Читать книгу Ketogeenne toitumine vähi vastu - Gerd Knoll - Страница 4

Kõige vanema säilinud vähktõve kirjelduse võib leida 3500 aasta vanuselt Muinas-Egiptuse papüüruserullilt. Ka kuulsad Antiik-Kreeka ja – Rooma arstid kirjeldasid haiguse mitmesuguseid vorme. 1500 aastat hiljem püüdis Šveitsi arst Paracelsus esmakordselt kasutada keemiaravi. Ta kirjutas patsientidele välja näiteks arseeni või elavhõbedat. 18. ja 19. sajandil hakkasid Prantsusmaal ja Inglismaal kirurgid naistel rinnavähki opereerima. See oli ilma tõelise narkoosita äärmiselt valus ja ka väga ebahügieeniline. Mõned patsiendid surid pärast seda mitte vähki, vaid haavanakkusesse.

Tänapäevased vähiuuringud said alguse 1884. või 1885. aastal Viinis tänu arstiteaduse üliõpilasele Ernst Freundile, kes tegi vähihaigetele vereanalüüse ja leidis, et kõigil, kokku 70 patsiendil, olid veresuhkru näitajad ebanormaalselt kõrged. Freund tegi ka kindlaks, et pärast kasvaja eemaldamist muutusid veresuhkru näitajad normaalseks. Alles palju hiljem selgus, miks vähipatsientidel oli kõrge veresuhkru tase: kasvajad mõjutavad ainevahetust nii, et nad ise saaksid oma käsutusse rohkem suhkrut. Miks Freundi meetod oli tänapäevane? Ühelt poolt kasutas ta moodsaid biokeemilisi meetodeid. Need võimaldasid tal mitte ainult haigust jälgida, vaid midagi ka tegelikult mõõta. Teiselt poolt püüdis ta suure arvu patsientide uurimisega kindlustada, et tema mõõtmiste tulemused ei annaks juhuslikku tulemust ega oleks käsitletavad erijuhtumina. Ta tahtis niisiis kontrollida, kas oli tõesti avastanud midagi sellist, mis kehtib vähihaiguse kohta üldiselt. Tema tulemust „70 patsiendil 70 patsiendist“ hindaks ka tänapäeva kõige kriitilisem statistik kui „äärmiselt tähendusrikast“ – see on täiesti ühetähenduslik ja selgelt väljendunud.

Võid patsientidele

Kummalisel kombel ei huvitanud Freundi uurimistulemus sügavamalt mitte kedagi. Alles aastakümneid hiljem, nüüdseks ligi 90 aastat tagasi, püüdis Alexander Braunstein Berliini ülikoolis veidi põhjalikumalt uurida suhkru ja vähi vahelist seost. Ta uuris laboris äsja operatsiooniga eemaldatud hea- ja pahaloomulisi kasvajaid ning tegi kindlaks, et pahaloomulised kasvajad tarbisid palju suhkrut, samal ajal kui healoomulised tarbisid neid väga vähe. See tähendab, et pahaloomulised kasvajad parasiteerivad vere kõrge suhkrusisalduse peal.

Selle kohta, mis uurimistöödes ja ravis sellele järgnes, võiks kirjutada terveid raamatuid. Igaüks, kes soovib saada mõnevõrra ulatuslikumat ülevaadet, võib lugeda meie raamatut „Vähirakud armastavad suhkrut – patsiendid vajavad rasva“ (Krebszellen lieben Zucker – Patienten brauchen Fett). Siin püüame piirduda vaid kõige olulisemaga. Varsti selgus nimelt, et:

– mida pahaloomulisemad on vähirakud, seda enam katavad nad oma energiavajadust veresuhkru kääritamisega;

– erinevalt muudest rakkudest ei vaja vähirakud kasvamiseks hapnikku ja üldiselt nad ei kasuta seda isegi siis, kui seda on külluses saadaval;

– nimelt selle poolest erinevadki vähirakud normaalsetest keharakkudest;

– käärimisel tekib piimhape, mis hapustab ümbritsevaid kudesid ja muudab need sellega vähi suhtes vastuvõtlikumaks.

Kõige kuulsam selle valdkonna teadlane oli Otto Warburg, kes töötas Berliin-Dahlemi keiser Wilhelmi nimelises bioloogiainstituudis. Ta esitati seoses vähiuuringutega mitu korda Nobeli auhinna kandidaadiks, kuid sai selle lõpuks hoopis normaalsete rakkude hingamise uuringute eest.

Warburg ja teised teadlased mõtisklesid ka selle üle, kas ja kuidas saaks vähirakkude suhkrunälga kasutada vähi ravimiseks. Juba nimetatud Ernst Freund püüdis vähipatsiente panna dieedile, mis sisaldas palju rasva (näiteks täiendavate võiportsjonite kujul), kuid vähe süsivesikuid. Kahjuks ei ole midagi teada sellest, kas neil katsetel oli ka edu, ja kui, siis millist. Freundi ühe kirjutise põhjal on siiski teada, et ilmselt oli väga raske veenda patsiente dieeti järgima.