Читать книгу Paha paik - Gillian Flynn - Страница 7

Poiss rääkis jälle telefoniga, ema kuulis läbi ukse kõnekõma, mis niimoodi summutatult kõlas nagu karu mõmin multifilmis. Ta oli soovinud endale isiklikku paralleeltelefoni, vandunud, et pooltel klassikaaslastel on telefoniraamatus oma number. Seda varianti nimetati lapsetelefoniks. Patty oli naerma hakanud ja siis vihastanud, sest poiss oli vihastanud ta peale naermise pärast. (No kuulge – lapsetelefon? Kui ära hellitatud on need teised lapsukesed?) Kumbki neist ei teinud sellest rohkem juttu – mõlemad olid kergesti haavuvad –, ja siis mõni nädal hiljem oli poiss lihtsalt tulnud, pilk maas, ja näidanud talle ostukoti sisu: liinijagaja, mis võimaldab paigaldada majja kaks telefoni, ja uskumatult kerge plastmassist aparaat, mis erines väga vähe roosast lelust, millega tüdrukud sekretäri mängisid. „Härra Benjamin Day kontor,” ütlesid tüdrukud torusse, lootuses suur vend mängima meelitada. Ben siis harilikult muigas ja käskis sekretäril teade vastu võtta; kuigi viimasel ajal ta lihtsalt ignoreeris neid.

Sestsaadik, kui Ben oma saagiga koju tuli, kostis Dayde kodus sageli vandumist: „Kuramuse juhe.” Nimelt vonkles paralleeltelefoni juhe köögi pistikust üle laua alla ja sealt esiku põrandat pidi Beni toa ukse vahelt sisse, kusjuures see uks oli alati suletud. Vähemalt kord päevas komistas keegi neist juhtme otsa, millele järgnes kisa (kui komistas mõni tüdrukutest) või needmine (kui komistas Patty või Ben). Ema oli korduvalt palunud tal juhe seina külge kinnitada ja sama järjekindlalt oli poeg jätnud selle tegemata. Patty veenis ennast, et see on täiesti normaalne teismelise kangekaelsus, aga Beni puhul paistis see ülearu agressiivne, nii et ema hakkas muretsema, kas ta pole mitte tige või laisk või midagi veel hullemat, mis talle pähegi ei tule. Ja kellega ta kogu aeg räägib? Enne paralleeltelefoni ootamatut majjatulekut helistati Benile haruharva. Tal oli kaks head sõpra, Muehleri-vennaksed, Ameerika farmimajanduse tunkedes tulevik, mõlemad poisid olid nii kinnised, et katkestasid harilikult kõne, kui Patty juhtus vastu võtma, mispeale ema Benile teada andis, et Jim või Ed oli talle helistanud. Igatahes polnud Ben kunagi varem pidanud pikki kõnesid suletud ukse taga. Patty kahtlustas, et poeg on saanud endale viimaks tüdruku, kuid tema vähesed vihjed selles suunas panid Beni sedavõrd kohmetuma, et tema kahvatu nägu muutus sinakasvalgeks ja merevaigukarva tedretähnid lausa hõõgusid nagu hoiatussignaal. Patty pidas paremaks see teema rahule jätta. Ta polnud ema, kes oma lapse hingeelu vägisi lahti muugiks, viieteistaastasel poisil oli niigi keeruline naisteväe keskel privaatsust saavutada. Ben varustas oma ukse koguni tabalukuga, kui oli ühel päeval koolist koju tulles avastanud, et Michelle sorib tema lauasahtlites. Ka lukk ilmus majja ilma luba küsimata: haamer, natuke kopsimist ja seal see oli. Beni isiklik poisipesa, kindel kants. Jällegi ei saanud ema talle seda pahaks panna. Pärast Runneri lahkumist oli maja aastatega feminiseerunud. Kardinad, diivanid, isegi küünlad olid nüüd aprikoosikarva ja pitsilised. Kappidest ja sahtlitest vaatasid vastu väikesed roosad kingad, lilleline aluspesu ja baretid. Nii võis Beni vähestest katsetest ennast kehtestada – keerdus telefonijuhtme ja tabaluku abil – isegi aru saada. Patty kõrv tabas ukse tagant kostva naerupahvaku ja see tegi ta ärevaks. Ben naeris haruharva, isegi varases lapsepõlves. Kaheksa-aastaselt oli ta kord õde uurivalt silmitsedes märkinud: „Michelle’il on itsitamise hoog peal,” justkui see oleks seisund, mis tuleks välja ravida. Patty ütles tema kohta „stoiline”, kuid poisi sissepoolepööratus oli midagi enamat. Ta isa igatahes polnud osanud talle kuidagi läheneda, kord oli ta püüdnud pojaga mürada (Ben kange ja kaasa tegemast keelduv, kui Runner temaga põrandal krokodilli mängis), siis jälle süüdistanud (kurtes valju häälega, et see laps on lihtsalt igav, imelik, plikalik). Ka Pattyl polnud õnnestunud kaitsest läbi murda. Hiljuti oli ta ostnud raamatu teismelise poja kasvatamisest, hoidis seda voodi all nagu pornoajakirja. Autor soovitas olla julge, esitada lapsele küsimusi ja nõuda neile vastamist, kuid Patty ei suutnud. Viimasel ajal piisas ka kõige ettevaatlikumast ääri-veeri uurimisest, et Ben kisuks mitu päeva vimma ja varjuks kõmiseva vaikusmüüri taha. Mida rohkem Patty pingutas, et pojast aru saada, seda kaugemale laps temast eemaldus. Oma tuppa. Rääkima inimestega, keda Patty ei tundnud.

Patty kolm tütart olid samuti ärkvel, juba mitu tundi. Elu farmis, isegi nende viletsas, võlgades ja alla hinnatud farmis, nõudis varajast tõusmist ja sisseharjunud komme toimis ka talvel. Tüdrukud müttasid nüüd lumes. Patty oli ajanud nad välja nagu üleannetud kutsikad, et Ben saaks veel magada, ja ärritus, kui kuulis Beni telefoniga rääkimas – poiss oli ammu üles tõusnud. Patty teadis ise, et sellepärast ta teebki nüüd pannkooke, tüdrukute lemmikrooga. Õigluse jaluleseadmiseks. Ben ja tüdrukud süüdistasid teda alatasa erapoolikuses – Benil kästi ikka ja jälle väikeste patsikandjatega kannatlik olla ja tüdrukud ei tohtinud lärmata ega venda tüüdata. Kümnene Michelle oli tütardest vanim, Debby oli üheksane ja Libby seitsmene. („Jumala eest, ema, sa oleksid nagu pesakonna kutsikaid ilmale toonud,” kuulis ta Beni endale ette heitmas.) Ta piilus läbipaistva kardina tagant tüdrukuid nende loomulikus olekus: Michelle ja Debby, boss ja tema asetäitja, ehitamas lumekindlust plaani järgi, millesse nad ei mõelnudki Libbyt pühendada; Libby lootusrikkalt pingutamas, et teda kampa võetaks, ulatamas neile pika ebakindlalt kõikuva oksa peal lumepalle ja kive, mis kõik hoolimatult tagasi lükati. Kuni Libby põlvi painutades kisama pistis ja õdede ehitise laiali peksis. Patty lõpetas nende jälgimise – kohe tulevad mängu rusikad ja pisarad, tal polnud selle jaoks praegu jõudu.

Beni uks avanes kriuksudes ja trampivad sammud koridoris kuulutasid, et poiss kannab neid suuri musti saapaid, mida Patty jälestas. Lihtsalt ära vaata neid, andis ta endale korralduse. Ta sisendas endale sama, kui Ben pani jalga kaitsevärvi sõjaväelasepüksid. („Isa kandis ka selliseid pükse,” oli poiss tusatsenud, kui ema neid kritiseeris. „Jahil käies,” oli Patty tõtanud parandama, „tema kandis neid ainult jahil.”) Patty igatses tagasi seda väikest poissi, kes tahtis ainult silmapaistmatuid riideid kanda, teksaseid ja ruudulisi nööpidega särke. Oma tumepunaste lokkidega last, keda lummasid lennukid. Aga siin ta nüüd oli: must teksajakk, mustad teksased ja alla tõmmatud kõrvadega läkiläki. Pomises midagi ja suundus välisukse poole.

„Kõigepealt sööd hommikueine,” hõikas Patty. Ben seisatas, pööras pea külgvaates ema poole. „Mul on asju ajada.”

„Küll jõuad, enne tuled meiega koos sööma.”

„Ma vihkan pannkooke, nagu sa väga hästi tead.” Kurat võtaks.

„Ma teen sinu jaoks midagi muud. Istu.” Ta ei kavatse ometi selgesõnalist korraldust eirata, ega ju? Nad põrnitsesid teineteist, Patty oli juba alla vandumas, kui Ben demonstratiivselt ohkas ja toolile prantsatas. Ta hakkas soolatoosiga mängima, puistas terakesi lauale ja lükkas need kuhjaks kokku. Patty avas suu, et teda keelata, kuid mõtles ümber. Ta oli poisi vähemalt lauda saanud, sellest esialgu piisas. „Kellega sa seal rääkisid?” küsis Patty ja kallas pojale apelsinimahla, ette teades, et Ben ei kavatse seda tema ärritamiseks isegi puutuda. „Lihtsalt inimestega.”

„Inimestega, mitmuses?”

Ben ainult kergitas kulme.

Putukavõrguga uks lendas lahti, välimine uks põrkas pauguga vastu seina ja Patty kuulis, kuidas saapad üksteise järel uksematile potsatavad – korralikult välja õpetatud, poriste jälgede tegemisest hoiduvad tütred, nagu nad tal olid. Nende tüli oli ilmselt kiire lahenduse leidnud. Michelle ja Debby nääklesid juba mingi multifilmi pärast. Libby marssis otsejoones kööki, kargas toolile Beni kõrval, raputas juustest jääd. Patty kolmest tütrest oskas ainult Libby Beni relvituks teha: ta naeratas vennale, viipas käega tervituse ja jäi siis enda ette põrnitsema. „Heia, Libby,” ütles Ben soolaga mängimist katkestamata.

„Heia, Ben. Mulle meeldib sinu soolamägi.”

„Aitäh.”

Patty lausa nägi, kuidas Ben jälle oma kesta tõmbub, kui teised kaks kööki tulid ja nende reipad kiledad hääled kogu olemasoleva ruumi enda valdusse võtsid. „Emps, Ben soperdab!” hõikas Michelle.

„Pole midagi, tibuke, pannkoogid saavad kohe valmis. Ben, sulle mune?” „Mispärast Ben saab mune?” vingus Michelle.

„Ben – mune?”

„Nojah.”

„Mina tahan ka mune,” teatas Debby.

„Sulle ju munad üldse ei maitse,” nähvas Libby. Tema puhul võis olla kindel, et ta asub alati Beni poolele. „Ben vajab mune, sest ta on poiss. Mees.”

See meelitas Beni näole vaevalt märgatava naeratuse, mis pani Patty Libby jaoks välja valima kõige täiuslikumalt ümmarguse pannkoogi. Ta ladus pannkoogid taldrikutele, kuni munad pannil pritsides särisesid – hommikusöök viiele, mis nõudis köietantsija osavust ja külma närvi, paistis täna üllatavalt hästi sujuvat. Hea toidu valmistamise varud, jõulupühade ülejääk, said sellega viimseni ära kasutatud, kuid ta ei kavatsenud praegu veel muretseda. Pärast hommikueinet, alles siis.

„Emps, Debbyl on küünarnukid laua peal.” Michelle’i kamandav toon.

„Emps, Libby jättis käed pesemata.” Jälle Michelle.

„Sina ka ei pesnud.” Debby.

„Mitte keegi ei pesnud.” Libby naerdes.

„Sodikäpp,” ütles Ben ja toksas teda ribidesse. See oli neil mingi vana omavaheline nali, see nimetus. Pattyl polnud aimugi, millest see oli alguse saanud. Libby ajas pea kuklasse ja naeris veel kõvemini, ta naeris tehtud naeru Beni meeleheaks.

„Tobunäpp,” kihistas Libby märjalt, justkui mingit parooli.

Patty tegi rätiku niiskeks ja laskis neil kordamööda käsi pühkida, et nad ei peaks lauast tõusma. See, et Ben viitsis üht õdedest sõbralikult tögada, oli haruldane nähtus ja Pattyl tärkas lootus, et ta suudab säilitada hea tuju vähemalt niikauaks, kuni nad kõik paigale jäävad. Ta vajas head tuju, nagu vajatakse und pärast öö otsa üleval olemist, mil sa unistad ainult sellest, kuidas sa voodisse kukud. Igal hommikul ärgates andis Patty endale vande, et ei lase farmil ennast muserdada, ei lase lootusetul olukorral (laen kolm aastat maksmata, kolm aastat ja kõik läks ainult allamäge) muuta ennast just selliseks naiseks, keda ta ise ei talunud: rõõmutuks, kibestunuks, võimetuks üldse millestki rõõmu tundma. Igal hommikul põlvitas ta õhukeseks kulunud vaibal voodi kõrval ja palvetas, õieti oli see lubadus: täna ma ei kärgi, ei nuta, ei tõmbu kägarasse nagu surmava hoobi ootuses. Täna tuleb hea päev. Mõnikord õnnestus lõunani vastu pidada, enne kui must masendus jälle võitu sai. Nüüd olid nad valmis alustama – käed puhtad, kiire palvus ja kõik oli hästi, kuni Michelle jälle õiendama hakkas. „Ben peab mütsi peast ära võtma.”

Day peres oli alati kehtinud reegel, et müts peas lauda ei istuta, see oli nii endastmõistetav nõue, et Patty pani imeks, kuidas saab selline küsimus üldse üles kerkida. „Ben peab tõesti mütsi peast võtma,” ütles Patty ettevaatlikult.

Ben vaatas teda, pea viltu, ja Pattyt tabas halb eelaimus. Midagi oli valesti. Poisi kulmud, muidu roostekarva ja õhukesed, olid järsku mustad ja nende kohal laubal tumelillad laigud. „Ben?”

Poiss võttis mütsi maha ja tema peas turritas sitikmust juuksepahmakas, sasitud nagu vana labradori takune kasukas. See oli nii ehmatav, nagu liiga kiiresti alla neelatud lonks jäävett – Patty punapäine poeg, see, mis teda kõigist teistest eristas, seda lihtsalt polnud enam. Ben paistis nüüd vanem. Kurjem. Nagu oleks see laps, kes praegu Patty ees istus, tema vana Beni olematuks kiusanud. Michelle kiljus, Debby puhkes nutma.

„Ben, kullake, miks ometi?” ütles Patty. Ta hoiatas ennast mõttes, et ei tohi sellest liiga suurt numbrit teha, kuid tegi ikkagi. See rumal teismelise temp – ei midagi enamat – kustutas järsku igasuguse lootuse pojaga veel kontakti saavutada. Samal ajal kui Ben kahjurõõmsalt muiates enda ette vahtis, enese ja naisteväe vahele nähtamatut tõket püstitades, püüdis Patty teda mõttes välja vabandada. Väiksest peast oli poiss oma punaseid juukseid vihanud, teda oli nende pärast kiusatud. Mine tea, võib-olla kiusati nüüdki veel. Võib-olla oli see Beni katse ennast kehtestada. Seega positiivne samm. Samas – oma punase pea oli ta pärinud emalt ja nüüd oli ta sellest pärandusest lahti ütelnud. Kuidas sai ema võtta seda millegi muu kui neid ühendava sideme eitamisena? Neljast lapsest ainus teine punapea Libby paistiski seda just nii tõlgendavat. Ta istus ja keerutas kahe sõrme vahel oma punast juuksesalku, uuris seda sünge pilguga. „Olgu,” ütles Ben, kühveldas muna endale sisse ja tõusis. „Aitab juba etendusest. Need on ju ainult tobedad juuksed.”

„Aga su juuksed olid nii ilusad.”

Ta jäi seisma, nagu kaaluks seda väidet tõsiselt. Raputas siis pead – kas ema arvamuse peale, kogu selle hommiku peale, Patty ei teadnud enam – ja läks trampides esikusse.

„Katsuge nüüd rahuneda,” hõikas ta ringi pööramata. „Tulen täna hiljem koju.”

Patty oletas, et ta lööb ukse pauguga kinni, kuid ta sulges selle hoopis vaikselt ja see oleks nagu veel hullem olnud. Patty puhus oma tukale tuult ja vaatas tütarde siniseid pärani aetud silmapaare, mis paistsid küsivat, kuidas nad peaksid juhtunusse suhtuma. Patty kiskus suunurgad üles ja naeris lühidalt.

„No oli see vast veider,” ütles ta katseks. Tüdrukud toibusid ehmatusest, ajasid seljad sirgu.

„Ta on nii imelik,” lisas Michelle.

„Nüüd lähevad tal juuksed riietega kokku,” teatas Debby, pühkis käeseljaga pisarad ära ja asus pannkookide kallale.

Libby vahtis oma taldrikusse, pea õlgade vahel. Ta oli hüljatuse kehastus, nii nagu ainult laps seda olla saab.

„Pole midagi, Lib,” ütles Patty ja patsutas teda ettevaatlikult, lootuses teema ammendatuks kuulutada.

„On küll,” ütles Libby. „Ta vihkab meid.”