Читать книгу Spioonide sild - Giles Whittell - Страница 5

Kiireloomulisi sõjalisi heidutusmeetodeid ei leiutatud Saddam Husseini jaoks. Need leiutati juba Jossif Stalinit silmas pidades ning tõid tollalgi tulemusi.

USA mereväe tuukrid toimetasid 24. juulil 1946. aastal, kui enamik NSV Liidu elanikest alles magas, ühe raske teraskonteineri selle viimsele puhkepaigale Bikini laguuni selgetes vetes ligi 4000 kilomeetrit Honolulust lääne pool. Nad kinnitasid selle kaablitega kolmekümne meetri sügavusele, otse ankurdatud amfiibse ründelaeva LSM-60 alla. Konteiner oli valmistatud lammutamisele saadetud allveelaeva USS Salmon tornist ning selles asus plutooniumipomm, mis oli täpne koopia tollest, mis aasta varem tappis Nagasakis kaheksakümmend tuhat inimest. Tuukrid jäid laguunist väljaspool asetseva toetuslaeva pardale ning sõid õhtueineks lihapraadi koos kõigi lisanditega.

LSM-60 ümber asus pommi sihtmärk, mis heitis kuuvalguses tohutuid süngeid varje: flotill, mis koosnes kaheksakümne viiest laevast, kõik varustusest ja meeskonnast tühjendatud, ainsaks ülesandeks põhja minna. Üks pommile kõige lähemal asuvaid oli USS Arkansas, 27 000-tonnine lahingulaev, mis enne I maailmasõda president Tafti Panamasse viis ning II maailmasõjas Cherbourgi ja Iwo Jimat pommitas. Teenistusaja vältel oli lahingulaeva ainsaks sobivaks põhjaminekuviisiks teha seda kahurileekide saatel, kuid tuumaajastu muutis arusaamu. Selgus, et aatomipommi abil võib ka lahingulaev sama kergesti põhja minna nagu mängulaev vannis. Laeva vöör surutakse alla ja see tabab merepõhja jõuga, mis kogu pealisehituse maha põrutab, nagu polekski seda külge needitud.

Veidi peale 25. juuli hommikusööki pildistati Arkansast iga nurga alt, kui teraskonteineris pomm sellest 155 meetri kaugusel plahvatama pandi. Kaamerad, mis asusid B-29 pommituslennuki pardal seitsme ja poole kilomeetri kõrgusel ja laguuni keskmest veidi lõunas, jäädvustasid vaatepildi, kus ookeanist kerkis esile tohutu veeketas, mis hetkega valgeks muutus. See oli Arkansase all olnud vesi, mis aurustus.

Plahvatuse tekitatud lööklaine lükkas laeva külili ja rebis sõukruvid maha. Kahe tuhande meetri kõrgune aurust ja veest koosnev sammas, mis tekkis umbes kahe ja poole sekundiga, tõstis laeva seejärel vertikaalasendisse, nii et kaks kolmandikku kere pikkusest oli näha 16 kilomeetri kaugusele, kuigi suurima inimtekkelise vesipüksi kõrval paistis see ikkagi tilluke. Seal laguunis lebab see seniajani, põhi taeva poole.

Arkansas oli üks kümnest laevast, mis „Bakeri paugu” järel kohe põhja läks. See oli teine neist kahest suurustlevast tuumakatsetusest, mis korraldati Bikini laguunis, kui maailm üritas end kohandada imelise uue tehnoloogiaga (ning julge rannapesumoega, mis sellest inspiratsiooni sai; esimesed bikiinid, mida samal kuul Pariisis esitleti, said nimeks l’atome, järgmist väljalaset, mis tuharadki paljastas, nimetas üks moekriitik selleks, mis tuumaplahvatuse üleelanule selga jääb, kui tulekera taanduma hakkab).

USA sõjaväelaste osalus neis katsetustes oli vabatahtlik, kuid kandidaate leidus piisavalt. Kolmkümmend seitse tuhat meest, kes lühikeste varrukatega särke ja päikeseprille kandsid, pikendasid oma teenistusaega aasta võrra, et katsetusi ette valmistada ning oma silmaga näha Jaapani põlvili surunud relva jõudu.

Pat Bradley viibis filmikaameraga Bikini atollil puu otsas, et jäädvustada plahvatust ja selle tekitatud tsunamit – üksainus ligi kolmekümne meetri kõrgune hiidlaine, mis kaotas oma jõu enne randa rullumist, millele järgnes veel kolm väiksemat lainet. „Võttis mõni minut aega, enne kui esimene laine atollini jõudis,” meenutas ta. „Teine tuli juba kõrgemana ja kolmas kattis saare tervenisti pooleteise kuni kahe meetri kõrguselt.”

Seal viibis ka kõhn ja mõtlik lennuväekapten Stan Beerli. Ta elas sõja üle Itaalia kohal B-17 pommituslennukite pardal ning elab üle ka külma sõja, kandes siis CIA tumedast ülikonnast koosnevat ametiriietust. Tema ülesandeks saab Gary Powersi ja U-2 ümber saladuskatet säilitada, kuid praegu oli külm sõda veel puhas vaatemäng.

Bikini atollil olid teretulnud nii kodu- kui välismaised ajakirjanikud. Bakeri pauku nägi 131 reporterit, kelle seas viibis ka arvukalt NSV Liidu esindajaid. Warner Brothersi filmistuudio abiga tõi Pentagon linale plahvatusest tehtud propagandafilmi nende jaoks, kes sellest ilma jäid, ning admiral William Blandy alias Spike, kes kogu operatsiooni juhtis, poseeris seal oma abikaasaga ning lõikas lahti tuumaseenekujulise tordi.

Blandy üritas enne plahvatust avalikkuse muresid hajutada ja andis teada, et ta pole mingi „aatomi-playboy” ning pomm „ei löö merepõhja auku, kust kogu vesi minema voolaks”. See oli tõsi, kuid pomm võis siiski tublisti kahju teha. Ajakiri Life avaldas 1947. aasta suvel pika artikli, mis põhines Bakeri pommi põhjustatud tugeva radioaktiivse kiirgussaaste ametlikel uuringutel. Seal jõuti järeldusele, et kui säärane pomm plahvataks Manhattani tipus ja lõuna poolt puhuks tugev tuul, siis hukkuks kaks miljonit inimest.

Ameerika oli sõja lõpetanud kahe aatomipommiga ning rahuaega alustati samamoodi. President Trumani sõnum Stalinile poleks saanud selgem olla ka siis, kui ta oleks selle paberile pannud omaenese verega. See oli hoiatus, et ei tasu mõeldagi Euroopas uue sõja alustamisele, lootes Punaarmee vanamoodsale arvulisele ülekaalule. Ning see andis selgema signaali kui ükski mõeldav avalik kõne, et Truman nõustus George Kennani kuulsa „pika telegrammi” keskse sõnumiga, mis USA saatkonnast Moskvas kuus kuud enne katsetusi teele läks: NSV Liidu võimsust tuleb ohjeldada. Nagu Truman ise väljendus: „Kui Stalin koos oma poistega üht sellist ise näeks, siis poleks enam juttugi uue sõja alustamisest.”

Kuid Stalin ei lasknud end niisama lihtsalt kohutada. Ta polnud fašismi alistamiseks ohverdanud kahtkümmet miljonit inimelu vaid selleks, et keegi ütleks talle, kuhu stalinismi puhul piire tõmmata. Kuid siiski seisis ta nüüd probleemi ees.

Bikini katsetuste ajal oli NSV Liit oma esimese tuumapommi lõhkamisest veel kolme aasta ja ühe kuu kaugusel. Juba käisid jõupingutused selle ehitamiseks: Šagani jõe kaldal Ida-Kasahstanis juhtis seda projekti habetunud noor Nõukogude teaduskangelane (ja kapihomo) nimega Igor Kurtšatov. Stalin kuulutas pommi „probleemiks number üks”. Ta oli loonud riikliku erikomitee, mis pidi kindlustama, et selle lahendamisel kulusid kokku ei hoitaks. Terved mäed Bulgaarias said rekvireeritud, varustamaks Kurtšatovit vajaliku uraaniga. Kuid Kurtšatov polnud eriline leiutaja. Ta oli tuumaplagiaator, kes sõltus pea täielikult luureandmetest, mida Los Alamosest edastasid Manhattani projekti juures töötavad vasakpoolsete vaadetega teadlased. Ta kinnitas ka 1943. aasta ettekandes Rahvakomissaride Nõukogule, et need luureandmed on „meie riigi ja teaduse jaoks tohutu, sisuliselt mõõtmatu tähtsusega” – kuid 1946. aastaks oli see andmevoog pea tilgatumaks kokku kuivanud.

Vaid aasta varem jõudsid esimese Los Alamoses katsetatud pommi kaks skeemi Kremlisse juba ligi kaks nädalat enne tegelikku plahvatust. Katsetuse järel saabusid Moskvasse joonised, mis olid detailsemad kui need, mis sisaldusid esimeses USA kongressile esitatud ametlikus ettekandes. Üks toimetati Albuquerquest välja pabertaskurättide karbis. See oli aatomispionaaži kuldajastu. Ent 7. novembril 1945. aastal toimetas Elizabeth Terrill Bentley, 37-aastane Vassari ülikooli vilistlane ja kinnimakstud Nõukogude agent, FBI kätte 107-leheküljelise kirjelduse NSV Liidu luuretegevusest Põhja-Ameerikas. Järgmisel päeval saatis J. Edgar Hoover tema materjali põhjal Valgesse Majja salajase memorandumi. Tulemuseks olid vaid mõned arreteerimised, kuna tõendusmaterjali polnud piisavalt, ent Bentley ülehüppamine sundis Moskvat sulgema enamiku sidekanalitest, mille kaudu tuumasaladusi Kurtšatovini toimetati.

Oli teisigi põhjuseid, miks Nõukogude spioonitegevus Ühendriikide territooriumil vaibuma hakkas. Sõja võitmine eemaldas peamise põhjuse, miks Los Alamose teadlased pidanuks jooniseid oma endiste liitlastega jagama – natsismi alistamine. Ning USA sõjavägi õppis viimaks Nõukogude krüpteeritud teateid lahti murdma (projekt koodnimega Venona), mille abil kinnitati ühtlasi suurt osa Bentley väidetest.

Kurtšatov jäi seega ilma aatomituuma lõhustamise tegelike pioneeride elutähtsast luureinfost ega suutnud pommi lõpuni ehitada. Ilma pommita peab Nõukogude impeerium aga parimal juhul rahulduma vaid oma lõputute piiride kaitsmisega. Kui vesi Bikini laguunis taeva poole lendas, näis rahvusvahelise kommunismi tulevik üsna süngena. Ent Lubjanka – KGB peakorteri ja revolutsiooni tegeliku masinaruumi – sügavikest paistis uus lootuskiir.