas punaselt, kui ta käsi soojendas. Alayne nägi, kuidas ta ser Lothor Brune’ile naeratas. Ser Lyn on juba aastates mehe kohta väga ilus, mõtles tüdruk, aga mulle ei meeldi see, kuidas ta naeratab.

„Ma lugesin siin teie tähelepanuväärset deklaratsiooni,” alustas Petyr. „Suurepärane. Meistril, kes selle kirja pani, on sõnade peale annet. Ma kahetsen ainult, et te ei kutsunud mind sellele alla kirjutama.”

See oli külaliste jaoks ootamatu. „Teid?” küsis Belmore. „Alla kirjutama?”

„Ma oskan sulega hästi ümber käia ja keegi ei armasta isand Robertit rohkem kui mina. Mis puutub nendesse valesõpradesse ja halbadesse nõuandjatesse, siis rookigem nad muidugi välja. Head isandad, minu süda ja käsi on teie teenistuses. Palun näidake mulle, kuhu ma võin alla kirjutada.”

Alayne kuulis veini valades Lyn Corbray turtsatust. Teised olid ilmses segaduses, kuni Pronks-Yohn Royce sõrmenukke ragistas ja ütles: „Me ei tulnud teilt allkirja küsima. Ja me ei kavatse siin teiega sõnu loopida, Pisinäpp.”

„Kahju küll. Ma pean kenast sõnavahetusest väga lugu.” Petyr lükkas pärgamendi kõrvale. „Kuidas soovite. Räägime siis otsekoheselt. Mida te minult soovite, head isandad ja mu emand?”

„Me ei soovi teilt midagi.” Symond Templeton sihtis asehaldurit oma külmade siniste silmadega. „Te peate siit lahkuma.”

„Lahkuma?” Petyr teeskles üllatust. „Kuhu ma siis minema peaksin?”

„Kuningas tegi teid Harrenhali isandaks,” nentis noorisand Hunter. „Sellest peaks igaühele enam kui piisama.”

„Jõgedevahe vajab valitsejat,” sõnas vana Horton Redfort. „Vetevoo on sisse piiratud, Bracken ja Blackwood sõdivad isekeskis ja lindpriid uitavad vabalt mõlemal pool Kolmjõge ja röövivad ja tapavad volilt. Kõik kohad on matmata korjuseid täis.”

„Teie kirjeldus mõjub imeahvatlevalt, isand Redfort,” vastas Petyr, „kuid tegelikult on mul siin pakilisi kohustusi. Ja mõelgem ka isand Roberti peale. Kas te tahate, et ma viiksin põdura lapse keset säärast veresauna?”

„Meie valitseja jääb Orgu,” kuulutas Yohn Royce. „Ma tahan poisi endaga kaasa Ruunikivile võtta ja kasvatada temast rüütli, kelle üle Jon Arryn uhkust tunneks.”

„Miks Ruunikivile?” küsis Petyr mõtlikult. „Miks mitte Raudtammele või Punakantsi? Miks mitte Pikkvibu lossi?”

„Kõik need sobiksid sama hästi ja tema kõrgeausus külastab neid kõiki kordamööda omal ajal,” teatas isand Belmore.

„Kas tõesti?” Petyri toonis võis aimata kahtlust.

Emand Waynwood ohkas. „Isand Petyr, kui te loodate meid üksteise vastu üles ässitada, siis säästke ennast sellest vaevast. Me räägime siin ühel häälel. Ruunikivi sobib meile kõigile. Isand Yohn kasvatas üles kolm vahvat lihast poega ja ükski mees poleks meie noorele valitsejale sobivam kasuisa. Meister Helliweg on tublisti vanem ja kogenum kui teie meister Colemon ja mõistab paremini isand Roberti tervisehädasid ravida. Ruunikivil õpib poiss sõjakunsti Sam Stone Tugeva käest. Paremat võitluseõpetajat ei võiks keegi tahta. Seitsmik Lucos hakkab harima tema vaimu. Ja Ruunikivil leidub ka teisi temavanuseid poisse, sobivamaid seltsilisi kui vanad naised ja sõjasulased, kes teda praegu ümbritsevad.”

Petyr Baelish sõrmitses oma habet. „Ma ei vaidle vastu, et noor isand vajab seltsilisi. Kuid Alayane pole ju mingi vanaeit. Isand Robert on minu tütresse väga kiindunud, ta ütleb seda teile ise meeleldi. Ja tegelikult palusin ma isand Graftonit ja isand Lynderlyd, et kumbki neist saadaks mulle ühe poja kasulapseks. Neil mõlemal on Robertiga ühevanused pojad.”

Lyn Corbray naeris. „Kahe sülekoera kutsikad.”

„Roberti kõrval peaks olema ka mõni vanem poiss. Mõni asjalik noor kannupoiss näiteks. Keegi, keda ta imetleks ja matkida püüaks.” Petyr pöördus emand Waynwoodi poole. „Teil on Raudtammel üks selline poiss, mu emand. Ehk oleksite nõus Harrold Hardyngi minu juurde saatma.”

Anya Waynwoodile tegi see ilmselt nalja. „Isand Petyr, te olete sama jultunud nagu üks viimane varas.”

„Ma ei taha seda poissi teilt varastada, aga tema ja isand Robert võiksid sõpradeks saada,” vastas Petyr.

Pronks-Yohn Royce kummardus ette. „On õige ja paslik, et isand Robert noore Harryga sõbraks saaks, ja ta saabki… Ruunikivil, minu hoole all, kui minu kasupoeg ja kannupoiss.”

„Andke poiss meile ja te võite Orust puutumatult lahkuda ja asuda oma õigele aujärjele Harrenhalis,” sõnas isand Belmore.

Petyr heitis talle leebelt etteheitva pilgu. „Kas te vihjate, et vastasel juhul võib minuga midagi halba sündida, mu isand? Ma ei näe selleks küll mingit põhjust. Mu kadunud naine leidis ilmselt, et minu õige aujärg on just siin.”

„Isand Baelish,” kostis emand Waynwood, „Lysa Tully oli Jon Arryni lesk ja tema lapse ema ja valitses siin tema asemikuna. Teie… öelgem otse, te pole Arrynite soost ja isand Robert pole teie veresugulane. Mis õigusega te kipute meie üle valitsema?”

„Minu mäletamist mööda nimetas Lysa mu asehalduriks.”

„Lysa Tully polnud tegelikult Orust pärit ja tal polnud õigust meie üle otsustada,” ütles noorisand Hunter.

„Aga isand Roberti üle?” küsis Petyr. „Kas teie kõrgeausus väidab ka seda, et emand Lysal polnud õigust oma poja üle otsustada?”

Nestor Royce oli seni kogu aeg vaikinud, kuid sekkus nüüd valjuhäälselt. „Ma lootsin kord ise emand Lysaga abielluda. Nagu ka isand Hunteri isa ja emand Anya poeg. Corbray käis pool aastat tal kõikjal kannul. Kui ta oleks valinud kellegi meie seast, siis ei kahtleks keegi siin selle mehe õiguses olla asehaldur. Lysa aga valis isand Pisinäpu ja usaldas oma poja tema hoole alla.”

„Ta oli ka Jon Arryni poeg, nõbu,” ütles Pronks-Yohn, pahuralt Värava Vardja poole vaadates. „Tema koht on Orus.”

Petyr teeskles hämmeldust. „Kotkapesa on samasugune osa Orust kui Ruunikivi. Või on keegi selle mujale kolinud?”

„Lõõpige pealegi, Pisinäpp, aga poiss tuleb meiega kaasa,” pahvatas isand Belmore.

„Ma ei tahaks teid küll kurvastada, isand Belmore, aga mu kasupoeg jääb siia minu juurde. Nagu te kõik teate, ei ole ta tugeva tervisega laps. Teekond kurnaks teda rängalt. Kui tema kasuisa ja asehaldur ei saa ma seda lubada.”

Symond Templeton köhatas hääle puhtaks ja lausus: „Igaühel meist on mäe jalamil tuhat meest, Pisinäpp.”

„Suurepärane koht nende jaoks.”

„Kui tarvis, kutsume kohale veel palju rohkem.”

„Kas te ähvardate mind sõjaga, ser?” Petyri hääles ei kõlanud vähimatki kartust.

„Isand Robert tuleb meiega,” ütles Pronks-Yohn.

Hetkeks tundus, et nad olid ummikusse jõudnud, kuid siis astus Lyn Corbray kolde juurest eemale. „Kogu see jutt ajab mu iiveldama. Pisinäpp tõmbab teil kogu naha üle kõrvade, kui te teda veel kaua kuulate. Temasugustega saab asju klaarida ainult relva abil.” Ta tõmbas mõõga tupest.

Petyr ajas käed laiali. „Ma ei kanna mõõka, ser.”

„Seda annab kergesti parandada.” Küünlavalgus virvendas Corbray mõõga suitsuhallil teral, mis oli nii tume, et tõi Sansale meelde tema isa kahekäemõõga Jää. „Teie õunamugijal on mõõk vööl. Las ta annab selle teile või siis tõmmake oma pistoda välja.”

Sansa nägi, kuidas Lothor Brune käe mõõga järele sirutas, kuid enne kui relvad ristuda jõudsid, tõusis Pronks-Yohn raevunult püsti. „Pange oma mõõk tuppe, ser! Kas te olete Corbrayde või Freyde soost? Me oleme siin külalised.”

Emand Waynwood surus huuled kokku ja sõnas: „See on laiduväärt.”

„Pistke mõõk tuppe, ser,” toetas teda noorisand Hunter. „Te teete sedasi meile kõigile häbi.”

„Kuulge, Lyn,” keelitas Redfort leebemal toonil. „See ei kõlba kuhugi. Pange Hüljatud Daam voodisse.”

„Mu daamil on janu,” ei taganenud ser Lyn. „Kui ta kord juba välja tantsima tuleb, tahab ta tilga verd saada.”

„Teie daam jääb janusse.” Pronks-Yohn astus Corbrayle otse ette.

„Ülikud-deklarandid.” Lyn Corbray turtsatas. „Te oleksite pidanud endale nimeks võtma Kuus Vanaeite.” Ta pistis tumeda mõõga tagasi tuppe ja lahkus ruumist, lükates Brune’i õlaga kõrvale, nagu oleks tolle asemel tühi koht. Alayne kuulatas, kuidas tema sammude kaja vaibus.

Anya Waynwood ja Horton Redfort vahetasid pilgu. Hunter kummutas oma peekri tühjaks ja sirutas käe välja, et see uuesti täis valataks. „Isand Baelish, te peate meile selle üleastumise andestama,” sõnas ser Symond.

„Kas tõesti?” Pisinäpu toon oli nüüd külm. „Teie tõite ta siia, mu isandad.”

„Meil polnud mõtteski – ” alustas Pronks-Yohn.

„Teie tõite ta siia. Mul oleks täielik õigus kutsuda oma ihukaitsjad ja lasta teid kõiki vahistada.”

Hunter ajas ennast nii äkitselt jalule, et oleks peaaegu kannu Alayne’il käest maha lükanud. „Te tagasite meile turbe!”

„Jah. Olge tänulikud, et mul on rohkem au kui mõnel teisel.” Alayne ei olnud kunagi kuulnud, et Petyr nii vihane oleks. „Ma olen teie deklaratsiooni lugenud ja teie nõudmised ära kuulanud. Kuulake nüüd minu omi. Viige oma väed selle mäe juurest minema. Minge koju ja jätke mu poeg rahule. Ma ei hakka korralagedust eitama, kuid selles oli süüdi Lysa, mitte mina. Andke mulle aasta aega ja kui isand Nestor mind aitab, luban ma, et ükski teist ei pea seda otsust kahetsema.”

„Lihtne öelda,” sõnas Belmore. „Aga kuidas me võime teid usaldada?”

„Te söandate mind ebausaldusväärseks nimetada? Mina polnud see, kes rahuläbirääkimistel mõõga välja tõmbas. Te kirjutate, et kaitsete isand Robertit, kuid ei lase talle toitu tuua. Sellel olgu lõpp. Ma pole sõjamees, aga ma hakkan teiega sõdima, kui te seda piiramist ei katkesta. Peale teie leidub Orus teisigi ülikuid ja ka Kuningalinn saadab mulle mehi. Kui tahate sõda, siis öelge seda ja Orus puhkeb verevalamine.”

Alayne nägi, kuidas ülikute-deklarantide pilkudesse sigines kõhklus. „Aasta pole väga pikk aeg,” ütles isand Redfort ebakindlalt. „Ehk tõesti… kui te annate kindla lubaduse…”

„Keegi meist ei soovi sõda,” möönis emand Waynwood. „Sügis on läbi saamas ja me peame talveks valmistuma.”

Belmore köhatas hääle puhtaks. „Kui see aasta lõpeb…”

„…ja kui ma pole Orus korda jalule seadnud, loobun ma tõrkumata asehalduri ametist,” tõotas Petyr neile.

„Minu meelest on see igati õiglane,” ütles isand Nestor Royce sõna sekka.

„Ja ei mingeid karistusi,” nõudis Templeton. „Ega jutte reetmisest või mässust. Te peate ka seda vanduma.”

„Meeleldi,” vastas Petyr. „Ma vajan sõpru, mitte vaenlasi. Ma andestan teile kõigile – kui soovite, siis kirjalikult. Ka Lyn Corbrayle. Tema vend on tubli mees, pole vaja ühte õilsat suguvõsa häbisse saata.”

Emand Waynwood pöördus teiste ülikute-deklarantide poole. „Head isandad, kas peame ehk nõu?”

„Pole tarvis. Tema võit on niigi selge.” Pronks-Yohn mõõtis oma hallide silmadega Petyr Baelishit. „See ei meeldi mulle, kuid tundub, et te saite aasta ajapikendust. Kasutage seda hästi, mu isand. Kõiki meist te haneks ei tõmba.” Ta avas ukse nii ägedalt, et oleks selle peaaegu hingedelt maha käänanud.

Järgnes pisuke pidusöök, kuigi Petyr oli sunnitud tagasihoidliku kostitamise pärast vabandama. Kreemjas ja sinises vammuses Robert toodi lagedale ja ta mängis üpris lahkelt väikese isanda osa. Pronks-Yohni polnud näha; ta oli Kotkapesast lahkunud ja alustanud pikka laskumist nagu ser Lyn Corbray juba enne teda. Teised ülikud jäid hommikuni paigale.

Ta nõidus nad ära, mõtles Alayne sel ööl voodis lamades ja akende taga huilgavat tuult kuulates. Ta ei teadnud, kust see kahtlus temasse sigines, ent kui see talle kord pähe tuli, ei saanud ta enam uinuda. Ta vähkres ja pöörles ja pures seda mõttes nagu koer vana konti. Lõpuks ta tõusis ja pani riidesse, jättes Gretcheli unenägude rüppe.

Petyr oli veel üleval ja sirgeldas kirja kirjutada. „Alayne,” sõnas ta. „Mu kullake. Miks sa nii hilja siin oled?”

„Ma tahtsin küsida. Mis juhtub aasta pärast?”

Petyr pani sule käest. „Redfort ja Waynwood on vanad. Üks neist võib surra – või mõlemad. Gilwood Hunteri tapavad tema vennad. Tõenäoliselt noor Harlan, kes isand Eoni surma saatis. See mees poolel teel peatuma ei jää. Belmore on kõlvatu ja äraostetav. Templetoniga saame me sõbraks. Pronks Yohn-Royce jääb paraku vimma edasi kandma, aga kuni ta on üksi, ei tasu teda eriti karta.”

„Ja ser Lyn Corbray?”

Küünlaleek väreles mehe silmades. „Ser Lyn jääb minu lepitamatuks vaenlaseks. Ta kõneleb minust halvakspanu ja põlastusega kõigile, keda kohtab, ja lööb mõõgaga kaasa igas vandenõus, et mind kukutada.”

Alayne’i kahtlus asendus nüüd kindla teadmisega. „Ja kuidas sa talle tema teenete eest tasud?”

Pisinäpp naeris valjusti. „Kulla ja poiste ja lubadustega muidugi. Ser Lyn on lihtsa maitsega mees, mu kullake. Talle meeldivad ainult kuld ja poisid ja tapmine.”