Читать книгу Paha paik - Gillian Flynn - Страница 8

Kuuendal õhtul pärast Lyle’iga õlle joomist sõitsin ma järsust nõlvast, mille tipus asub mu kodu, alla ja edasi veel madalamale Kansas City West Bottomsi orgu. Karjakasvatajate ajastul elas see kant oma õitseaega, siis järgnes mitu aastakümmet närbumist. Nüüd polnud seal muud peale kõrgete vaikseks jäänud telliskivihoonete, varustatud ammu tegevuse lõpetanud kompaniide siltidega: Raftery Cold Storage, London Beef, Dannhauser Cattle Trust. Mitu pankroti järel üles ostetud hoonet olid sisustatud lõbustuspargi tondilossideks ja halloween’i hooajal särasid need tuledes – seal said purjus teismelised, kes kaanisid paberkotti peidetud purgiõlut, viienda korruse kõrguselt renni mööda alla lasta ja vampiirilossis seigelda. Kuid märtsi algul valitses seal mahajäetuse meeleolu. Läbi tühjade tänavate sõites märkasin ma aeg-ajalt kedagi mõnest hoonest välja tulemas või sinna sisenemas, ainult võimatu oli ära arvata, mis asju need inimesed ajasid. Missouri jõele lähemal asendus mahajäetus pahaendelise tühjusega, nagu seisaksid seal ainult varemed. Parkinud auto neljakorruselise Tallman Corporationi nime kandva hoone ette, hakkas mul tõsiselt kõhe. See oli üks neid hetki, kui ma mõtlesin, et mul võiks rohkem sõpru olla. Või üldse sõpru. Oleksin saanud kellegi kaasa kutsuda. Või vähemalt oleks mul võinud olla keegi, kes ootaks, et ma temaga ühendust võtaksin. Olingi jätnud koju trepi peale teate sellest, kuhu ma lähen, ja lisanud sellele Lyle’i kirja. Kui ma teadmata kadunuks jään, teab politsei vähemalt, kust alustada. Muidugi, oleks mul sõber, siis tema võib-olla keelitaks mind: ära mitte mõtlegi niimoodi seiklema minna, kullake, nii nagu naised ikka räägivad, hoolitsevalt. Või siis mitte. Mõrvad olid löönud lootusetult segamini mu loomuliku ohutunnetuse. Ma eeldasin alati, et võib juhtuda midagi halba, sest midagi halba oli juba juhtunud. Kuid kas sellisel juhul pole mitte enam-vähem välistatud, et minu, Libby Dayga võiks veel midagi hirmsat juhtuda? Kas ma polnud siis kogu mulle saatusest määratud halba juba kätte saanud? Tõenäosuste statistika kinnitas mulle, et ma olen hävinematu. Ma ei suuda kuidagi otsustada, mida ma siis tegelikult usun, ja kõigun pidevalt kahe äärmuse vahel: ülepingutatud ettevaatusest (magan alati valgustatud toas, ema Colt Peacemaker öökapil) naeruväärse hulljulguseni (sisenen Mõrvaklubi kutsel üksinda mahajäetud hoonesse).

Ma kandsin kobakate kontsadega saapaid, et veidi pikem paista; parem saabas oli mu vigase jala jaoks liiga suur. Oleksin tahtnud kõik oma liigesed lahti haakida, et pinge järele annaks. Ma olin krampis. Tige, hambaid kiristav. Mitte keegi ei peaks nii meeleheitlikult raha vajama. Olin püüdnud selle, mis mul ees seisis, meeldivaks kujutleda ja eelmise päeva sisse mahtus hetki, mil ma nägin ennast õilsas valguses. Neid inimesi huvitab minu perekond; ma olen oma perekonna üle uhke; ma võimaldan rühmal huvilistel heita pilku seikadele, mis muidu oleksid jäänud nende eest varjule. Kui nemad tahavad mulle selle eest maksta, ei ole minul selle vastu midagi, ma ei pea ennast teistest paremaks.

Kuigi tegelikult ma ei olnud oma perekonna üle uhke. Dayd polnud kunagi kellelegi meeldinud. Mu isa Runner Day oli hull joodik ja väikest viisi vägivaldne – väike mees salakavalate rusikatega. Mu ema oli sünnitanud neli last, kelle eest hoolitsemine käis talle üle jõu. Vaesunud farmi lapsed: lehkavad ja manipuleerivad, ükski meie koolipäev ei alanud ilma vajakajäämisteta: hommikusöök söömata, pluus katki kärisenud, nina tatine ja kurk valus. Mina ja mu kaks õde olime vähemalt neljal korral lasteaeda täisid toonud, kuigi me käisime seal vähe aega. Need räpased Dayd.

Ja siin ma nüüd olin, rohkem kui kakskümmend aastat hiljem, ikka veel kuhugi teel, midagi vajamas. Eelkõige raha. Mu teksade tagataskus oli kirjake, mille Michelle oli kirjutanud mulle kuu aega enne mõrvaööd. Ta oli tõmmanud lehe välja oma spiraalköites märkmikust, narmendava osa kääridega hoolsalt ära lõiganud, voltinud selle lõpuks noolekujuliselt kokku. Ta kirjutas sellest, mis tema neljanda klassi mõtteviisile tähtis tundus: ühest oma klassivennast, vastikust õpetajast, koledatest disaineriteksastest, mis keegi ärahellitatud tüdruk oli saanud sünnipäevaks. Igav, mõttetu tekst, mul oli sedasorti materjali mitu kastitäit, tassisin neid endaga kaasas majast majja, kuni praeguseni kunagi avamata. Pidin saama selle eest kakssada dollarit. Tundsin äkilist süüdlaslikku rõõmusööstu, mõeldes sellele, mida kõike ma võiksin veel maha parseldada: teated, ülestähendused, fotod, kogu väärtusetu praht, mille äraviskamiseks ma liiga mannetu olin. Ronisin autost välja, tõmbasin kopsud õhku täis ja painutasin kaela. Õhtu oli külm, kuigi laiguti võis juba kevade lembust aduda. Taevas rippus hiigelsuur kollane kuu nagu Hiina latern. Ronisin määrdunud marmortrepist üles, porised lehed saabaste all krudisemas nagu vanad haiged luud. Kahe poolega uks oli raskest metallist. Ma koputasin, ootasin, koputasin veel kolm korda, seisin kuu halastamatus prožektorivalguses nagu välja vilistatud koomik. Kavatsesin just mobiiliga Lyle’ile helistada, kui uks lahti lendas ja pikka kasvu pikliku näoga tüüp mind hindava pilguga vahtima jäi. „Jah?”

„Ee, kas Lyle Wirth on siin?”

„Miks peaks Lyle Wirth siin olema?” ütles tüüp ilma naeratuseta. Lollitas mind, sest tal oli selleks võimalus avanenud. „No tead, käi persse,” pahvatasin vastuseks ja pöördusin minekule, tundes ennast täieliku idioodina. Jõudsin teha kolm sammu, kui tüüp mind hõikas. „Jeesus, pea kinni, ei maksa kohe ennast sõlme keerata!”

Aga mina olen sünnist saadik sõlmes. Kujutasin elavalt ette, kuidas ma emaüsast välja tulin, vale kujuga väärakas. Ma kaotan kergesti kannatuse. See „käi persse” ei ole mul küll kogu aeg keelel, kuid alati valmis välja kargama. Jäin seisma, teine jalg teisel astmel, endiselt alla minemas.

„Kuule, ma muidugi tunnen Lyle Wirthi, eks ole,” teatas tüüp. „Oled sa külaliste nimekirjas või midagi?” „Pole aimugi. Mu nimi on Libby Day.”

Tal kukkus lõug lahti, ta lükkas lõua lirtsuva heliga kinni ja mõõtis mind samasuguse kahtlustava pilguga nagu Lyle.

„Teie juuksed on blondid.”

Kergitasin talle kulme.

„Astuge sisse, ma juhatan teid alla,” ütles tüüp ust pärani lahti tehes. „Tulge, ma ei hammusta.”

Vähe on neid väljendeid, mis ärritavad mind rohkem kui ega ma ei hammusta. Ainult see ajab mind veel enam närvi, kui mingi purjus, sea näoga isane, kellest ma üritan baaris mööda trügida, mulle järsku põrutab: katsu ikka naeratada, kohe hakkab kergem! Ega ikka ei hakka küll, tolvan.

Läksin uuesti trepist üles, pööritasin ukseavajale silmi, mis kukkus natuke narrilt välja, ja liikusin meelega hästi aeglaselt, et tüüp peaks ust selle vastu nõjatudes pikalt lahti hoidma. Sitapea.

Astusin koopataolisse fuajeesse, mida ääristasid katkised messingist lambid, mis pidid vist jäljendama viljapäid. Ruum oli rohkem kui kaksteist meetrit kõrge. Tuhmunud, pooleldi maha koorunud laemaaling kujutas maapoisse ja maatüdrukuid kõplamas või kaevamas. Üks ilma näota tüdruk oleks nagu hoidnud käes hüppenööri. Või hoopis ussi? Kunagi oli terve läänepoolne lagi sisse langenud, nii et seal, kus maali tammepuu oleks pidanud uhkeldama lopsaka suvise lehestikuga, haigutas sinine öötaevas. Ma nägin kuukuma, kuid mitte kuud ennast. Fuajee oli pime, ilma elektrita, ja siiski märkasin ma nurkades prahihunnikuid. Peolised olid ebaseaduslikud asukad välja ajanud ja põranda harjaga üle käinud, et ruum veidi viisakam välja näeks. Ikkagi haises seal kuse järele. Ühe seina külge oli kleepunud igivana kondoom nagu mingi makaron.

„Teil ei tulnud pähe, et võiks üürida kas või näiteks banketisaali?” pomisesin. Marmorpõrand mu jalge all andis edasi võnkeid. Ilmselt toimus kõik oluline alumisel korrusel.

„Meie klubi ei võeta just igal pool avasüli vastu,” märkis tüüp. Ta nägu oli noor ja priske, rohkete sünnimärkidega. Ühes kõrvas helkis väike roheline kõrvarõngas, mis on minu teada nende tunnus, kes mängivad vangikoobaste ja draakonite mängu. Sellised mehed, kelle lemmikloom on tuhkur ja kes arvavad, et mustkunstnikutrikid on lahedad. „Pealegi on sellel majal teatud ... aura. Üks Tallmanitest laskis 1953. aastal siin endale kuuli pähe.”

„Tore.”

Me seisime teineteist pilguga mõõtes, hämarus mängis ta näol varjudega. Ma ei näinud kusagil märki sellest, et siit pääseb alumisele korrusele. Liftid vasakut kätt polnud kindlasti töökorras, tardunud igaveseks kahe korruse vahele. Kujutasin ette pintsaklipslastest kummitusi, kes seisavad seal sees ja ootavad kannatlikult, millal lift jälle tööle hakkab. „No nii ... kas me liigume siit kuhugi edasi?”

„Ah. Muidugi. Kuulge, tahtsin ainult öelda ... Avaldada kaastunnet. Kindla peale nüüdki veel, nii palju aastaid hiljem ... Mulle lihtsalt ei mahu pähe. See oleks nagu Edgar Allan Poe vaimusünnitis. See, mis juhtus.” „Ma püüan sellele võimalikult vähe mõelda,” andsin oma standardvastuse. Tüüp puhkes naerma. „Siis te olete praegu vales kohas.”

Ta juhatas mu ümber nurga ja edasi läbi kunagiste kabinettide vahelise koridori. Klaasikillud jalge all ragisemas, heitsin möödaminnes pilgu mahajäetud ruumidesse: tühi, tühi, ostukäru, sümmeetriline kakahunnik, kustunud tulease ja viimaks üks kodutu, kes mulle rõõmsalt tervituse hõikas. „Ta nimi on Jimmy,” teatas nolk. „Paistab olevat ohutu, nii et me lubasime tal jääda.” Milline suuremeelsus, mõtlesin, kuid ainult noogutasin Jimmyle. Jõudsime lõpuks raske ukse juurde; selle avanedes paiskus mulle näkku kõva lärm. Keldrikorruselt kostsid orelimuusika ja hevi omavahel võistlevad helid ja üksteisest üle karjuvate inimeste hääled. „Teie järel,” ütles tüüp. Ma ei liikunud paigast. Mulle ei meeldi, kui keegi kõnnib minu taga. „Või ma ise ... nojah, palun siitkaudu.” Kaalusin, kas ma mitte ei peaks nüüd hoopis jalga laskma, aga siis tõstis minus pead kurjus, kui ma kujutasin ette, mismoodi see tüüp, see neetud kelm läheb alla ja räägib oma ogaratele aatekaaslastele: ta lõi verest välja, keeras otsa ringi ja pistis plagama! Mispeale nad kõik hirnuvad naerda ja peavad ennast karmideks kuttideks. Ja siis see tüüp veel lisab: ta on hoopis teistsugune, kui ma arvasin. Ja näitab käega, milline lühike jupats ma olen. Käipersse­käipersse­käipersse, kordasin mõttes nagu mantrat ja järgnesin oma teejuhile.

Laskusime trepist keldrikorrusele ja jõudsime ukse juurde, mis oli täis kleebitud plakateid: Boks 22: Lizzie Borden, kelle kord on? Kollektsionäärid ostavad ja vahetavad meeneid! Boks 28: Karla Brown – päevakorral hambajäljed. Boks 14: Rollimäng – Casey Anthony ülekuulamine! Boks 15: Tomi lahke pakkumine – Jonestowni oma suhkrumagus Fanny Adams!

Järsku jäi mu pilk pidama sinisel plakatil, mille nurka kaunistas viletsa kvaliteediga kopeeritud foto minust endast: Milline päev! Kinnakee, Kansas, verepulm farmis – põhjalik arutelu pluss väga-väga eriline KÜLALINE!!!

Kaalusin jälle jalgalaskmist, kuid uks lendas lahti ja ma leidsin ennast niiskest ilma akendeta keldrist, kus umbes kakssada inimest karjusid üksteisele kõrva, käed kaaslaste õlgadel. Kunagi kooliajal näidati meile dokumentaalfilmi rohutirtsuparve hävitustööst kesklääne põldudel ja nüüd ma nägin seda jälle: mind jõllitasid lugematud pungis silmad, suud jahvatasid, käed vehkisid, küünarnukid püsti. Ruum meenutas laadaplatsi, jagatud boksideks odavate kettidest vaheseintega. Iga boks oli pühendatud mingile teatud mõrvale. Neid paistis olevat neljakümne ringis. Generaator andis hädavaevu voolu pikale rivile paljastele pirnidele, mis siin-seal peade kohal kõikudes inimesi tontliku valgusega üle kallasid, muutes näod surnumaskideks.

Ruumi kaugemas otsas märkas mind Lyle ja hakkas läbi inimmere minu poole loovima, endale õlaga teed tehes, suure kiiruga, külg ees. Mööda minnes semudele kätt pihku surudes. Paistis, et Lyle on selles seltskonnas tähtis nina, sest kõik tahtsid teda puudutada, talle midagi rääkida. Ta kummardus, et keegi saaks talle kõrva sosistada, ja kui ta ennast jälle sirgu ajas, tabas peaga üht elektripirni, mispeale kõik ta ümber naerda hirnusid, nägudel hüplev valgus, mis tõi meelde politseiauto vilkuri. Meeste näod. Noorukite näod. Nende seas vaid mõni üksik naine – neli, niipalju kui mina nägin, kõik prillidega ja inetupoolsed. Ega mehed ka iluga hiilanud. Leidus vuntsidega professoritüüpe; silmapaistmatuid magalatest pärit issisid; ja terve kari kahekümnendates aastates noorukeid kahetsusväärse soengu ja nohikuprillidega, kes kangesti meenutasid Lyle’i ja tüüpi, kes oli mu keldrikorrusele juhatanud. Keskpärane välimus, millest ometi uhkas geniaalsusele viitavat arrogantsust. Nii et seda oleks saanud lausa pudelisse panna. Lyle jõudis viimaks minu juurde, mehed ta selja taga muhelemas, nagu nad peaksid mind tema uueks tüdrukuks. Ta vangutas pead. „Vabandust, Libby. Kenny pidi mu mobiilile helistama, kui te kohale jõuate, et ma saaksin teid isiklikult vastu võtta.” Ta põrnitses üle minu pea Kennyt, too tegi õlakehituse juurde kuuluvat häält ja lahkus. Lyle lükkas mind läbi rahvahulga edasi, sõrm peremehelikult mu õla vastas. Mõned kandsid kostüümi. Mustas kuues ja musta kõrge kübaraga mees pakkus minust mööda trügides mulle kommi ja naeris. Lyle pööritas silmi ja seletas: „Frederick Bakeri hullunud fänn. Viimastel aastatel oleme püüdnud rollimängud välja tõrjuda, aga ... sellel on liiga palju poolehoidjaid.” „Ma isegi ei tea, mida see tähendab,” ütlesin, tundes, et see kõik on minu jaoks liig. Mu ümber rüselesid võõrad küünarnukid ja õlad, mis mind jälle tagasi tõukasid, kui olin veidigi edasi liikunud. „Ausalt, tõsiselt, ma ei mõista, mis kurat siin praegu toimub.” Lyle ohkas kärsitult, vaatas kella. „Kuulge, meie üritus algab alles keskööl. Kas tahate, ma hakkan teile giidiks, annan seletusi?” „Ma tahan oma raha.”

Lyle näris alahuult, tõmbas tagataskust ümbriku ja pistis selle mulle pihku, kummardus samal ajal mu kõrva äärde ja palus, et ma raha alles hiljem üle loeksin. Ümbrik tundus paks ja ma rahunesin pisut. „Las ma tutvustan teile siin paiku.” Me tegime keldrile tiiru peale, paremal ja vasakul ahtad boksid, mille traatvõrgust vaheseinad meenutasid mulle koeraaedikut. Lyle pani jälle sõrme mu käsivarrele, et mind edasi talutada. „Mõrvaklubi – muuseas, ärge laitke seda maha, me teame isegi, et nimetus on mage, see lihtsalt jäi külge. Aga Mõrvaklubi, lühendatult MK – kord aastas toimub suur kokkutulek just siin Kansas Citys ... Seda et, nagu ma juba mainisin, on see mõeldud eelkõige nende jaoks, kes tahavad leida lahendust. Ja on elavalt huvitatud. Kuulsatest mõrvadest. Alates Fanny Adamsist kuni ...” „Kes on Fanny Adams?” torkasin vahele ja minus tõstis pead armukadedus. Olin arvanud, et mina olen siin eriline. „Ta oli kaheksa-aastane tüdruk, kes raiuti tükkideks 1867. aasta Inglismaal. Tüüp, kes meist äsja mööda trügis, see kostüümis ja kõrge kübaraga, etendas mõrvari, Frederick Bakeri osa.”

„Täiega haige mõte.” Järelikult eelajalooline juhtum. Tore. Ei paku mulle konkurentsi.

„Nojah, aga see on üks kurikuulus mõrv.” Ta tabas mind nägu krimpsutamas. „Hästi, nagu ma ütlesin, rollimängud on üpris vastik haru. Enamik neid juhtumeid on ammu lahendatud, eks ole, pole seal enam midagi mõistatada. Ma ise olen huvitatud ainult lahenduse leidmisest. Meie hulgas on endisi politseinikke, juriste ...”

„Kas rollimänge tehakse ka ... minu juhtumist? Minu perekond, kas siin etendatakse ka seda?” Turske sell triibutatud juustega, kaenlas punase kleidiga täispuhutav nukk, jäi keset voogavat rahvamassi seisma, oleks mulle peaaegu peale astunud, ta isegi ei märganud mind. Nuku plastikust sõrmed kõditasid mu põske. Keegi mu selja taga hüüdis: Scott ja Amber! Lükkasin turske tegelase kõrvale, püüdsin tabada teiste seas kedagi, kes kannaks minu ema kostüümi või Beni oma – mu pilk otsis punase parukaga tõbrast, kes vehib kirvega. Mu käsi tõmbus rusikasse.

„Ei, ei, muidugi mitte,” vastas Lyle. „Mitte iialgi, Libby, ma ei laseks sel sündida, et keegi etendaks ... seda. Kindlasti mitte.”

„Miks on siin ainult mehed?” Ühes boksis, millest me parajasti möödusime, istus kaks töntsakat meest ja vaidles vihaselt Missouri kolkas toime pandud lapsetapmiste teemal.

„Ei ole ainult mehed,” väitis Lyle haavunult. „Enamik lahenduse otsijaid on tõesti mehed, aga no kuulge, kui te lähete näiteks ristsõnamõistatuste harrastajate kokkutulekule, näete samasugust pilti. Naisi huvitab rohkem, kuidas seda öelda, suhtlemine. Nad tahavad rääkida, miks nad samastuvad ohvriga – võib-olla oli neilgi vägivaldne abikaasa või midagi sellist –, joovad tassi kohvi, ostavad vana foto. Aga me oleme muutunud ettevaatlikuks, sest mõned neist ... no nad võtavad liiga südamesse.”

„Just, milleks selline nõretav tundelisus,” õelutsesin mina, paadunud silmakirjateener.

Lyle jättis selle õnneks tähelepanuta. „Praegu näiteks on nad kõik nagu arust ära tolle Lisette Stephensi pärast.” Ta osutas oma selja taha, kus väike rühm naisi seisis kobaras arvuti ümber, kaelad õieli nagu hanekari. Trügisin Lyle’ist mööda nende juurde. Naised vaatasid Lisette’i-teemalist videomontaaži. Lisette ja tema õpingukaaslased. Lisette ja tema koer. Lisette ja temaga väga sarnane õde. „Näete nüüd?” küsis Lyle. „Nad ei otsi lahendust, ainult vahivad seda, mida võiksid sama hästi kodus netist vaadata.” Lisette Stephensi puhul oli häda selles, et polnud millestki kinni hakata: tal ei olnud kallimat ega abikaasat, ka mitte vapustatud töökaaslasi ja ükski kahtlane vangis istunud töömees polnud tema korteris remonti teinud. Tema kadumisele ei leidunud muud seletust peale selle, et ta oli ilus tüdruk. Just selline, keda inimesed märkavad. Tüdruk, kelle kadumist meedia suure õhinaga kajastama tõttab. Pugesin laua juurde, kus seisis virn dressipluuse peale triigitud kirjaga: toome Lisette’i koju. Kakskümmend viis dollarit tükk. Fännitare köitis siiski ainult arvutiekraan. Nad avasid toetusavalduste saidi. Paljud olid lisanud sõnumile foto, kuid need mõjusid pigem ehmatavalt. „Me armastame sind, Lisette, ja usume, et sa oled varsti jälle kodus,” saateks ülesvõte kolmest keskealisest naisest mererannas. „Oleme mõttes teiega, Lisette’i perekond,” kõrval kellegi segavereline labradori moodi koer. Naised avasid jälle kodulehekülje ja sealt vaatas vastu foto, mis meediale kõige rohkem meeldis: Lisette ja tema ema, teineteisel ümbert kinni hoidmas, põsk vastu põske, naeratus näol. Kehitasin õlgu ja püüdsin mitte muretseda mulle täiesti võõra Lisette’i pärast. Ja tõrjusin jälle tagasi armukadedushoo. Soovisin, et kõigi nende mõrvade seas oleks Day perekonna boks kõige suurem. See oli nagu armukadedus: minu surnud peavad olema parimad. Mu silme ette tõusis mälupilt emast, punased juuksed hobusesabasse seotud, kuidas ta aitas mul liiga õhukesi talvesaapaid jalast tõmmata ja hõõrus siis järgemööda mu varbaid. Suur varvas soojaks, väike varvas soojaks. Selles mälestuses tundsin ma võiga röstsaia lõhna, kuigi ei saanud olla kindel, kas võiga röstsai ikka kuulus sinna juurde. Selles mälestuses olid mul veel kõik varbad alles. Võdistasin õlgu nagu kass.

„Ohhoo, kas keegi kõndis üle su haua?” ütles Lyle ja taipas samas, kui kohatult see kõlab. „Noh, ja edasi?” Jäime toppama huviliste taha, kes seisid boksi juures, mille nimi oli Bobi imetrikid; seal istus ebaloomulikult suurte vuntsidega kutt, kes lürpis suppi. Tema selja taga oli riiul nelja kolbaga, nende all kiri „neli viimast”. Kutt hõikas Lyle’ile, et ta tutvustaks talle oma väikest sõpra. Lyle oli juba talle tõrjuvalt viipamas, püüdis mind tunglejate vahelt läbi lükata, kuid kehitas siis õlgu ja sosistas mulle: üks rollimängija.

„Bob Berdella,” ütles Lyle vuntsidega kutile silma pilgutades, nagu see nimi oleks mingi nali, „saage tuttavaks: Libby Day, kelle perekond ... Kinnakee Kansas, farmi tapatalgud. Dayde perekond.”

Kutt kummardus üle laua minu poole, ilane tükk hamburgeri hamba vahel. „Oleks sul noku, siis sa vedeleksid praegu tükeldatult minu prügiämbris,” ütles ta ja hirnus naerda. „Õige väikeste tükkidena.”

Ta tegi liigutuse, nagu kavatseks mind lüüa. Taganesin tahtmatult, kuid viskusin kohe jälle Bobi poole, rusikas püsti, raevunud, nagu alati siis, kui miski mind ehmatab. Põruta nina pihta, nii et veri väljas, löö tal nägu segamini ja siis löö uuesti. Aga enne kui ma seda teha jõudsin, lükkas Bob oma tooli tagasi, ajas käed püsti ja pomises mitte mulle, vaid Lyle’ile: mees, ma tegin ainult nalja, ära võta südamesse. Ta isegi ei vaadanud vabandades minu poole, nagu ma oleksin mingi laps. Kuni ta Lyle’ile neid sõnu ütles, tegin mina, mis ma pidin tegema. Mu rusikas ei tabanud päriselt märki, kutt sai ainult kõva obaduse vastu lõuga, umbes nii, nagu võidakse karistada kutsikat.

„Käi persse, sitapea.”

Lyle ärkas tardumusest, tõmbas mu vabandusi ümisedes eemale, minul endiselt käed rusikas ja hambad irves. Lauast möödudes andsin saapaga selle pihta just paraja hoobi, et see kõikuma lööks ja supp põrandale loksuks. Kahetsesin juba, et polnud lihtsalt üle laua karanud. Pole midagi mannetumat lühikest kasvu naisest, kelle obadus ei taba märki. Mind oleks sama hästi võidud sülle võtta, jalad õhus siputamas, ja sealt eemale kanda. Kiikasin üle õla. Kutt lihtsalt seisis seal, käed kõrval rippu, lõual punane laik, suutmata otsustada, kas olla kahetsev või vihane.

„Olgu, see polnud küll Mõrvaklubi esimene rusikavõitlus, aga tõenäoliselt kõige veidram,” märkis Lyle.

„Mulle ei meeldi, kui mind ähvardatakse.”

„Ta tegelikult ei ... Tean, tean,” puterdas Lyle. „Nagu ma ütlesin, need rollimängijad jäävad klubi tegevusest tasapisi kõrvale, kuni on järel ainult tõsimeelsed lahenduseotsijad. Meie rühma, Day rühma inimesed peaksid teile kindlasti meeldima.” „On see siis Day rühm või Kinnakee Kansase farmi tapatalgute rühm?” torisesin mina. „Nojah. Nii me seda tõesti kutsume.” Ta püüdis järjekordsest ummikust läbi trügida, kuid me jäime sinna mõlemad kinni. Mu nägu oli peaaegu vastu kellegi selga surutud. Sinine tärgeldatud triiksärk. Kinnitasin pilgu triikimisel tekkinud sirgele viigile. Kellegi klounilik õllekõht togis mind järjekindlalt selga. „Enamasti surutakse sinna veel saatan ka sisse,” ütlesin. „Saatanlik veretöö farmis. Kansase kuratlik massimõrv.” „Noh, meie seda eriti ei usu ja jätame saatana heaga mängust välja. Vabandust, kas saaks mööda!” ütles ta inimeste vahelt läbi vingerdades. „Põhimõttelised erimeelsused nimepanekul,” nähvasin mina, pilk endiselt sinisel särgil. Pääsesime viimaks ümber nurga paika, kus polnud trügimist. „Kas soovite tutvuda veel mõne rühmaga?” Ta osutas vasakule, kus otse meie kõrval istus boksis number 31 kamp mehi: halvasti lõigatud soengud, mitmel vuntsid, enamikul peale nööbitav krae. Mehed vaidlesid tuliselt, summutatud häälega. „Need kutid on tegelikult päris lahedad,” märkis Lyle. „Nad on ise oma mõrvamüsteeriumi autorid. Arvavad nimelt, et on avastanud senitundmatu sarimõrvari. Et keegi liigub osariigist osariiki – Missouri, Kansas, Oklahoma – ja aitab inimesi teise ilma saata. Perepea või mõne vanuri, kes on ülepeakaela võlgades, krediitkaardid ammu limiidi ületanud, hüpoteek maksmata, väljapääsmatu olukord.” „Ta siis tapab neid, kes ei oska rahaga ümber käia?” imestasin silmi pööritades. „Nojah. Nende arvates on tegemist Kevorkiani tüüpi tapjaga, kelle ohvritel on korralik elukindlustus, kuid pole vähimatki lootust võlgadest jagu saada. Nimetavad teda Võlakustutajaks.” Üks boksis number 31 istujatest, noor mees esiletungiva alalõua ja huultega, mis ei ulatunud täielikult hambaid katma, oli meid vargsi pealt kuulanud ja pöördus nüüd innukalt Lyle’i poole. „Paistab, et Võlakustutaja käis eelmisel kuul Iowas: üks nelja lapse ja uhke majaga pereisa hukkus otse täiuslikult lavastatud mootorsaaniõnnetuses otse uskumatult sobival ajal. Möödunud aastal oli samalaadseid juhtumeid igas kuus. Majanduskriis, eks ole.”