Читать книгу Raamatu rahvas - Geraldine Brooks - Страница 5

Me astusime pimedale linnatänavale ja ma väristasin õlgu. Suurem osa lumest oli päeva jooksul kadunud, aga nüüd läks jälle külmemaks ja rasked pilved olid kuu varjanud. Tänavavalgustus ei töötanud. Kui taipasin, et Karaman oli pakkunud, et läheksime vanalinna jalgsi, tundsin kõhus jälle kivist raskust.

„Kas olete kindel, et see on, noh, OK? Kas me ei võiks lasta minu ÜRO-eskordil meid sõidutada?“

Ta tegi põlastava grimassi, nagu oleks haistnud midagi ebameeldivat. „Need üleelusuurused tankid, millega nad sõidavad, ei mahu Baščaršija kitsastele tänavatele,“ sõnas ta. „Ja snaiprid pole juba nädal aega tegutsenud.“

Lahe. Suurepärane. Jätsin maajagamise ÜRO viikingitega tema hooleks ja lootsin, et ta ei suuda neid veenda laskma mul ilma eskordita välja minna. Minu õnnetuseks oli ta üsna veenev vennike – või vähemalt kangekaelne – ja lõpuks asusime jalgsi teele. Ta astus pika sammuga ja ma pidin tema kannul püsimiseks kiirust lisama. Kõndides esitas ta omamoodi turismivastase monoloogi – nagu oleks ta giid otse põrgust – ja kirjeldas linna rusudes ehitisi. „See on presidendihoone, neorenessansi stiilis, serblaste lemmiksihtmärk.“ Mõne kvartali kaugusel: „Need on olümpiamuuseumi varemed. Siin oli kunagi postkontor. See on katedraal. Neogooti. Eelmiste jõulude ajal oli siin kesköine missa, aga nad pidasid seda keskpäeval, sest iseenesestki mõista ei tule keegi öösel välja, kui ta just enesetappu ei plaani. Sellest vasakul näete sünagoogi ja mošeed. Paremal on ortodoksi kirik. Kõik need kohad, kus keegi meist jumalateenistustel ei käi, üksteisest väga mugavalt saja meetri kaugusel.“

Proovisin ette kujutada, kuidas end tunneksin, kui Sydney äkitselt samamoodi ribadeks kistaks ning mu lapsepõlve maamärgid purustataks või hävitataks. Ärkad ühel päeval üles ja avastad, et Põhja-Sydney rahvas on Harbouri sillale barrikaadid üles löönud ja pommitavad ooperiteatrit.

„Võib arvata, et linna peal jalutamine on ikka veel nagu väike luksus,“ laususin, „pärast neli aastat kestnud snaiprite eest põgenemist.“ Ta kõndis veidi maad minust eespool. Ta jäi äkitselt seisma.

„Jah,“ sõnas ta. „Enam-vähem.“ Mingil moel valas ta sellesse järsku vastusesse terve ämbritäie sarkasmi.

Austria-Ungari aegsed Sarajevo laiad puiesteed olid järk-järgult andnud teed Ottomani impeeriumi linna kitsastele munakiviradadele, millel seistes õnnestus käsi laiali ajades peaaegu puudutada majasid kahel pool tänavat. Hooned olid ehitatud väikese mõõtkava järgi, justkui oleks need mõeldud kääbuste jaoks, ning olid nii tihedalt kokku pressitud, et meenutasid mulle purjakil sõpru, kes kõrtsist koju minnes teineteist püsti hoidsid. Suur osa sellest piirkonnast oli Serbia kuulide lennuulatusest välja jäänud, sellepärast hakkas siin silma palju vähem kahjustusi kui linna nüüdisaegses osas. Khoja kutsus minaretis usklikke aksham’i, õhtupalvet pidama. See oli heli, mida ma seostasin kuumade paikadega – Kairo, Damaskusega –, mitte kohaga, kus jalge all krudiseb härmatis ning mošee kupli ja kivist rinnatise vahele jäävasse kitsusesse on kogunenud väikesed lumehanged. Pidin endale meelde tuletama, et islam oli kunagi põhja poole tungides jõudnud lausa Viini müürideni. Et haggada valmistamise ajal oli muslimite hiiglaslik impeerium nagu ere valguskiir keskaja pimeduses, see oli koht, kus teadus ja poeesia endiselt õitsesid, kus juudid, keda kristlased piinasid ja tapsid, leidsid rahupaiga.

Siinse väikese mošee khoja oli vana mees, aga tema hääl kõlas külmas öises õhus võimsa, kindla ja kaunina. Kutsele vastas ainult käputäis sama vanu mehi, kes hoovi munakivikattel jalgu lohistasid ja jääkülmas purskkaevuvees kohusetundlikult käsi ja nägu pesid. Seisatasin hetkeks, et neid vaadata. Karaman käis minu ees, kuid ta pöördus ja tema pilk järgnes minu omale. „Seal nad ongi,“ sõnas ta. „Serblaste ettekujutuste keevaverelised muslimi terroristid.“

Tema valitud restoranis oli soe ja kärarikas ning seda täitsid grillitud liha hõrgud aroomid. Ukse kõrval oleval pildil oli näha restorani omanikku, kes kandis sõjaväevormi ja vehkis hiiglasliku bazuukaga. Tellisin taldrikutäie cevapcici’t, see on ilma nahata vorst. Karaman tellis riivkapsasalati ja klaasitäie jogurtit.

„Üsna askeetlik,“ ütlesin ma.

Ta naeratas. „Ma olen juba lapsepõlvest saadik taimetoitlane. Piiramise ajal tuli see kasuks, sest liha polnud kuskilt saada. Muidugi, ainukesed aedviljad, mida kätte sai, olid enamasti rohutuustid. Rohusupp, sellest sai minu firmaroog.“ Ta tellis kaks õlut. „Õlut sai kätte isegi piiramise ajal. Pruulikoda oli ainuke koht linnas, mis kordagi uksi ei sulgenud.“ „Austraallased oskaksid seda vääriliselt hinnata,“ sõnasin.

„Mõtlesin teie sõnade peale meie maalt pärit inimeste kohta, kes Austraaliasse rändasid. Meil käis muuseumis tegelikult päris palju austraallasi, vahetult enne sõda.“

„Jah?“ kostsin hajameelselt oma õlut libistades, pean ütlema, et see oli pisut seebine.

„Hästi riides, rääkisid kohutavalt halvasti bosnia keelt. Käisid ka mõned inimesed Ühendriikidest. Keskmiselt viis tükki päevas, tulid oma perekonna ajalugu uurima. Me andsime neile raamatukogus hüüdnime ühes Ameerika telesaates esinenud mustanahalise mehe järgi – Kinta Kunte.“

„Kunta Kinte,“ parandasin teda.

„Jah, tema ise: me hüüdsime neid Kunta Kintedeks, sest nad otsisid oma juuri. Nad tahtsid vaadata riiklikke ajalehti aastatest 1941–1945. Keegi neist ei lootnud oma sugupuus leida partisane. Nad ei tahtnud olla vasakpoolsete järeltulijad. Alati ikka natsionalistlikud fanaatikud – tšetnikud, ustašid, teise maailmasõja mõrtsukad. Kujutage ette, et keegi tahab selliste inimestega seotud olla. Soovin, et oleksime siis teadnud, et nemad kuulutasid ette tormi. Aga me ei tahtnud uskuda, et selline hullus võiks kunagi siia jõuda.“

„Ma olen alati sarajevolaste puhul pisut imetlenud, et sõda neile nii suure üllatusena tuli,“ ütlesin. See paistis mulle olevat mõistlik reaktsioon. Kes ei langeks eitamisseisundisse, kui su naaber järsku sinu pihta tulistama hakkab, suvaliselt ja ilma kahetsuseta, nagu sa oleksid mingi soovimatu võõrliik, mu kodumaal hävitavad farmerid niimoodi jäneseid.

„See on tõsi,“ sõnas tema. „Aastaid tagasi vaatasime, kuidas Liibanon laiali lagunes, ja ütlesime: „See on Lähis-Ida, nad on seal primitiivsed.“ Siis nägime leekides Dubrovnikut ja ütlesime: „Meil Sarajevos läheb teisiti.“ Me kõik mõtlesime nii. Kuidas saaks siin alata etniline sõda, selles linnas, kus iga teine inimene on segaabielu tulemus? Kuidas saaks pidada ususõda linnas, kus keegi kunagi kirikuski ei käi? Minu jaoks on mošee nagu muuseum. Veider ajaviide, mida harrastatakse koos vanavanematega. Maaliline vaatepilt, noh. Käime seal ehk kord aastas vaatamas zikr’it, kus dervišid tantsivad, ja see oli alati nagu teater – nagu, kuidas te ütletegi? Pantomiim. Mu parim sõber, Danilo, on juut, ja ta ei ole ümber lõigatud. Pärast sõda ei olnud siin ühtegi mohel’i, pidid minema kohaliku habemeajaja juurde. Igatahes, meie vanemad olid kõik vasakpoolsed, nende arvates olid sellised asjad primitiivsed …” Ta kaotas mõttelõnga, kallas oma õlle paari lonksuga kõrist alla ja tellis veel kaks õlut.

„Tahtsin küsida päeva kohta, mil te haggada päästsite.“

Ta krimpsutas nägu ja vaatas oma käsi, mis puhkasid kohvikulaua laigulisel lamineeritud kattel. Ta sõrmed olid pikad ja peenikesed. Naljakas, et ma seda varem ei olnud märganud, siis, kui olin tema vastu ebaviisakas ja kartsin, et ta võib oma käpa ilma kooskõlastuseta mu hinnalise pärgamendi peale lajatada.

„Te peate ühest asjast aru saama. Kõik oligi nii, nagu ma just rääkisin. Me ei uskunud, et puhkeb sõda. Meie juht oli öelnud: „Sõja pidamiseks on vaja kahte poolt ja meie ei hakka võitlema.“ Mitte siin, mitte meie kallis Sarajevos, mitte meie idealistlikus olümpialinnas. Meie olime sõdimiseks liiga intelligentsed, liiga küünilised. Muidugi, selleks, et surra lolli, primitiivset surma, ei pea olema loll ja primitiivne. Praegu me teame seda. Aga siis, nendel esimestel päevadel tegime me kõik asju, mis olid pisut hullumeelsed. Lapsed, teismelised, nemad läksid sõja vastu meelt avaldama, plakatite ja muusikaga, nagu oleks piknikule läinud. Isegi pärast seda, kui snaiprid tosina neist maha olid lasknud, ei saanud nad veel asjale pihta. Me ootasime, et rahvusvaheline kogukond teeb asjale lõpu. Mina uskusin seda. Ma muretsesin selle pärast, kuidas need mõned päevad vastu pidada, see oli kõik, sel ajal kui maailm – kuidas te ütletegi? – ennast kokku võtab.“

Ta rääkis nii vaikselt, et ma vaevalt kuulsin teda restorani täitva naerulagina taustal. „Mina olin kustos, muuseumit pommitati. Me ei olnud selleks valmis. Kõik seal oli kui peo peal. Muuseumis oli kahe kilomeetri jagu raamatuid ja muuseum oli tšetnikute kahuritest ainult kahekümne meetri kaugusel. Ma mõtlesin, et üksainuke fosforipomm võib kogu kupatuse maani maha põletada, või et need … need … bosnia keeles papci, ma ei oska seda tõlkida.“ Ta surus käe rusikasse ja rullis sellega üle laua. „Kuidas te kutsute loomade jalgu? Lehma või hobuse omi?“

„Sõrg? Kabi?“ pakkusin mina.

„Jah, just. Me kutsusime vaenlasi „kapjadeks“ – miski, mis on pärit taluõuest. Ma mõtlesin, et kui nad muuseumisse sisse pääsevad, trambivad nad seal kulda otsides kõik segi ja hävitavad asju, mille väärtust nad ei oska isegi aimata, sest on selleks liiga rumalad. Mingil moel läks mul korda jõuda politseijaoskonda. Enamik politseinikest oli läinud linna kaitsma, nii hästi kui nad suutsid. Politseinik vastuvõtulauas ütles: „Kes tahaks oma pea pakule panna mingite vanade asjade päästmiseks?“ Aga kui ta sai aru, et ma lähen sinna nagunii, üksinda, leidis ta mulle appi kaks „vabatahtlikku“. Ta ütles, et ei saa lasta inimestel arvata, et tolmusel raamatukoguhoidjal on rohkem julgust kui politseinikel.“

Nad viisid mõned suuremad asjad sisemistesse ruumidesse. Väiksemad väärtuslikud asjad peitsid nad sinna, kust rüüstajad neid otsida ei taipaks, näiteks koristaja töövahendite ruumi. Ozreni pikad käed lehvisid õhus, kui ta kirjeldas esemeid, mille oli päästnud – Bosnia iidsete kuningate ja kuningannade luukered, haruldased eksemplarid loodusloost. „Ja siis proovisin haggadad leida.“ 1950. aastatel oli ühte muuseumitöötajat kahtlustatud haggada varastamiseks sepitsetud vandenõus, nii oli sellest ajast alates muuseumidirektor ainuke inimene, kellele anti teada seifi turvakood. Aga direktor elas teisel pool jõge, kus käisid kõige ägedamad lahingud. Ozren teadis, et see mees muuseumini ei jõuaks.

Ozren jätkas juttu vaikselt, lühikeste, kiretute lausetega. Valgust polnud. Katkine toru. Veetase tõusis. Pommid tabasid müüre. Lünkade täitmine jäi minu hooleks. Ma olin viibinud piisavalt paljudes muuseumikeldrites, et ette kujutada, kuidas kõik oli olnud. Kuidas iga muuseumit raputanud pommiplahvatus valas hinnalised asjad, ja ka tema enda, üle krohvirahega, mis jõudis otsapidi tema silmadesse, kui ta seal pimedas küürutas, värisevate kätega, süüdates üht tikku teise järel, et näha, mida ta teeb. Kuidas ta ootas, et pommitamises tuleks vahe sisse ja ta kuuleks trumlite liikumist, kui katsetas ühte numbrikombinatsiooni teise järel. Ja kui vahe saabus, ei kuulnud ta ikkagi midagi, sest veri ta peas tagus liiga kõvasti.

„Kuidas teil ometi õnnestus see lahti muukida?“

Ta tõstis käed, peopesad taeva poole. „See oli vana seif, mitte väga keeruline …“

„Aga ikkagi, kui suur on võimalus …“

„Ma ei ole religioosne inimene, nagu ma ütlesin, aga kui ma kunagi üldse olen imedesse uskunud … see, et ma selle raamatuni jõudsin, sellises olukorras …“

„Ime oli see,“ laususin mina, „et te …“

Ta ei lasknud mul lõpetada. „Palun,“ katkestas ta mind vastumeelsusest nägu krimpsutades. „Ärge tehke minust kangelast. Ma ei tunne ennast kangelasena. Ausalt, mul on sitt tunne kõigi nende raamatute pärast, mida ma päästa ei suutnud …“ Ta pööras pilgu kõrvale.

Arvan, et see mu ära tegigi, see pilk. See vaoshoitus. Võib-olla sellepärast, et ma ise olen terve elu olnud vapruse vastand, olen kangelaste suhtes alati veidi kahtlustav olnud. Ma kipun arvama, et neil pole kujutlusvõimet või et pole lihtsalt võimalik, et nad suudaksid korda saata neid hullumeelselt julgeid tegusid, mida nad teevad. Aga siin oli mees, kellel oli nutt kurgus kadunud raamatute pärast ja kellelt tuli tema teo üksikasjad otsekui tangidega välja kiskuda. Mulle hakkas tasapisi tunduma, et ta täitsa meeldib mulle.

Siis saabus toit, väikesed mahlased lihakoogid, piprased ja tüümiani järele lõhnavad. Ma olin kohutavalt näljane. Sööstsin taldriku kallale ja püüdsin lihatükke kuumade ja pehmete Türgi leivakeste peale. Olin toiduga nii agaralt ametis, et mul läks natuke aega, enne kui mõistsin, et Ozren ei söönud, vaid vaatas üksisilmi mind. Tal olid rohelised silmad, tumeda sambla värvi rohelised, vase- ja pronksikarva laikudega.

„Vabandust,“ ütlesin. „Ma ei oleks pidanud kõige selle kohta küsima. Ajasin teil söögiisu pealt ära.“

Ta naeratas virilalt – oma ligitõmbavat, kõverat irvet. „Asi pole selles.“

„Milles siis?“

„Noh, kui ma teid täna töötamas vaatasin, oli teie nägu nii rahulik ja tüüne, te meenutasite mulle ortodokssetel ikoonidel olevat Jumalaema. Päris lõbus on vaadata, et nii taevalikul näol peegeldub nii maine söögiisu.“

Mulle käib närvidele, et ma punastan veel praegugi nagu mingi koolitüdruk. Tundsin, kuidas veri näkku tõuseb, ja proovisin teeselda, et kompliment läks mul kõrvust mööda. „Ja see on üks võimalus osutada sellele, et ma söön nagu põrsas,“ ütlesin naerdes.

Ta nõjatus minu poole ja pühkis mu põselt rasvapleki. Ma ei naernud enam. Haarasin ta käe enne, kui ta jõudis selle ära tõmmata, ja pöörasin selle oma peos teistpidi. See oli õpetlase käsi, selles polnud kahtlustki, puhaste ja hästi hoitud küüntega. Aga kätel olid ka rakud. Arvata on, et isegi teadlased pidid piiramise ajal puid lõhkuma, kui neil õnnestus neid leida. Ta sõrmeotsad läikisid mu põselt pühitud lambarasvast. Tõstsin need oma huulte juurde ja lakkusin aeglaselt, ükshaaval. Ta rohelised silmad jälgisid mind, ja neis oli küsimus, millest igaüks oleks aru saanud.

Tema korter oli lähedal, see asus pagaripoe kohal oleval ärklikorrusel, Magusa Nurga nime kandval ristmikul. Poodi viiv uks oli udune ning sisenedes võttis meid vastu soojapahvakas. Poe omanik tõstis tervituseks jahuse käe. Ozren lehvitas vastuseks ja juhtis mu siis läbi rahvarikka kohviku ärklitrepi juurde. Krõbeda saiakooriku ja põlenud suhkru lõhn järgnes meile.

Ozren sai end püstiste pööningutalade all vaevu sirgu ajada. Tema isepäiste lokkide otsad paitasid madalamaid talasid. Ta pöördus, et võtta mu jakk, ja puudutas seda tehes kergelt mu kõri. Tema keskmine sõrm liikus üle mu kuklal asuva väikese kaarja luu seal, kus mu juuksed turritasid ja pöörise moodustasid. Ta sõrm silitas luud, kuni jõudis õlani ja liikus siis mööda sviitrit allapoole. Kui ta jõudis mu puusadeni, libistas ta käed kašmiirist sviitri alla, kergitas ja tõmbas selle mul üle pea. Kangas jäi mu juuksenõela taha kinni. Nõel kõlises põrandale langedes ja üks juuksesalk langes mu paljastele õlgadele. Ma väristasin end ja ta põimis käed mu ümber.

Hiljem lebasime linade ja riiete kuhja peal. Ta elas nagu üliõpilane, voodiks õhuke madrats, mis päevaks vastu seina lükati, raamatute ja ajalehtede virnad hooletult toanurkadesse lükatud. Ta oli lahja nagu traavel, ta keha koosnes ainult pikkadest luudest ja kõhetutest lihastest. Sellel kehal polnud grammigi rasva. Ta keerutas mu juuksesalku ümber oma sõrme. „Nii sirged. Nagu jaapanlastel,“ ütles ta.

„Eks sina oled ju ekspert?“ õrritasin mina. Ta krimpsutas nina, tõusis ja valas meile kaks klaasi vürtsikat rakit. Ta ei olnud saabudes tuld põlema pannud, kuid nüüd süütas ta paar küünalt. Kui leek rahunes, nägin, et ärklikorruse tagumist seina täitis suur maal, naise ja lapse portree, paksudes värvides kiirete tõmmetega tehtud impasto. Beebi jäi osaliselt peitu naise kumerasse tõmmanud keha taha, mis paistis seda varjavat otsekui kaitsev kaar. Naine oli meist eemale pöördunud, kehaga lapse poole, aga vaatas üle õla kunstniku poole – meie poole – kindla ja hindava pilguga, ta oli ilus ja tõsine.

„See on imeilus maal,“ ütlesin ma.

„Jah, mu sõber Danilo – ma rääkisin temast enne – tema maalis selle.“

„Kes see naine on?“

Ta kortsutas kulmu ja ohkas. Tõstis siis klaasi, justkui tahaks toosti öelda.

„Minu abikaasa.“