Читать книгу Spioonide sild - Giles Whittell - Страница 4

10. veebruar 1962

Berliinist välja viiv tee oli sisuliselt inimtühi. Käes oli külm laupäevahommik. Ennustati lumesadu ning asjast huvitatud püsisid kuulujuttude tõttu linnades. Kõik uudistebürood olid oma reporterid Checkpoint Charliesse saatnud, kuna see näis kõige loogilisema paigana. Kuid ilmaennustus oli ekslik, nagu ka kuulujutud.

Umbes poole kümne paiku pääses üksildane takso Wilmersdorfi viimase valgusfoori punase tule tagant ja liikus kiirust kogudes mööda Königstrasset lääne suunas. Mõnda aega sõitis see läbi puutumatute metsasalude tol suurel teemandikujulisel saarel, mida ümbritsevad Wannsee abajas ja Haveli jõgi. Künkatippu tõustes ootas ees kaheksasajameetrine langev vasakkurv, siis aga pidi auto teetõkke taga peatuma. Tõkke taga olid vahitorn ja sild – roheliseks värvitud terasest sillatalad, mis sirutusid üle Haveli, ja kõige keskel valge joon, mis silla poolitas. Silla taga paistsid veel üks vahitorn ja teetõke, nende taga aga Ida-Saksamaa piirivalve tuletsoon ning selle taga müür – mitte lühike jupp nagu Berliini südalinnas, vaid piisavalt pikk, et kõik liitlaste sektorid Ida-Berliinist ära lõigata. Valge joone taga lõppes Ameerika sektor ning algas Nõukogude impeerium. See oli kogu planeedi kõige konkreetsem maapiir kahe tuumarelvastusega superjõu vahel.

Takso pööras otsa ringi, valmistudes linna tagasi sõitma. Sellest astus välja märkmikku kandev noor naine. Ta oli blondide juuste ja siniste silmadega ning värises närvipingest.

Ta heitis pilgu sõjaväepolitseinikele, kes tõket valvasid, ega olnud piisavalt rumal, et neile läheneda. Selle asemel üritas ta jutule saada lähemale jalutava ametnikuga, kes kandis tavalist Lääne-Saksa politseimundrit. Mees hoidis käes portfelli ning paistis noor nagu temagi.

„Palun aidake mind,” ütles neiu.

Politseinik seisatas piisavalt kauaks ja sai kuulda, et naise jaoks on see elu võimalus ning kui ta naaseb tühja märkmikuga, lõppeks tema karjäär sama kähku, kui see alata sai. Mees vastas, et ta ei saa lihtsalt paigale jääda ja temaga juttu puhuda. Sõjaväepolitsei hoiab neil silma peal.

„Kõnnime siis koos edasi,” pakkus naine välja.

Teest põhja pool laskus jõe suunas kolmnurkne rohuga kaetud nõlv, mille rinnakul olev jalgrada viis kreemkollase suvemajani. Sõjaväepolitseinikud nägid jalgrada kogu ulatuses, ent mitte tervet nõlvakut. Puud ja põõsad jäid ette ning naine pani tähele, et mida kaugemale nõlva mööda alla minna, seda vähem oleks neid teelt näha. Ta hakkas allapoole minema ning noor politseinik järgnes talle.

„Vahest hakkas tal minust kahju,” ütleb too naine pool sajandit hiljem. „Kui põõsaste taga jalutasime, jutustas ta mulle kogu loo.”

See juhtus varahommikul – varsti peale koitu, rääkis mees. Ta nägi, et sillale lähenes Ameerika poolelt tilluke autokonvoi ja teine samasugune ilmus nähtavale Ida-Saksamaa suunast. Mõlemast väljus grupp mehi ja jäi ootele. Siis läksid mõlemalt poolt liikvele kolm meest, jalutasid valge jooneni ning vahetasid paar sõna. Tekkis mingi viivitus, siis karjus keegi midagi ja kaks figuuri läksid liikvele ning ületasid joone, üks kummaltki poolt.

Annette von Broecker märkis kõik üles. See polnud küll kogu lugu, kuid see oli parim, mida keegi suutis tol päeval hankida, sealhulgas Ameerika uudistekanalid. Ta soovis muidugi rohkem detaile ning mõningaid muljeid sai ta ise lisada – pilvkattes olev auk silla kohal, kust kiirgas päikesevalgust, ning jõel edasi-tagasi ujuvad luiged.

„Mu süda peksis,” mäletab ta. „Ütlesin endale, et mõned asjad tuleb kindlasti ära märkida. „Luiged, päike, spioonid. Luiged, päike, spioonid.”” Ta tormas siis nõlvakust üles telefoniautomaadi juurde ning helistas büroosse. Toimetaja käskis tal rahuneda ja lisas omalt poolt taustainfot, kui naine kuuldut ette kandis, kuid luiged jäid artiklisse.

Kell kolm öösel Washingtoni aja järgi rääkis president Kennedy pressisekretär oma ülemusele, mida politseinik nägi. Seega oli Kennedy paremini informeeritud kui von Broeckeri lugejad, kuid mitte palju ega ka kauaks. Von Broeckeri hommikul edastatud lugu jõudis kõigi vaba maailma ajalehtede esikülgedele ning tekitas huvi ka mittevabas maailmas. Sest artiklis räägiti sellisest spioonivahetusest, mida polnud kunagi varem üritatud. Peategelased toodi samal ajal samasse kohta ning vahetati ülima hoolikusega välja, seda mõlemal pool jõge metsa peitunud snaiprite pilgu all. Inimkaubandus, millele andsid heakskiidu mõlemad maailma superjõud.

Too lugu algas massihävitusrelvade otsimisest. Selle põhimängijad olid vaid etturid. Nad täitsid käske, kuid need polnud tavalised käsud. Viimase seitsme aasta jooksul olid nad osalised võidujooksus USA ja NSV Liidu vahel, et selgeks teha, kumb pool on lähemal teise hävitamisele. Nende ülesande ebaõnnestumise korral võisid tagajärjed katastroofiliseks kujuneda. Lihtsalt inimeseks jäädes said nad ajaloo käiku muuta ning üks neist tegigi seda.

Lugu, mida politseinik tol hommikul von Broeckeriga jagas, keskendus kolmele mehele, mitte kahele. Neist noorim viibis tol hetkel esimest korda kolme aasta järel oma vanemate juures ning suutis vaevu uskuda, et on viimaks vaba ega pea enam enesetapule mõtlema. Ta oli kahekümne kaheksa aastane Yale’i doktorant, keda Ida-Saksamaa salapolitsei – Stasi – oli viimase viie kuu jooksul iga päev üle kuulanud, sest teda kahtlustati spioneerimises, kuigi selles ei lasunud tal mingit süüd. Ta oli uuriva meelega noormees, kellele meeldis rännata ning kes oli oma erepunase Volkswageni sportautoga kogemata kihutanud otse Berliinis valitseva paranoia keskele. Tema iseloom polnud selline, mida Stasi, too kahtlustustest toituv ja ebatavalist mittesalliv koletis, kergesti mõista suutnuks. Ta oli vembumees, filosoof ja vaba vaim. Tema nimi oli Frederic Pryor.

Vanuselt järgmine oli silda mööda Ida-Saksamaa poolelt Ameerika sektorisse jalutanud, seljas odav Vene ülikond ja käe otsas papist portfell. Piloodi jaoks kummaline kojutulek, eriti veel sellise piloodi jaoks. Kaks aastat varem sisenes ta Nõukogude õhuruumi, kandes tellimuse järgi valmistatud rõhuülikonda David Clarki firmalt Worchesteris Massachusettsi osariigis, mis pidi takistama tema kehavedelike aurustumist, kui kokpitist rõhk kaduma peaks. Tema ülesandest teadsid vaid Valge Maja ja tilluke rühm CIA operatiivtöötajaid, kes olid laiali hajutatud Langley peakorterist kuni Euraasia äärealadeni. Tema lennuk, Lockheed U-2, oli Kasahhi stepid ületanud kaks ja pool korda Mount Everesti tipust kõrgemal, ent purunes ja langes Sverdlovski lähedal Venemaa pinnale.

Kahekümne ühe kilomeetri kõrguselt alla kukkudes pole mingeid standardprotseduure, mida järgida saaks. Alguses kostab vaid hapniku visinat ning stratosfääri sinimust võlv läheb aeglaselt nihkesse, millele järgneb surmvaikne tõdemus, et kõrgusemõõtja näidik kerib end allapoole. Ka tol piloodil polnud muud, millest lähtuda. Kui keskmine kiirus on 160 km/h, võtab vertikaallangemine kahekümne ühe kilomeetri kõrguselt maapinnani aega alla kümne minuti. Ta polekski pidanud ellu jääma. Kui teda tabas rakett, pidanuks plahvatus hävitama nii tema kui lennuki. Ka muudel juhtudel oli väheusutav, et rõhuülikond teda päästaks. Kahekümne ühe kilomeetri kõrgusel läheb veri kümne sekundiga keema. Need vähesed, kes asjast teadsid, olid küll nõus, et see on väga kahetsusväärne, kuid paraku on piloot manalamees.

Ta elas plahvatuse üle. Kukkumise ajal sundis ta end mõtlema. Kui kokpit keerlema hakkas, jättis ta kõrvale kõik sellised strateegiad, mis kindla surma tooksid. Kuskil üheksa kilomeetri kõrgusel vajutas ta rahulikult nuppu, mis kokpiti kupli pealt heitis. Koos lennukiga keerlemist jätkates vabastas ta end hapnikuvoolikust ning jäi nüüd vabalt hõljuma. Ta hingas seda vähest õhku, mida leidus üheksa, kaheksa, seitsme kilomeetri kõrgusel. Tema pea kohal avanes langevari ning ta lausus väiksed tänusõnad isikule, kes selle oli ranitsasse pakkinud. Jälgides enda all avanevat maastikku, meenutas see tema meelest Virginiat. Ta valis sobiva koha ja maandus raskelt. Ta jäi ellu, kuigi Washingtonis seda ei teatud.

Tema nimi oli Francis Gary Powers, sõprade jaoks Frank, Virginia söekaevuri poeg, kes ei hoolinud isa südamesoovist, et temast saaks arst, ning hakkas hoopis hävituslenduriks. Ta ei mõelnud kordagi enese tapmise peale, kuigi kodumaal leidus piisavalt inimesi, kes eelistanuks seda valikut. Sest tema pikk laskumine maapinnale 1960. aasta esimesel mail viis kähku ja otseselt välja USA ja NSV Liidu suhete sellise halvenemiseni, mida polnud nähtud juba 1948. aasta Berliini õhukoridori loomisest saati. Kuu aega hiljem varises seetõttu koost Pariisi tippkohtumine, kus Eisenhower ja Hruštšov olid lootnud siseneda uude pingelõdvenduse ajastusse. Selle asemel hoogustus hoopis võidurelvastumise ajastu, mis viis 1962. aastal Kuuba raketikriisi ajal maailma tuumasõja äärele ning lõppes alles kolm kümnendit hiljem koos Nõukogude impeeriumi lagunemisega. Alates hetkest, kui Powers kadunuks kuulutati, leidus mõlemal pool kõrgetel kohtadel piisavalt skeptikuid, kes kahtlustasid, et missioon pidigi läbi kukkuma, nurjates nõnda superjõudude rahuplaanid. Tol teoorial leidub veel tänapäevalgi pooldajaid.

Vanim peaosatäitja von Broeckeri loos lahkus Ameerika sektorist ja kõndis surmatsooni ning müüri suunas, kus asus tema ettekujutus vabadusest. Ta oli veidi kühmus kehahoiakuga ning liigsuitsetamise tõttu vaevasid teda tõsine köha ja põskkoopapõletik. New York Timesi, CIA ja USA ülemkohtu väitel oli tegu Nõukogude meisterspiooniga. Tema ülemustele pakkus too kirjeldus, mis teda hauani saatis, sügavat rahuldust. Tema nimeks oli väidetavalt Rudolf Abel. Kuid nende üheksa aasta jooksul, mis ta Põhja-Ameerikas erinevate kattelugude varjus veetis, kasutas ta mitmeid teisigi nimesid: Emil Goldfus, Martin Collins, Robert Callan, Frank, Mark ja Milton, mida kaasosalised ja imetlejad Miltiks lühendasid. Pensionipõlves ja surmajärgselt omandas ta viimase suure Nõukogude „illegaali” kuulsuse – kuigi ta polnud kaugeltki viimane sedasorti isik, keda NSV Liit katsus Ameerikasse toimetada. Tema mantlipärijate hulka kuuluvad ka need kümme Moskva „registreerimata agenti”, kelle FBI 2010. aastal paljastas ja kodumaale saatis, sealhulgas nõiduslik punapea nimega Anna Chapman, kelle New Yorgi tabloidid igaveseks kuulsaks tegid. Ajalehed ja kohtud uurisid miss Chapmani kohta kähku kõik välja. Abeli puhul polnud nad nõnda põhjalikud. Kuigi ta veetis viis aastat Ameerika kohtusüsteemi haardes, ei teadnud Läänes keegi, kes ta oli, kust ta tuli või mille kohta andmeid kogus. Suur osa sellest on jäänud saladuseks tänase päevani, ent üht kui teist siiski teame: tema tegelik nimi oli William Fisher. Ta oli väga osav kodeeritud sõnumeid mikrofilmidele salvestama ning ta oli britt.

o

Kolmkümmend aastat hiljem – 1992. aastal – hääletasin end Vene sõjaväeveoki peale, mis viis mind üle maailma katuse. Autojuht kutsus seda nõnda, kuigi läänlastest kartograafid tunnevad seda Pamiiri platoo nime all. See on hõreda pruuni rohuga kuumaastik, kus lumi kunagi ära ei sula, sest see asub viie tuhande meetri kõrgusel. Seda läbib kuuesajakilomeetrine tee, mille ehitasid Nõukogude piirivalvurid vaid sel ainsal põhjusel, et piiri saaks paremini valvata. Platoost itta jääb Tiibet ja lõunasse kitsas riba Afganistanist, mille taga kõrguvad Põhja-Pakistani kirjeldamatult hambulised mäetipud.

Veok sõitis kolm tundi toda teed mööda ja peatus siis. Minuga kabiini jagavad sõdurid näitasid näpuga Afganistani piiri poole, sest seal, kus veel mõni kuu tagasi lõppes NSV Liidu territoorium, võis näha tillukest valgetest kuplitest koosnevat kobarat. See oli radarijaam. „Seal me Powersit nägimegi,” teatasid sõdurid. Nad kasutasid sõna me, kuigi vanim nende seast oli tollal vaid sülelaps. Ent uhkus, mida nad tundsid oma ühise pärandi üle, jäi mulle sama selgelt meelde kui tolle maastiku erakordne kõledus.

Sama reisi ajal sõitsin taksoga Kasahstani keskossa, kus asub nõukogudeaegne Baikonuri kosmodroom, et näha Protoni raketi öist starti, millega viidi orbiidile Saksamaa satelliit. Hiljem rändasin mööda üht Trans-Siberi raudtee üksildast haru üle stepi põhja poole ning käisin unistele ametimeestele peale, et nad lubaksid mind Semipalatinski tuumapolügoonile. Viimaks andsidki nad järele. Üks heategev organisatsioon oli polügooni sissepääsu juurde püsti ajanud nelinurkse vaia, mille külgedelt võis erinevates keeltes lugeda soovi VALITSEGU RAHU MAA PEAL. Polügooni territooriumil süüdistas üks ärritunud venelasest polkovnik mind „radiofoobias”, kui ma Geigeri loenduri välja võtsin.

Ajad olid muutunud. Ainus vahend, mille kaudu mõni välismaalane võis kuuekümnendatel Baikonuri või Semipalatinskit näha, oli too tagurpidi periskoop, kust U-2 piloodid 21 kilomeetri kõrgusel oma sihtmärke uurisid. Too privileeg langes osaks vaid Powersile ja veel paarile väljavalitule. Sama kehtis ka Tšeljabinski kohta. Too kohutavalt saastunud relvatootmiskeskus Uurali mägedes oli üks viimaseid kohti, mida Powers enne allatulistamist pildistas, ning üks esimesi paiku, mida ma 1999. aastal külastasin, kui mind reporterina Moskvasse saadeti. Meid viis sinna Rahvusvaheline Roheline Rist (esimeheks Mihhail Gorbatšov). Varem, kui ma kajastasin Los Angeleses meelelahutusäri ja muid sama tõsiseid teemasid, olin intervjueerinud naisi, kes enda väitel rööviti tulnukate poolt vaid mõne kilomeetri kaugusel kohast, kus Powersit Nevada kõrbes välja õpetati, ning mängisin kriketit San Fernando orus, kus ta suri. Kuhu ma ka ei sattunud, tema vaim ootas seal ees.

Francis Gary Powersi pärand on niigi kõhedusttekitav, kui arvesse võtta, kuidas see maailma muutis. See andis meile kolmkümmend aastat külma sõda, mida olnuks lihtne vältida. Kuid ühtlasi juhtus Glienicke sillal see, millele oli tunnistajaks too noor politseinik – kauge kaja 1916. aasta esimese jõulupüha kolmetunnisest vaherahust, kui vaenuarmeed tõusid Flandria mudastest kaevikutest, et maha pidada üks sürreaalne jalgpallimatš. Nende põgusate rahuhetkede ümber laiub inimliku rumaluse valitsusaeg. Pryor, Powers ja Fisher mängisid selles oma osa. See on nende lugu.