Читать книгу Ketogeenne toitumine vähi vastu - Gerd Knoll - Страница 3

2007. aasta mais küsis ajalehe Ärzte Zeitung ajakirjanik ühelt juhtivalt Saksa toitumisteadlaselt, mis üllatas teda värskelt valminud uurimistöös kõige rohkem. Professor kõhkles mõne hetke, seejärel vastas, et teda oli väga tugevasti üllatanud see, et rohke puu- ja köögivilja söömisega ei ole võimalik vähiriski vähendada. „Sellele tulemusele õige tõlgenduse leidmiseks kulub meil veel mõnevõrra aega.“ (Ärzte Zeitung, 9. mai 2007)

See professor oli Heiner Boeing. Ta on Saksamaa tähtsaima söömise, joomise ja tervise vahelisi seoseid uuriva, Potsdamis asuva Saksa Toitumisuuringute Instituudi üks juhte. Jutt oli uuringust lühinimetusega EPIC (European Prospective Investigation into Cancer and Nutrition – vähi ja toitumise vaheliste seoste Euroopa prospektiivuuring). Uuring oli ülemaailmses ulatuses üks kõige paremini organiseerituid, suurimaid, kalleimaid ja usaldusväärseimaid kõigi seniste toitumisuuringute hulgas. Alates 1992. aastast on jälgitud aastate ja aastakümnete jooksul inimesi, nende toitumisharjumusi ja haigestumisi. Uuritavate inimeste arv on jõudnud rohkem kui poole miljonini. Vastavalt sellele, milliseid statistilisi hindamismeetodeid teadlased püüdsid andmetele rakendada, ei leidnud nad kas üldse mingeid tõendeid, et puu- ja köögivilja söömine kaitseb vähi eest, või olid leitud mõjud väga väikesed. Erinevusi leiti pigem rahvastikurühmade ja riikide, mitte inimeste vahel, kes sõid kas rohkem või vähem puu- ja köögivilja. Nüüd võib veel küsida, mis oli siis lahti varasemate uuringutega. Selliseid uuringuid oli ju ka varem tehtud ja nendega oli justkui saadud tulemus, et igasugune taimetoit on alati hea. See võib kõlada küll kummaliselt, aga ega selliseid uuringuid väga palju pole olnudki.

Eksperdid muudavad oma vaateid

Needki uuringud, mille käigus tõepoolest leiti, et puu- ja köögivilja tarbimine annab eeliseid, osutusid väga tundlikuks veavõimaluste suhtes. Erinevalt EPICust, milles inimesi jälgiti pikka aega ja pandi kõik hoolikalt kirja, põhinesid varasemad uuringud sageli üksnes sellel, et haigeid ja terveid inimesi küsitleti nende minevikuharjumuste üle. Aga kui vähihaigelt küsida, kas ta sõi vähkkasvaja moodustumise ajal rohkem või vähem puu- ja köögivilja, juhtub tõenäoliselt, et ta vastab (olles kuulnud, et puu- ja köögivili on väga kasulik), et ta sõi neid vähe (sest millegipärast pidi ta ju olema haigeks jäänud). Terved inimesed on seevastu ikka valmis uhkustama oma tervisliku elustiiliga ja tuletavad meelde pigem natuke rohkem õunu ja porgandeid, kui neid tegelikult toidulaual on olnud. Sellist veavõimalust nimetatakse kallutatuseks ja eelarvamuslikuks lähenemisviisiks ning selle pärast on juba lugematu arv kalleid uuringuid tulnud paberikorvi visata.

Isegi Maailma Vähiuuringute Fondi teadlased, kes veel oma esimeses suures ülevaates 1997. aastal rääkisid veenvatest tõenditest selle kohta, et taimsed saadused kaitsevad vähi eest, on vahepeal muutunud palju tagasihoidlikumaks. Lühidalt: see, mida kümneid aastaid oli peetud iseenesestmõistetavaks, nimelt rohkete puu- ja köögiviljade tarbimise vähivastane toime, olenemata sellest, millises vahekorras neid tarbitakse, ei vasta tõele. Siiski on rohkesti tõendeid, et mõnel konkreetsel taimel ja taimsel ainel võib olla vähki pidurdav toime. Näiteks lükopeen (keedetud, mitte toorestest tomatitest) näib tõepoolest vähendavat eesnäärmevähi ohtu. Ka mitmesugustes kapsaliikides, kurkumis, mustikates ja vaarikates on aineid, mida vähirakud tõepoolest ei armasta, nagu öeldakse ühe vähki ja toitumist käsitleva populaarse raamatu pealkirjas.

Ilmselt on puu- ja köögiviljades ka aineid, mis võivad vähi tekkimist ja levikut lausa soodustada. Miski peab olema ju põhjuseks, miks selles suures uuringus osutus kasulike ainete, nagu tomati lükopeen, mõju lõppkokkuvõttes olematuks. Palju räägib selle poolt, et olematus mõjus ei ole süüdi mitte mingi keerukas, seni veel avastamata kahjulik aine, vaid vana hea suhkur ja mõned tema lähemad sugulased.

„Tervisliku“ energia, fruktoosi ja tärklise halvad küljed

Müüt „headest“, energiat ja jõudu andvatest süsivesikutest, mida tuleb igal juhul eelistada „kurjale“ rasvale, on löönud kõikuma.

Saksa Toitumisühing soovitab küll endiselt omandada rohkem kui pool oma päevasest kalorinormist süsivesikutest. Süsivesikud on näiteks tavaline suhkur, glükoos, fruktoos, tärklis. Neid on rikkalikult leivas, makaronides, kartulites, müslis, puuviljades, õlles, magustoitudes. Kõikidest nendest jääb pärast soolestikus seedimist lõpuks alles glükoos ja sageli ka fruktoos.

Need suhkrud on kindlasti tõhusad energiakandjad. Selles, kas nad on ka tervislikud, on isegi need spetsialistid hakanud kahtlema, kes veel hiljaaegu jutlustasid süsivesikuõpetust. Eelkõige kehtib see vähipatsientide puhul. Vaid paar aastat tagasi soovitasid Saksamaa Vähihaigete Abistamise Ühingu eksperdid vähihaigetel eranditult järgida Saksa Toitumisühingu soovitusi. Vahepeal on aga vähihaigete abistamise ühingu nõuandelehe uutes numbrites hakatud soovitama patsientidele, kes silmanähtavalt kõhnuvad ja kokku kuivavad, „metabolismile kohandatud toitumist“, mis seisneb hoopis vastupidises: toit peab olema valgurikas ja mitte suhkur ega tärklis, vaid rasv peab andma enam kui poole vajalikest kaloritest.

„Metabolismile kohandatud“ ei tähenda midagi muud kui „ainevahetusele kohandatud“. Ainevahetus on see, mis toimub kehas ja tema rakkudes keemiliste reaktsioonidena, et näiteks toitaineid omastada ja kasutusse võtta. Vähihaige ja kasvaja ainevahetus on midagi hoopis muud kui 22-aastasel jalgrattasportlasel, kes vajab tõepoolest süsivesikuid, et sprindis maksimaalset tulemust saavutada. Jalgratturil, erinevalt vähihaigest, on vaja, et suhkur jõuaks kiiresti lihastesse. Vähihaige lihased võtavad verest vähem suhkrut ja võivad selle asemel saada energiat hoopis rasvast.

Ja miks peaks sellist dieeti alustama alles siis, kui vähi tehtav kahju avaldub juba selgesti nähtava kehamassi ja jõu vähenemisena? Palju mõttekam on hakata vähi tagajärjel tekkivat organismi kurtumust tõrjuma kohe alguses.

Ei ole vaja karta suhkrutaseme langust

Selle suhkrukoguse, mida organism päris kindlasti vajab, suudab korralikult toimiv maks ilma vähimagi raskuseta ise toota. Seepärast ei pea süsivesikuvaese dieedi pidaja tavaliselt ka muret tundma, et ta võib suhkrutaseme languse tõttu pikali kukkuda. Siin ongi põhjus, miks lihtne valem „suhkur toidust välja = vähk jääb nälga“ kahjuks ei tööta. Isegi kui süsivesikute tarbimisest täielikult loobuda, jääb suhkur verre ikkagi alles – ehkki seda on seal siis küll hoopis vähem, kui vähipatsientidel tavaliselt mõõdetakse.

Ettevaatlik on vaja olla suhkurtõve põdejatel, kes võtavad ravimeid. Nendel tuleb oma toitumise muutmisel kindlasti jälgida veresuhkru sisaldust ja lasta endale määrata uued ravimite manustamise annused.

Süsivesikuvaesele toidule üleminekul pole tarvis karta, et sellega loobutakse „tervislikust“ fruktoosist. Fruktoosil ei ole tegelikult mingeid eeliseid. Ka fruktoos on kõike muud kui tervislik. Näiteks suurendab fruktoos veres nende rasvade sisaldust, mis on tõesti ebasoodsad, ja soodustab maksa rasvumist, mis on juba päris ebatervislik.