Читать книгу Vareste pidusöök. II raamat. Jää ja tule laul - George R. R. Martin - Страница 4

Lyle Hunt oli see, kelle nõudmisel nad pead kaasa võtsid. „Tarly tahab need kindlasti müürile üles panna,” ütles mees.

„Meil pole tõrva,” nentis Brienne. „Ihu läheb mädanema. Jäägu need siia.” Ta ei tahtnud sõita läbi männimetsade rohelise hämaruse, kaasas tema poolt tapetud meeste pead.

Hunt ei kuulanud teda. Ta raius surnud meeste kaelad ise läbi, sidus kolm pead juukseidpidi kokku ja riputas need oma sadula külge. Brienne’il jäi vaid üle püüda teha nägu, nagu poleks neid seal, kuid vahel, eriti öösiti, tundis ta oma seljal nende surnud silmade pilke ja nägi kord unes, kuidas nad isekeskis sosistasid.

Murdsõra neemel oli külm ja märg, kui nad tuldud teed tagasi läksid. Mõni päev sadas ja mõni päev ähvardas sadada. Nad ei saanud kordagi sooja. Ka siis, kui nad laagrisse jäid, oli raske lõkke jaoks piisavalt kuivi puid leida.

Kui nad lõpuks Neitsiallika väravani jõudsid, saatis neid kärbseparv, vares oli Tubatäku silmad välja nokkinud ja Pyg ja Timeon kubisesid vakladest. Brienne ja Podrick olid juba mõnda aega ratsutanud sada sammu eespool, et laibalehk neist piisavalt kaugele maha jääks. Ser Hyle väitis, et tema lõhnameel on juba täiesti kadunud. „Matke need maha,” ütles Brienne talle iga kord, kui nad ööseks laagrisse jäid, kuid Hunt oli kangekaelbe. Küllap ütleb ta isand Randyllile, et tema tappis nad kõik.

Kuid au rüütlile, midagi sellist ta ei teinud.

„See kogelev kannupoiss viskas neid kiviga,” ütles ta, kui neid koos Brienne’iga Mootoni lossihoovi isand Tarly ette juhatati. Pead olid antud ühe vahisalga ülemale, kes sai käsu need puhtaks kasida ja ära tõrvata ja värava kohale orasse ajada. „Mõõgapiiga tegi ülejäänud töö.”

„Kõik kolm?” Isand Randylli hääles kõlas uskmatus.

„Ta võitles nii, et oleks võinud veel kolm tükki maha tappa.”

„Ja kas te leidsite Starki tütre?” päris Tarly Brienne’ilt.

„Ei, mu isand.”

„Selle asemel tapsite te paar rotti. Kas see valmistas teile lõbu?”

„Ei, mu isand.”

„Kahju. Vähemalt saite nüüd natuke verd lasta. Tõestasite seda, mida iganes te tõestada tahtsite. Teil on nüüd aeg see soomusrüü seljast võtta ja jälle paslikud rõivad ülle tõmmata. Sadamas seisavad laevad. Üks neist sõidab Tarthilt läbi. Ma panen teid selle peale.”

„Tänan teid, mu isand, aga ei.”

Isand Tarly ilmest võis välja lugeda, et kõige parema meelega oleks ta ka Brienne’i pea teibasse ajanud ja Neitsiallika värava kohale Timeoni, Pygi ja Tubatäku kõrvale püsti pannud. „Te siis tahate selle narrusega jätkata?”

„Ma tahan emand Sansa üles leida.”

„Kui mu isand lubab, siis nägin ma pealt, kuidas ta Pajatsitega võitles,” ütles ser Hyle. „Ta on tugevam kui enamik mehi, ja nobe – ”

„Tema mõõk on nobe,” nähvas Tarly. „Valüüria teras lihtsalt on selline. Tugevam kui enamik mehi? Jajah. Ta on sündinud ebard, seda ma ei mõtlegi eitada.”

Temasugused ei hakka mind kunagi sallima, mida ma ka ei teeks, mõtles Brienne. „Mu isand, võib-olla teab Sandor Clegane tüdruku kohta midagi. Kui ma ta üles leiaksin…”

„Clegane hakkas lindpriiks. Tundub, et ta on nüüd Beric Dondarrioniga kambas. Aga võib-olla ka mitte, jutte liigub igasuguseid. Juhatage mulle nende asukoht kätte ja ma raiun rõõmuga neil kõhud lõhki, kisun soolikad välja ja pistan need põlema. Me oleme lindpriisid kümnete kaupa üles poonud, aga nende juhid on seni meil käest lipsanud. Clegane, Dondarrion, see punane preester ja nüüd veel see naine, Kivisüda… kuidas teie loodate nad üles leida, kui mina seda ei suuda?”

„Mu isand, ma…” Brienne ei osanud ülikule midagi vastata. „Ma võin vaid üritada.”

„Eks üritage siis. Teil on see kiri, nii et te ei vaja minu luba, aga ma annan selle teile ikkagi. Kui teil veab, siis saate vaevatasuks ainult sadulamuhud. Kui ei, kingib Clegane teile ehk elu – pärast seda, kui ta on kogu oma kambaga teid ära vägistanud. Siis võite tagasi Tarthile hiilida, mõne peni värdjas kõhus.”

Brienne ei teinud nendest sõnadest väljagi. „Kas mu isand oleks nii lahke ja ütleks, kui palju mehi Hagijal kaasas on?”

„Kuus või kuuskümmend või kuussada. Oleneb, kelle käest me küsime.” Randyll Tarlyl oli sellest jutuajamisest ilmselt villand. Ta pöördus minekule.

„Kas mina ja mu kannupoiss võiksime loota teie külalislahkusele, kuni – ”

„Lootke aga. Mina teid oma katuse alla ei võta.”

Ser Hyle Hunt tegi sammu ette. „Kui mu isand öelda lubab, on see minu teada ikka veel isand Mootoni katus.”

Tarly heitis rüütlile mürgise pilgu. „Mootonil on sama palju vaprust kui vihmaussil. Ärge tulge mulle Mootonist rääkima. Mis teisse puutub, mu daam, siis kuulukse teie isa olema tubli mees. Kui nii, siis on mul temast kahju. Mõnda meest õnnistatakse poegadega, mõnda tütardega. Ükski mees pole ära teeninud, et teda teiesugusega nuheldakse. Elage või surge, preili Brienne, aga ärge Neitsiallikale tagasi tulge, kuni mina siin valitsen.”

Sõnad on tuul, manitses Brienne ennast. Need ei tee sulle viga. Lase need kõrvust mööda. „Nagu käsite, mu isand,” hakkas ta ütlema, kuid Tarly oli juba läinud, enne kui Brienne midagi öeldud sai. Ta astus hoovist välja nagu unes ning tal polnud aimugi, kuhu ta läheb.

Ser Hyle asus tema kõrvale. „Siin on võõrastemaju.”

Brienne raputas pead. Ta ei tahtnud Hyle Huntiga rääkida.

„Kas te „Haisvat Hane” mäletate?”

Brienne’i mantlil oli selle lõhn seniajani küljes. „Mis siis?”

„Kohtume seal homme keskpäeval. Mu nõbu Alyn oli nende seas, kes saadeti Hagijat otsima. Ma räägin temaga.”

„Miks te peaksite seda tegema?”

„Miks mitte? Kui teil õnnestub see, millega Alyn hakkama ei saanud, saan ma teda sellega mitu aastat narrida.”

Ser Hyle oli rääkinud õigust, Neitsiallikal leidus veel võõrastemaju. Kuid osa neist olid mõne rüüstamise ajal maha põlenud ja ootasid ülesehitamist ja terveksjäänud olid isand Tarly sõjamehi pilgeni täis. Brienne ja Podrick käisid pärastlõunal kõik majad läbi, kuid kusagil ei leidunud ühtegi vaba voodit.

„Ser? Mu emand?” ütles Podrick, kui päike loojuma hakkas. „Siin on laevu. Laevades on voodid. Võrkvoodid. Või koid.”

Isand Randylli sõdurid luusisid endiselt sadamas ringi – neid oli seal sama paksult nagu kärbseid kolme Verise Pajatsi peade küljes –, kuid nende pealik tundis Brienne’i ära ja lasi ta läbi. Kohalikud kalurid sidusid oma paate ööseks kai külge ja hõikusid päevast loomust pakkudes, kuid Brienne’i huvitasid suuremad laevad, mis kurseerisid kitsa mere tormistel vetel. Sadamas seisis selliseid kuus, kuigi üks neist – kaljas „Hiiglase Tütar” – andis parajasti otsi lahti, et õhtuse mõõnaga merele minna. Brienne ja Podrick Payne käisid ülejäänud laevad läbi. „Kajakalinna Piiga” kapten pidas Brienne’i hooraks ja teatas neile, et tema laev pole pordumaja, ja ibbenlaste vaalapüügilaeva harpuunija tahtis talt poissi ära osta, kuid edasi oli neil rohkem õnne. Brienne ostis Podrickile ühe apelsini „Merelrühkijalt” – kogelt, mis oli Muinaslinnast Tyroshi, Pentose ja Viduoru kaudu äsja pärale jõudnud. „Siit Kajakalinna,” ütles laeva kapten talle, „ja siis ümber Sõrmede edasi Sõsarlinna ja Valgesse Sadamasse, kui tormid lasevad. „Rühkija” on puhas laev, siin on vähem rotte kui mujal, ja meil on pardal värskeid mune ja värskelt tehtud võid. Kas preili tahab põhja poole sõita?”

„Ei.” Veel mitte. Brienne tundis kiusatust, kuid…

Kui nad järgmise sadamasilla poole läksid, küsis Podrick jalgu sahistades: „Ser? Mu emand? Aga äkki läks minu emand koju? Ma mõtlen, mu teine emand. Ser. Emand Sansa.”

„Tema kodu põletati maha.”

„Ikkagi. Seal on tema jumalad