Читать книгу Vareste pidusöök. II raamat. Jää ja tule laul - George R. R. Martin - Страница 3

Kuningas mossitas. „Ma tahan Raudtroonil istuda,” ütles ta emale. „Sa lasid Joffil alati seal istuda.”

„Joff oli kaheteistkümne aastane.”

„Aga mina olen kuningas. Troon kuulub mulle.”

„Kes sulle seda ütles?” Cersei hingas sügavalt sisse, et Dorcas saaks ta kleidipaelad pingumale tõmmata. Teenijatüdruk oli suurt kasvu ja palju tugevam kui Senelle, paraku ka kohmakam.

Tommen läks näost punaseks. „Mitte keegi ei öelnud.”

„Mitte keegi? Kas sa nimetad niimoodi oma proua abikaasat?” Kuninganna haistis selle vastuhaku taga Margaery Tyrelli. „Kui sa mulle valetad, ei jää mul muud üle, kui lasta Pate siia tuua ja ta veriseks peksta.” Pate oli Joffrey endine ja Tommeni praegune peksupoiss. „Tahad sa seda?”

„Ei,” pomises kuningas mornilt.

„Kes sulle seda ütles?”

Poiss sahistas jalgu. „Emand Margaery.” Ta oli piisavalt tark, et oma naist oma ema kuuldes mitte kuningannaks nimetada.

„See juba läheb. Tommen, ma pean otsustama tõsiste asjade üle, mille mõistmiseks sa oled veel liiga noor. Ma ei taha, et üks rumal väike poiss mu selja taga troonil niheleb ja mind lapsikute küsimustega häirib. Margaery arvab vist, et sa peaksid ka mu nõukogu koosolekutel viibima?”

„Jah,” möönis poiss. „Ta ütleb, et ma pean õppima, kuidas olla kuningas.”

„Kui sa vanemaks saad, võid sa osa võtta nii paljudest nõupidamistest, kui soovid,” lubas Cersei talle. „Usu mind, et sul saab neist peagi villand. Robert tukkus harilikult kogu nõupidamise aja.” Kui ta üldse suvatses sellest osa võtta. „Ta eelistas kulli- ja muidu jahti ja jättis tüütud asjad vana isand Arryni hooleks. Kas sa mäletad teda?”

„Ta suri kõhuvalu kätte.”

„Nii selle vaese mehega juhtus. Aga kui sa nii kangesti õppida tahad, siis võiksid sa pähe õppida kõigi Westerose kuningate nimed ja kõigi nende teenistuses olnud Käte nimed. Sa võid need mulle homme peast ette lugeda.”

„Jah, ema,” vastas Tommen taltsalt.

„Tubli poiss.” Võim kuulus Cerseile ja ta ei kavatsenud sellest loobuda enne, kui Tommen täisealiseks saab. Mina ootasin, nii et oodaku temagi. Ma ootasin pool elu. Cersei oli mänginud kohusetruud tütart, ujedat mõrsjat, leplikku naist. Ta oli talunud joobnud Roberti käperdamist, Jaime armukadedust, Renly pilkeid, Varyse itsitusi, Stannise lõputut hammastekiristamist. Ta oli võidelnud Jon Arryni, Ned Starki ja oma jõleda reetliku kääbusvenna vastu, kogu aeg endale tõotades, et ükskord jõuab kätte tema tund. Kui Margaery Tyrell kavatseb mult mu kõrghetke röövida, siis mõelgu enne paganama hästi järele.

Kuid ikkagi oli Cersei pruukost rikutud ja ega päev polnud ka palju parem. Ta veetis ülejäänud hommiku isand Gylesi ja tema arveraamatute seltsis ja kuulas, kuidas mees läkastades seletas vask- ja hõbe- ja kuldmüntide kohta. Seejärel ilmus kohale isand Waters, kes kandis ette, et esimesed kolm dromooni hakkavad valmis saama ja palus rohkem kulda, et need väärilise hiilgusega viimistletud saaks. Kuninganna täitis tema palve meelsasti. Ta sõi Tolapoisi vigurdamise saatel koos kaupmeeste gildide liikmetega lõunat ja kuulas nende nurinat varblaste üle, kes uitasid tänavail ja magasid väljakutel. Võib-olla pean ma varblased linnaväe abil linnast välja kihutama, mõtles ta parajasti, kui kohale ilmus Pycelle.

Suurmeister oli viimasel ajal nõukogus eriti palju nurinat tõstnud. Viimasel koosolekul oli ta kibedalt kurtnud meeste üle, kelle Aurane Waters oli oma uute dromoonide kapteniteks valinud. Waters tahtis anda laevad nooremate meeste käsu alla, Pycelle aga pidas tähtsamaks kogemust ja nõudis, et käskijateks peaksid saama need kaptenid, kes olid Kärejõe tulemöllust eluga pääsenud. „Karastunud mehed, kes on oma ustavust tõestanud,” ütles ta nende kohta. Cersei ütles, et nad on vanad ja asus isand Watersi poolele. „Need kaptenid tõestasid ainult seda, et nad oskavad ujuda,” sõnas ta. „Ükski ema ei peaks elama kauem oma lastest ega ükski kapten oma laevast.” Pycelle oli tema hurjutamisega vastumeelselt leppinud.

Seekord näis ta olevat paremas tujus, oli koguni näole naeruvine mananud. „Hea uudis, Teie Hiilgus,” teatas ta. „Wyman Manderly on täitnud teie käsu ja isand Stannise sibularüütlil pea maha raiunud.”

„Kas me võime selles kindlad olla?”

„Mehe pea ja käed on Valge Sadama müürile üles pandud. Isand Wyman kinnitab seda vandega ja Freyd kinnitavad seda. Nad nägid seal seda pead, sibul suhu topitud. Ja käsi, üks neist äratuntav tema sõrmeköntide järgi.”

„Väga hea,” sõnas Cersei. „Saatke Manderlyle linnuga sõnum ja teatage talle, et kuna ta on nüüd oma ustavust ilmutanud, saadetakse tema poeg ta juurde kohe tagasi.” Ta mõtles, et Valges Sadamas saab kuningavõim peatselt taas jalule seatud ja Roose Bolton ja tema sohipoeg liginevad Cailini kantsile nii lõunast kui põhjast. Kui see nende kätte langeb, ühendavad nad oma jõud ja löövad raudsaarlased ka Torrheni kantsist ja Süvalaane Maalinnast välja. See peaks Ned Starki ülejäänud vasallid nende poolele tooma, kui saabub aeg isand Stannise vastu minna.

Samal ajal oli Mace Tyrell lõunas Tormiotsa juures oma telklinna püsti pannud ja tema paarkümmend kiviheitjat lennutasid kive vägevate müüride pihta, esialgu küll suurema eduta. Suur sõdalane isand Tyrell, mõtles kuninganna. Tema vapil peaks olema paks perseli mees.

Sama päeva pärastlõunal ilmus tema vastuvõtule pahur Braavose saadik. Cersei oli teda kaks nädalat tõrjunud ja oleks teda rõõmuga veel terve aasta tõrjunud, kuid isand Gyles väitis, et ta tule selle mehega enam toime… kuigi kuningannal tekkis küsimus, kas isand Gyles peale köhimise üldse millegagi toime tuli.

Braavoslase nimi oli Noho Dimittis. Ärritav mees ja ärritav nimi. Ka tema hääl tekitas ärritust. Cersei niheles teda kuulates oma istmel ja küsis endalt, kui kaua ta peab seda õiendamist taluma. Tema selja taga kõrgus Raudtroon, mille kidad ja terad heitsid põrandale kõveraid varje. Troonil tohtis istuda ainult kuningas või tema Käsi. Cersei istus selle jalamil, kullatud puust toolil, mis oli erepunaste patjadega üle kuhjatud.

Kui braavoslane jutu sees korraks hinge tõmbas, kasutas kuninganna võimalust. „See on õigupoolest meie ülemvarahoidja asi.”

See vastus polnud kõrgeaulisele Nohole ilmselt meeltmööda. „Ma olen isand Gylesiga kuus korda rääkinud. Ta köhib mulle näkku ja esitab vabandusi, Teie Hiilgus, aga kulda ei tule ikka.”

„Rääkige temaga seitsmendat korda veel,” soovitas Cersei lahkelt. „Seitse on meie jumalate püha arv.”

„Ma näen, et Teie Hiilgus suvatseb naljatada.”

„Ma naeratan, kui ma nalja teen. Kas te näete mind naeratamas? Kas te kuulete naeru? Ma kinnitan teile, et kui ma naljatan, siis mehed naeravad.”

„Kuningas Robert – ”

„ – on surnud,” lõikas kuninganna. „Raudpank saab oma kulla siis, kui see mäss on maha surutud.”

Mehel jätkus jultumust kulmu kortsutada. „Teie Hiilgus – ”

„Audients on lõppenud.” Cersei kannatus sai selleks päevaks otsa. „Ser Meryn, juhatage kõrgeauline Noho Dimittis välja. Ser Osmund, te võite mind mu ruumidesse saata.” Tema külalised olid varsti saabumas ja ta pidi vanni võtma ja riideid vahetama. Ka õhtusöök tõotas tulla tüütu. Ühe kuningriigi valitsemine oli raske töö, seitsmest rääkimata.

Ser Osmund asus trepilt tema kõrvale, pikk ja sale oma valges Valvkonna rüüs. Kui Cersei oli kindel, et keegi neid ei näe, võttis ta mehel käe alt kinni. „Palun öelge, kuidas teie väikevennal läheb?”

Ser Osmundi ilme muutus kohmetuks. „Ah… üpris kenasti, ainult et…”

„Et?” Kuninganna vürtsitas oma häält vihavarjundiga. „Ma pean tunnistama, et minu kannatus kulla Osney suhtes hakkab katkema. Tal on viimane aeg seda väikest mära karata. Ma nimetasin ta Tommeni ihukaitsjaks, nii et ta saaks iga päev mõnda aega Margaery seltsis veeta. Ta oleks pidanud selle roosi juba ära noppima. Kas väike kuninganna ei pea teda ahvatlevaks?”

„Küll ta ahvatleda oskab. Ta on ju Kettleblack, või mis? Andestust.” Ser Osmund silus sõrmedega oma musti õlitatud juukseid. „Häda on selles tüdrukus.”

„Milles siis?” Kuningannal olid ser Osney suhtes kahtlused tekkinud. Võib-olla oleks mõni teine mees Margaeryle rohkem meele järele olnud. Aurane Waters oma hõbekarva juustega või mõni suur turske vennike nagu ser Tallad. „Kas piiga eelistaks kedagi teist? Kas teie venna nägu ei meeldi talle?”

„Meeldib küll. Osney rääkis mulle, et tüdruk katsus kahe päeva eest tema arme. „Milline naine need teile jättis?” küsis ta. Osney pole öelnud, et seda tegi naine, aga tüdruk teadis. Võib-olla oli talle räägitud. Osney ütleb, et Margaery puudutab teda kogu aeg, kui nad räägivad. Kohendab tal mantlipannalt, silub tal juukseid tahapoole ja muud sihukest. Ükskord lasi ta vibulaskmisplatsil Osneyl endale näidata, kuidas pikkvibu käes hoitakse, ja Osney pidi talle käed ümber panema. Osney räägib talle nilbeid nalju ja tema naerab ja räägib omakorda veel nilbemaid. Ei, tüdruk tahab teda, selge see, aga…”

„Aga?” õhutas Cersei takka.

„Nad ei ole kunagi kahekesi. Kuningas on peaaegu kogu aeg nende juures ja kui teda ei ole, siis on keegi muu. Kaks Margaery seltsidaami magavad temaga ühes voodis, ühel ööl üks, teisel teine. Teised kaks toovad talle pruukosti ja aitavad tal riietuda. Ta palvetab koos oma seitsminnaga, loeb koos oma nõo Elinoriga, laulab koos oma nõo Allaga, õmbleb koos nõo Meggaga. Kui ta ei ole Janna Fossoway ja Merry Crane’i seltsis kullijahil, siis mängib ta selle Bulweri plikatirtsuga tule-minu-lossi mängu. Ta ei lähe kunagi ratsutama ilma saatjateta – neli-viis seltsidaami ja vähemalt kümmekond ihukaitsjat. Ja tema ümber on kogu aeg mehed, ka Neitsikojas.”

„Mehed?” See oli juba midagi. See pakkus võimalusi. „Palun öelge, mis mehed need on?”

Ser Osmund kehitas õlgu. „Lauljad. Ta on hull lauljate ja veiderdajate ja teiste sihukeste järele. Rüütlid, kes käivad tema nõbudega tiiba ripsutamas. Osney ütleb, et ser Tallad on neist kõige hullem. See suur lambapea ei tea vist, kas ta tahab Elinori või Allat, aga on kindel, et tahab hirmsasti. Redwyne’i kaksikud käivad ka seal. Toober toob lilli ja puuvilju ja Lorask on õppinud lautot mängima. Osney jutu järgi oleks kassi kägistamist ka kenam pealt kuulata. Ja suvesaarlasedki tolknevad alailma seal.”

„Jalabhar Xho?” Cersei turtsatas pilkavalt. „Küllap lunib talt kulda ja sõjamehi, et oma kodumaa tagasi vallutada.” Hoolimata oma kalliskividest ja sulgedest oli Xho tegelikult vaid kõrgest soost kerjus. Robert oleks võinud tema mangumisele ühe kindla „ei”-ga igaveseks lõpu teha, kuid mõte Suvesaarte vallutamisest oli Cersei lakkekrantsist mehele meeldinud. Kahtlemata unistas ta pruuninahalistest plikadest, kelle ainsaks kehakatteks oli sulismantel ja kelle rinnanibud olid süsimustad. Seepärast ütles Robert Xhole „ei” asemel alati „järgmisel aastal”, kuigi see järgmine aasta jäi miskipärast alati tulemata.

„Ma ei tea öelda, kas ta lunis, Teie Hiilgus,” vastas ser Osmund. „Osney räägib, et ta õpetab neile suvekeelt. Mitte Osneyle, aga kuningan… sellele varsale ja tema nõbudele.”

„Suvekeelt kõnelev hobune tekitaks suurt kõmu,” sõnas kuninganna kuivalt. „Öelge oma vennale, et ta kannused teravad hoiaks. Võite kindel olla, et ma leian varsti mõne võimaluse, kuidas ta saab oma sälgu karata.”

„Ma ütlen talle seda, Teie Hiilgus. Ta ootab seda innuga, ärge selles kahelge. See mära on üpris kenake.”

Hoopis mina olen see, keda ta innuga ootab, lollpea, mõtles kuninganna. Margaery jalgade vahelt otsib ta ainult ülikuseisust. Kuigi Osmund meeldis Cerseile vägagi, tundus ta vahel sama juhm nagu Robert. Ma loodan, et tema mõõk on kärmem kui tema taip. Ühel päeval võib Tommenil seda tarvis minna.

Nad läksid parajasti läbi varju, mida heitis varemeis Käe Torn, kui neile uhkas vastu vali rõkatamine. Hoovi teises otsas oli üks kannupoiss piigimärklauda tabanud ja põikpuu pöörlema pannud. Rõkatajate eesotsas oli Margaery Tyrell oma kanakarjaga. Palju ära ei millestki. Võiks arvata, nagu oleks see poiss turniiri võitnud. Siis märkas ta jahmatusega, et ratsu seljas istus Tommen, seljas üleni kullatud plaatsoomus.

Kuningannal ei jäänud muud üle kui naeratus näole manada ja oma poja juurde minna. Kui ta kohale jõudis, aitas Lillede Rüütel parajasti Tommenit sadulast maha. Poiss hingeldas erutusest. „Kas nägite?” küsis ta kõigi käest. „Ma tegin just nii, nagu ser Loras ütles. Kas te nägite, ser Osney?”

„Nägin küll,” vastas Osney Kettleblack. „Vägev vaatepilt.”

„Te istute sadulas kindlamini kui mina, kõrgus,” poetas ser Dermot.

„Ja mu piik murdus. Ser Loras, kas te kuulsite seda?”

„See kõlas nagu kõuekärgatus.” Ser Lorase valget mantlit hoidis õlal koos nefriidist ja kullast roos ja tuul pani ta pruunid kiharad kenasti lainetama. „Te ratsutasite oivaliselt, kuid ühest korrast ei piisa. Te peate seda homme jälle tegema. Te peate ratsutama iga päev, kuni iga löök tabab kindlalt ja täpselt ja teie piik saab teile sama omaseks nagu teie käsi.”

„Ma tahan seda.”

„Sa olid hiilgav.” Margaery laskus ühele põlvele, suudles kuningat põsele ja võttis tal ümbert kinni. „Vaata ette, vend,” hoiatas ta Lorast. „Mulle tundub, et minu vapper mees lööb su paari aasta pärast sadulast.” Kõik tema kolm nõbu kiitsid talle takka ja väike nurjatu Bulweri-plika kukkus ringi karglema, lauldes: „Tommenist saab vägimees, vägimees, vägimees.”

„Siis, kui ta täisikka jõuab,” ütles Cersei.

Kõigi naeratused närbusid nagu külmavõetud roosid. Rõugearmiline vana seitsminna nõtkutas esimesena põlve. Teised järgisid tema eeskuju, väike kuninganna ja tema vend välja arvatud.

Tundus, et Tommen ei märganud õhu äkilist jahenemist. „Kas sa nägid mind, ema?” paristas ta õnnelikult. „Ma tabasin kilpi, nii et mu piik murdus, ja ma ei saanud kotiga pihta!”

„Ma vaatasin seda hoovi teisest otsast pealt. Sa olid väga tubli, Tommen. Midagi vähemat ma sinust ei lootnudki. Sa oled sündinud piigivõitleja. Ükskord oled sa võitlusväljal kõigist üle nagu su isagi.”

„Ükski mees ei saa talle vastu.” Margaery Tyrell naeratas kuningannale vaoshoitult. „Aga ma ei teadnudki, et kuningas Robert oli nii meisterlik piigivõitleja. Palun rääkige meile, Teie Hiilgus, millised turniirid ta võitis? Millised vägevad rüütlid ta sadulast lõi? Kindlasti tahaks kuningas oma isa võitudest kuulda.”

Cersei kael lõi õhetama. Tüdruk oli ta valelt tabanud. Tegelikult oli piigivõitlus Robert Baratheoni külmaks jätnud. Turniiride ajal eelistas ta hoopis segataplust, kus ta sai tömbi kirve või vasaraga teisi veriseks vemmeldada. Cersei oli neid sõnu öeldes mõelnud Jaime peale. Mul pole kombeks ennast unustada. „Robert võitis Kolmjõe turniiri,” oli ta sunnitud ütlema. „Ta paiskas prints Rhaegari põrmu ja nimetas minu oma armastuse ja ilu kuningannaks.” Ta ei andnud Margaeryle vastamiseks mahti. „Ser Osmund, olge nii lahke ja aidake mu pojal turvis seljast võtta. Ser Loras, tulge minuga kaasa. Ma tahan teiega rääkida.”

Lillede Rüütlil ei jäänud üle muud, kui talle ehtsa kutsika kombel järgneda. Cersei ootas, kuni nad keerdtrepile jõudsid, ja küsis siis: „Kelle mõte see oli, palun?”

„Minu õe,” tunnistas noormees. „Ser Tallad, ser Dermot ja ser Portifer harjutasid märkitabamist ja kuninganna käis välja mõtte, et Tema Majesteet tahaks ehk ka korra proovida.”

Ta nimetab oma õde kuningannaks, et mind ärritada. „Ja teie osa selles?”

„Mina aitasin Tema Majesteedile turvise selga ja näitasin talle, kuidas piiki all hoida,” vastas rüütel.

„See hobune oli tema jaoks liiga suur. Mis siis, kui ta oleks maha kukkunud? Mis siis, kui liivakott oleks tal pea puruks löönud?”

„Vermed ja verised huuled on osa rüütli elust.”

„Ma hakkan taipama, miks teie vend on sant.” Kuninganna täheldas rõõmuga, et see pühkis naeratuse noormehe ilusalt näolt. „Minu vend ei osanud võib-olla teile teie kohustusi seletada, ser. Te olete siin selleks, et kaitsta minu poega tema vaenlaste eest. Tema rüütlikoolitus on võitluseõpetaja asi.”

„Pärast seda, kui Aron Santagar tapeti, pole Punases Kantsis enam võitluseõpetajat olnud,” sõnas ser Loras kerge etteheitega hääles. „Tema Majesteet saab varsti üheksaseks ja on usin õppima. Tema vanuses peaks ta olema kannupoiss. Keegi peab teda õpetama.”

Küll keegi õpetabki, aga mitte sina. „Öelge, kelle kannupoiss teie olite, ser?” küsis Cersei malbelt. „Kas mitte isand Renly?”

„Mul oli see au.”

„Jah. Seda ma arvasingi.” Cersei oli näinud, kui tihedad sidemed tekkisid kannupoiste ja rüütlite vahel, keda nad teenisid. Ta ei tahtnud, et Tommen saaks Loras Tyrelliga lähedaseks. Lillede Rüütel polnud seesugune mees, keda ühelgi poisil tasuks matkida. „Ma olen olnud hooletu. Riigivalitsemise, sõjapidamise ja isa leinamise kõrval jäi selline ülitähtis asi nagu uue võitluseõpetaja ametissemääramine mul kuidagi kahe silma vahele. Ma parandan selle vea otsemaid.”

Ser Loras lükkas laubale langenud pruuni kihara tagasi. „Teie Hiilgus ei leia ühtegi meest, kes käiks mõõga ja piigiga pooltki nii osavalt ümber nagu mina.”

Küll me oleme ikka tagasihoidlikud. „Tommen on teie kuningas, mitte teie kannupoiss. Teie asi on tema eest võidelda ja tema eest surra, kui tarvis. See on ka kõik.”

Cersei jättis noormehe tõstesillale, mis viis üle kuiva vallikraavi, mille põhi oli täis raudorasid, ja läks üksinda Maegori linnusesse. Kust ma küll võitluseõpetaja leian? murdis ta pead, kui trepist üles oma ruumidesse läks. Kuna ta oli ser Lorase kõrvale lükanud, ei söandanud ta ühegi Valvkonna rüütli poole pöörduda – see oleks haavale soola riputanud ja Mägiaeda kindlasti vihastanud. Ser Tallad? Ser Dermot? Keegi ometi ikka. Tommen oli hakanud oma uude ihukaitsjasse kiinduma, kuid Osney polnud Mõrsja Margaery asjas ilmselt nii suutlik, kui Cersei lootis, ja tema venna Osfrydi jaoks oli kuningannal valmis mõeldud üks teine amet. Oli üpris kahju, et Hagijast oli saanud marutõbine. Tommen oli Sandor Clegane’i rämedat häält ja põlenud nägu alati peljanud ja Clegane’i põlglik hoiak oleks Loras Tyrelli eputavat rüütellikkust kenasti tasakaalustanud.

Aron Santagar oli dornlane, meenus Cerseile. Ma võiksin Dorne’i poole pöörduda. Päikeseoda ja Mägiaia vahel olid sajandid täis verd ja sõda. Jah, mõni dornlane võiks minu eesmärgiga imehästi sobida. Dorne’is leidub kindlasti häid mõõgamehi.

Kui Cersei oma külalistekambrisse astus, nägi ta seal isand Qyburni, kes akna all istus ja luges. „Teie Hiilguse lahkel loal on mul paar teadet.”

„Uued vandenõud ja reetmised?” küsis kuninganna. „Mul on selja taga pikk ja väsitav päev. Tehke ruttu.”

Mees naeratas kaasatundvalt. „Nagu soovite. Räägitakse, et Tyroshi arhont on Lysile lepet pakkunud, et nende praegusele kaubandussõjale lõpp teha. Kuulduste kohaselt oli Myr valmis Tyroshi poolel sõtta astuma, kuid ilma Kuldse Vennaskonnata ei olnud myrlastel lootust…”

„Myrlaste lootused mind ei huvita.” Vabalinnad sõdisid alailma isekeskis. Nende lõputud reetmised ja liidud ei tähendanud Westerose jaoks õieti midagi. „On teil mingeid tähtsamaid uudiseid?”

„Orjade mäss Astaporis on ilmselt levinud Meereeni. Kümnete laevade madrused kõnelevad lohedest…”

„Harpüiadest. Meereenis on harpüiad.” Cerseile tuli see kusagilt meelde. Meereen asus maailma teises otsas, kaugel idas teisel pool Valüüriat. „Mässaku need orjad pealegi. Mis mul sellest? Meil Westeroses ei peeta orje. On teil mulle veel midagi rääkida?”

„Dorne’ist on tulnud paar uudist, mis Teie Hiilgust ehk rohkem huvitavad. Prints Doran on vangistanud ser Daemon Sandi – sohiku, kes oli varem Punase Siu kannupoiss.”

„Ma mäletan teda.” Ser Daemon oli olnud nende dorni rüütlite hulgas, kelle saatel prints Oberyn Kuningalinna tuli. „Mida ta tegi?”

„Ta nõudis, et prints Oberyni tütred vabaks lastaks.”

„Väga rumal temast.”

„Lisaks annavad meie sõbrad Dorne’is meile teada, et Tähnilaane Rüütli tütar kihlati üpris ootamatult isand Estermontiga,” lausus isand Qyburn.

„Ta saadeti sama päeva õhtul Rohekivile ja kuulu järgi on ta juba Estermontiga paari pandud.”

„Seda seletaks sohilaps kõhus.” Cersei keerutas oma juuksekiharat. „Kui vana on see jumekas noorik?”

„Kahekümne kolme aastane, Teie Hiilgus. Isand Estermont seevastu – ”

„ – on vist seitsmekümnene. Ma tean seda.” Estermontid olid Cersei hõimlased Roberti kaudu, kelle isa oli ilmselt kas iha- või hullusehoos ühe neist naiseks võtnud. Siis, kui Cersei kuningaga abiellus, oli Roberti armuline ema juba ammu surnud, kuid mõlemad tema vennad tulid pulma ja jäid külla pooleks aastaks. Robert nõudis hiljem, et nad käiksid viisakusest omakorda ära Estermontil – mägisel väikesaarel Raevuneeme juures. Need kaks rõsket ja trööstitut nädalat, mis Cersei veetis Estermontide päruslossis Rohekivil, olid kõige pikemad tema noores elus. Jaime nimetas selle lossi esimesest pilgust „Rohesitaks” ja varsti pruukis ka Cersei seda nime. Tema päevad möödusid peamiselt vaadates, kuidas tema kuningast abikaasa kulli- ja muidujahti pidas ja koos oma onudega trimpas ja Rohesita hoovis arvukaid meessoost sugulasi oimetuks materdas.

Lossis oli ka üks naissugulane – matsakas väikest kasvu lesknaine, kelle rinnad olid suured nagu melonid ja kelle mees ja isa olid Tormiotsa piiramise ajal surma saanud. „Tema isa oli minu vastu lahke,” ütles Robert oma naisele, „ja me mängisime koos, kui me mõlemad veel lapsed olime.” Ei läinud kuigi kaua, kui Robert temaga jälle mängima hakkas. Niipea kui Cersei silmad sulges, hiilis kuningas seda õnnetut üksildast olevust trööstima. Ühel õhtul lasi Cersei Jaimel teda jälitada, et oma kahtlustele kinnitust leida. Kui tema vend tagasi jõudis, küsis ta õelt, kas ta tahab, et Robert sureks. „Ei,” vastas Cersei, „ma tahan, et ta sarved saaks.” Ta tahtis uskuda, et just sel ööl saigi Joffrey sigitatud.

„Eldon Estermont võttis endast viiskümmend aastat noorema naise,” ütles kuninganna Qyburnile. „Miks see peaks mind huvitama?”

Mees kehitas õlgu. „Ma ei ütlegi, et peaks… aga Daemon Sand ja see Santagari tütar olid mõlemad prints Dorani lihase tütre Arianne lähikondlased – vähemalt dornlased väidavad nii. Võib-olla ei tähenda see suurt midagi, aga ma arvasin, et Teie Hiilgus võiks sellest teada.”

„Nüüd ma siis tean.” Cersei hakkas kärsituks muutuma. „On teil veel midagi?”

„Vaid üks asi. Tähtsusetu juhtum.” Qyburn naeratas vabandavalt ja kõneles kuningannale ühest nukuetendusest, mis oli hiljuti linna lihtrahva seas suure menu saavutanud – nukuetendusest, kus loomade kuningriiki valitses salk upsakaid lõvisid. „Need lõvinukud lähevad selle reeturliku loo käigus ahneks ja ülbeks ja hakkavad lõpuks omaenda alamaid õgima. Kui õilis hirv selle vastu häält tõstab, pistavad lõvid ka tema nahka ja möirgavad, et neil kui kõige vägevamatel loomadel on selleks õigus.”

„Ja nii see lugu lõpebki?” küsis Cersei lõbustatult. Õige nurga alt vaadates võis seda võtta kui kasulikku manitsust.

„Ei, Teie Hiilgus. Lõpus koorub munast lohe ja pistab kõik lõvid nahka.”

See lõpp muutis nukuetenduse labasest jultumusest riigireetmiseks. „Mõistuseta lollpead. Ainult tohmanid panevad oma pea puust lohe nimel pakule.” Kuninganna mõtles hetke. „Saatke nendele etendustele mõned oma keelekandjad ja hoidke pealtvaatajatel silm peal. Kui nende seas peaks leiduma tuntud mehi, siis tahan ma teada nende nimesid.”

„Mida nendega ette võtta, kui ma küsida tohin?”

„Kõik varakad mehed saagu trahvi. Poolest nende varast peaks piisama, et neile vali õppetund anda ja meie rahakirste täita, ilma neid täiesti laostamata. Nendel, kes maksta ei jaksa, torgatagu riikliku kuriteo kõrvaltvaatamise eest üks silm välja. Näitlejatel pead maha.”

„Neid on neli. Ehk lubab Teie Hiilgus kaks neist mulle, et ma saaksin neid oma eesmärgil kasutada. Üks naine kuluks eriti…”

„Ma andsin teile Senelle,” lõikas kuninganna vahele.

„Õnnetu tüdruk on paraku üpris… nõrkenud.”

Cersei ei tahtnud sellele mõelda. Tüdruk oli temaga pahaaimamatult kaasa tulnud, enda arvates selleks, et ümmardada ja veini valada. Ta ei saanud asjast aru vist isegi siis, kui Qyburn ta käed ahelasse kammitses. Seda meenutades hakkas kuningannal nüüdki halb. Seal türmis oli jääkülm. Isegi tunglad värisesid. Ja see koletis kisendas pimeduses… „Jah, te võite võtta ühe naise. Kui soovite, siis kaks. Aga enne tahan ma nimesid teada.”

„Teie käsk saab täidetud.” Qyburn lahkus.

Väljas hakkas päike loojuma. Dorcas oli kuninganna jaoks vanni valmis seadnud. Cersei ligunes mõnuga soojas vees ja mõtles parajasti, mida ta õhtusöögil oma külalistele ütleb, kui Jaime uksest sisse tormas ja Jocelyni ja Dorcase toast minema käsutas. Ta ei näinud just kõige puhtam välja ja tal oli hobusehais küljes. Ka Tommen oli temaga kaasas. „Kallis õde, kuningas tahab sinuga rääkida,” ütles ta.

Cersei kuldkiharad hulpisid vannivees. Tuba oli aurune. Üle ta põse jooksis alla higitilk. „Tommen,” sõnas ta ähvardavalt leebel häälel. „Milles asi?”

See toon oli poisile tuttav. Ta tõmbus tagasi.

„Majesteet soovib homseks oma valget ratsut,” ütles Jaime. „Et piiki harjutada.”

Cersei tõusis vannis istukile. „Piigiharjutamine jääb ära.”

„Ei jää.” Tommen ajas alahuule prunti. „Ma pean harjutama iga päev.”

„Ja harjutadki,” teatas kuninganna, „kui me saame endale õige võitluseõpetaja, kelle käe all sa hakkad harjutama.”

„Ma ei taha õiget võitluseõpetajat. Ma tahan ser Lorast.”

„Sa arvad sellest poisist liiga palju. Ma tean, et sinu naisuke on sulle pähe pannud rumala mõtte, et tema vend on väga osav, kuid Osmund Kettleblack on Lorasest kolm korda etem rüütel.”

Jaime naeris. „See Osmund Kettleblack, keda mina tean, küll mitte.”

Cersei oleks tahtnud venna ära kägistada. Võib-olla pean ma ser Lorasele käsu andma, et ta laseks ser Osmundil ennast sadulast lüüa. See ajaks ehk puru Tommeni silmast välja. Teole soola ja sangarile häbi ja mõlemad kuivavad kohe kokku. „Ma kutsun mõne dornlase sind õpetama,” ütles ta. „Dornlased on parimad piigivõitlejad kogu riigis.”

„Ei ole,” jonnis Tommen. „Niikuinii ei taha ma mingit tobedat dornlast. Ma tahan ser Lorast. Ma käsin seda.”

Jaime naeris. Temast pole mingit abi. Kas see on tema arust naljakas? Kuninganna lõi vihaselt peoga vastu vett. „Kas ma lasen Pate’i siia tuua? Sina ei käsuta mind. Ma olen sinu ema.”

„Jah, aga mina olen kuningas. Margaery ütleb, et kõik peavad tegema seda, mida kuningas käsib. Ma tahan, et minu valge ratsu homme saduldataks ja et ser Loras saaks mulle piiki õpetada. Ja ma tahan kassipoega ja ma ei taha peeti süüa.” Poiss ristas käed rinnale.

Jaime naeris edasi. Kuninganna ei teinud temast väljagi. „Tule siia, Tommen.” Kui poiss tagasi tõmbus, ohkas Cersei. „Kas sa kardad? Kuningas ei tohiks hirmu välja näidata.” Poiss ligines vannile, pilk maas. Cersei sirutas käe välja ja silitas poja kuldseid lokke. „Sa oled küll kuningas, aga veel väike poiss. Kuni sa täisikka jõuad, valitsen mina. Ma luban sulle, et sa õpid piigiga võitlema. Aga mitte Lorase käest. Valvkonna rüütlitel on tähtsamaid kohustusi kui lapsega mängimine. Küsi nende pealiku käest.

Kas see pole nii, ser?”

„Väga tähtsaid kohustusi.” Jaime naeratas nõrgalt. „Nagu näiteks ümber linnamüüride ratsutamine.”

Tommen oli nutma puhkemas. „Kas ma vähemalt kassipoja saan?”

„Võib-olla,” lubas kuninganna. „Kui ma seda rumalat piigivõitluse juttu rohkem ei kuule. Kas lubad mulle seda?”

Poiss tammus jalalt jalale. „Jah.”

„Tubli. Lippa nüüd. Mu külalised jõuavad varsti siia.”

Tommen lippaski, kuid pöördus enne väljumist ja ütles: „Kui minust saab täieõiguslik kuningas, lasen ma peedid ära keelata.”

Cersei vend lükkas ukse oma käeköndiga kinni. „Armuline emand,” ütles ta, kui nad kahekesi jäid, „ma tahaksin teada, kas sa oled purjus või lihtsalt rumal?”

Kuninganna lõi uuesti peoga vastu vett, nii et see maha loksus ja üle Jaime jalgade valgus. „Talitse oma keelt, või – ”

„ – või mis? Kas saadad mu uuesti linnamüüre üle vaatama?” Jaime võttis istet ja tõstis jala üle põlve. „Sinu neetud müüridel pole midagi viga. Ma käisin need tollhaaval läbi ja vaatasin kõik seitse väravat üle. Raudvärava hinged on roostes ja Kuningavärav ja Porivärav, mis Stannise rammide käest tampida said, tahavad väljavahetamist. Müürid on sama tugevad nagu ennegi… aga armuline kuninganna on ehk unustanud, et meie sõbrad Mägiaiast viibivad nende müüride vahel?”

„Mina ei unusta midagi,” vastas Cersei, mõeldes ühest teatud kuldmündist, mille ühel poolel oli käsi ja teisel poolel ühe igiammuse kuninga pea. Kuidas sai üks närune vilets vangivaht peita oma ööpoti alla sellise mündi? Kuidas sattus vana Mägiaia kuldraha Rugeni-suguse mehe kätte?

„Ma kuulen uuest võitluseõpetajast esimest korda. Sa pead kaua ja kõvasti otsima, kui sa tahad leida Loras Tyrellist paremat piigivõitlejat. Ser Loras on – ”

„Ma tean, kes ta on. Ma ei taha teda oma poja kõrvale. Sa peaksid talle tema kohustusi meelde tuletama.” Vannivesi hakkas ära jahtuma.

„Ta teab oma kohustusi ja pole ühtegi paremat piigi –”

„Sina olid temast parem – enne kui sa käest ilma jäid. Ser Barristan oma nooruses. Arthur Dayne oli temast parem ja prints Rhaegar oli isegi talle võrdne vastane. Lõpeta see loba meie Lillekese südidusest. Ta on vaid poisike.” Cersei oli Jaime puiklemisest tüdinud. Tema isale polnud keegi kunagi vastu puigelnud. Kui Tywin Lannister midagi ütles, kuulasid mehed ta sõna. Kui Cersei midagi ütles, ei peljanud nad talle nõu anda, talle vastu vaielda, isegi vastu tõrkuda. Kõik selle pärast, et ma olen naine. Sest ma ei saa nendega võidelda, mõõk käes. Nad suhtusid Robertisse lugupidavamalt kui minusse, ja Robert oli üks rumal lakkekrants. Ta ei kavatsenud seda taluda, eriti mitte Jaime poolt. Ma pean temast vabanema, ja varsti. Omal ajal oli ta unistanud sellest, et nad saaksid käsikäes Seitset Kuningriiki valitseda, kuid Jaimest oli viimasel ajal rohkem tüli kui abi.

Cersei tõusis vannis püsti. Vesi jooksis mööda ta sääri alla ja tilkus tal juustest. „Kui ma su nõu vajan, siis küsin ma seda ise. Lahku nüüd. Ma pean riietuma.”

„Jajah, sinu õhtusöök ja külalised. Mis salanõu siis nüüd? Neid on juba nii palju, et mul läheb arvepidamine sassi.” Jaime pilk langes õe jalgevahes kuldsetel karvadel pärlendavatele veepiiskadele.

Ta tahab mind endiselt. „Kas igatsed taga seda, millest ilma jäid, vend?”

Jaime tõstis pilgu. „Ma armastan sind ka, kallis õde. Aga sa oled lollike. Ilus kullakarva lollike.”

Need sõnad tegid haiget. Tol ööl Rohekivil, kui sa mulle Joffi sigitasid, ütlesid sa mulle ilusamaid sõnu mõtles Cersei. „Käi välja.” Ta pööras vennale selja ja kuulis, kuidas Jaime lahkus, oma käeköndiga ukse kallal kohmitsedes.

Kuni Jocelyn kandis hoolt selle eest, et kõik oleks õhtusöögiks valmis, aitas Dorcas kuningannal uue kleidi selga tõmmata. Selle läikivast rohelisest satiinist triibud vaheldusid luksuslikust mustast sametist triipudega ja pihikut ehtis peen must myri pits. Myri pits oli kallis, kuid kuninganna vajas seda, et võimalikult hea välja näha ja tema nurjatute pesunaiste süül olid mitu ta vana kleiti pesus kokku läinud ega istunud enam selga. Ta oli tahtnud neile hooletuse eest piitsa anda, kuid Taena oli soovitanud armuline olla. „Lihtrahvas armastab teid rohkem, kui te olete leebe,” ütles ta ja seepärast andis Cersei käsu, et kleitide hind naiste palgast kinni peetaks – see oli palju peenem lahendus.

Dorcas andis talle hõbedast käsipeegli. Väga hea, mõtles kuninganna ja naeratas oma peegelpildile. Tal oli hea meel, et sai leinariided seljast võtta. Must värv tegi ta liiga kahvatuks. Kahju, et ma ei õhtusta emand Merryweatheri seltsis, meeliskles kuninganna. Tal oli selja taga pikk päev ja Taena vaimukus tõstis alati ta tuju. Pärast Melara Hetherspooni ei olnud Cerseil ühtegi sõpra, kelle seltsis ta oleks ennast nii hästi tundnud, ja Melara oli osutunud ahneks väikeseks intrigaaniks, kes arvas endast liiga palju. Ma ei pea temast halvasti mõtlema. Ta on surnud ja uppunud ja ta õpetas mulle, et ma ei tohi usaldada kedagi peale Jaime.

Kui ta külalistekambrisse jõudis, olid tema külalised juba usinalt vürtsiveini pruukima hakanud. Emand Falyse mitte ainult ei näe välja nagu kala, vaid ka joob nagu kala, mõtles Cersei, pooltühja veinikannu märgates.

„Armas Falyse,” hüüatas ta, teist naist põsele suudeldes, „ja vapper ser Balman. Ma kurvastasin väga, kui teie kullakalli ema õnnetusest kuulsin. Kuidas meie emand Tanda käsi käib?”

Emand Falyse tundus olevat äärepealt pisaraisse puhkemas. „Tänan küsimast, Teie Hiilgus. Meister Frenken ütleb, et ema murdis kukkudes puusa. Ta tegi kõik, mida suutis. Me palvetame nüüd, aga…”

Palvetage, palju tahate, aga enne kuu lõppu on ta surnud. Tanda Stokeworthi eas naiste jaoks tähendas murtud puus lõppu. „Ka mina ühinen teie palvetega,” ütles Cersei. „Isand Qyburn rääkis mulle, et Tanda kukkus hobuse seljast.”

„Tema sadularihm rebenes ratsutamise ajal,” sõnas ser Balman Byrch. „Tallipoiss oleks pidanud nägema, et rihm oli kulunud. Ta sai karistada.”

„Ma loodan, et rangelt.” Kuninganna võttis istet ja andis oma külalistele märku sama teha. „Kas joote veel ühe peekritäie vürtsiveini, Falyse? Nagu ma mäletan, on see teile alati meeldinud.”

„Kena, et te seda mäletate, Teie Hiilgus.”

Kuidas ma oleksin saanud selle unustada? mõtles Cersei. Jaime pidas lausa imeks, et sa seda ei kuse. „Kuidas teekond läks?”

„Kehvasti,” kurtis Falyse. „Vihma sadas peaaegu kogu päeva. Me tahtsime ööseks Rosbysse jääda, aga see isand Gylesi noor kasupoeg keeldus meid vastu võtmast.” Ta kirtsutas nina. „Pange tähele, et kui Gyles sureb, paneb see nurjatu sohik tema kullale käpa peale. Ta võib isegi maid ja tiitlit endale tahta, kuigi seaduse järgi peaksime pärast Gylesi surma Rosby pärima meie. Mu armuline ema oli tema teise naise tädi ja Gylesi enda kolmanda astme sugulane.”

Kas su vapiloom on lammas, mu emand, või mingisugune ablas ahv? mõtles Cersei. „Isand Gyles on hinge vaakunud nii kaua, kui ma teda tundnud olen, aga ta on ikka veel meie seas ja jääb meie sekka loodetavasti veel paljudeks aastateks.” Ta naeratas armsasti. „Küllap läheme me veel kõik tema köha saatel hauda.”

„Pole võimatu,” nõustus ser Balman. „Rosby kasupoeg polnud ainuke, kes meile tuska tegi. Me nägime teel ka tolguseid. Räpaseid kasimatuid olevusi, kellel olid nahast kilbid ja kirved. Mõnedel olid vammustele õmmeldud tähed – seitsmeharulised pühad tähed, aga sellegipoolest oli neil kuri ilme.”

„Kindlasti olid nad täitanud,” lisas Falyse.

„Nad nimetavad ennast varblasteks,” ütles Cersei. „Nuhtlus üle terve maa. Meie uus ülemseitsmik peab pärast seda, kui ta kroonitud saab, nad käsile võtma. Vastasel juhul võtan ma nad ise käsile.”

„Kas Tema Ülipühadus on juba valitud?” küsis Falyse.

„Ei,” tunnistas kuninganna vastumeelselt. „Seitsmik Ollidor oleks juba peaaegu ära valitud, aga siis hiilisid mõned nendest varblastest talle ühte lõbumajja järele ja lohistasid ta paljana tänavale. Tõenäoliselt valitakse nüüd Luceon, kuigi meie sõbrad teiselt künkalt ütlevad, et tal on nõutud häälte arvust veel mõni puudu.”

„Valgustagu Vanaeit neid valimisi oma kuldse tarkuselambiga,” sõnas emand Falyse ülihardalt.

Ser Balman kügeles oma toolil. „Teie Hiilgus, sellest on piinlik rääkida, aga… et meie vahele mingit vimma ei jääks, tahan ma teile öelda, et ei minu kallis naine ega ta ema polnud selle sohilapse nimepanekuga kuidagi seotud. Lollys on nõdra aruga ja tema mehel on vildakas naljasoon. Ma ütlesin talle, et ta valiks poisile mõne sobivama nime. Ta naeris.”

Kuninganna rüüpas veini ja silmitses meest. Ser Balman oli omal ajal olnud silmapaistev piigivõitleja ja üks nägusamaid rüütleid Seitsmes Kuningriigis. Ta võis veel nüüdki uhke olla kenade vuntside üle, kuid üldiselt ei olnud aastad talle hästi mõjunud. Tema heledad käharjuuksed olid pealaelt taandunud ja vats ajas vammuse armutult punni. Ta pole kaugeltki mitte kõige sobivam tööriist, mõtles Cersei. Aga olgu, ta kõlbab. „Tyrioni nime kandsid kuningad enne lohede tulekut. Paharet on selle rüvetanud, aga ehk suudab see laps selle nime jälle au sisse tõsta.” Kui see värdjas nii kaua elab. „Ma tean, et teil pole selles süüd. Emand Tanda on mulle lihase õe eest, ja teie…” Kuninganna hääl katkes. „Andestage mulle. Mul on kogu aeg hirm.”

Falyse maigutas suud, mis tegi ta mingi eriti rumala kala sarnaseks. „Hirm, Teie Hiilgus?”

„Ma pole pärast Joffrey surma ühelgi ööl õieti magada saanud.” Cersei valas peekrid vürtsiveini täis. „Mu sõbrad… ma loodan, et te ikka olete minu sõbrad? Ja kuningas Tommeni sõbrad?”

„Selle toreda poisi,” kinnitas ser Balman. „Teie Hiilgus, Stokeworthi suguvõsa tunnussõnad on „Uhkusega ustav”.”

„Oleks teiesuguseid ainult rohkem, kulla ser. Ma tunnistan teile, et mul on Kärejõe ser Bronni suhtes tõsiseid kahtlusi.”

Abikaasad vahetasid pilgu. „See mees on jultunud, Teie Hiilgus,” ütles Falyse. „Tahumatu ja ropu suuga.”

„Ta pole õige rüütel,” lisas ser Balman.

„Jah.” Cersei saatis talle särava naeratuse. „Teie aga olete mees, kelle rüütellikkuses pole kahtlust. Ma mäletan, et vaatasin teie piigivõitlust… mis turniir see oligi, kus te nii hiilgavalt võitlesite, ser?”

Ser Balman naeratas malbelt. „Tookord kuue aasta eest Viduorus? Ei, teid polnud seal, muidu oleks teid kindlasti armastuse ja ilu kuningannaks kroonitud. Ehk Lannisporti turniiril pärast Greyjoy mässu? Ma lõin seal palju tublisid rüütleid sadulast…”

„Just seal.” Cersei nägu tõsines. „Paharet kadus minu isa surmaööl, jättes kaks ausat vangivahti vereloiku lebama. Mõned väidavad, et ta põgenes üle kitsa mere, aga ma kahtlen selles. See kääbus on kaval. Võibolla varitseb ta ikka veel kusagil lähedal ja haub uusi mõrvu. Võib-olla varjab teda mõni sõber.”

„Bronn?” Ser Balman silitas oma puhmasvuntse.

„Ta oli algusest peale Pahareti käsilane. Ainult Võõras ise teab, kui palju mehi ta on Tyrioni käsul põrgusse saatnud.”

„Teie Hiilgus, ma oleksin meie maadel ringi hiilivat kääbust kindlasti märganud,” kostis ser Balman.

„Minu vend on väike. Ta on sündinud hiilija.” Cersei väristas kätt. „Ühe lapse nimi on tühiasi… kuid karistamatu jultumus õhutab mässu.

Ja Qyburn on mulle rääkinud, et see mees, Bronn, kogub enda ümber sõjasulaseid.”

„Ta on võtnud endale neli kojarüütlit,” ütles Falyse.

Ser Balman turtsatas. „Mu naisuke teeb neile liigset au, kui neid rüütliteks nimetab. Need neli on esile trüginud sõjasulased ja nende soontes ei voola kübetki rüütliverd.”

„Seda ma kartsingi. Bronn kogub kääbuse jaoks sõjamehi. Kaitsku Seitse mu väikest poega. Paharet tapab ta, nii nagu tema vennagi.” Kuninganna nuuksatas. „Mu sõbrad, ma usaldan teie kätte oma au… aga mida loeb kuninganna au ema hirmude kõrval?”

„Kõnelge, Teie Hiilgus,” julgustas ser Balman teda. „Teie sõnad jäävad nende nelja seina vahele.”

Cersei küünitus üle laua ja pigistas mehe kätt. „Ma… ma saaksin öösiti paremini magada, kui ma kuuleksin, et ser Bronniga juhtus… õnnetus… võib-olla jahil.”

Ser Balman jäi hetkeks mõtlema. „Kas surmav õnnetus?”

Ei, ma tahan, et sa tal väikese varba luu murraksid. Kuninganna hammustas huult. Minu vaenlased on kõikjal ja minu sõbrad on lollpead. „Ma anun teid, ser,” sosistas ta, „ärge sundige mind seda ütlema…”

„Saan aru.” Ser Balman tõstis sõrme.

Kaalikas oleks ka rutem asjale pihta saanud.„Te olete tõesti ehtne rüütel, ser. Vastus hirmunud ema palvetele.” Cersei suudles meest. „Ma paluksin teil sellega kiirustada. Praegu on Bronnil veel vähe mehi, aga kui me ei tegutse, kogub ta neid kindlasti rohkem.” Ta suudles Falyset. „Ma ei unusta seda iialgi, mu sõbrad. Minu tõelised sõbrad Stokeworthid.

Uhkusega ustavad. Ma luban teile, et kui see asi on ühel pool, leiame me Lollysele parema mehe.” Võib-olla mõne Kettleblacki. „Meie, Lannisterid, ei jää kunagi võlgu.”

Järgnesid vürtsivein ja võiga keedetud peedid, ahjusoe leib, ürtidega üleküpsetatud haug ja metssearibid. Pärast Roberti surma oli metssealiha Cerseile väga meeldima hakanud. Ta leppis isegi seltskonnaga, kuigi Falyse kogu söömaaja vältel eputavalt naeris ja Balman oma sulgi soputas. Aeg oli juba üle südaöö, kui ta neist lõpuks lahti sai. Ser Balman pani muudkui ette juua veel üks kannutäis ja kuninganna ei pidanud arukaks sellest keelduda. Poole eest sellest rahast, mis ma vürtsiveinile kulutasin, oleksin ma saanud palgata mõne Näota Mehe Bronni tapma, mõtles ta, kui tema külalised viimaks lahkusid.

Nii hilisel tunnil magas tema poeg juba magusasti, kuid ta heitis siiski pilgu Tommeni tuppa, enne kui ise voodisse heitis. Oma üllatuseks leidis ta poisi kõrvalt kolm musta kerratõmbunud kassipoega. „Kust need siia said?” küsis ta ser Meryn Trantilt, kes seisis valves kuninga magamiskambri ukse taga.

„Väike kuninganna andis need talle. Mõeldud oli ainult üks, aga kuningas ei suutnud otsustada, milline neist talle kõige rohkem meeldib.”

See lahendus on vist parem kui neid pistodaga ema kõhust välja lõigata. Margaery kohmakad võrgutamiskatsed olid nii läbinähtavad, et ajasid lausa naerma. Tommen on suudlemiseks liiga noor ja seepärast kingib tüdruk talle kassipojad. Cerseile ei meeldinud ainult see, et nad olid mustad. Mustad kassid tõid õnnetust, nagu Rhaegari väike tütar oli sellessamas lossis kogenud. Ta oleks olnud minu tütar, kui Hull Kuningas poleks mu isaga seda julma nalja teinud. Kindlasti oli Aerys just oma hulluse tõttu isand Tywini tütre tagasi lükanud ja võtnud selle asemel tema poja ja pannud oma lihase poja paari kidura Dorne’i printsessiga, kellel olid mustad silmad ja lame rind.

Meenutus sellest äraütlemisest kriipis nüüdki veel hinge – ka pärast kõiki neid aastaid. Paljudel õhtutel oli ta saalis pealt vaadanud, kuidas prints Rhaegar oma pikkade peente sõrmedega hõbekeelelist harfi mängis. Kas üks mees sai veel ilusam olla? Aga ta polnud lihtsalt mees. Tema soontes voolas muistse Valüüria veri, lohede ja jumalate veri. Kui Cersei oli alles plikake, oli tema isa talle lubanud, et ta abiellub Rhaegariga. Ta oli siis vaid kuue või seitsme aastane. „Ära räägi sellest kunagi, laps,” oli isa talle öelnud, näol see salajane naeratus, mida nägi ainult Cersei. „Mitte enne, kui Tema Majesteet selle kihlusega nõustub. Seni jäägu see meie saladuseks.” Ja nii oligi see jäänud, kuigi kord joonistas Cersei ühe pildi, kus ta lendas Rhaegari taga lohe seljas, käed kõvasti printsi rinna ümber põimitud. Kui Jaime selle avastas, ütles õde talle, et need on kuninganna Alysanne ja kuningas Jaehaerys.

Ta oli kümneaastane, kui lõpuks printsi oma ihusilmaga nägi – turniiril, mille tema isa korraldas läänt külastama tulnud kuningas Aeryse auks. Lannisporti müüride alla olid ehitatud vaatetribüünid ja lihtrahva hõisked kajasid Casterly Kaljult vastu nagu kõuemürin. Nad tervitasid isa kaks korda valjemini kui kuningat, meenutas kuninganna, aga prints Rhaegarit tervitasid nad veel kaks korda valjemate hüüetega.

Seitsmeteistkümneaastane ja värskelt rüütliks saanud Rhaegar Targaryen kandis kullatud rõngassärgi peal musta plaatsoomust, kui ta turniiriplatsile kappas. Tema kiivri küljes lehvisid pikad punased ja kuldkollased ja oranžid lindid nagu leegid. Ta lõi piigiga sadulast oma kaks onu ja kümmekond Cersei isa parimat piigivõitlejat, lääne uhkust ja au. Õhtuti mängis prints oma hõbeharfi, nii et Cerseil pisarad silma tulid. Ta lausa uppus noormehe nukrate purpurikarva silmade sügavusse, kui teda printsile esitleti. Ta on haavatud, meenus Cerseile toonane mõte, aga ma võtan talt valu ära, kui me abiellume. Rhaegari kõrval oli isegi tema ilus Jaime tundunud vaid verisulis nolgina. Printsist saab minu mees, mõtles Cersei, pea elevusest pööritamas, ja kui vana kuningas sureb, saab minust kuninganna. Tema tädi oli enne turniiri talle selle saladuse usaldanud. „Sa pead olema eriti kaunis,” oli emand Genna tema kleiti sättides öelnud, „sest turniiri lõpupeol kuulutatakse välja, et sina ja prints Rhaegar olete kihlatud.”

Cersei oli tol päeval olnud üliõnnelik. Vastasel juhul ei oleks ta söandanud Kärnkonn-Maggy telki minna. Ta oli teinud seda vaid selleks, et Jeyne ja Melara näeksid, et emalõvi ei karda midagi. Minust pidi saama kuninganna. Miks peaks kuninganna kartma ühte koledat vanaeite? Seda ennustust meenutades tuli talle pärast kõiki neid aastaid ikka veel kananahk ihule. Jeyne jooksis hirmunult kiljudes sealt telgist välja, meenutas kuninganna, aga Melara jäi, ja mina ka. Me lasime tal maitsta oma verd ja naersime tema tobedate ennustuste üle. Need kõik olid täiesti jaburad. Temast pidi saama prints Rhaegari naine, öelgu see vanaeit, mida tahes. Tema isa oli seda lubanud ja Tywin Lannisteri sõnal oli kulla kaal.

Tema naeruisu kadus, kui turniir lõppes. Lõpupidu ja toostid tema ja prints Rhaegari kihluse auks jäid tulemata. Olid ainult külm vaikus ja jäised pilgud kuninga ja tema isa vahel. Hiljem, kui Aerys ja tema poeg ja kõik tema vahvad rüütlid olid Kuningalinna poole teele läinud, läks Cersei midagi mõistmata oma tädi juurde, pisarad silmis. „Sinu isa pakkus seda kihlust,” ütles emand Genna talle, „kuid Aerys ei tahtnud sellest kuuldagi. „Sa oled mu kõige tublim teener, Tywin,” ütles kuningas, „aga keegi ei kihla oma aujärjepärijat oma teenri tütrega.” Kuivata nüüd pisarad ära, lapsuke. Kas siis lõvid nutavad? Su isa otsib sulle teise mehe, Rhaegarist parema.”

Kuid tema tädi oli talle valetanud ja tema isa oli teda alt vedanud, nii nagu ka Jaime praegu. Isa ei otsinud mulle paremat meest. Ta andis mulle hoopis Roberti, ja Maggy needus puhkes õitsele nagu mingi mürgine lill. Oleks ta vaid Rhaegariga abiellunud, nii nagu jumalad kavatsesid, ei oleks prints selle hundiplika poole vaadanudki. Rhaegar oleks täna meie kuningas ja mina oleksin tema kuninganna, tema poegade ema.

Ta ei olnud Robertile Rhaegari tapmist kunagi andestanud.

Aga lõvidel polnudki kombeks andestada. Kärejõe ser Bronn pidi seda varsti tunda saama.