Читать книгу Paha paik - Gillian Flynn - Страница 6

Minus pesitseb kurjus, see on päriselt mu sees nagu siseorgan. Lõikaks keegi mu kõhu lahti, libiseks kurjus sealt välja nagu tume lihakäntsakas ja plärtsataks põrandale, nii et selle peal saaks trampida. Tekkinud Dayde verest. Selle verega on midagi valesti. Ma pole kunagi olnud hea väike tüdruk ja pärast mõrvu läks asi ainult hullemaks. Väike orvuke Libby oli kasvueas sünge ja selgrootu, solgutatud ühe kauge sugulase juurest teise juurde – nõbude nõbud ja vanatädid ja sõprade sõbrad –, topitud haagiselamusse või kõdunevasse rantšosse kõikmõeldavates Kansase kolgastes. Kooliriieteks surnud õest järele jäänud kaltsud: tema pluusid sinepikollaste rantidega kaenla all. Kottis tagumikuga püksid, koomiliselt lotendavad, mis püsisid üleval ainult tänu narmendavale vööle, pannal kinni kõige lähemas augus. Klassipiltide peal olid mul juuksed alati segamini – juuksenõelad rippumas salkude küljes nagu takkude kohal hõljuv praht – ja silmad alati kottis nagu üürikorteri joodikust perenaisel. Heal juhul huuled tõrksalt kõverdatud, vaevumärgatavalt, naeratuse asemel. Heal juhul.

Ma polnud kunagi armas laps ja minust sai kõike muud kui armas täiskasvanu. Joonistaks keegi pildi mu hingest, oleks tulemus mingi kihvadega soperdis.

Märtsikuu oli troostitu ja läbi ligunenud, mina lamasin voodis ja kujutasin ette, kuidas ma endale otsa peale teen – lihtsalt selline hobi. Loiud pärastlõunased unelemised: vintpüss, suu lahti, kõmakas, pea lendab kuklasse, hooga ette ja uuesti taha, veri tapeedi peal laiali. Pritsmed, lärakad. „Kas ta soovis kirstumatust või kremeerimist?” küsivad inimesed üksteiselt. „Kes peaksid tulema matustele?” Ja mitte keegi ei oska vastata. Inimesed, olgu nad kes tahes, ainult kinnitaksid pilgu kellegi teise kingadele või õlale ja laseksid vaikusel võimust võtta, kuni keegi paneks kohvi keema, reipalt ja kõva kolinaga. Ootamatu surmajuhtumi puhul aitab just kohv hädast välja. Lükkasin jala teki alt välja, kuid ei jaksanud veel talda põrandale toetada. Võib vist öelda, et mul on depressioon. Võib arvata, et mul on olnud depressioon umbes viimased kakskümmend neli aastat. Ma tunnen, et kusagil mu sisemuses, minu lapseliku keha kängu jäänud soppides – peidus maksa taga või põrna külge klammerdunud – on see teine Libby, minu parem mina, kes nõuab, et ma kohe üles tõuseksin, ometi midagi teeksin, kasvaksin juba ükskord suureks, läheksin oma eluga edasi. Aga enamasti saab kurjus temast võitu. Minu vend nottis maha terve meie perekonna, kui ma olin seitsmene. Mu ema, kaks õde, läinud: kuul keresse, kirves ihusse, kael kahekorra. Pärast seda ma ei pidanudki midagi tegema, minult ei oodatud midagi. Kaheksateistkümneaastaselt sain ma oma käsutusse 321 374 dollarit, helde annetuse heatahtlikelt inimestelt, kes olid lugenud lehest mu õnnetu saatuse kohta ja nende põhimõtteliste heategijate südamed olid minu pärast verd tilkunud, nad olid mõttes minuga. Iga kord, kui ma neid väljendeid kuulen, ja neid kuulen ma sageli, näen vaimusilmas mahlakaid südameid, mis on varustatud linnutiibadega, laperdamas mõne mu näruse lapsepõlvekodu akna taga ja mina, veel väike tüdruk, vehin neid endale lähemale, kraban üksteise järel kinni ja pigistan erepunasest südamest rohelisi rahatähti, mis keereldes alla mu peale langevad – oi, aitäh, suur-suur tänu teile! Kuni minu täisealiseks saamiseni seisis mulle annetatud raha rangelt valvatud pangakontol, mis kosus iga kolme-nelja aasta tagant, siis kui jälle mõni ajakiri või uudistekanal mind rahvale meelde tuletas. Väikese Libby Tähtis Päev: Preeria Veresauna Ainsa Ellujäänu Kibemagus Kümnes Sünnipäev. (Mina: juuksed räpakalt rotisabades, seismas tädi Diane’i haagiselamu esisel opossumikusest läbi imbunud murul. Mu selja taga Diane’i jämedad pahkluud nagu jändrikud puutüved, paistmas pildistamise puhul selga tõmmatud seeliku alt kollaseks kõrbenud maa taustal.) Vapper Väike Tüdruk Juba Kuusteist Täis! (Mina: veel väikest kasvu, nägu tordiküünalde kumast õhetamas, särk eest tähelepanu äratavalt pingul – sel aastal kasvasid mulle D-suuruses rinnad –, muidu lapseliku keha puhul nagu halb nali, sellist figuuri kohtab ainult koomiksites, see on jabur, kergelt pornograafiline.)

Olin elanud annetatud rahast rohkem kui kolmteist aastat, aga nüüd oli see peaaegu otsas. Pärastlõunaks oli kokku lepitud kohtumine, kus pidi selguma, kui vähe veel järel on. Mees, kes mu fondi haldas – pilkumatute silmadega punapõskne pankur Jim Jeffreys – viis mu kord aastas kohusetundlikult lõunale, et ennast „mu käekäiguga kursis hoida”. Me einestasime alati mitte rohkem kui kahekümne dollari eest ja vestlesime minust – ta ju tundis mind sellest peale, kui ma olin alles pisike plikatirts, hih-hih. Mina seevastu ei teadnud üldse midagi Jim Jeffreysi nimelisest mehest ega tahtnudki teada, sest lähenesin meie kokkusaamistele alati lapse seisukohast: ole viisakas, aga ainult niipalju, et mitte olla viisakusetu, siis saad tüütu kohustuse kerge vaevaga kaelast ära. Napisõnalised vastused, tülpinud ohked. (Midagi ma siiski arvasin Jim Jeffreysi kohta teadvat: ta oli tõenäoliselt kristlane – lõputult kannatlik ja lootusrikas nagu inimene, kes arvab, et Kristus peab teda kogu aeg silmas.) Järgmise korralise kokkusaamiseni oli oma kaheksaüheksa kuud, aga Jim Jeffreys ei jätnud mind rahule, muudkui luges mu telefonivastajasse tõsise, summutatud häälega teateid: ta oli teinud kõik, mis tema võimuses, et „fondi eluiga pikendada”, aga nüüd oli viimane aeg hakata mõtlema „järgmistele sammudele”.

Ja jälle see minus pesitsev kurjus: mulle meenus kohe too teine väike tüdruk, Jamie Mis-ta-nimi-oligi, kes samal 1985. aastal oma perekonna kaotas. Tal kõrbes veel pool nägu ära, kui tema isa süütas tulekahju, milles hukkusid kõik ülejäänud pereliikmed. Iga kord, kui ma automaadist raha võtan, mõtlen Jamie peale, kuidas ta minu märtriaurast pool endale napsas, sest ilma selleta oleksin mina kaks korda rohkem raha saanud. See Jamie Mis-ta-nimi-oligi käib nüüd minu nodiga mööda poode, ostab endale kalleid käekotte ja ehteid ja kaubamajade õliseid meigitooteid, et määrida nendega oma ebaloomulikult läikivat armistunud nägu. Muidugi on hirmus niimoodi mõelda. Ma vähemalt tean seda.

Viimaks, viimaks, viimaks vinnasin ennast teatraalse ohkega voodist välja ja lontsisin maja tänavapoolsesse ossa. Ma üürin üht telliskivihütti, mis kükitab teiste samasuguste keskel järsaku veerel vaatega Kansas City kunagistele tapamaja karjatarandikele. Jutt käib Missouri Kansas Cityst, mitte sellest Kansas Cityst, mis asub Kansases. Vahe on suur. Minu linnaosal pole isegi nime, see on nii ebaoluline. Selle kohta öeldakse „seal kusagil kaugel”. Veider ärapõlatud asum, ohtralt tupikuid ja koerakakat. Teistes majades elavad vanad inimesed, nad on elanud seal hoonete valmimisest saadik. Need vanad inimesed, hallid ja lotendavad, istuvad igal kellaajal oma putukavõrguga kaetud akende taga ja vahivad välja. Mõnikord kõnnivad autoni, vaevaliselt jalga jala ette tõstes, nagu vanuritel kombeks, ja mina mõtlen siis süüdlaslikult, et oleksin vist pidanud oma abi pakkuma. Aga see neile küll ei meeldiks. Nad pole sõbralikud vanad inimesed, nad on kriipsuks surutud huultega kibestunud vanad inimesed, kellele üldse ei meeldi mõte, et mina olen nende naaber – mingi uustulnuk. Kogu naabruskond ümiseb üksmeelset hukkamõistu. Pahameele tekitatud undamist täiendab mu ülejärgmise naabri kondine punane koer, kes haugub päevad läbi ja ulub ööd otsa, sa juba peaaegu ei märka enam seda lärmi, kuni see järsku lakkab, et hetke pärast uuesti alata, ja siis sa alles taipad, et see on sind kogu aeg hulluks ajanud. Ainsa rõõmsameelse heli meie kandis, mudilaste hommikuse vadistamise, magan ma harilikult maha. Terve kamp ümarate nägudega kihiliselt riides jõnglasi suundub mingisse lasteaeda, mis asub selles tänavate sasipuntras minust veel tagapool, ja lapsed hoiavad kinni pikast köiest, mida veab enda järel keegi täiskasvanu. Igal hommikul marsivad nad mu majast mööda nagu kari pingviine, aga ma pole veel kordagi näinud neid tagasi tulemas. Niipalju kui mina tean, teevad nad maakerale tiiru peale ja naasevad täpselt õigeks ajaks, et hommikul jälle mu aknast mööda minna. Neist midagi teadmata olen ma jõudnud neisse kiinduda. Kolm tüdrukut ja üks poiss, kõigil neljal nõrkus erepunaste jakkide vastu – ja kui ma neid ei näe, kui olen sisse maganud, on mul meel must. Mustem. Seda väljendit kasutaks mu ema, ta väldiks midagi nii dramaatilist nagu depressioon. Mul on kahekümne neljandat aastat järjest meel must.

Panen kokkusaamisele minekuks selga seeliku ja pluusi ja tunnen ennast nagu päkapikk – täiskasvanulikud, suure tüdruku riided pole mulle kunagi päris parajad. Mul on pikkust meeter viiskümmend, täpsemalt öeldes meeter nelikümmend seitse, aga ma ümardan. Eks kaevake kohtusse. Olen kolmkümmend üks aastat vana ja ikka kipuvad inimesed mind kõnetama laulval toonil, justkui sooviksid mulle plastiliini kinkida.

Laskusin alla mööda majaesist umbrohtu kasvanud nõlvakut, saadetud naabrite punase koera kohusetundlikust klähvimisest. Kõnniteel mu auto lähedal lebavad kahe linnupoja purustatud skeletid, laiaks litsutud nokad ja tiivad annavad neile roomaja välimuse. Nad on vedelenud seal juba aasta otsa. Ma ei suuda hoiduda neid silmitsemast iga kord, kui autosse istun. Oleks vaja üht korralikku üleujutust, mis laibad minema uhuks.

Üle tee ühe maja ees ajasid juttu kaks vana naist ja mina tajusin selgelt, kuidas nad keelduvad mind märkamast. Ma ei tea siin mitte kellegi nime. Peaks mõni neist ära surema, ei saaks ma isegi mitte öelda: „Vaene vanaproua Zalinsky on surnud.” Peaksin piirduma tõdemusega: „See vastik vanamoor seal teispool tänavat pani kõrvad pea alla.”

Tunne nagu lapskummitusel, ronisin oma anonüümsesse keskmise suurusega autosse, mis on peaaegu tervenisti plastmassist. Ootan kogu aeg, millal tuleb keegi automüüjatest mu kahtluste kinnituseks mulle üles tunnistama: „See oli nali. See auto pole tegelikult mõeldud sõitmiseks. Me mängisime sulle vingerpussi.” Sõitsin oma mänguautoga kümme minutit kesklinna suunas, et saada kokku Jim Jeffreysiga, ja olin grillrestorani parkimisplatsile keerates juba kakskümmend minutit hiljaks jäänud, teades hästi, et advokaat ainult naeratab lahkelt ega tee mulle etteheiteid.

Oleksin pidanud kohale jõudes talle mobiili pealt helistama, et ta teaks välja karata ja tulla mind ukseni saatma. Restorani – lahmakat vana kooli lihasööjate paradiisi – ümbritsevad mahajäetud hooned, mis talle muret teevad: tühjaks kaabitud ruumides võivad ju alaliselt varitseda vägistajate kambad, kes ainult ootavad minu saabumist. Jim Jeffreys ei kavatse ometi olla See Mees, Kes Ei Osanud Libby Dayd Ohu Eest Kaitsta. Mitte midagi halba ei tohi juhtuda VAPRA TILLU-KESE DAYga, VAESE VÄIKESE ORVUKESEGA, halearmsa seitsmeaastase suurte siniste silmadega punapeaga, kes ainsana pääses PREERIA VERE-SAUNAST, KANSASE TAPATALGUTEST ja oli SATANISTIDE OHVRIKS LANGENUD FARMIPERE ainus ellujäänu. Minu ema ja kaks vanemat õde – Ben tappis nad. Pääsesin ainult mina – ja andsin venna üles. Mina olin see nunnu lapsuke, tänu kellele mu satanistist vend sai õiglase karistuse. Ma sain kuulsaks. Enquirer paigutas mu pisarais näolapi esikaanele koos selgitava kirjaga: INGLINÄGU. Uurisin tahavaatepeeglist oma endiselt lapselikku nägu. Tedretähnid on heledamaks pleekinud, hambad klambritega sirgeks aetud, aga mul on endiselt nöbinina ja ümmargused silmad nagu kassipojal. Olin hakanud oma juukseid plaatinablondiks värvima ja nüüd olid punased juured jõudnud välja kasvada. See jättis mulje, nagu mu peanahk veritseks, eriti pärastlõunases päikesesäras. See oli võigas. Ma süütasin sigareti. Võin vahepeal mitu kuud mitte suitsetada ja siis äkki tunda teravat tubakanälga. Ma olengi selline: mitte miski ei hakka korralikult külge. „Mine juba, Tilluke Day,” käskisin ennast valjusti. Ma nimetan ennast niimoodi, kui tunnen end näruselt. Ronisin autost välja ja tossasin terve tee restorani ukseni, sigarett paremas käes, et mitte näha oma vasakut, ebardlikku kätt. Oli juba peaaegu õhtu, pilved liikusid aeglaselt üle taevavõlvi nagu laiali pillutatud pühvlikari ja päike oli just nii madalal, et piserdada kõik roosaks. Taamal, jõele lähemal maanteesildade vahel kössitasid kasutuks muutunud viljahoidlad nagu väljasurnud elukad, õhtuhämaruses mustavad ja mõttetud. Kõndisin täitsa üksi üle parkimisplatsi katva klaasikilluvälja. Mulle ei tuldud kallale. Muidugi, kell oli alles veidi üle viie. Jim Jeffreys tegi kõike võimalikult vara nagu usin sipelgas, õhtust söömine kaasa arvatud, ja oli selle üle uhke. Minu sisenedes istus ta baarileti ääres karastusjooki rüübates ja esimene asi, mida ta tegi – täpselt nagu ma arvasin –, oli tirida pintsakutaskust välja mobiil, et põrnitseda seda nagu alatut reeturit. „Kas sa helistasid?” küsis ta kulmu kortsutades.

„Ei, ära unustasin,” luiskasin mina.

Siis ta naeratas. „Ega midagi. Igatahes tore, et sa tulid, kullake. Vaim valmis mu tüütut juttu kuulama?” Ta laksas letile kaks dollarit ja juhatas mu punase nahaga vooderdatud boksi juurde, mille kollane poroloon pragudest välja pressis. Katkiste kohtade teravad servad kriipisid mu jalgu, kui ma istet võtsin. Polstrist paiskus õhku pahvak tubakalehka.

Jim Jeffreys ei tarbinud kunagi minu nähes alkoholi ega küsinud kunagi, mida ma juua tahan, kuid kelneri saabudes tellisin ma endale klaasi punast veini ja jälgisin, kuidas ta püüdis mitte paista üllatunud ega pettunud, vaid olla täpselt selline, nagu Jim Jeffreys peab olema. Millist punast? küsis kelner ja mul polnud halli aimugi – mul lihtsalt ei jää need punaste ja valgete veinide nimed meelde, ma ei tea sedagi, mida etiketil kirjutatust peab veini tellides mainima, ja nii ma lihtsalt vastasin: majaveini. Jeffreys tellis endale prae, mina ahjukartuli kahekordse täidisega ja siis läks kelner ära ja Jim Jeffreys tõi kuuldavale südamliku ohke ja ütles: „No nii, Libby, meie sinuga oleme nüüd uut ajajärku alustamas.”

„Kui palju on veel järel?” küsisin mina ja palusin mõttes: ütle, et kümme tuhat, ütle, et kümme tuhat.

„Kas sa üldse loed minu saadetud aruandeid?”

„Mõnikord loen,” luiskasin jälle. Mulle meeldib kirju saada, kuid mitte neid lugeda; tema aruanded vedelesid tõenäoliselt kusagil mu majas.

„Oled sa kuulanud mu telefoniteateid?”

„Su mobiil vist ei tööta päris hästi. Suur osa läheb kaduma.” Olin kuulanud ainult niipalju, et taibata: mul on vesi ahjus. Enamasti vajutasin lindistuse kinni pärast Jim Jeffreysi esimest lauset, mis oli alati sama: Sinu sõber Jim Jeffreys siinpool, Libby ...

Jim Jeffreys toetas randmed lauale, pani sõrmeotsad kokku ja torutas alumist huult. „Fondis on veel ainult 982 dollarit ja 12 senti. Nagu ma olen varemgi maininud: oleksid sa mingit sorti regulaarse sissetulekuga seda täiendada suutnud, oleks fondist jätkunud kauemaks, aga ...” ta laiutas käsi ja krimpsutas nägu, „läks teisiti.”

„Aga raamat, kas mu raamat siis ...?”

„Mul on kahju, Libby, kuid raamat meid ei aidanud. Olen seda sulle igal aastal seletanud. Pole muidugi sinu süü, aga raamat ... ei. Mitte vähemalgi määral.”

Aastaid tagasi, nähes minu kahekümne viiendas sünnipäevas teenimisvõimalust, tegi eneseabiraamatutele spetsialiseerunud kirjastaja mulle ettepaneku avaldada teos sellest, mismoodi ma „viimaks vabanesin mineviku kohutavast taagast”. Ma polnud küll mitte millestki vabanenud, kuid andsin oma nõusoleku, sest ei pidanud tegema muud, kui ainult vestlema telefoni teel ühe New Jerseys elava naisega, kes tegeliku kirjatöö ära tegi. Raamat ilmus 2002. aasta jõuludeks, kaanel foto minust traagiliselt ebaõnnestunud soenguga. Pealkiri kõlas: „Ellujäänu Uus Elu! Mis Ei Tapa, Teeb Tugevamaks!” Mõned pildid minust lapsena ja mu surnud perekonnast ilmestasid positiivselt meelestatud imalat soigumist kahesajal leheküljel. Mina sain selle eest kaheksa tuhat dollarit ja mõned kutsed katastroofidest eluga pääsenute ühingutelt tulla neile esinema. Ma lendasingi Toledosse kohtuma meestega, kes olid noorelt orvuks jäänud; Tulsasse teismeliste kokkutulekule, keda ühendas see, et isa oli tapnud ema. Kirjutasin oma raamatusse pühendusi lastele, kelle suu seisis püsivalt lahti ja kes esitasid mulle ehmatavaid küsimusi, nagu: kas su ema küpsetas pirukaid? Andsin autogramme hallidele klammerduvatele meestele, kes piilusid mind üle oma kaheosaliste prillide ja hingasid mulle näkku seisnud kohvi järele lehkavaid kõrvetisi. „Homme on uus päev!” kirjutasin mina, või: „Uus päev on uus algus!” Milline vedamine omada perekonnanime, mis tähendab päeva. Inimesed, kes tulid mu raamatuesitlustele, jätsid alati kurnatud ja meeleheitliku mulje, nad seisid minu läheduses väikestes rühmades, mis omavahel eriti ei suhelnud. Neid oli alati vähe. Kui ma viimaks taipasin, et mulle ei maksta nende esinemiste eest, keeldusin rohkem kuhugi minemast. Raamat oli selleks ajaks nagunii pauguga läbi kukkunud. „Minu arust oleks see pidanud rohkem sisse tooma,” pomisesin mina. Ma tõesti soovisin nagu jonni ajav laps, et raamat oleks rohkem raha sisse toonud: et kui ma ikka väga tahan, siis lihtsalt pean oma tahtmist saama. Lihtsalt pean. „Ma mõistan,” ütles Jim Jeffreys, sest pärast kuut aastat polnud tal sel teemal enam midagi lisada. Ta vaatas vaikides, kuidas ma oma veini rüüpan. „Aga samas, Libby, see tähistab ühtlasi uue ja huvitava etapi algust sinu elus. Pean silmas küsimust, kelleks sa tahad saada, kui suureks kasvad?”

Ma sain isegi aru, et see pidi kõlama hoolivalt, kuid minu sisemuses lõi ikkagi kobrutama raev. Ma ei taha üldse kellekski saada – selles, kurat võtaks, konks ongi.

„Nii et rohkem pole midagi järel?”

Jim Jeffreys raputas kurvalt pead ja riputas soola nüüdsama lauda toodud praekäntsakale, mis lekkis Kool-Aidi limonaadi värvi punast verd.

„Aga uued annetused – varsti jõuab kätte kahekümne viies aastapäev.” Tundsin jälle vihasööstu, et ta oli sundinud mind seda välja ütlema. Ben oli alustanud oma tapatööga umbes kell kaks öösel 1985. aasta kolmandal jaanuaril. Selliselt oli dateeritud minu perekonna hukkumine ja siin ma nüüd olin – innukalt aastapäeva ootamas. Milline inimene ütleb midagi sellist? Miks ei oleks võinud veel vähemalt viis tuhat alles olla?

Ta raputas jälle pead. „Enam ei tule midagi, Libby. Sa oled kui vana – kolmkümmend? Naine. Inimeste huvid muutuvad. Nad tahavad abistada teisi väikseid tüdrukuid, mitte enam ...”

„Mitte mind.”

„Karta on.”

„Inimeste huvid muutuvad? Tõsiselt?” Tundsin mahajäetuse sööstu, nii nagu alati lapsepõlves, kui järjekordne tädi või nõbu viis mu veel ühe tädi või nõbu juurde: mul on kõrini, nüüd võtad sina ta mõneks ajaks endale. Ja siis oli too uus tädi või nõbu umbes nädal aega minu vastu tõesti kena, pingutas, et väikese kibestunud minuga kontakti saavutada, kuni ... ausalt öeldes olin ma ise süüdi. Päriselt, ma ei aja siin mingit märtrijuttu. Ma pritsisin ühe nõbu elutoa juukselakki täis ja pistsin põlema. Tädi Diane, mu ametlik eestkostja, mu ema õde, minu kallis, võttis mu enda juurde ja saatis minema ja võttis jälle tagasi oma tosin korda, enne kui tema uks mu selja taga lõplikult kinni langes. Ma tegin sellele naisele väga palju halba.

„Kahjuks kerkib alati esile mõni uus mõrv, Libby,” venitas Jim Jeffreys. „Inimestel on lühike mälu. Sa ju tead, kuidas kõik on nüüd lausa arust ära selle Lisette Stephensi pärast.”

Lisette Stephens oli kena välimusega kahekümne viie aastane brünett, kes läks kaduma teel koju tänupühade puhul korraldatud perekondlikult õhtusöögilt. Kogu Kansas City pühendus suure innuga tema otsimisele – Lisette’i foto naeratas sulle vastu kõigis uudistesaadetes. Veebruari alguses oli tema kadumine saavutanud üleriikliku kõlapinna. Juba kuu aega polnud kellelgi midagi uut teatada. Lisette Stephens oli surnud, nüüdseks olid kõik sellest aru saanud, ainult keegi ei tahtnud esimesena peolt lahkuda. „Siiski,” jätkas Jim Jeffreys, „minu arvates kuuleksid kõik meelsasti, et sul läheb hästi.” „Vaimustav.”

„Kuidas oleks kolledžiga?” Ta järas ägedalt liha.

„Ei.”

„Mis oleks, kui me otsiksime sulle mingit kontoritööd, kusagil arhiivis näiteks?” „Ei.” Ma sulgusin otsustavalt endasse, eirasin toitu, kiirgasin pahurust. Ka see oli mu ema sõna: pahurus. See tähendas musta meeleolu, mis ärritab teisi inimesi. Sellist musta meeleolu, mis mõjub agressiivselt. „Hästi, võta endale nüüd nädal aega järelemõtlemiseks, eks ole?” Ta vohmis prae endale sisse, kahvel liikus energiliselt taldriku ja suu vahet. Jim Jeffreys tahtis juba ära minna. Jim Jeffreys luges oma töö tehtuks.

Ta jättis mulle lahkudes kolm kirja ja naeratuse, mis pidi vist olema optimistlik. Kolm kirja, kõik pealtnäha mõttetu praht. Kunagi oli Jim Jeffreys toonud mulle posti üle ääre ajavates kingakarpides, mis sisaldasid enamasti ümbrikke tšekkidega. Mina andsin siis talle allkirja tšeki talletamiseks ja heategija sai minu kandiliste tähtedega tänukirja. „Aitäh teile annetuse eest. Inimesed nagu teie lubavad mul lootusrikkalt tulevikku vaadata. Siiras teie Libby Day.” Ma tõesti kirjutasin „siiras teie” ja Jim Jeffreys leidis, et mu kirjaviga paneb inimesed heldima. Aga kingakarbitäied annetusi oli minevik ja mulle olid jäänud ainult need kolm kirja lisaks õhtule, millega polnud midagi peale hakata. Sõitsin tagasi koju, mitu autot vilgutas mulle tee peal tulesid, enne kui ma taipasin, et minu omad ei põle. Ida pool sätendas Kansas City siluett nagu mitte eriti kõrge valgustatud mäeahelik, mille vahelt siinseal kerkisid esile raadiomastid. Püüdsin ette kujutada seda, mida ma võiksin raha teenimiseks teha. Asju, mida teevad täiskasvanud. Kujutlesin ennast haiglaõe valge tanuga, termomeeter käes; seejärel sinises hästiistuvas politseinikuvormis, aitamas lapsel üle sõidutee minna; siis veel pärlite ja lillelise põllega, kallile kaasale sooja toitu vaaritamas. Nii alaarenenud sa siis oledki, mõtlesin endamisi. Sinu ettekujutus täiskasvanute maailmast on pärit lasteraamatute piltidelt. Justkui selle tõdemuse kiuste nägin ennast kõige tipuks kriidiga tahvlile A B C kirjutamas, otse loomulikult särasilmsete esimese klassi õpilaste ees.

Püüdsin manada esile midagi realistlikumat, midagi seoses arvutitega. Andmesisestamine – on ikka selline amet? Või näiteks klienditeenindus? Olin kunagi näinud filmi, kus üks naine teenis endale elatist koerte jalutama viimisega, ta kandis kombinesooni või sviitri-kampsunikomplekti, alati lilleke näpus, koerad ilased ja inimsõbralikud. Mina paraku ei salli koeri, ma kardan neid. Lõpuks rändasid mu mõtted farmipidamise juurde, nagu võis arvata. Mu esivanemad olid sada aastat farmerid, mu emani välja, kuni Ben ta ära tappis. Ja farm müüdi maha.

Ega ma nagunii ei oskaks farmi pidada. Mul on sellest ainult mälupilte: Ben müttamas läbi külma kevadise pori, ta vehib vasikaid eest ära; ema karedad käed kaevumas kirsivärvi teradesse, millest võrsub loomade söödavili; Michelle’i ja Debby kilkamine, kui nad küünis heinapallide peal hüppavad. „Torgib!” kaebas Debby alati ja kargas jälle heintesse. Ma ei saa neid mõtteid endale pikalt lubada. Olen kaardistanud need mälestused eriti ohtlikuks alaks, mille nimi on Paha Paik. Jään liiga kauaks kinni hetke, mil mu ema püüdis neetud kohvikeetjat uuesti tööle sundida või Michelle keerutas tantsu, seljas peenvillane öösärk, sokid põlvini tiritud, ja juba libisevad mu mõtted Paha Paiga mülkasse. Erkpunaste helide hüsteerilised lärakad mustas öös. Kirvehoopide pidurdamatu rütmiline langemine, justkui keegi raiuks puid. Vintpüssi kärgatused ahtas esikus. Ema meeleheitlik kriiskamine, ta häälitses nagu pasknäär, kui püüdis ikka veel päästa oma lapsi, endal pool pead sodiks lastud.

Huvitav, millega võiks tegeleda administraatori assistent? mõistatasin.

Keerasin oma maja ette ja astusin kõnniteele, mille betoonplaati oli keegi aastakümneid tagasi kraapinud „Jimmy armastab Tinat”. Mõnikord kerkivad mu silme ette kujutelmad sellest, mis neist kahest hiljem sai. Mees on madalama liiga pesapallur / naine Pittsburghis koduperenaine, võitleb vähiga. Mees on lahutatud tuletõrjuja / naine jurist, kes eelmisel aastal ära uppus. Naine on õpetaja / mehe tappis aneurüsm juba kahekümneselt. Tõhus ajugümnastika, olgugi et veidi võigas. Mul on kombeks vähemalt üks neist surma määrata. Tõstsin pilgu oma üürimajale, uurisin katust, kas see pole mitte viltu vajunud. Isegi kui katus kõige täiega sisse langeks, ei kannaks ma kuigi suurt kahju. Mul pole seal midagi väärtuslikku peale väga vana Buckinimelise kassi, kes mind enam-vähem sallib. Kui ma kõdunevast keskelt lohkus trepist üles astusin, kostis majast tema etteheitvat kräunumist ja ma taipasin järsku, et polnud talle täna veel süüa andnud. Avasin ukse ja raugastunud kass tuli mulle vastu, aeglane ja lopergune nagu tühjaks läinud kummiga autoromu. Kassitoit oli otsas – uue ostmine oli nädal aega tegemist ootavate tööde nimekirjas seisnud – ja nii ma läksin külmkapi juurde, võtsin sealt paar viilu kuivetunud Šveitsi juustu ja andsin need talle. Istusin seejärel oma kolme ümbrikku avama, sõrmedel hapuks läinud piima hais. Ma ei saanudki esimesest kirjast kaugemale.

Kallis Ms Day

Loodan, et saate selle kirja kätte, sest paistab, et teil pole veebisaiti. Ma olen teist lugenud ja teie lugu aastate jooksul tähelepanelikult jälginud ning tahaksin väga teada, kuidas teil läheb ja millega te nüüdsel ajal tegelete. Kas te käite üldse esinemas? Ma kuulun rühma, mis oleks nõus maksma teile 500 dollarit kas või ainult kohaleilmumise eest. Palun võtke minuga ühendust ja ma selgitan meelsasti lähemalt.

Kõike head soovides

Lyle Wirth

PS. See on seaduslik ärialane ettepanek.

Striptiis? Porno? Kunagi, kui ilmus raamat nende fotodega, mis näitasid Väikese Orvukese Suurekskasvamist, oli seal üks pilkupüüdev ülesvõte seitsmeteistkümneaastasest minust, kus mu varaküpsed rinnad ei tahtnud mitte kuidagi valgenahalisele rahvarämpsule tüüpilise topi sisse ära mahtuda. Siis olin ma saanud mitu pakkumist vähetuntud alastipiltide ajakirjadelt, millest ükski ei nimetanud piisavalt suurt summat, et mind seda teenimisvõimalust üldse kaaluma panna. Isegi praeguses olukorras jääb viiesajast väheseks, kui nad tahavad, et ma ennast paljaks koorin. Aga mis siis – ole positiivne, Väike Orvuke! – mis siis, kui pakkumine on aus, kutsujaks järjekordne leinajate ühendus, kes tahavad, et ma lihtsalt kohale tuleksin ja annaksin neile põhjuse nende enda muredest rääkida. Viis sajalist paari tunni kaastunde eest kõlas täitsa vastuvõetavalt.

Kiri oli masinal trükitud, välja arvatud võimuka käekirjaga alumisse serva lisatud telefoninumber. Valisin selle ja lootsin kuulda automaatvastajat. Kuulsin aga hoopis põhjatut vaikust, kui keegi võttis toru, kuid ei öelnud midagi. Tundsin kimbatust, nagu oleksin helistanud inimesele, kes viibib parajasti peol, millest mina ei tohtinud midagi teada.

Kulus kolm sekundit, enne kui meesterahva hääl ütles: „Hallo?”

„Heia. Kas teie olete Lyle Wirth?” Buck tiirles mu jalgade ümber, lootuses toitu juurde saada.

„Kes tahab teada?” Taustal endiselt hääletu tühjus. Nagu istuks mees kuristiku põhjas.

„Mina olen Libby Day. Te kirjutasite mulle.”

„Ohohohoh-hoo, välk ja pauk! Päriselt? Libby Day. Ee, kus te olete? Kas linnas?”

„Millises linnas?”

Mees – või poiss, hääl oli noor – hõikas midagi kellelegi oma selja taga, mu kõrv tabas lausekatke „need ma juba tegin”, ja oigas siis mulle kõrva.

„Te olete Kansas Citys? Te elate ju Kansas Citys, on ju? Libby?”

Kavatsesin juba kõne lõpetada, aga siis hakkas tüüp hüüdma torusse „halloo – halloo”, nagu ma oleksin mingi uimane algklasside õpilane, kes tegeleb tunnis kõrvaliste asjadega, mispeale ma vastasin, et elan jah Kansas Citys ja mida ta minust tahab. Tüüp tõi kuuldavale sellise tähendusrikka naerulagina, millega oleks hea alustada lauset: te nagunii ei usu, aga ...

„Seda et, nagu ma kirjas märkisin, tahaksin rääkida teiega ühest esinemisest. Võib-olla.”

„Millega ma esineksin?”

„No vaadake, ma kuulun ühte erilisse klubisse ... Siin on üks eriline klubi, mis järgmisel nädalal kokku saab ja ma siis ...” „Mis sorti klubi see on?”

„Nojah, see on natuke isemoodi. Rohkem nagu põrandaalune värk ...” Ma ei öelnud midagi, lasksin tal vingerdada. Esialgne bravuur oli lahtunud ja ma tajusin, et tüüp tunneb ennast järsku ebakindlalt. Tore. „Äh, mida põrgut, telefoni teel on võimatu seletada. Kas ma tohin, ee, teile ühe kohvi välja teha?” „Kohvi jaoks on aeg justkui hiline,” ütlesin ja taipasin samas, et vaevalt ta üldse tänast päeva mõtles, pigem mõnd teist päeva sel nädalal, ja siis ma mõtlesin jälle, et kuidas ma need tänase õhtu neli-viis tundi surnuks löön. „Kuidas oleks õllega? Veiniga?” küsis tüüp.

„Millal?”

Paus. „Täna?”

Paus. „Sobib.”

Lyle Wirth nägi välja nagu sarimõrvar. Mis tähendas, et ta tõenäoliselt polnud seda. Kui sa tükeldad lõbutüdrukuid või sööd tänavalapsi, siis sa pigem pingutad, et võimalikult normaalne välja näha. Lyle istus räpase kaardilaua ääres söögisaali keskel Tim Clarki Grillis, rõskes urkas, mis kuulub täika juurde. Aga Tim Clarki Grilli toit oli hakanud kuulsust koguma ja peenem seltskond oli seda just avastamas, nii et vanade vintskete kundede sekka eksis üha rohkem koheva juuksepahmakaga keigareid liibuvates teksades. Lyle ei kuulunud kumbagi kategooriasse: vanust vaevalt üle kahekümne ja hiirekarva krussis juustega, mille taltsutamiseks ta oli juuksegeeli täpselt valedesse kohtadesse hõõrunud, nii et tõrksad tutid läikivate laikude vahelt ikkagi välja turritasid. Ta kandis raamideta prille, taljesse töödeldud Members Only firma tuulepluusi ja teksapükse, mis olid lihtsalt liiga kitsad, selle asemel et olla moekalt liibuvad. Tema nägu oli liiga malbe, et see mehe puhul ilus oleks. Mehe suu ei tohiks meenutada roosinuppu.

Ta tabas mu pilgu, kui ma tema poole kõndisin. Ta ei tundnud mind kohe ära, vaatas hindava pilguga seda võõrast daami. Olin juba peaaegu ta laua juurde jõudnud, kui pirn viimaks põlema süttis: need tedretähnid, see linnupoja kehaehitus ja nöbinina, mis muutus seda nöbimaks, mida pikemalt keegi mulle otsa vahtis.

„Libby!” ütles ta tervituseks, kuid taipas kohe, et see kõlas liiga familiaarselt ja lisas: „Day!” Ta tõusis püsti, tõmbas minu jaoks klapptooli välja, paistis oma rüütellikkust kahetsevat ja võttis kähku jälle istet. „Te olete blond.”

„Just,” ütlesin mina. Ma ei kannata inimesi, kes alustavad vestlust mingi tõdemusega – mida sa oskad selle peale kosta? On täna alles palav. Jah, on küll. Vaatasin ringi lootuses endale jooki tellida. Lopsaka musta lakaga miniseelikus ettekandja seisis samas lähedal, kena tagumik meie poole. Trummeldasin sõrmedega lauaplaati, kuni ta ringi keeras ja näitas meile nägu, mille vanuseks võis vabalt pakkuda seitsekümmend aastat – paks krohvikiht oli kortsude kohal pragunenud, käeseljal vonklesid marmorit meenutavad veenid. Mingid lülid ta luustikus kägisesid kaeblikult, kui ta kummardus võtma mu tellimust, mis tema selgelt väljendatud pahameeleks oli ainult toop vaadiõlut.

„Siin saab tõeliselt head veiseliha rinnatükki,” teatas Lyle. Kuigi ta ise polnud seda tellinud, ainult rüüpas peaaegu tühjaks joodud klaasist midagi piimataolist.

Ma tegelikult eriti ei söö liha, mitte enam pärast seda, kui nägin oma perekonda tükeldatud kujul; püüdsin nüüdki veel kustutada mälust õhtusööki Jim Jeffreysi ja tema läbikasvanud karbonaadiga. Raputasin pead ja jäin ringi vahtima nagu turist, oodates lubatud õlut. Lyle’i küünealused olid mustad, see oli esimene, mis mulle silma hakkas. Eaka ettekandja must parukas oli viltu vajunud, higisele kaelale kleepusid valged karvad. Ta toppis välja libisenud salgu tagasi paruka alla ja haaras soojenduslambi alt säriseva portsu friikartuleid. Kõrvallauas istus paks mees, kes sõi ribiliha ja imetles täikalt ostetud aaret: räiget vana vaasi näkineiu kujutisega. Ta sõrmedest jäid näkineiu rindadele rasvased jäljed.

Ettekandja asetas õlleklaasi sõnagi lausumata täpselt minu nina alla ja lähenes nurrudes vanale mehele, keda ta nimetas „musikeseks”.

„Nii, mis selle klubiga siis on?” tegin jutuotsa lahti.

Lyle’i palged lõid õhetama, põlv vibreeris närviliselt laua all.

„Te ju teate, eks ole, mismoodi mõned mehed koostavad jalgpallitabeleid või koguvad pesapallikaarte?” Noogutasin vastuseks. Ta kätsatas napakalt naerda ja jätkas. „Või kuidas naised loevad oma klatšiajakirju ja teavad absoluutselt kõike mingi näitleja kohta – näiteks, mis ta lapse nimi on ja kus linnas ta üles kasvas.” Noogutasin ettevaatlikult, see oli liigutus, mis mitte millekski ei kohusta. „Noh, meil on ka midagi sellist, ainult meie, eks ole, no me kutsume seda Mõrvaklubiks.” Rüüpasin lonksu õlut, mu ninajuur kattus higipisaratega.

„See pole tegelikult nii ebanormaalne, nagu see kõlab.”

„Kõlab igatahes piisavalt ebanormaalselt.”

„Te ju teate, mismoodi mõned on vaimustatud kõiksugu müsteeriumitest? Või fännavad neid blogisid, mis on pühendatud tõestisündinud kuritegudele? Noh, mõned sellised tüübid on koondunud meie klubisse. Igal liikmel on oma kuritegu, mis teda kõige enam paelub: Laci Peterson, Jeffrey MacDonald, Lizzie Borden ... teie ja teie perekond. Seda et, teie ja teie perekond, te olete meie klubis kõige kuumem teema. Tõega kuum. Isegi JonBenét jääb varju.” Tabanud minu grimassi, lisas ta: „Hirmus tragöödia, see, mis juhtus. Ja teie vend on vangis juba – kas mitte kahekümne viiendat aastat?” „Ärge raisake oma kaastunnet Beni peale. Ta tappis minu perekonna.” „Ahah. No nii.” Lyle lutsutas piimjat jääkuubikut. „Seda et, kas te olete temaga sellest üldse kunagi rääkinud?” Tundsin, kuidas mul okkad püsti tõusevad. Leidub inimesi, kes vannuvad, et Ben pole süüdi. Nad saadavad mulle ajalehest välja lõigatud artikleid Beni kohta, mida ma mitte kunagi ei loe, viskan need minema kohe, kui näen ta pilti – õlgadeni punased juuksed Kristuse soengus, rõhutamas sisemist rahu kiirgavat nägu. Vanust üle neljakümne. Ma pole üldse oma venda vanglas vaatamas käinud, mitte kordagi kõigi nende aastate jooksul. Praegu istub ta kinni väga sobivalt meie kodulinna lähistel – Kansase Kinnakees – sama linna, kus ta oma veretöö toime pani. Aga mina ei kannata nostalgia all.

Enamik Beni fänne on naised. Harali kõrvade ja rotihammastega, keemiliselt lokitatud ja pükskostüümides, range suujoone ja kaelas kõlkuva ristiga. Nad ilmuvad aeg-ajalt mu ukse taha, silmad ebaloomulikult kiiskamas. Teatavad mulle, et ma andsin valetunnistuse. Sest ma olin segaduses, lasksin ennast mõjutada, uskusin teiste valesid, siis kui ma seitsmeaastasena vandusin, et tapja oli mu vend. Sageli nad karjuvad mu peale ja alati pritsivad ohtralt sülge. Mitu neist on mulle isegi vastu kõrvu virutanud. Mis ainult vähendab nende veenmisjõudu: väga lihtne on eirata näost punetavat hüsteerilist naist ja mina otsin alati võimalusi eiramiseks.

Oskaksid need naised mu vastu kenamad olla, oleksid nad ehk mulle isegi mõju avaldanud.

„Ei, ma ei räägi Beniga. Kui see on teie eesmärk, siis ma pole huvitatud.”

„Ei, ei, ei, mitte see. Te lihtsalt tuleksite meie nii-öelda koosolekule ja laseksite endale küsimusi esitada. Kas te tõesti ei mõtle kunagi tolle öö peale?”

Paha Paik.

„Ei, ei mõtle.”

„Võiksite avastada midagi huvitavat. Nimelt mõned fännid ... on nagu eksperdid, teavad rohkemgi kui tookord juhtumiga tegelenud uurijad. Mitte et selles oleks midagi erilist.”

„Te vist mõtlete seltskonda, kes tahab mulle selgeks teha, et Ben pole süüdi.”

„Nojah ... võib-olla. Aga võib-olla hoopis teie veenate nemad ümber.” Tabasin ta olekus mulle ülevalt alla vaatamist. Ta kummardus ette, õlad pinges, erutatud.

„Minu taks on tuhat dollarit.”

„Ma saan pakkude seitsesada.”

Vahtisin jälle ükskõiksel ilmel ringi. Olin tegelikult nõus mis tahes summaga, mida Lyle Wirth sai mulle lubada, sest vastasel juhul oleksin juba õige varsti pidanud hankima endale päris töökoha, milleks ma kindlasti veel valmis polnud. Ma pole inimene, kellega tööandja saaks arvestada viis päeva nädalas. Esmaspäev-teisipäev-kolmapäevneljapäev-reede? Ma isegi ei tõuse voodist viiel järjestikusel päeval; seegi on haruldane, et ma viiel järjestikusel päeval midagi söön. Minna tööle, jääda sinna kaheksaks tunniks – kaheksa igavikulist tundi kodunt eemal olla –, sellest ei tule midagi välja. „Seitsesada, olgu pealegi,” ütlesin.

„Suurepärane. Kusjuures kohale tuleb terve hulk kollektsionääre, nii et võtke kaasa meeneid, eks ole, asju oma lapsepõlvest, mida te olete valmis maha müüma. Üldse ei imestaks, kui teenite niimoodi kuni kaks tuhhi. Eriti kirjadega. Mida isiklikum, seda parem, nagu võite arvata. Kaubaks läheb kõik, mis on ajaliselt mõrvadele võimalikult lähedal. Kolmas jaanuar 1985. aasta.” Ta rääkis, nagu oleks tekst talle ammu pähe kulunud. „Ja kõik, mis on seotud teie emaga. Inimesed on teie emast ... tõsiselt huvitatud.” Inimesed tõesti olid. Nad ei lakanud murdmast pead küsimuse üle: milline võis küll olla see ema, kelle ta oma poeg maha nottis?