Читать книгу Lahing Soome pärast 1939-1940 - Gordon F. Sander - Страница 2

Kalela, Akseli Gallen-Kallela ateljee

veebruar 1899

Fennid on uskumatult metsikud.

Tacitus

Venelasi ei saa meist kunagi.

A. I. Arwidsson (1821)

Soome. Kevadtalv 1899. Suuremas osas maailmast oli rahutu sajandi viimane talv möödunud suhteliselt rahulikult. Pariisis jõudsid ametliku leppimiseni kaks kolmest auahnest Euroopa suurriigist, Suurbritannia ja Prantsusmaa, kes olid äsja Fašoda konflikti tõttu peaaegu relvad ristanud. Prantsusmaal oli hakanud vaibuma möll, mille põhjustas Prantsusmaa vihavaenlase Saksamaa kasuks spioneerimises ebaõiglaselt süüdistatud juudi päritolu ohvitseri Alfred Dreyfusi kohtuprotsess – sündmus, mis oleks Prantsuse Vabariigi peaaegu lõhki ajanud. La Manche’i vastaskaldal oli lõppemas pikk Victoria-ajastu.

Saksamaa – riik, mis põhjustas maailmale järgmise sajandi algupoolel kõige suuremat peavalu – nautis parajasti Bismarcki ühiskondlike reformide vilju, kasvatades imperialistlikke ambitsioone ja tugevdades oma relvajõude. Seni veel globaalpoliitikas tagaplaanil püsinud Ameerika Ühendriikides oli sel ajal võimul leebe ja passiivne vabariiklasest president William McKinley, kelle üks anarhist 1901. aastal maha laskis – see oli esimene terves pikas atentaatide reas, mis maailmas järgmise kahe aastakümne jooksul segadust külvas ja millest üks sai lõpuks Esimese maailmasõja puhkemise ajendiks.

Pindmiselt paistis kõik rahulik – või suhteliselt rahulik.

See-eest neljanda ja kõige ulatuslikuma suurriigi Venemaa tohutu maaala loodenurgas oli hakanud tugevalt käärima privilegeeritud suurvürstiriik Soome, mille Peterburi oli Rootsi küljest endale rebinud ja seni enamvähem kerge vaevaga vaos hoidnud. 15. veebruaril väljastas jonnakaid soomlasi venestada püüdev Nikolai II ukaasi, mis sätestas sestpeale Soomes Peterburi otsevalitsuse ilma maapäeva vahetalituseta. See põhjustas rahutuste laine, mis kulmineerus viis aastat hiljem keisri vihatud käsilase, Vene kindralkuberneri Nikolai Bobrikovi tapmisega Helsingis.

Esialgu elasid aga soomlased oma pahameele tsaarivõimu vastu välja massiliste protestikirjadega, mida tudengitest suuskurid mööda maad sõites levitasid, jättes igasse linna endast maha plahvatusohtliku jälje ja kogudes lõpuks rohkem kui kolmesaja tuhande soomlase ehk üle 10 % elanikkonna allkirja. Seejärel edastati manifest Peterburile, kus seda agaralt ignoreeriti.

Samal külmal talvepäeval otsustas soome maalikunstnik Akseli Gallen-Kallela, kes oli ennast mugavalt sisse seadnud keset loodust oma kätega ehitatud ateljees Ruovesi asulas, omalt poolt hoopis maaliga ukaasi vastu protesti avaldada. 1890. aastate lõpus oli Pariisis õppinud Gallen-Kallela, kelle katsetused erinevates kunstiliikides olid toonud talle juba Soome kõige mitmekülgsema ja viljakama kunstniku maine – seda tugevdas ta järgmise kolmekümne aasta jooksul veelgi –, hakanud väljendama oma kasvavat kodumaa-armastust – ja Venemaa-viha – terve hulga raevukate stiliseeritud maalidega, mis kujutavad stseene soome rahvuseeposest „Kalevala”, näiteks „Joukahaineni kättemaks” ja võitluslik „Sampo kaitsmine”.

Täna aga, kui kolmekümne nelja aastane kunstnik oma ateljees Karjala stiilis maast laeni akna ees seisab ja välja vaatab ning tema naine Mary tegeleb ülakorrusel nende nelja-aastase tütre Kirsti ja pisipoja Jormaga, manab ta silme ette teistsuguse nägemuse. Sel päeval kujutleb tulihingeline fennofiil kaasaegsemat ja sõjakamat stseeni, valgesse rüütatud Soome suuskurite salka ruttamas läbi metsa mingi tundmatu sihtkoha poole. Võib-olla on see pilt inspireeritud noortest üliõpilastest, keda kunstnik nägi külast külla suusatamas ja keisrile adresseeritud palvele allkirju kogumas. Või vahest kujutab maal hoopis muistseid Soome sõdalasi suusatamas vastu vaenlasele, kes nende kodudele läheneb. Igatahes pole vaja palju kujutlusvõimet, et ära arvata, kes oli see vaenlane 19. sajandi lõpus.

Valminud maalile, mis on Gallen-Kallela realistlikemaid töid, pani kunstnik kavalalt pealkirjaks „Veebruarinägemus”. Järgmisel, 1900. aastal avaldus Gallen-Kallela süvenev russofoobia veelgi selgemalt palju kõneainet pakkunud freskoseerias, mille ta lõi Pariisi maailmanäituse jaoks. Neist ühel, pealkirjaga „Ilmarinen künnab ussipõldu”, on kujutatud Soome seppa põllult madusid ära ajamas, mis on ilmne viide tema palavale soovile saada Vene impeeriumist sõltumatuks.

„Veebruarinägemus” ei ole aga näitusele üles seatud. Kunstnik pani selle pärast lõpetamist ilmselt mingi tagamõttega kõrvale, võib-olla kavatsedes selle kinkida mõnele oma isamaaliselt meelestatud mõttekaaslasele. Pole ka võimatu, et ta pidas enda kohta ebatavaliselt realistlikku tööd liiga provokatiivseks või isegi liiga fantastiliseks.

Tegelikult oli see teos aga prohvetlik. Gallen-Kallela ise ei elanud nii kaua, et seda näha, ent veidi rohkem kui neljakümne aasta pärast, Talvesõjas, sai see nägemus tema ateljee akna taga põlise vaenlase vastu lahingusse kihutavatest Soome sõduritest tõeks peaaegu täpselt nii, nagu ta neid tol päeval vaimusilmas ette kujutas. Ning üks ohvitseridest, kes neid juhtis, oli tema poeg Jorma, kes tol veebruaripäeval üheaastasena Kalela ülakorrusel rahulikult magas.