Читать книгу Raamatu rahvas - Geraldine Brooks - Страница 4

Iga kord, kui olen töötanud haruldaste, ilusate asjade kallal, on esimene puudutus tekitanud veidra ja võimsa tunde. See on segu voolu all oleva juhtme katsumisest ja vastsündinud beebi kukla silitamisest.

Ükski konservaator polnud seda käsikirja viimase sajandi jooksul puudutanud. Mu hoidikud olid paigas, tööks valmis. Kõhklesin hetkeks – heebreakeelne raamat, raamatuselg tuleb keerata paremale poole – ja asetasin siis raamatu vahtplastist alusele.

Suletuna ei olnud raamat treenimata silma jaoks mingi eriline vaatepilt. See oli väike, seda esiteks, et mahtuda paasapüha söögilauale. Köide oli tavalises üheksateistkümnenda sajandi stiilis, määrdunud ja kulunud. Nii oivaliselt illustreeritud koodeks oli algselt kindlasti olnud kaunistustega köites. Keegi ei serveeri ju sisefileed papptaldrikul. Köitja oli ehk kasutanud kuldpaberit või hõbegraveeringut, võib-olla vandlist või pärlikarbist vahelehti. Aga seda raamatut oli tema pika elu jooksul ilmselt palju kordi uuesti köidetud. Ainuke teada olev köitmine, mida on dokumentides mainitud, oli kõige viimasel korral, 1890. aastatel Viinis. Kahjuks oli raamatut sel korral koheldud kohutavalt halvasti. Austerlasest köitja oli pärgamenti rängalt räsinud ega olnud vana köidet millekski pidanud – sellist asja ei teeks praegu enam keegi, suure muuseumi juures töötav professionaal kohe kindlasti mitte. Oli võimatu öelda, milline teave tol korral kaduma võis minna. Köitja oli pärgamendilehed katnud lihtsate pappkaantega, mida kattis kohatu lillelise trükimustriga Türgi paber, mis nüüdseks oli pleekinud ja värvi muutnud. Ainult nurgad ja selg olid vasikanahas, mis oli tumepruuniks tõmmanud ja pudenema hakanud, nii et nähtavale oli ilmunud nurka kattev hall kartong.

Libistasin keskmise sõrmega õrnalt üle lõhenenud nurkade. Need tuleb mul lähipäevadel tihendada. Kui mu sõrm kaane serva poole liikus, märkasin midagi ootamatut. Köitja oli kaane sisse uuristanud paar kanalit ja teinud serva sisse mõned väikesed augud pannalde jaoks. Pärgamendist raamatute puhul olid pandlad tavaline asi, need aitasid lehti siledana hoida. Aga sellel köitel polnud pandlaid. Märkisin selle üles, et pärast asja lähemalt uurida.

Nihutasin aluse raamatuselga toetama ning avasin kaane ja küünitasin rebenenud sisekaasi uurides lähemale. Ma saanuks need parandada kliistri ja sobivast linapaberist ribade abil. Märkasin kohe, et linased niidid, mida Viini köitja oli kasutanud, olid kulunud ja püsisid vaevu köite küljes. See tähendas, et mul tuleb raamat poognateks lahti võtta ja uuesti kokku õmmelda. Siis hingasin sügavalt ja keerasin ette esimese pärgamendilehe, mida katsid tekstiread. Tõeliselt olulised olid just need lehed. Need lehed võisid avaldada, mida neli rasket aastat olid teinud viis sajandit üle elanud raamatuga.

Lumevalgus lahvatas raamatu erksa heleduse taustal. Sinine: intensiivne nagu kesksuvine taevas, saadud hinnalisest jahvatatud lasuriidist, mille kaamelikaravan oli kohale toonud otse Afganistani mägedest. Valge: puhas, kreemine, läbipaistmatu. Vähem glamuurne, aga sinisest keerulisem. Tollal valmistati seda ikka veel vanade egiptlaste avastatud meetodi järgi. Pliikangid ujutati üle vana veinisettega ja pandi loomasõnnikuga täidetud sarasse luku taha. Ma olin seda kord proovinud oma ema kasvuhoones Bellevue Hillis. Talle oli toodud terve koorem sõnnikut ja ma ei suutnud vastu panna. Äädikases veinis leiduv hape muudab plii atsetaadiks, mis omakorda liitub sõnnikust vabaneva süsihappegaasiga, et moodustuks valge pliikarbonaat, PbCO₃. Mu ema sai selle peale loomulikult närvivapustuse. Ta ütles, et ei suutnud mitu nädalat oma kõrgete auhindadega pärjatud orhideede lähedalegi minna.

Keerasin lehte. Veel silmipimestavat sära. Illustratsioonid olid ilusad, aga ma ei lubanud endal neid kunstiks pidada. Veel mitte. Kõigepealt pean mõistma nende keemilist koostist. Seal oli kollast, mis tehtud safrankrookusest. Seda kaunist sügislille, Crocus sativus Linnaeus’t, millel on kolme väikese haruga emakasuue, hinnati luksuskaubana juba tollel ajal ja nii on see jäänud siiani. Kuigi me praegu teame, et taimele annab rikkaliku värvuse karoteen, krotsiin, mille molekulaarsesse struktuuri kuulub 44 osa süsinikku, 64 osa vesinikku ja 24 osa hapnikku, ei ole meil seni õnnestunud sünteesida aseainet, mis oleks sama kompleksne ja ilus nagu originaal. On küll malahhiitroheline ja punane. Intensiivne punane, mida tuntakse sarlakpunase või ussipunase nime all – heebrea keeles tola’at shani – ja mida saadakse puudel elavatelt putukatelt, keda laiaks litsutuna keedetakse seebikivis. Hiljem, kui alkeemikud õppisid samasugust punast värvi tegema väävlist ja elavhõbedast, nimetasid nad värvi ikkagi „väikeseks ussiks“ – vermiculum’iks. Mõned asjad ei muutu: me kutsume seda veel praegugi vermilioniks.

Muutus. See on vaenlane. Raamatud püsivad kõige paremas korras, kui temperatuur, niiskustase, keskkond tervikuna jäävad samaks. Sellele raamatule osaks saanud vintsutustest drastilisemaid on raske ettegi kujutada: raamat viidi ühest kohast teise äärmuslikes tingimustes ja ilma eriliste ettevalmistuste või ettevaatusabinõudeta, ta pidi taluma metsikult suuri temperatuurimuutusi. Mind oli teinud murelikuks, et pärgament võib olla kokku tõmmanud ja värvipigmendid mõranenud ning paberilt lahti koorunud. Aga värvid olid hästi vastu pidanud, need olid sama selged ja elavad nagu pealekandmise päeval. Kui raamatuseljalt maha koorunud leht välja arvata, oli illustratsioonide läikiv kuld värske ja särav. Viiesaja aasta eest töötanud gilditöölisel oli asi ilmselgelt paremini käpas olnud, kui meie ajale lähemal tegutsenud Viini raamatuköitjal. Seal oli ka üks hõbedaleht. See oli oksüdeerunud ja tumehalliks muutunud, nagu võiski oodata.

„Kas te vahetate selle välja?“ See oli kõhn noormees muuseumist. Ta näitas sõrmega tuhmunud ala peale. Ta seisis liiga lähedal. Pärgament on ju liha, inimese bakterid võivad seda rikkuda. Liigutasin oma õlga nii, et ta pidi eemale tõmbuma ja sammukese tagasi astuma.

„Ei,“ ütlesin mina. „Kindlasti mitte.“ Ma ei tõstnud pead.

„Aga te olete restauraator, ma arvasin …“

„Konservaator,“ täpsustasin mina. Viimane asi, mida ma sel hetkel vajasin, oli pikk arutelu raamatukonserveerimise filosoofia üle. „Vaadake,“ laususin, „te olete siin. Mulle anti instruktsioonid, et te peate siin olema, aga mul oleks hea meel, kui te minu tööd ei segaks.“

„Saan aru,“ vastas tema ja ta hääl oli minu rünnaku peale leebemaks muutunud. „Aga te peate aru saama: ma olen kustos, raamat on minu hoole alla antud.“

Kustos. Mul kulus terve minut, et sõna tähendus mulle kohale jõuaks. Pöördusin ja jäin talle otsa jõllitama. „Te ei ole ometi Ozren Karaman? Mees, kes raamatu päästis?“

ÜRO esindaja, Sajjan, hüppas püsti ja kukkus vabandust paluma. „Andke andeks, oleksin pidanud teid tutvustama. Aga te kibelesite nii kangesti tööle asuma. Lubage – dr Hanna Heath, lubage tutvustada – dr Ozren Karaman, rahvusmuuseumi pearaamatukoguhoidja ja Bosnia riikliku ülikooli raamatukogunduse professor.“

„Ma, vabandust, see oli minust inetu,“ sõnasin ma. „Ma arvasin, et nii suure kollektsiooni peakuraator peaks olema palju vanem kui teie.“ Ma arvasin ka seda, et sellisel ametikohal olev isik ei saa päris nii korratu välja näha. Ta kandis kortsus valge T-särgi peal kulunud nahktagi. Tema teksased narmendasid. Tema juuksed – metsikud, krussis, kammimata ja pügamata – ripnesid keskelt kleeplindiga parandatud prillipaari kohal.

Mees kergitas kulmu. „Muidugi, sest teie ise olete ju nii kõrges eas, et ega teil ei jäänudki üle midagi muud mõelda.“ Tema nägu püsis seda öeldes täiesti tõsine. Ma arvan, et ta oli umbes kolmkümmend, nagu minagi. „Aga mulle teeks suurt heameelt, dr Heath, kui leiaksite mõne hetke, et rääkida, mida te teha kavatsete.“ Seda öeldes heitis ta pilgu Sajjanile ja see pilk rääkis nii mõndagi. ÜRO tegi enda arvates tööde rahastamisega Bosniale suure teene, et saaks haggada korralikult välja panna. Aga kui kõne all on rahvuslikud aarded, ei taha keegi, et pumba juures oleksid kõrvalseisjad. Oli näha, et Ozren Karaman tunneb end tõrjutuna. Kõige vähem oli mul vaja, et mind kõige selle sisse segataks. Mina olin kohal selleks, et raamatu eest hoolt kanda, mitte mingi raamatukoguhoidja haavatud ego poputamiseks. Ometi oli tal õigus teada, miks ÜRO oli valinud just minu.

„Ma ei saa oma töö mahtu täpselt hinnata enne, kui pole käsikirja põhjalikult inspekteerinud, aga üks on kindel: mind ei palka keegi raamatuid kemikaalidega puhastama ega rohmakalt restaureerima. Ma olen selle lähenemise mahategemiseks liiga palju artikleid kirjutanud. Raamatu restaureerimine selle tegemise ajal olnud seisundi saavutamiseks on nagu raamatu ajaloo peale sülitamine. Minu meelest tuleb raamat eelmistelt põlvkondadelt vastu võtta sellisena, nagu see meile anti, ning kahjustused ja kulumine peegeldavad mingil määral ju seda ajalugu. Minu silmis on minu ülesanne muuta raamat piisavalt stabiilseks, et seda saaks turvaliselt kasutada ja uurida, ning teha ainult täiesti möödapääsmatuid parandustöid. Sellest siin,“ jätkasin ma, osutades lehele, millel vinge heebrea kalligraafia kohal ilutses ruske plekilärakas, „võin ma võtta mikroskoopilise kiuproovi, siis saame kiude analüüsida ja võib-olla saame teada, millest see plekk tekkis – minu esimene pakkumine on vein. Aga täielik analüüs võib anda vihjeid selle kohta, kus raamat pleki tekkimise ajal asus. Ja isegi kui me seda praegu öelda ei saa, siis viiekümne või saja aasta pärast, kui laboritehnika on edasi arenenud, suudab seda teha mõni minu kolleeg. Aga kui ma selle pleki, selle niinimetatud kahjustuse, kemikaalidega eemaldaksin, kaotaksime võimaluse seda teada saada igaveseks.“ Tõmbasin hinge.

Ozren Karaman vaatas mind, pilgus hämmastus. Tundsin end korraga väga ebamugavalt. „Vabandust, te muidugi teate seda kõike. Aga minu jaoks on see natuke nagu kinnisidee ja kui ma kord juba käima lähen …“ Vajusin järjest sügavamale iseenda kaevatud auku ja panin suu kinni. „Asi on selles, et nad andsid mulle ainult nädala raamatuga töötamiseks, nii et mulle kulub iga minut ära. Ma tahaksin tööga pihta hakata … Mul on veel kella kuueni õhtul aega, eks ole?“

„Ei, mitte päris. Ma pean raamatu umbes kümme minutit enne täistundi ära viima, et see enne valvurite vahetust turvalisse kohta toimetada.“

„Hästi,“ sõnasin ja sõitsin oma tooliga talle lähemale. Noogutasin pika laua teises otsas istuva turvameeskonna poole. „Kas oleks võimalik mõnest lahti saada?“

Ta raputas oma kammimata pead. „Kahjuks jääme me kõik paigale.“

Ma ei suutnud vastu panna ja lasin lendu ohke. Ma töötan esemetega, mitte inimestega. Mulle meeldib materjal, kiud, raamatu tegemiseks kasutatud ainete loomus. Ma tunnen lehekülgede tekstuuri ja materjale, iidsete pigmentide eredaid maatoone ja surmavaid toksiine. Kliister – ma võin kliistri teemal ükskõik kelle surnuks rääkida. Ma veetsin kuus kuud Jaapanis, et õppida kokku segama täpselt vajaliku tihedusega kliistrit.

Eriti armastan ma pärgamenti. See on nii vastupidav, et võib kesta sajandeid, nii õrn, et selle võib hävitada üksainus hooletu hetk. Üks põhjus – olen selles täitsa kindel –, miks see töö mulle anti, on see, et ma olen pärgamendist nii palju ajakirjaartikleid kirjutanud. Ma oskan ainult nahapooride suuruse ja paigutuse põhjal öelda, et minu ees olevad pärgamendid on tehtud praeguseks välja surnud paksu karvaga Hispaania mägilamba nahast. Aragóni ja Kastiilia kuningriigist pärinevaid käsikirju saab dateerida enam-vähem saja aasta sisse, mil see tõug oli kohalike pärgamenditegijate jaoks ainuke toormaterjal.

Pärgament on tegelikult loomanahk, aga see näeb välja ja tundub katsudes teistmoodi, sest nahakiud on venitamise teel ümber korraldatud. Kui seda niisutada, saavad kiud tagasi oma algse, kolmemõõtmelise võrgustiku kuju. Ma olin muretsenud, et metallkarbi sees on tekkinud kondensatsioon või et raamat on transpordi käigus loodusjõudude meelevalda sattunud. Aga polnud tõsisemaid jälgi kummastki. Mõnel lehel oli näha vanema veekahjustuse jälgi, aga mikroskoobi all nägin tuttavat kuubikukujuliste kristallide kirmet: NaCl, tuntud ka vana hea lauasoola nime all. Seda raamatut kahjustanud vesi oli ilmselt sederi peolauas kasutatud soolvesi, mis sümboliseerib Egiptuses olnud orjade pisaraid.

Muidugi, raamat on enamat kui tema valmistamiseks kulunud materjalide summa. See on inimese mõistuse ja käte abil valminud ese. Kullassepad, kiviraidurid, kirjutajad, köitjad – nende inimeste seltsis tunnen ma end mugavalt. Mõnikord, vaikuses, räägivad need inimesed minuga. Nad lasevad mul näha oma kavatsusi ning see aitab mul mu tööd teha. Mulle tegi muret, et kustos oma headest kavatsustest ajendatud põhjalikkusega või politseinikud oma raadiote vaikse taustamüraga peletavad need sõbralikud vaimud eemale. Ja mul oli hädasti nende abi vaja. Õhus oli nii palju küsimusi.

Alustuseks: enamik sellistest raamatutest, mille tegemisel on kasutatud nii kalleid pigmente, on valmistatud kasutamiseks paleedes või katedraalides. Aga haggadad kasutatakse ainult kodus. See sõna on pärit heebrea sõnatüvest hgd, „rääkima“, ning tugineb piiblikäsule, mille järgi vanemad peavad oma lastele jutustama lugu Egiptusest väljarändamisest. On olemas väga erinevaid „jutustusi“ ning iga juudi kogukond on sajandite jooksul kujundanud oma versiooni sellest kodus tähistatavast pühast.

Aga mitte keegi ei tea, miks see haggada illustreeriti paljude miniatuursete maalidega ajal, mil suurem osa juutidest pidas kujutavat kunsti piiblikäskude rikkumiseks. Oli ebatõenäoline, et ühelgi juudil oleks olnud võimalik õppida raamatus esitatud meisterlikke maalitehnikaid. Maalide stiil ei erinenud palju kristlike illustraatorite omast. Ometi oli enamikul miniatuuridest kujutatud piiblistseene nii, nagu neid on tõlgendatud midrašis ehk juudi piibliseletuses.

Keerasin pärgamendilehte ja leidsin end äkitselt jõllitamas illustratsiooni, mis on üles keerutanud rohkem teaduslikke spekulatsioone kui ükski teine. See oli kodune stseen. Riiete järgi otsustades Hispaaniast pärit juudi perekond istub paasapüha laua ümber. Me näeme rituaalset toitu, matsasid, millega mälestatakse neid hapendamata leibasid, mida vanad heebrealased küpsetasid kiiruga ööl enne Egiptusest põgenemist, lambakooti, millega mälestatakse ustele määritud talleverd, mis sundis surmainglit juutide majadesse sisenemata edasi minema. Pereisa, kes nõjatub kombe kohaselt tooliseljale, näitamaks, et ta on vaba mees, mitte ori, on suule tõstnud kuldse pokaali ja tema kõrval olev väike poeg hoiab pikale sirutatud käes karikat. Peent kleiti ja pidupäevale kohast peaehet kandev pereema istub häirimatult. See stseen on ilmselt portree perekonnast, kes lasi selle haggada endale valmistada. Aga laua ääres on veel üks naine, kelle nahk on eebenikarva ning kes kannab safrankollast rüüd ja hoiab käes matsatükki. Teenijanna kohta on ta liiga peenelt riides ning ta osaleb juudi riituses nagu kõik teised – selle safrankollases rüüs Aafrika naise isik on raamatut uurinud teadlastes terve viimase sajandi segadust tekitanud.

Uurisin raamatut tahtlikult aeglaselt ja tegin iga lehekülje seisukorra kohta märkmeid. Iga kord, kui pärgamendilehte keerasin, kontrollisin ja kohendasin aluse asendit. Raamatut ei tohi kunagi pinge alla seada – see on konservaatori kõige tähtsam reegel. Aga inimesed, kellele raamat oli kuulunud, olid tundnud talumatut pinget: pogrommid, inkvisitsioon, pagendus, genotsiid, sõda.

Kui jõudsin heebreakeelse teksti lõppu, nägin teises keeles, teise käega kirjutatud kirjarida. Revisto per mi. Gio. Domenico Vistorini, 1609. Ladina keeles, kirjutatud Veneetsia stiilis, tõlkes tähendab see: „Minu läbi uuritud.“ Kui poleks olnud neid kolme sõna, mille kirjutas paavsti inkvisitsiooni ametlik tsensor, oleks raamat võinud samal aastal Veneetsias hävida ja mina poleks kunagi üle Aadria mere Balkani poolsaarele sattunud.

„Miks sa selle päästsid, Giovanni?“

Tõstsin kulmu kortsutades pilgu. See oli doktor Karaman, raamatukoguhoidja. Ta kehitas vabandavalt õlgu. Ta ilmselt arvas, et mind ärritab töö katkestamine, aga tegelikult üllatas mind hoopis see, et ta ütles välja mul endal mõttes mõlkunud küsimuse. Vastust ei teadnud keegi, samamoodi nagu ei teata ka seda, kuidas või miks – ega isegi seda, millal – oli raamat siia linna sattunud. 1894. aastast pärinevalt arvelt võis lugeda, et raamatu oli raamatukogule müünud üks Koheni nime kandev isik. Aga mitte kellelgi polnud pähe tulnud müüjat küsitleda. Ja pärast teist maailmasõda, mille käigus kaks kolmandikku Sarajevo juutidest hukati ning linna juudi kvartal rüüstati, ei olnud linna jäänud enam ühtegi Koheni, kellelt küsida. Ka siis oli raamatu natside käest päästnud muslimist raamatukoguhoidja, kuid tema teo kohta oli teada vähe üksikasju ja needki rääkisid üksteisele vastu.

Kui olin oma esialgse vaatluse märkmed valmis saanud, panin üles kaheksa korda kümnese objektiiviga fotoaparaadi ja töötasin kõik uuesti algusest peale läbi ning pildistasin igat lehekülge, et jäädvustada korrektselt raamatu seisund enne igasuguse konserveerimistöö alustamist. Kui konserveerimisega ühele poole saan, enne lehtede uuesti köitmist, pildistan igat lehte uuesti. Negatiivid saadan Amitaile Jeruusalemma. Tema juhtimisel tehakse maailma muuseumite tarvis kõrge kvaliteediga koopiad ja trükitakse faksiimileväljaanne, mida saavad nautida tavalised inimesed üle maailma. Tavaliselt teeks need fotod spetsialist, aga ÜRO ei tahtnud läbi teha katsumust leida veel üks ekspert, kes sobiks kõikidele linna huvirühmadele, ja nii nõustusingi mina seda tegema.

Lõdvestasin õlgu ja sirutasin käe skalpelli järele. Seejärel istusin, lõug ühele käele toetatud ja teine käsi köite kohal õhus. Vahetult enne alustamist on alati üks kahtlustest tiine hetk. Valgus läigatas kiiskaval terasel, ja mu mõtted läksid ema peale. Kui tema samamoodi kõhkleks, jookseks operatsioonilaual olev patsient verest tühjaks. Aga minu emale, kes oli esimene naine neurokirurgiaosakonna juhataja ametis Austraalia ajaloos, oli eneses kahtlemine võõras. Ta polnud kordagi kahelnud, kas tal on õigus sülitada kõigi oma kaasaja kommete peale, ta tõi lapse ilmale, vaevumata abikaasat leidma, ega maininud isegi isa nime. Mul pole tänase päevani aimugi, kes see mees oli. Keegi, keda ema armastas? Keegi, keda ta ära kasutas? See viimane on tõenäolisem. Ema arvas, et kasvatab mu üles oma näo järgi. Hea nali. Tema on kauni jumega, alalise tennisemängija päevitusega, mina olen tumedate juuste ja kahvatu nahaga nagu goot. Talle meeldib šampanja. Mina eelistan otse plekkpurgist õlut juua.

Mõistsin ammu, et elukutseks kehade parandamise asemel raamatute parandamist valides ma tema austust ei pälvi. Tema jaoks oli minu kahe peaerialaga – keemia ja vana Lähis-Ida keeled – ülikoolidiplom sama hea kui kasutatud pabertaskurätt. Magistrikraad keemias ja doktorikraad kunsti konserveerimises ei muutnud ka asja paremaks. „Lasteaiakasvataja“, nagu ta ütleb minu paberite ja pigmentide ja pastade kohta. „Sa võiksid praegu juba internatuuri lõpetada,“ lausus ta, kui ma Jaapanist tagasi jõudsin. „Sinu vanuses olin mina pearesident“ oli kõik, mis ta mulle ütles, kui ma Harvardist koju saabusin.

Mõnikord tunnen end nagu tegelane mõnel Pärsia miniatuuril, mida ma konserveerin, tillukese inimesena, keda igavesti jälgivad liikumatud näod, kes vaatavad alla kõrgetest galeriidest või hiilivad võrest sirmide taga. Aga minu puhul on paljude nägude asemel see üks nägu, minu ema oma, pruntis huulte ja halvustava pilguga.

Ja siin ma nüüd olen, kolmekümneaastane, ja tal õnnestub ikka veel minu ja mu töö vahele trügida. See tunne, tema kannatamatu, hukkamõistev piidlemine hakkas mind viimaks ärritama. Libistasin skalpelli niidi alla ja koodeks vabanes oma hinnalistest kaantest. Võtsin ühe neist kätte. Köite pinnalt eemaldus üks tilluke kübe. Liigutasin selle peenikese pintsliga ettevaatlikult klaasalusele ja asetasin mikroskoobi alla. Heureka! See oli pisike putukatiiva tükk, läbipaistev ja sooniline. Me elame lülijalgsete maailmas ja võib-olla on see täitsa tavalise putuka tiib ega ütle meile midagi. Aga tegemist võib olla ka haruldusega, ainult teatud piirkonnas esineva isendiga. Või ehk kuulub ta liiki, mis on praeguseks välja surnud. Need kaks viimast varianti täiendaksid meie teadmisi raamatu ajaloo kohta. Asetasin tiivatüki pärgamiinist ümbrikku ja märkisin peale selle leiukoha.

Mõne aasta eest põhjustas pisike kirjutussule roots, mille ma ühe köite vahelt leidsin, korraliku möllu. See oli väga ilus eestpalvete kogumik, mis koosnes lühikestest eri pühakutele suunatud palvetest ja kuulus ilmselt kadunud „Tundide raamatu“ koosseisu. Raamatu omanik oli mõjukas Prantsuse kollektsionäär, kel oli õnnestunud meelitada Getty muuseumit kaaluma, kas mitte selle köite eest terve varandus välja käia. Kollektsionääril olid teose kohta üsna kaugesse minevikku ulatuvad päritoludokumendid, milles töö omistati Bedfordi Meistrile, kes tegutses maalijana Pariisis 1425. aasta paiku. Aga kogu selles asjas oli midagi, mis mulle rahu ei andnud.

Tavaliselt ei ütle kirjutussulg kuigi palju. Selle valmistamiseks ei ole vaja eksootilist linnusulge. Sobiva kirjavahendi saab teha iga elujõulise linnu tugevast tiivasulest. Mind ajab alati naerma, kui näen, kuidas näitlejad ajastufilmides uhkete jaanalinnusulgedega kirjutada kribavad. Esiteks, keskaegses Euroopas ei jalutanud ringi just eriti palju jaanalinde. Ja teiseks, kirjutajad kärpisid sulge alati nii palju, et see nägi välja peaaegu nagu pulk, et kohevad suleotsad neile töötamise ajal ette ei jääks. Aga mina käisin peale, et mõni ornitoloog sulerootsu üle vaataks, ja mis välja tuli? See oli pärit muskuspardi sulest. Tänapäeval võib muskusparte leida igal pool, aga 15. sajandil piirdus nende asuala peamiselt Mehhiko ja Brasiiliaga. Euroopasse jõudsid nad alles 17. sajandi alguses. Selgus, et Prantsuse „kollektsionäär“ oli juba aastaid käsikirju võltsinud.

Kui ma haggada teise kaane üles tõstsin ja tõmbasin välja seda koos hoidva narmastunud niidi, märkasin, et niidikiu külge oli kinni jäänud peenike valge, umbes sentimeetripikkune karv. Suurendusklaasi all uurides nägin, et karvast oli köite pinnale jäänud õrn muljumisjälg, see oli leheküljel, millel kujutati Hispaania perekonna sederit. Eemaldasin selle õrnalt kirurgipintsettidega ja panin eraldi ümbrikku.

Ma poleks pidanud muretsema, et ruumis olevad inimesed mind eksitavad. Ma ei pannud isegi tähele, et nad seal olid. Inimesed tulid ja läksid, ja mina ei tõstnud peadki. Alles siis, kui valgus hakkas hääbuma, sain aru, et olin vahet pidamata töötanud terve päeva. Tundsin äkitselt, et keha on pingest kange ja ma olen näljane nagu hunt. Tõusin püsti ja otsekohe oli platsis Karaman, jube metallkast kaenlas. Panin raamatu koos eemaldatud kaantega ettevaatlikult kasti.

„Selle peame me kindlasti kohe välja vahetama,“ sõnasin. „Metall on kuumuse ja külma vaheldumise edastajana kõige halvem materjal.“ Asetasin klaaslehe kõige peale ja tõstsin sellele raskuseks väikesed sametist liivakotid, et pärgamendilehed sirged püsiksid. Ozren jahmerdas oma vaha, pitsatite ja niitide kallal, mina puhastasin ja sättisin samal ajal oma tööriistu. „Mis te meie aardest siis arvate?“ küsis ta peaga raamatu suunas osutades.

„Oma vanuse kohta märkimisväärne,“ laususin mina. „Pole ühtegi ilmset jälge sellest, et seda oleks viimasel ajal sobimatult käideldud. Ma teen mõnele mikroskoobi all uuritud proovile testid, eks siis näeme, mis need meile ütlevad. Muidu on vaja lihtsalt stabiliseerida ja köide ära parandada. Nagu teate, on köide pärit üheksateistkümnendast sajandist ning füüsiliselt ja mehaaniliselt just nii väsinud, nagu võiski arvata.“

Karaman surus raamatukogu pitserit vaha sisse vajutades tugevasti karbile. Siis astus ta kõrvale ja pangatöötaja tegi sama panga pitseriga. Keeruliseks mustriks põimunud niitide ja vahapitserite kangas tagas, et iga lubamatu katse kasti sisule ligi pääseda on kohe silmaga näha.

„Kuulsin, et olete austraallane,“ lausus Karaman. Surusin maha ohke. Olin ikka veel päevatöösse uppunud, mul ei olnud tuju astuda seltskondlikku vestlusse. „Imelik amet nii noore riigi elaniku kohta – teiste rahvaste iidsete aarete eest hoolitsemine.“ Ma ei öelnud midagi. Siis ta lisas: „Ilmselt janunesite seal üles kasvades kultuuri järele?“

Ma olin enne ebaviisakas olnud, sellepärast püüdsin nüüd viisakaks jääda. Aga mitte kogu südamest. Jutt noorest riigist kui kultuurikõrbest on juba ära tüüdanud. Austraalia kunstitraditsioon on juhtumisi maailma kõige pikem katkematult kestnud kunstitraditsioon – aborigeenid katsid oma elupaikade seinu keerukate kunstiteostega kolmkümmend tuhat aastat enne seda, kui Lascaux’ inimesed alles oma pintsliotsi närima hakkasid. Aga ma otsustasin teda täispikkuses loengust säästa. „Hmm,“ sõnasin, „ehk peaksite kaaluma ka seda, et immigratsioon on meist teinud maailma kõige mitmekülgsema rahvusliku koosseisuga riigi. Austraallaste juured on väga sügaval ja harali. See teeb meid osaliseks kogu maailma kultuuripärandis. Isegi teie omas.“ Jätsin lisamata, et minu lapsepõlves olid jugoslaavlased ainuke migrantide rühm, mis oli kuulus selle poolest, et neil oli korda läinud kõik Vana Maailma ängid endaga uuele kodumaale kaasa tuua. Kõik teised vajusid peagi omamoodi päikesepiste järgsesse apaatiasse, aga serblased ja horvaadid jaurasid lõpmatuseni, pommitasid teineteise jalgpalliklubisid ja tagusid üksteist isegi sellistes maailma äärel asuvates urgastes nagu Coober Pedy.

Ta võttis torke väärikalt vastu ja naeratas mulle üle kasti. Pean ütlema, et tal oli väga kena naeratus. Tema suunurgad olid justkui korraga pööratud nii alla- kui ka ülespoole nagu Charles Schulzi joonistusel.

Valvurid tõusid, et Karaman koos raamatuga välja eskortida. Järgnesin neile mööda pikki, ornamentidega kaunistatud koridore, kuni nad laskusid marmortrepist varakambri juurde. Ootasin, et keegi peauksed avaks, kui Karaman ümber pööras ja mulle järele hüüdis.

„Ehk tohib teid õhtusöögile kutsuda? Ma tean ühte kohta vanalinnas. Tehti just eelmisel kuul uuesti lahti. Kui päris aus ja siiras olla, siis ei saa ma toidu eest pead anda, aga vähemalt on see Bosnia toit.“

Kavatsesin keelduda. See käib mul automaatselt. Aga siis mõtlesin, et miks ka mitte? Parem ikka kui mingi toateeninduse pakutud maitsetu saladuslik lihaollus minu kõledas hotellitoas. Ütlesin endale, et see on põhjendatud uurimistöö. Ozren Karamani päästeaktsioon oli teinud temast osa raamatu ajaloost ja ma tahtsin selle kohta rohkem teada saada.

Jäin trepiotsale teda ootama ja kuulsin, kuidas kambri uks pneumaatilise visina saatel avanes ning seejärel metallvarbade kõlinal sulgus. See heli oli lõplik ja julgustav. Vähemalt raamat on selleks ööks kindlas kohas.