Читать книгу Ketogeenne toitumine vähi vastu - Gerd Knoll - Страница 2

Vähihaigust iseloomustatakse sageli väljendiga „mandunud rakud“. Teine definitsioon ütleb, et need on rakud, mis paljunevad kontrollimatult. Tegelikult ei ole vähi puhul tegemist ühe üksiku haigusega, vaid suure rühma erinevate haigustega. Nende ühine omadus on alati see, et rakud on väljunud kontrolli alt, asugu nad siis kopsudes, rinnanäärmes, maksas, veres või keha paljudes muudes kudedes ja organites. Mida tähendab sel juhul tegelikult „kontroll“?

Mis on vähk?

Kõik inimesed, nagu ka enamik loomi ja taimi (kes ei paljune just pungumise teel või vegetatiivselt), koosnevad päris alguses ühestainsast rakust. Enamasti on see viljastatud munarakk. Kui see rakk hakkaks lihtsalt jagunema ja üha edasi jagunema ning moodustama aina uusi endaga täpselt sarnaseid rakke, tekiks alati vaid üks suur rakkude hunnik, mitte kunagi ei saaks sellest merihobukest, kookospalmi või koguni inimest.

Midagi nii keerukat saab välja areneda üksnes siis, kui rakud jagunevad teatava programmi poolt kontrollitud viisil ja spetsialiseeruvad. See programm on kodeeritud nende geenides ning seda mõjutab ka rakkude vahetu ümbrus.

Kontrollitud jagunemine tähendab siin kolme asja:

1 alati tekib üksnes nii palju rakke, kui on vaja (näiteks selleks, et moodustada normaalse suurusega maks);

2 tekivad spetsialiseerunud rakutüübid just seal, kus neid vajatakse (maksas näiteks tekivad maksarakud, mis näevad välja hoopis teisiti ja täidavad hoopis muid ülesandeid kui näiteks lihase- või ajurakud);

3 neid rakke, mida organismil tarvis ei ole, sunnib ta sihikindlalt surema.

Kui see kõik toimib, kasvab algsest viljastatud munarakust normaalne enam-vähem terve inimene.

See kontroll, milleta me kõik oleksime üksnes lõputult kasvavad rakuhunnikud ja põhimõtteliselt seega kasvajad, on väga keeruline ja väga peenelt reguleeritud. Kahjuks võib selles protsessis esineda ka vigu. Elu jooksul tekib pidevalt rakke, mille puhul see kontroll enam ei toimi. Paljud neist surevad iseendast, leitakse üles organismi kaitsesüsteemide poolt ja tehakse kahjutuks või hoitakse ümbritsevate rakkude poolt vaos. Mõnikord õnnestub neil end aga maksma panna ja hakata üha uute jagunemiste käigus paljunema. Tekib rakkude kogum, mille liikmed üha uuesti kontrollimatult jagunevad. See kogum võib muutuda nii suureks, et hakkab tekitama vaevusi. Sellised rakud võivad sisse kasvada muudesse elunditesse ja neid kahjustada. Nad võivad hakata organismi tervete osadega konkureerima energiaallikate pärast. Ja rakud, mis nendest kogumitest eralduvad, võivad mujal organismis endale taas pesa teha ja moodustada seal uusi rakukogumeid, mida nimetatakse metastaasideks. Sellisel juhul nimetavad arstid seda pahaloomuliseks vähkkasvajaks.

Vähirakud on kaotanud võime elada meie kehas või organismis mõtestatult ja kontrolli all. Nad kaotavad üha enam ka oma päritoluorgani rakkude omadusi.

Rakkude kontrollimatu kasv ei ole ainus vähirakkude ühine omadus. Olenemata sellest, mis oli nende tekkimise põhjus, millised lõpmatust hulgast võimalikest geenimutatsioonidest või viirusnakkustest seal oma osa mängisid, on peaaegu kõikidel agressiivsetel vähivormidel veel üks ühine omadus – nende rakud toituvad ja saavad energiat üha erinevamalt normaalsetest rakkudest.

Mida vähk sööb? Ja mida ta ei söö?

Rakud on elusolendid. Nad peavad süüa saama. Inimese normaalsed rakud kasutavad veres lahustunud suhkrut, mis toidust soolestiku kaudu verre jõuab. Rakud kasutavad suhkrut, „põletades“ seda veres lahustunud hapniku abil. Peale suhkru võivad normaalsed rakud põletada ka rasvu ja valke. Selle protsessiga, mida nimetatakse rakuhingamiseks, toodetakse energiat väga tõhusalt. Seda energiat võivad rakud kasutada mõtlemiseks (aju), mürkide lagundamiseks (maks), poodi minemiseks (lihased), uue suhkru verre paiskamiseks (sool) ja nii edasi.

Selliseks tõhusaks energiatootmiseks on rakule vaja abilisi. Neid nimetatakse mitokondriteks ja sageli kutsutakse ka „raku jõujaamadeks“. Ainult tänu nendele ja nende tõhusale energiatootmisele on väga erinevate organite ja kudedega keerulisel hulkraksel organismil võimalik välja areneda ja elus püsida.

Vähirakud loobuvad aga üha enam ja enam hingamisest, nad kasutavad üha vähem hapnikku, isegi kui seda on ümbruskonnas külluses. Selle asemel hakkavad nad üha suuremal määral kasutama hapnikust sõltumatut käärimist. Sel viisil võivad sellised rakud elada ja jaguneda isegi väga vähese hapnikusisalduse tingimustes, näiteks halva verevarustusega kasvajates. Kuid isegi siis, kui hapnik on kättesaadav, ei lülitu nad enam täielikult ümber hingamisele. Selline pidev käärimisel põhinev ainevahetus on üks universaalseid erinevusi vähirakkude ja normaalsete rakkude vahel. Käärimine on vähirakkude jaoks eluliselt vajalik, kuna hingavatel rakkudel ei ole meie seniste teadmiste põhjal peaaegu kunagi vähirakkude ohtlikke omadusi.

Ilma tõhusa rakuhingamiseta läheb vaja aga mitu korda enam suhkrut kui normaalsel rakul. Vähkkasvaja on seepärast äärmiselt suhkrunäljane ning mida agressiivsem ta on, seda näljasem. Vähirakud vajavad suhkrut hiigelkogustes ja kasutavad seda väga madala kasuteguriga. Nad suudavad kääritada ka valkude komponente. Aga mis on tõesti oluline – rasvu ei ole võimalik kääritada!

Agressiivse vähiraku ja terve raku energiatootmise tõhususe erinevus on sama suur kui Thomas Newcomeni poolt 1812. aastal ehitatud esimesel aurumasinal ning tänapäevasel säästlikul bensiinimootoril. Vähirakud on aga eriti osavad veres leiduva suhkru püüdmisel ja normaalsete rakkude suhkrust ilmajätmisel.

Erinevalt vähirakkudest, mis vajavad tingimata suurtes kogustes suhkrut, suudavad normaalsed rakud enamasti ka ilma suhkruta toime tulla. Näiteks saavad nad võtta verest rasvu ja kasutada neid. Ent peale rasvade on nende jaoks olemas veel üks rühm päris erilisi toiduallikaid, mida kutsutakse ketokehadeks (ka ketoonideks või ketoonhapeteks). Maks suudab neid rasvadest kergesti valmistada ning enamik keha, sealhulgas ka aju rakke suudab neid väga tõhusalt kasutada rakuhingamise kaudu energia tootmiseks. Neid toodetakse aga ainult siis, kui toidus ei ole peaaegu üldse tärklist ega suhkrut.

Täiendavad tervisemõjud

Kui toidust jäetakse välja süsivesikuid sisaldavad toiduained, alates glükoosist, sahharoosist ja fruktoosist kuni kartulites, makaronides ja leivas sisalduva tärkliseni, hakkab maks tootma rasvadest ketokehi. Inimene läheb üle „ketoosi“. Tervetel rakkudel ei ole ketokehade kasutamisega mingeid raskusi. Keha võib võrrelda hübriidautoga, mis töötab nii elektri- kui ka bensiinimootoriga. Vähirakud seevastu – kui nad tahavad vähirakkudeks jääda – ei suuda ketokehadega midagi peale hakata ning on nagu vana Volkswagen Golf, mille bensiinipaaki topitakse elektrikaablit.

Kui toitutakse „ketogeenselt“ ehk viisil, mis soodustab ketokehade tootmist maksas, saavad terved rakud kütust, millega agressiivsed vähirakud pole võimelised midagi ette võtma. Sellega ei ole küll võimalik vähirakke surnuks näljutada, kuna maks toodab lisaks ketokehadele ka ise suhkrut, aga nad saavad vähem suhkrut kui süsivesikurikka toidu puhul. Peale selle on ketokehadel ka muid kasulikke mõjusid, millest räägime edaspidi.