Читать книгу Spioonide sild - Giles Whittell - Страница 6

„Meie veres on ju segunenud palju maid, eks ole, aga südames on ainult üks inimene.”

– Graham Greene „Meie mees Havannas”

Veidi enne 1948. aasta 14. novembri keskpäeva võttis üks vana ja immigrantidest ülekoormatud Cunardi liinilaev oma ookeaniületuse viimasteks kilomeetriteks lootsi pardale. Laev tungis Saint Lawrence’i jõe laiast suudmest ülesvoolu, möödus Abrahami lagendikest1, millele laskus ehaeelne hämarik, ning sildus kümme minutit peale viit Quebecis. Kaiäärsel puhus külm tuul. SS Scythia oli peale Põhja-Saksamaalt Cuxhavenist lahkumist juba üheksa päeva merel veetnud. Üle mere rännanud perekondi tervitasid sadamas vastutulijad, kes olid sama reisi varem läbinud. Valdavalt põgenikud maadest, mis said sõjas laastatud ning viibisid nüüd võitjate okupatsiooni all. Nad tulid ettevaatlikult Scythia treppi mööda alla, mässitud paksudesse mantlitesse ja hoides käes seda vähest varandust, mida võis uue elu esimestel tundidel vaja minna.

Andrew Kayotis võis nende seast esialgu silma torgata. Ilmselt oli see vältimatu, sest ta oli keskealine tavalisest pikem meesterahvas, kes reisis üksi. Kuid ta ei jäänud sinna kauaks ootama. Keegi polnud talle vastu tulnud. Tal oli vaid üks kohver, seega ei vajanud ta pakikandjat. Tema dokumendid olid korras. Ta näitas oma passi ning jalutas siis kärmel sammul raudteejaama Rue Saint-Pierre’il ja ostis esimese klassi pileti Montreali.

Kayotis veetis merereisi vaikselt oma kajutis lugedes, jalutades mõnikord ka Scythia promenaadtekil, kuid ta kõneles vähe. See reis oli vahepaus kahe maailma, kahe identiteedi vahel. Tema tegelik nimi oli William Fisher. Tema tulevaseks nimeks saab Emil Goldfus. Dokumendid Kayotise nimele tegid maaletuleku mugavamaks, kuid ta tõmbas need ribadeks ja lasi tualetist alla kohe, kui Goldfus oli valmis ellu ärkama. Tema koodnimi oli Arach ning peale Quebecis maale astumist sai temast järgmiseks üheksaks aastaks kõige kõrgem Nõukogude spioon kogu Põhja-Ameerikas.

o

Tema üle peetud kohtuprotsessil nimetati Fisherit ohuks kogu vabale maailmale ning tsivilisatsioonile endale. Kuid vahest võiks teda hoopis pidada Nõukogude välisluure Forrest Gumpiks. Enamik temaga kohtunud ameeriklasi pidas teda „erakordselt arukaks” isikuks, mis polnud ka ime, kuna ta oskas viit keelt ja leidis tundideks meelelahutust logaritmitabelitest ja Riikliku Teadusakadeemia Toimetiste vanadest numbritest. Kuid too erakordne arukus ei viinud teda kuigi kaugele. Vedamisest oli tal märksa rohkem kasu. Ta oli leebe, stoiline, helde mees, oma elukutse jaoks ilmselgelt liiga hea iseloomuga, kes toetus 20. sajandi keskpaiga tormiliste kümnendite üleelamisel ennekõike oma õnnele, kuni leidis Atlanta föderaalvanglas viimaks oma rahusadama.

Tolleks ajaks, kui ajakiri Life avaldas artikli Bikini plahvatuste kohta, oli Fisher juba kauem kui aasta treeninud oma senise elu raskeima ülesande jaoks. See viis ta otse põhivaenlase ehk Ameerika Ühendriikide südamesse – too hiiglaslik ja segadusseajav riik, mis suutis toota nii relvi kui võid (ning ka Rita Hayworthi), ilma et kellegi kindel käsi selle majandust juhiks.

Fisheri põhiülesandeks oli uuesti üles ehitada Nõukogude spioonivõrk Ameerikas. Kui ta edu saavutab, hakkab Los Alamosest ja Tennessee osariigis asuvast Oak Ridge’i ülisalajasest tuumakütuse rikastamise laboratooriumist taas andmeid voolama. Stalini teadlased saavad aatomituuma lõhustamisega hakkama ning lähevad Läänest mööda nii tuumalõhustamise rakendamise kui vesinikupommide ehitamise vallas. Berliin, Washington ja London värisevad, ilma et kostuks ühtki lasku. Vähemalt nõnda unistati, ning kuni Fisher viibis turvaliselt KGB väljaõppelaagris Moskva-lähedastes metsades, polnud sedalaadi fantaseerimises midagi ohtlikku.

Fisheri ülemused valisid ta välja tema tausta ja isikuomaduste pärast. Nende arvates oli tegu vankumatult lojaalse ja distsiplineeritud mehega. Ta oli haritud, kuid mitte üleharitud. Sõjas näitas ta väärtuslikke ametioskusi ning ilmutas rindel julgust tule all. Ta oli geenius raadio vallas ning suutis samas üliedukalt tähelepandamatuks jääda.

Ta oli hoopis erinev KGB tuntuimatest briti värvatutest, nõndanimetatud Cambridge’i Viisikust, keda ta põlgas. Kim Philby, Donald Maclean, Guy Burgess, John Cairncross ja Anthony Blunt olid inglise klassiühiskonna hellitatud võsud. Fisheril polnud sünnipäraseid privileege ette näidata. Ta pidas end Nõukogude patrioodiks ning nägi eelnimetatutes vaid isamaa reetureid. Nad olid halva kuulsusega eluvennad. Tema oli askeet. Nemad olid diletandid. Tema oli sündinud bolševik – kuid ühtlasi külgetõmbavalt inimlik. „Temas oli midagi – kui tohib nii öelda – armastusväärset.” See hinnang pärineb mehelt, keda Fisher oma tegeliku identiteedi koha pealt kõige põhjalikumalt haneks tõmbas – New Yorgi kunstnikult Burton Silvermanilt.

Fisher oli kõhn mees, kaval nagu nirk ning erakordse vaimutugevusega, mis teda tundvates inimestes veel tänapäevalgi imetlust tekitab. Ta vahetas oma karjääri vältel pidevalt identiteete, kuid ei unustanud kunagi enda oma. Ta võis tundide kaupa vestelda muusikateooriast või matemaatikast, olles mõlemas valdkonnas iseõppija. Ta suutis hingestatult mängida klassikalisel kitarril ning oli ka korralikul tasemel maalija, kelle töid tahtis Robert Kennedy hiljem Valgesse Majja üles riputada.

Ta sündis Põhja-Inglismaal Newcastle-upon-Tyne’is 1903. aastal sakslaste perekonnas. Kaheksateist aasta vanuselt kolis ta koos nendega Nõukogude Liitu. Need lihtsad eluloolised faktid tähendasid ühtlasi, et ta kõneles emakeelena vabalt neid kolme keelt, mida tema ajastu salaagent kõige rohkem vajas. Oma ameti päris ta isalt: Heinrich Fisher oli juba pühendunud revolutsionäär, kui kohtas 1890. aastatel esmakordselt Leninit. Olles üles kasvanud ülikumõisas Kesk-Venemaal, pöördus ta iseõppija innu ja ülbusega viimaks marksismi. Koos Leniniga õpetasid ja agiteerisid nad Peterburi Tehnoloogiainstituudis, kuni Fisher seenior arreteeriti mässuõhutamise eest ning saadeti 1896. aastal Arhangelskisse asumisele. Kuna ta oli rahvuselt sakslane, ootas teda seejärel ees maalt väljasaatmine ja kohustuslik teenistus Saksa armees. Inglismaa pakkus talle varjupaika. Heinrich seilas koos oma noore naisega Newcastle-upon-Tyne’i, kus neile sündis kaks poega. Esimene sai isa järgi nimeks Henry. Teise nimeks sai William, kuid nad kutsusid teda Willieks.

Kui Venemaa 1905. aasta revolutsioon läbi kukkus, hakkas Willie isa tegelema relvade vahendamisega, et aidata kunagisele kodumaale jäänud proletariaati. (Üks saadetis, mis avastati enne Baltikumi poole teeleminekut, sisaldas üle miljoni padruni, muuhulgas selliseid, mis sobisid Mauseri püstolitele, mida kasutati tsaar Nikolai atentaadi puhul.) Peale 1917. aasta edukaks kujunenud revolutsiooni naasid Fisherid Venemaale, et riigile oma teeneid pakkuda.

Willie Fisher oli innuga valmis kaasa aitama Nõukogude utoopia ülesehitamisele ning ka uus riigikord hindas teda. Ta liitus noorkommunistidega ning asus tööle tõlgina. Siis teenis ta kaks aastat Punaarmees raadiooperaatorina. Ta oli piisavalt noor, et erinevate keelte valdamine ja kogemused välisriikides talle karjääris kasuks tuleksid, mitte kahtlustusteks aset ei annaks. Kahekümne nelja aastaselt oli ta üha kasvava Nõukogude luureaparaadi hinnangul värbamiseks valmis. Lisaks abiellus ta ühe Poola krahvi sohitütrega.

Jelena Lebedeva, endine baleriin, kes õppis nüüd Moskva konservatooriumis harfimängijaks, kohtus Fisheriga 1926. aastal ühel peol. Ta tajus mehes seda üksildust ja enesekindlust, mis oli üheaegselt külgetõmbav ja ohtlik ning mis jäi temasse alles kuni Glienicke sillale jõudmiseni. Kui mees talle abieluettepaneku tegi, küsis Jelena: „Aga kas armastad mind?”

„Kuidas ma seda teada võiksin?” vastas too. „Su iseloom on leebe ja soe. Mina olen su vastand, kuid meist võib saada hea paar. Me täiendame teineteist.”

Me täiendame teineteist. Selline rõõmutu tõdemus võis talle salaagendi töös kasuks tulla, kuid tulenes tragöödiast. Mõni nädal peale NSV Liitu naasmist, 1921. aasta suvel, olid Willie ja Henry järelevaatajateks ühe Moskva-lähedase jõe kaldal asuvas lastelaagris. Ootamatu hoovus rebis ühe lapse vee alla. Henry tormas vette ja suutis lapse päästa, kuid uppus ise. William, kes polnud kunagi ujuma õppinud, võis vaid kaldal seistes pealt vaadata. Ta oli lohutamatu.

Jelenas leidis ta viimaks meelerahu ja turvatunde. Naise peresidemete kaudu sai ta esimese töökoha KGB eelkäijaks olnud Ühendatud Riiklikus Politseivalitsuses (OGPU). Nad lahkusid 1931. aastal koos pisitütrega Moskvast mehe esimesele välislähetusele. Sihtkoht: Norra.

Kui Fisherid 1931. aasta septembris üle piiri Soome sisenesid, astusid nad Nõukogude „illegaalide” allilma. See on eksitav termin, sest kõik oma nime väärivad spioonid rikuvad seadust. Kuid Tšekaa ehk algse bolševistliku terroriaparaadi keeles oli sõnal illegaal eriline tähendus. See viitas põrandaaluste revolutsionääride ajale, kui partei rajajad olid rinda pistnud tsaariohrankaga ning töötanud koodnimede all; nii tähistati ka Nõukogude esimest agendipõlvkonda, kes saadeti välismaale revolutsiooni levitama, kui ükski Euroopa riik veel uut mõrvarlikku riigivõimu ei tunnustanud.

Lenin oli Vladimir Uljanovi koodnimi. Jossif Džugašvili oma oli Stalin. Fisheri koodnimeks sai esmalt Frank. Ta ei kandnud seda kaua, kuid luureülemad, kes tema karjääri suunasid, olid illegaalide kultusest haaratud veel ka siis, kui sellest enam erilist kasu ei tõusnud, ning neis püsis veendumus, et Fisher on selle töö jaoks nagu loodud.

Ning mõnes mõttes oligi. Nagu tuumaallveelaev võis temagi sisuliselt määramata ajaks pinna alla jääda. Kuid peitusemäng nõudis nii palju jõudu, et võib kahelda, kas tal jäi veel jaksu vaenlase kohta kasulikke andmeid koguda. „Ta oli hiilgav ja kohusetundlik spioon,” kinnitab veel tänapäevalgi üks pensionile jäänud KGB kindral, kes Fisheri vabastamises keskset rolli mängis. „On ilmselge tõsiasi, et ta juhtis agente, kelle kohta ameeriklased endiselt midagi ei tea.” See pole küll kaugeltki nii ilmselge. Tegelikult puuduvad tõendid, et Fisher värbas kasulikke agente, keda veel identifitseeritud pole, või edastas mingeid olulisi luureandmeid nendelt, kes on paljastatud. Kuid see ei takistanud kummalgi vaenupoolel ühiselt loomast legendi Willie Fisherist – kuigi teise nime all – kui kõige tulemuslikumast Nõukogude spioonist külma sõja ajal.

Oslos kaitses teda tema amet. See oli lihtne ja tähelepandamatu: tema kattelooks oli elektriliste aparaatide importimine, kuid ühtlasi pidi ta rajama raadioreleejaamade võrgu, et Moskva saaks suhelda teiste, Põhja-Euroopasse saadetud spioonidega. Ta veetis kolm aastat kohalike kommunismimeelsete või mitte midagi kahtlustavate klientide keldrites, varjates ja katsetades raadiovarustust. Koos oma noore perega elas ta vaikselt Põhjamere kaldal, kui Tšekaa kodumaal oma poegi õgis.

Stalini terroriaega on paljude kümnendite vältel peetud tema enda isikliku hulluse väljenduseks. Kuid intelligentsi väljarookimisel valitsusaparaadist, mida ta kasutas oma impeeriumi haldamiseks, võib olla ka ratsionaalsem põhjendus – ta ise oli kunagi reetur. Too väide ilmus esmakordselt avalikkuse ette 1990. aastail Stalini venekeelses eluloos, mille autor on Edvard Radžinski. Vassili Mitrohhini kogutud dokumendid Nõukogude välisluure kohta, mis NSV Liidu lagunemisel Venemaalt välja toimetati, sisaldasid tõendeid sellest, et Stalin võis enne 1917. aastat olla tsaariohranka palgaline informaator. See selgitaks vähemalt kuigivõrd ka seda, miks ta oli nõnda paranoiliselt halastamatu kõigi vastu, kes olid ükskõik kui vähesel määral seotud vanade bolševikega.

Tšekistina, kelle isa tundis Leninit, oli Fisheril õnne, et teda peale Moskvasse naasmist keset ööd üles ei aetud, et ta viivitamatult hukkamisele viia. Ta lasti vaid ametist lahti. Isa sõber leidis talle tööotsa lennukitehases, ent varsti muutus kõik, sest Hitler tungis Nõukogude Liitu. Alates hetkest, mil Saksa soomukid Minskisse sisenesid, sai kõige tähtsamaks Nõukogude võimu püsimajäämine ning isiklikud küsimused unustati mõneks ajaks – kuna riigi püsimine sõltus töötavast luureteenistusest. Seega sai Fisher 1941. aasta septembris taas Tšekaa ohvitseriks, mis kandis tol ajal juba nime Siseasjade Rahvakomissariaat ehk NKVD. „Tal oli õnne,” märkis tema venelasest biograaf hiljem. „Venemaal polnud enam senist korda. Saksamaal oleks ta kindlasti maha lastud.”

Sõjas kulges tal kõik suurepäraselt. Temast sai Pavel Sudoplatovi (kes oli aasta varem kavandanud Trotski mõrvamise Mehhikos) eriline soosik ning ta jõudis välja tohutu idarinde eesliinile. 7. novembril 1941. aastal, tol päeval, mis on endiselt kuldsete tähtedega Venemaa ajalukku kirjutatud, leidis ta end Punaselt väljakult keset lumetormi.

Käes oli revolutsiooni aastapäev. Sakslased olid Kremlist päevateekonna kaugusele jõudnud, kuid Stalin kuulutas, et iga-aastane Punaarmee paraad peab toimuma nagu tavaliselt. „Minu paraadipääsmele oli löödud tempel PROHHOD VSIDU, mis tähendas, et mul lubati minna riigijuhtide juurde, kes Lenini mausoleumi peal reas seisid,” meenutas Sudoplatov. Stalini parem käsi Lavrenti Beria, kes seisis nüüd ise Lenini mausoleumile püstitatud laval, oli tal käskinud viivitamatult ette kanda igasugustest sõjalistest arengutest. „Olukord oli kriitiline: sakslaste eelväed paiknesid Moskvast viiekümne kilomeetri kaugusel. Võtsin endaga Punasele väljakule kaasa noore kapteni William Fisheri, kes oli minu osakonnas raadiokommunikatsiooni sektsiooni ülem … Püsisime NKVD peakorteriga ja Moskvat kaitsva brigaadiga otseühenduses. Lumesadu oli nii tihe, et sakslased ei saanud saata lennukeid Punast väljakut pommitama. Ent paraadil osalevatele vägedele oli antud karm käsk: jääda rahulikuks ja säilitada distsipliini, juhtugu mis tahes.”

Kui paraad oli juba lõppemas, tuli kapten Fisherile palve eesliinile täiendusi saata. Ta edastas selle Sudoplatovile, kes saatis selle Stalinile, kes andis siis vahest kõige dramaatilisema sõjaväelise käsu oma karjääri jooksul. Läbi langeva lume marssisid mitu pataljoni otse Punaselt väljakult eesliinile, kus nad sakslaste edasitungi tagasi lüües kuulsust võitsid.

Järgmisel aastal osales Fisher „kõige edukamas raadio teel korraldatud petuoperatsioonis kogu sõja vältel”, nagu Sudoplatov seda kirjeldas. Sellele aitas kaasa kolonelleitnant Heinrich Scherhorn, Saksa suurtükiväeülem, kelle Nõukogude väed Valgevene metsades 1944. aasta suvel sisse piirasid. Nõukogude topeltagent koodnimega Max kandis 19. augustil Saksa luurele ette, et Scherhorn on 2500-mehelisest väest ümber piiratud, kuid endiselt võitlusvõimeline. Tegelikult oli ta juba venelaste vang ning jäi selleks kogu sõja ajaks, kuid sakslaste ülemjuhatus raiskas hinnalisi ressursse tema fiktiivsete sõjajõudude varustamiseks. Üks varustusretk hõlmas kuutkümmet seitset transpordilennukit, kolmeteist kaasaskantavat raadiojaama ning kümmet miljonit rubla sularahas. Osadel lennukitel lubati maanduda ja uuesti õhku tõusta, et pettus saaks jätkuda. Teised lennukid konfiskeeriti ja meeskonnad võeti vangi.

Fisher oli tagasihoidlik mees ega uskunud hilisemas elus kunagi kogu seda kiitust, mida talle avalikkuse ees jagati. Ent kui tema tütar talt küsis, mida ta sõja ajal tegi, võis ta õigustatult väita, et aitas sõda võita. Tema ülemused KGB-s arvasid küll nii. Tema autasuks sai kõige prestiižsem teenistuskoht kogu Nõukogude välisluures − Ameerika.

o

„Pigem hukun kui paljastan endale usaldatud saladusi … Vannun, et iga südamelöögi, iga mööduva päeva kestel teenin parteid, kodumaad ja Nõukogude rahvast.”

William Fisher andis 1948. aasta oktoobri lõpus Lubjankas, NKVD peakorteris pühaliku õhkkonnaga kokkusaamisel oma ülemuste juuresolekul selle illegaalide ametivande. Siis kutsuti ta endise NSV Liidu välisministri Vjatšeslav Molotovi kabinetti. Nad vestlesid Fisheri missioonist ning sõid hiljem tema perekonnaga koos õhtust. Tühipaljale illegaalile ei osutatud just tihti sellist tähelepanu. Juhtugu Ameerikas mis tahes, Venemaal oli ta igatahes kaugele jõudnud.

Kui Stalin välja arvata, kehastas just Molotov kõige selgemini Nõukogude Liidu võimu ja kavalust. Ta oli Hitleriga lõunatanud ning Saksamaa ja NSV Liidu vahel sõlmitud mittekallaletungilepinguga Poola ja Baltimaad endale krabanud, suutnud Hitleri sissetungi järel Nõukogude impeeriumi vastupanule õhutada ning andnud nime kuulsale kokteilile, petrooleumipommile, mida kasutati Nõukogude vägede vastu. Nüüd kuulutas ta William Fisheri oma salarelvaks uues sõjas Ameerika vastu. Vana Heinrich Fisher läinuks uhkusest lõhki.

Õhtusöögi järel naasis Willie naise ja tütrega daatšasse ning jättis nendega hüvasti. Ta näeb neid taas alles seitsme aasta pärast.

Ta sõidutati musta limusiiniga Leningratski jaama ning seal saatis teda teele Viktor Abakumov, SMERSH-i asutaja (see tähendas „surm spioonidele”, tolle venekeelset akronüümi laenas Ian Fleming, kui James Bondi põhirivaalile sobivat nime otsis).2 Fisher läks Varssavisse suunduvale rongile ning sealt järgmisele, mis sõitis Cuxhavenisse. Üksinda ning ilmselt ka üksildust tundes astus ta seal SS Scythia pardale. Tema ehtne Ameerika pass kandis tema enda fotot, kuid nime Andrew Kayotis. Fisher ei kasutanud enam iial oma tegelikku nime.

Tõeline Kayotis, sündinud Leedus ja üles kasvanud Detroitis, suri aasta varem Vilniuses sugulasi külastades. Tema paberid toimetati Moskvasse. Tema elulugu, mis uuriti välja Leedus elusolevatelt sugulastelt, asus nüüd hoolikalt tallel tolle pika ja kõhna reisija peas, kes sõi üksinda lõunalauas ning luges vaikselt tundide kaupa, kui Scythia seilas Le Havre’i kaudu Uude Maailma.

o

Paberi peal olid Fisheri töökohustused kontimurdvad. Lisaks tolle spioonivõrgu elluäratamisele, mis pidi päästma Nõukogude tuumaprogrammi, lasus temal üksinda vastutus kontrollida, kas Põhja-Ameerika manner on kolmandaks maailmasõjaks valmis. „Tema missiooni alla kuulub ligipääsu leidmine sõjalistele ehitistele ning varustus- ja laskemoonaladudele,” kirjutas Sudoplatov, justkui selles kõiges poleks ühe väljaõppinud raadiooperaatori jaoks midagi liialt keerulist. „Me peame teada saama, kui kiiresti jõuaks Ameerika abiväed Euroopasse.” Hiljem kujutasid Sudoplatovi elulookirjutajad Fisheri rolli veelgi suurejoonelisemas võtmes: „Tema juhatas ettevalmistusi läänepoolkera ülevõtmiseks, kui kasvavad pinged Ühendriikide ja NSV Liidu vahel peaksid paisuma uueks maailmasõjaks.”

Tegelik asjade seis oli siiski selline, et Fisher oli läänemaailma saadetud väheste reaalsete eesmärkidega ning ilma tõsiseltvõetavate tähtaegadeta. Tal jäi kümme päeva aega, et sõita bussiga läbi Uus-Inglismaa ja jõuda eelnevalt kokkulepitud kohtumisele New Yorgis. Seal andis Nõukogude kindralkonsulaadi kontaktisik talle tuhat dollarit sularahas ning uue identiteedi Emil Goldfusi nimele. Goldfusina läks ta põranda alla.

Willie Fisher oli selleks ajaks neljakümne viie aastane, õnnelikus abielus ja sügavalt pühendunud kommunist. Ta oli ka üksikum kui kunagi varem ning sai toetuda vaid iseendale, just nagu kosmonaut, kes on kosmosejaamast eemale triivinud. Pole kerge ette kujutada, mis meeleseisundis ta viibis, kui katsus riigis ringi rännates laskemoonaladusid avastada, üritades samal ajal nõukogude inimesele omast karikatuurset ettekujutust Ameerikast kohandada esimeste muljetega tegelikkusest – rikkaimast riigist kogu maailmas, mida sõda ei kahjustanud. Tal oli üksinda rändaja terav silm ning igal poolnäljas nõukogude töölisel hakanuks suu vett jooksma, kui ta sellise ettekujutamatu jõukuse keskel maandunud oleks, kuid ühtlasi võis temas aeglaselt maad võtta vabas riigis varjuma sunnitud spiooni paranoia.

Veel raskem on kindlalt teada, kuhu Fisher läks või mida ta tegi – kuigi kõik näib viitavat sellele, et ta läks sinna, kus paistis päike. California tõmbas teda ligi. Tal oli käsk välja uurida, kas Ühendriigid saadavad endiselt Long Beachi sadamast relvi Chiang Kai-shekile ja tema Hiina rahvuslastele (nad saatsid). Californias leidis Fisher ka aega, et luua tuliuus „informant-agentide” võrgustik, kuhu ta värbas peamiselt Saksamaalt emigreerunud juute, kui Sudoplatovi väiteid uskuda. Nende roll „eriperioodi” (USA – NSV Liidu sõja) korral oleks ühendada jõud illegaalidega ning maskeerida end hooajatöölisteks, kes Kesk-Ameerikast põhja siirdusid, ja koordineeritud sabotaaži teel halvata USA läänerannikul tegutsevate hiiglaslike riigikaitselepinguid täitvate firmade tegevus. Eriperiood jäigi saabumata, seega pole teada, kui suur osa Fisheri ambitsioonikast agendast vastas tõele ning kui suur osa sellest oli vaid kattevari tema väljateenitud puhkusele.

Tagasi New Yorki siirdudes peatus ta ilmselt mõnda aega ka Santa Fes.

Santa Fe savimajadest ääristatud linnaväljak, üks New Mexico osariigi peamisi turistimagneteid, oli lähim paik Los Alamosele, kuhu Nõukogude luureohvitser minna võis, ilma et riskiks kohe FBI huviorbiiti sattuda. Seega oli tore kokkusattumus, et KGB-l leidus seal turvaline peavari, mis oli apteegiks maskeeritud. Jerrod Schecter, endine ajakirja Time Moskva büroojuhataja, kes Hruštšovi autobiograafia 1960. aastatel NSV Liidust välja smugeldas, et see Läänes avaldada, kinnitab, et see kandis silti „Zooki rohupood”. Enam seda sealt ei leia, küll aga eksisteeris sellenimeline asutus 1940. aastatel. Seal asus korralik lõunasöögipuhvet ning on põhjust kahtlustada, et see täitis tõesti Schecteri väidetud otstarvet: Santa Fe oli tähtis peatuspaik tollele NKVD erirühmale, mis 1940. aastal mõrvas Mexico City lähedal asuvas villas Lev Trotski.

Santa Fe oli ühtlasi loogiline paik, kuhu kokku koguda Manhattani projektist varastatud joonised, ning üks Fisheri endine õpilane oli seal veetnud terve aasta, toimetades füüsikutelt saadud saladusi kullerite kätte. Tema nimi oli Kitty Harris. Ta oli USA kommunistliku partei juhi truudusetu abikaasa ja sarmika briti reeturi Donald Macleani endine armuke ning Nõukogude luure värbas ta 1930. aastail. Põhiväljaõppe käigus oli Willie Fisher talle raadio kasutamist õpetanud.

Santa Fe poole viis nõnda palju teid, et kindlasti hüppas ka Fisher sealt korraks läbi, kasvõi lihtsalt uudishimust. Seega on igati tõenäoline, et Stalini välisluureoperatsiooni juht, mees, kellel Molotov käskis Ameerikas kaost külvata, astus millalgi 1949. aasta varakevadel Greyhoundi bussist maha otse New Mexico põhjaosa valgusküllasesse ja kõrbekuiva õhku. Ta eelistas kanda õlgkübarat, et kaitsta oma kiilanevat pealage. Tema Daksi moemajast pärinevad püksid viitasid teatud jõukusele ja stiilitunnetusele. Ta tupsutas pidevalt nina valgete taskurätikutega ning kandis endaga kaasas kohvrit. Küsijatele rääkis ta, et elas Kesk-Lääne kandis ja töötas nii raamatupidaja, inseneri kui fotode viimistlejana, kuid on nüüd „poolenisti pensionil ja poolenisti eraettevõtja”. Ta elas New York Citys.

Sunnitud elama võõrastes riikides ja erinevate identiteetide all, läksid paljud illegaalid peast segaseks, vaenlase poolele üle või mõlemat korraga. Aga mitte Fisher. Üheks põhjuseks oli tema vankumatu ustavus kommunismile. Teiseks põhjuseks oli pühendumus perekonnale: nemad olid KGB-le garantiiks, et ta üle ei hüppa. Kuid tema lojaalsusele võis leiduda veel kolmaski põhjus: iha teha järele nende suurte illegaalide kangelastegusid, kelle jälgedes ta käis. Üheks selliseks oli Arnold Deutsch, Cambridge’i Viisiku värbaja, kes ühtlasi soodustas nende seksuaalseid liialdusi. Deutschi oli sõja ajal premeeritud nõnda, et talle lubati New Yorgis juhtiva illegaali kohta – toda ametit, mis hiljem Fisheri omaks sai –, kuid ta uppus teel sinna, kui tema laeva tabas keset Atlandi ookeani torpeedo. Teine selline oli Aleksandr Orlov ehk Rootslane, koodnimega Schwed. Orlov sai Kremli lemmiklapseks siis, kui ta Hispaania kodusõja ajal Hispaania valitsuse kullavarud Moskvasse saatis. Kuid Stalin sattus raevu, kui ta põgenes Chicagosse ning ähvardas riigijuhi tsaariohranka informaatorina paljastada, kui Orlovi kodumaale mahajäänud perekonnaga peaks midagi halba sündima.

Kui selline julgustükk Fisheris imetlust tekitas, siis välja ta seda ei näidanud. Oma neljakümne kuuendaks sünnipäevaks – 11. juuli 1949. aastal – oli ta New Yorki naasnud, et osaleda veel ühel eelnevalt kokkulepitud kohtumisel, seekord „legaalse” KGB töötajaga Nõukogude kindralkonsulaadist, kes täitis ta rahakoti sularahaga ning viis ta Bear Mountaini rahvusparki jalutama. Mingil hetkel tahtis too ühelt pargivalvurilt kellaaega küsida, kuid Fisher astus vahele ja kõneles ise tema eest, et kontaktisik ei paljastaks oma vene aktsenti.

Kaks spiooni, aga kummalgi polnud käekella.

Mõne aja pärast paluti Fisheril taaselustada vabatahtlike võrgustik, mis oli tegelnud enamiku logistiliste küsimustega tuumasaladuste toimetamisel NSV Liitu. Seda oli lihtsam öelda kui teha. Suurem osa võrgustiku allikatest ei teinud enam nendega koostööd. Peale sõda karmistati Los Alamoses julgeolekut ning Fisher kartis üle kõige vahelejäämist. Ent siiski üritas ta mõningaid samme astuda. Esiteks võttis ta ühendust Lona Coheniga, kes oli kunagi ühe rikka Manhattani perekonna koduabiline, kuid nüüd abielus Morris Coheniga, kes oli samuti KGB kaastööline. Lona ja Willie pidid kohtuma Bronxi loomaaias, kuid teel sinna hakkas naine kahtlustama, et teda jälitatakse. Nii see oligi, kuid jälitajaks oli Willie, kes ametioskusi harjutas. Lona läks tuldud teed tagasi, vahetas metrooliine ning astus vagunitest sisse ja välja, kui uksed sulgumas olid, ent ei suutnud jälitajast vabaneda. Viimaks istusid nad mõlemad linnumaja ette pargipingile maha ja tutvustasid end teineteisele.

Cohenid juhtisid vabatahtlike võrgustikku ja olid ka ise kogenud kullerid. Tegelikult oligi see just Lona, kes peitis 1945. aasta juulis Trinity tuumakatsetusel kasutatud pommi joonise pabertaskurätikute karpi, et seda võimalike läbiotsimiste käigus ei avastataks, kui ta New Yorki tagasi reisib. Nii Fisheril kui Cohenitel leidunuks 1949. aastal märksa rohkem tööd, kui Elizabeth Bentley – Nõukogude spioon, kes oma saladused 1945. aastal FBI-le üle andis – ja J. Edgar Hoover poleks mitme parima Moskva tuumaluureallika suud sulgenud. Ent need allikad polnud siiski tilgatumaks kokku kuivanud.

Varsti peale sõja lõppu oli Niels Bohr, taanlasest geenius, kes esimesena aatomi struktuuri kirjeldas, teatud kartustest hoolimata nõustunud Igor Kurtšatovit abistama stabiilse tuumareaktsiooni saavutamisel. Ka Klaus Fuchs, Saksamaal sündinud füüsik, lekitas endiselt väärtuslikku infot, kuigi nüüd Harwelli uurimislaboratooriumist Londoni lähedal. Ning veel üks Nõukogude salaallikas, George Koval, kes paljastati alles 2007. aastal, toimetas nendeni kriitilise tähtsusega juhendi polooniumsütiku valmistamiseks, milleta plutooniumipõhises pommis ahelreaktsiooni ei teki, nagu Los Alamose meeskond oli kindlaks teinud. Kurtšatov oli juba ammu plutooniumile keskendunud – ta avastas, et isegi kõigist Bulgaaria uraanivarudest ei jätkuks – ning 29. augustil 1949 suutis ta viimaks plutooniumipommi plahvatama panna. Willie Fisheril polnud selles sisuliselt mingit rolli, kuid siiski oli see tema spioonikarjääri kõrghetk.

Tuumaseen, mis tol päeval stepi kohale kerkis, tähistas Ameerika tuumamonopoli lõppu ning Kreml ilmutas harva nähtavat heldust. Lavrenti Beria, kes oli selleks ajaks tõusnud tähtsuselt teiseks meheks NSV Liidus, isiklikul käsul eraldati välismaal tegutsevate ja pommisaladuste vargusega seotud illegaalide lastele automaatselt õppekohad ülikoolides. Fisher ja Cohenid, kes olid õigel ajal enam-vähem õiges kohas olnud, said Punalipu ordenid, mida tavaliselt jagati vaid sõjasangaritele. Kuid Fisheri jaoks sai too pidu otsa enne, kui õieti alatagi jõudis. Ted Hall, üks Lona Coheni parimaid allikaid Los Alamoses, oli Chicagosse kolinud ja spioneerimisest loobunud. „Enam mitte,” teatas ta Fisherile ja Cohenile, kuid need üritasid viimast korda teda ümber veenda. „Aitasin teid sõja ajal, kuid sõda on nüüd läbi.” Klaus Fuchsi isik tehti kindlaks ühe Venona projekti käigus dekrüpteeritud Nõukogude telegrammi kaudu ning ta arreteeriti Londonis 1950. aastal. Ta nimetas oma põhilise kontaktisiku, kes omakorda identifitseeris kaks idealistlikku, kuid edutut kommunistist spiooni − Julius ja Ethel Rosenbergi. Nende üle peeti 1951. aastal kohut, nad mõisteti süüdi ning neile määrati surmanuhtlus. Edutute apellatsioonidega venitati otsuse täidesaatmist veel kaks aastat. Cohenid olid selleks ajaks juba maalt põgenenud. Fisher üritas vahepeal ebaõnnestunult värvata toda noormeest, kelle eest Lona Cohen oli kunagi koduabilisena hoolitsenud. Fisheril oli küll põhjust õnne tänada, et Rosenbergid ei paljastanud midagi sellist, mis võinuks FBI tema jälgedele juhtida, kuid muidu paistis tema uue spioonivõrgu tulevik tumedamast tumedam.

Kuni selle hetkeni, kui New Yorgi Central Parki teeviidale ilmus 1952. aasta oktoobris üks valge knopka.

o

Nõukogude illegaalid kulutasid oma kattelugude kindlustamisele aastaid ja pea sama kaua veel turvaliste ühendusviiside sisseseadmisele. Viiekümnendatel ei tähendanud see 64-bitist digikrüpteerimist. See tähendas pliiatseid ja märkmikke (mis peale üht kirjutuskorda hävitati), seest tühje münte ja polte, mikrofilmide rulle ja tillukesi tükke, peidetud saadetisi ja märke nende leidmiseks. Kui lühilaineraadiod välja arvata, polnud 20. sajandi keskpaiga KGB käsutuses palju sellist sidetehnikat, mida poleks leidunud ka 19. sajandi lõpus.

Ameeriklased käitusid teisiti. Tuumaajastu uue tegelikkusega silmitsi seistes asus CIA uut riistvara välja arendama. Nad esitasid tellimusi erakordsetele masinatele, mille ehitamine ei pruukinud võimalik olla, kuid õnnestumise korral lahendanuks need suuri probleeme. Roosevelt tegi sama aatomipommi puhul. Kennedy teeb seda kuuraketiga. Kas see pole siis ameerikalik viis?

Oli küll, aga kontoribürokraatidele tuli see ikkagi üllatusena.

Don Flickinger, hilisem lennuväekindral, istus 1955. aasta jaanuaris oma kirjutuslaua taga lennuväe uurimis- ja arendusosakonna eluteaduste allosakonnas Baltimore’is, kui tema otsene ülemus ta kiiremas korras enda juurde kutsus. Flickingerile anti teada, et lennuväeminister tahab teda näha „nii kähku kui võimalik”. Ta ütles, et võib juba järgmisel päeval Washingtoni sõita. Ülemus teatas, et see ei sobi: ta peab seal olema juba ühe tunni pärast. Auto juba ootas.

Sõit läks kähku. Pentagoni saabudes viidi Flickinger kohemaid ministri juurde ning talle teatati saladuskatte all, et läänerannikul ehitatakse kibekiirelt uut kõrge lennulaega luurelennukit.

Minister uuris Flickingerilt rõhuülikondade kohta. Kas need, mida lennuvägi kasutab rakettlennukites, suudaks pilooti elus hoida ka siis, kui kokpitis kaob rõhk kahekümne ühe kilomeetri kõrgusel? Flickinger leidis, et suudaks küll, kui piloot laskub kiiresti umbes kolme kilomeetri lähedale.

„Oletame, et piloot ei saa missiooni jaoks kindlaksmääratud lennukõrguselt ehk kahekümne ühelt kilomeetrilt allapoole laskuda,” teatas minister.

„Miks mitte?” uuris Flickinger.

„Sest tema all ei laiu sõbralik territoorium, vaid hoopis täiesti keelatud ala,” ütles minister.

„Miks see ala piloodi jaoks keelatud on?”

„Sest tema all on Nõukogude Liit.”

See asetas probleemi ja kogu kohtumise hoopis uude valgusesse. Flickinger selgitas, et parimad saadaolevad rõhuülikonnad on mõeldud vaid piloodi elushoidmiseks hädalaskumise korral. Kui laskuda ei saa, siis on nii lennuki kui piloodiga lõpp. Kuid just see on asi, mida ei saa mitte mingil juhul lubada, märkis minister. Kui kaua võtaks aega, et välja töötada parem rõhuülikond? Kolm kuni viis aastat, pakkus Flickinger, kui selleks eraldatakse piisavalt raha. Minister tõusis, tegi kirjutuslaua ümber ringi ja teatas, et talle pole kolme aastat antud. Aega on vaid kümme kuud.

o

Mees, kes Central Parki teeviidale knopka jättis, väitis end olevat endine sepp Lapimaalt. Oli tõsi, et ta kunagi Lapimaal elas ning mõnda aega ka sepana töötas, kuid FBI (ja Willie Fisheri) jaoks olnuks kasulikum teada, et ta on ka naisepeksja, alkohoolik ning vahest ka kõige viletsam spioon kogu KGB ajaloos. Ent just see mees näitas Willie Fisherit viimaks kõige paremas valguses. Tema nimi oli Reino Häyhänen3 ning ta oli just Queen Mary pardalt maale astunud.

Häyhänen oli 1952. aastal kolmkümmend kaks, kuid elu parimad aastad olid tal juba seljataha jäänud. Jääb mõistatuseks, miks selline läbikukkuja sai endale keskse rolli tuumasaladuste kogumises ja USA rahvusliku julgeoleku õõnestamises. Mõningaid seletusi leidub, kuid ühestki ei piisa. Tema vanemad olid Nõukogude kodanikud, ent rahvuselt soomlased, seega kõneles ta soome keelt ja suutis hiljem esineda soome päritolu ameeriklasena. Ta oli koolipoisina usin õppur, saades koha Leningradi Pedagoogika-instituudis, kust ta viimaks jõudis välja NKVD alamatele ametipostidele, kui stalinliku terroriajastu repressioonid tegid puhastustööd kõrgemate ametikandjate seas. Ent vahest oli kõige tähtsam see, et juhtumisi tundis ta KGB illegaalide direktoraadi uut juhti Aleksandr Korotkinit. Too mees, kel jätkus küll ambitsioonikust, ent mitte otsustusvõimet, oli ise bürokraatiaredelil kerkinud nende kahe sõjaeelse aasta jooksul, mil ta juhtis Pariisi trotskistide mõrvamist, olles ühtlasi repressioonide ajal katkestanud igasuguse läbikäimise oma juudi soost naise ja nende ühiste lastega.