Читать книгу Lahing Soome pärast 1939-1940 - Gordon F. Sander - Страница 4

Harva annab sissetungiv sõjavägi trummipõrinaga oma kavatsustest märku, ent midagi taolist juhtus 1939. aasta 29. novembri pärastlõunal Lapimaal Salla lähedal Alakurttis. Soome piirivalvurid märkasid ühtäkki hämmeldusega, kuidas hämarusest marsib mööda metsateed piiripunkti poole täismundris Nõukogude sõjaväeorkester. Tõkkepuuni jõudnud, jäid pillimehed ranges rivis seisma.

Seejärel hakkasid nad orkestrijuhi märguande peale mängima „Internatsionaali”. Teadmata, kuidas reageerida, helistas üks nõutu piirivalvur kolonelleitnant Oiva Willamole, lugupeetud sõjamehele, kes oli juhtinud Lapimaa piiriteenistust peaaegu terve iseseisvusaja, ning tõstis kõnetoru aknast välja, et too kuuleks kutsumata külaliste kontserti.

Kuulnud vana kommunistlikku üleskutset relvavõitlusele, käskis Willamo tavapäraselt unise kordoni juhil laskemoon välja jagada ja kõigeks valmis olla. Nõnda ärevil piirivalvurid ka tegid, sel ajal kui musikaalsed sõdalased kandsid neile ja ümbritsevale metsale ette terve eeskava Nõukogude sõjalauludest, et siis uuesti videvikku kaduda.

Vaist ei petnud Willamot: juba järgmisel hommikul langesid Alakurttis esimesed soomlased. Selleks ajaks oli alanud rünnak kogu riigi vastu…

Helsingi lähiajaloo pikim päev algas küllaltki vaikselt. Helsingi ülikooli tudeng Christian Ilmoni kõndis parajasti kesklinna rahulikus elamurajoonis Stenbäcki tänaval, kui nägi esimesi pommituslennukeid Tupolev SB-2 pimeda hommikutaeva madalatest pilvedest välja sööstmas. Kell oli üheksa. Punalennuväe kolm sel päeval sooritatud pommirünnakut oli esimene kord, kui soomlased ja üldse selle ilmanurga elanikud nägid vaenlase sõjalennukit, rääkimata ühtses rivis lendavast pommitajate eskadrillist.

Sellega said helsinglased ühtlasi esimest korda aimu, et Soome on Nõukogude Liiduga päriselt ja pöördumatult sõjajalal ning vaatamata viimastel päevadel kahe riigi vahel kiiresti kasvanud pingetele, sealhulgas neli päeva varem aset leidnud piiriintsidendile, mille Nõukogude pool oli ilmselgelt lavastanud, ning Nõukogude välisasjade rahvakomissari Molotovi ühepoolsele lahtiütlemisele Soome ja Nõukogude Liidu vahelisest mittekallaletungilepingust, ei mahtunud see Ilmonile ega paljudele teistele ootamatu rünnakulaviini alla jäänutele pähe.

Ilmoni, kes oli sel kõikide mällu sööbinud hommikul teel loengule, möödus parajasti juhuslikult Juho Kusti Paasikivi, Soome Rootsi-suursaadiku ja endise peaministri – ning tulevase presidendi – kodumajast, kui märkas esimest Vene pommituslennukit tänava kohal lendamas. Seitse nädalat varem, 7. oktoobril, oli see 21-aastane üliõpilane viibinud nende arvukate kaaslinlaste hulgas, kes saatsid Paasikivi ning teisi läbirääkijaid, kolonel Aládar Paasoneni ja nõunik Johan Nykoppit, Helsingi raudteejaamas öisele rongile, kui nood alustasid teekonda Moskvasse, kuhu Jossif Stalin ja Molotov olid neid „kutsunud konkreetseid poliitilisi küsimusi arutama”. Tõestamaks venelastele, et neil selle asjaga kiiret pole, otsustasid põikpäised soomlased ette võtta viieteistkümnetunnise rongireisi, selle asemel et sõita Moskvasse lennukiga, nagu olid teinud nende ametikaaslased Eestist, Lätist ja Leedust, keda oli samuti hiljuti Kremlisse kõnelustele kutsutud.

Viimati oli Paasikivi osalenud Nõukogude-Soome läbirääkimistel üheksateist aastat tagasi Tartus, kui teisel pool lauda istusid kuueaastasest järjepidevast sõjast ja revolutsioonist väsinud ja vaesunud kolmeaastase Nõukogude Venemaa esindajad. Bolševikud kirjutasid seal vastu tahtmist alla kahele lepingule: oktoobris võidukate soomlastega, 1920. aasta veebruaris mitte vähem triumfeerivate eestlastega, kes olid äsja raske iseseisvussõjaga Moskvalt sõltumatuse välja võidelnud. Ühtlasi pandi paika umbes 1600 kilomeetri pikkune Nõukogude-Soome piir, mis soomlaste nõudmise kohaselt järgis Vene-aegse suurvürstiriigi piiri.

Lisaks andis Tartu rahu Soomele väärtusliku Põhja-Jäämere äärse jäävaba Petsamo sadama. Selle oli tsaar Aleksander II lubanud Soome alamatele juba 1860. aastal vahetuskaubana 150 kilomeetri pikkuse ja 100 kilomeetri laiuse maatüki eest Kagu-Soomes Karjala maakitsusel. Aurikut, mis Paasikivi ja teised juubeldavad Soome delegaadid pärast sajanditepikkuse iseseisvusvõitluse võiduka lõpuni viinud tippkohtumist Helsingisse tagasi tõi, võeti kai ääres vastu kõlavate tervitustega.

See oli aastal 1920. Nüüd, ligemale kakskümmend aastat hiljem, asutas punetava näoga 69-aastane Paasikivi, kes seniselt ametipostilt Stockholmis pidi kõigi eelduste kohaselt veel vaid pensionile minema, ennast teele, et kohtuda tuhast tõusva Nõukogude Liidu kõikvõimsa juhi Staliniga, kellel oli kindel kavatsus taaskinnitada Venemaa huve Läänemere maades. Lõppkokkuvõttes viieaastaseks katastroofiks lahvatanud Teise maailmasõja teisel kuul, kui Stalin ja Molotov nautisid Punaarmee kahtlase väärtusega edu, abistades uut liitlast Saksamaad Poola tükeldamisel ning sundides Eestit, Lätit ja Leedut sisse laskma arvestatava Nõukogude väekontingendi (mille vastu ühegi Balti riigi väiksel sõjaväel polnud suurt midagi ette võtta), oli Peeter Suure ja Aleksander I kommunistidest pärijatele taas kätte jõudnud aeg piirkonna poliitiline kaart enda kasuks ümber kujundada. Nagu Paasikivi ja tema 3,7 miljonit ärevil kaasmaalast Moskva rongi väljasõiduhetkel teadsid, oli tema kätes ei rohkem ega vähem kui Soome rahva saatus. Tundus äärmiselt kahtlane, et see saatus osutub armuliseks.

Ning ometi polnud raudteejaama kogunenud soomlased suurest ärevusest hoolimata seda meelt, et Kremlile vastu tulla. Kui saatuslik rong paigalt liikus ja onulik Paasikivi hüvastijätuks viltkübarat kergitas, hakkas rahvasumm spontaanselt laulma vana luterlikku kirikulaulu „Üks kindel linn ja varjupaik”.

Kuueteistkümneaastasena seda stseeni pealt näinud Max Jakobson meenutab hiljem „Talvesõja diplomaatias”, usaldusväärses käsitluses sõjale eelnenud sündmuste kohta, mis said alguse üpris kummaliselt juba poolteist aastat varem Helsingi Nõukogude saatkonnas töötanud abisekretäri Boriss Jartsevi ootamatust protokollivälisest telefonikõnest Soome välisministrile Rudolf Holstile ja palvest eraviisiliselt kohtuda ning olid nüüd kõikide keerdkäikude, tühiähvarduste ja vastastikuse vääritimõistmise kaudu jõudnud vaenutegevuse veerele, et Paasikivi lauluga teele saatnud rahvas ja needki inimesed, kes tervitasid läbi Karjala ähkivat ja puhkivat rongi, ilmutasid hämmastavat, peaaegu ebaloomulikku meelekindlust, otsekui karastaksid ennast looduse stiihias, ja lisab: „Ka ei kogunenud need tuhanded inimesed, kes Soome delegaate isamaaliste lauludega iga kord Moskvasse saatsid, selleks jaama, et laulda järeleandmiste toetuseks. „Enam nad meile ei laula, kui me teatame, et oleme Hanko ära andnud,” ütles Paasikivi Stalinile,” viidates Soome lõunatipus asuvale ajaloolisele, strateegiliselt tähtsale linnale, mida Kreml vankumatult tagasi tahtis.

Pärast seitse nädalat kestnud tulutuid läbirääkimisi, mis olid viimaks taandunudki Hanko küsimusele, lavastasid venelased Mainila piiriasulas vahejuhtumi, ammutades selleks inspiratsiooni sakslastelt, kes kasutasid samasugust „provokatsiooni” Poolasse tungimise ettekäändeks – mitu oma sõdurit tapeti väidetavalt Soome poolelt lähtunud suurtükitules – ja saatsid pommituslennukite parve Helsingi kohale. Ilmonile tundus sel hetkel, et Paasikivi vaatab aknast välja. „Huvitav, mida vanahärra nüüd mõelda võib?” oli ta endalt küsinud, jutustades kuuskümmend viis aastat hiljem sellest kristallselgelt mällu sööbinud süngest päevast.

Madala lennukõrguse tõttu – Nõukogude pommitajad olid startinud Eestist äsja omandatud lennuväebaasidest ja lennanud märkamatult üle Soome lahe – ei osanud mõned heausksed jalakäijad neid vaenlase lennukiteks pidadagi. „Lennukid lendasid arusaamatult madalalt, vaevalt 300 meetri kõrguselt,” kõneles Ilmoni. „Mõned läheduses kõndinud inimesed arvasid lausa, et need on meie endi omad. „Meie omad?!” hüüatasin ma neile. „Kas te tiival punast viisnurka ei näe?””²³

Otsekui Ilmoni sõnade kinnituseks kõlas mõni hetk hiljem mitu võimsat pommiplahvatust, millele järgnes kuulipildujatärin ja hiljuti linna strateegilistesse kohtadesse paigutatud, kuid liiga hilja üllatusrünnaku vastu kaasatud 40-millimeetriste Boforsi õhutõrjesuurtükkide aeglane tümin. Nüüd oli helsinglastel sünge ja kohutav tõde korrapealt selge. Nagu oli juhtunud juba lugematu arv kordi eelmiste sajandite jooksul – Rootsi-Novgorodi sõdades 14., 15. ja 16. sajandil, 18. sajandi isoviha ja pikkuviha aegadel ning 1808.–1809. aasta Vene-Rootsi sõjas, millega Soome lõplikult Rootsist eraldati ja Venemaale alluvaks suurvürstiriigiks sai –, tabas Soomet taas põlise idavaenlase rünnak. Üle linna huilgav õhuhäire kinnitas, et Vene „türann” oli taas kohal – kuid seekord lennukitega.

Koivistost pärit Mailis Toivonen, kes teenis Talvesõja ajal 130 000-liikmelises Soome naiste abiorganisatsioonis Lotta Svärd, mäletab samuti seda saatuslikku hommikut. Ta oli paljude kaasmaalaste eeskujul liitunud Lotta Svärdiga seitsmeteistkümneaastaselt selsamal suvel, kui üle Soome levis suur patriotismipuhang, ning töötanud sügisel kasarmupoes. Kui häirekellad Nõukogude õhurünnaku märguandeks helisema hakkasid, istus ta parajasti päeva esimeses koolitunnis Soome suuruselt teises linnas Viiburis, mis asus kõigest 50 kilomeetri kaugusel Vene piirist Karjala maakitsusel. (Koivisto, praegune Primorsk, oli Viiburi välisadam ja eelpost.)

Erinevalt helsinglastest polnud Toivonenil punapommitajate tuvastamisega raskusi. Ta oli näinud suve jooksul juba palju „Stalini kotkaid”, mis omavoliliselt ja segamatult Soome õhuruumi sisenesid. „Mulle meenub, kuidas Vene lennukid väga jultunult meie kohale taevasse ilmusid. Nad lendasid nii madalalt, et võis näha lausa pilootide nägusid ja tiibade punaseid viisnurki. See oli tõeliselt kummaline. Sellegipoolest elasime oma elu edasi nii hästi, kui oskasime.”

Kui poliitilised pinged ja Nõukogude ülelennud kõrvale jätta, siis oli sõjatormile eelnenud 1939. aasta suvi tema ja paljude tema põlvkonnakaaslaste meelest väga ilus. Vahest ainult palavavõitu.

„Oli väga kuum suvi. Mäletan, et käisin palju ujumas,” rääkis Toivonen.

Koivisto vanamoelise poodniku tütar oli saanud väga range kasvatuse ja tal ei lubatud eakaaslastega, eriti poistega seltsida. Tol suvel, kui pinged Soome ja Nõukogude Liidu vahel kuhjusid, Soome sõjaväge mobiliseeriti ja tuhanded noormehed saabusid kõikjalt üle maa Karjalasse ehitama kaitserajatiste vööndit, mis kandis nime Mannerheimi liin, läks Mailis ühel õhtul siiski Koivisto kasiinosse tantsupeole.

„See oli ilus koht otse ranna lähedal,” meenutas ta kauget aega heldimusega. „Minu õde Maire tuli ka kaasa. Mäletan, et jõime palju kohvi ja limonaadi.” Muidugi ei midagi kangemat. Ema poleks lubanud. Aasta oli ikkagi 1939. Soome teismelised ei joonud 1939. aastal alkoholi – vähemalt mitte sellised hästi kasvatatud noored nagu Mailis Toivonen ja tema õde.

Ja mida tantsiti? „Oh, kõike. Valssi… tangot… fokstrotti…” Mitme tuhande elanikuga Koivistos, mis oli oma sadama ja kuursaaliga Soome mõistes küllaltki rahvusvaheline linn, ei tuntud siiski veel tolle aasta moetantsu Lambeth Walk’i, mis oli vallutanud Inglismaa ja ülejäänud Euroopa. Aga see oli kodupaik ja Mailis armastas seda.

Mailis ühines kaunil valgel suveõhtul merekaldal Koivisto kasiino paviljoni ümber foksisamme seadvate pidulistega. Jah, sellest jäi meeldiv mälestus.

Järgmisel päeval, kui Põhja-Euroopa taevasse oli kogunenud üha uusi sõjapilvi ja Soome jätkas mobilisatsiooni, tõmbas Mailis taas selga Lotta Svärdi vähe kütkestava töökitli ja naasis toitlustaja ametisse Koivisto tsiviilkaitsemajja, mis oli nüüd mehi täis. Ent sõja lähedusest ja jultunud punahävitajatest hoolimata ei uskunud veetlev piiga, et relvad võiksid päriselt kõnelema hakata. Oli ta ju õnnelikult üles kasvanud rahulikus ja õitsvas kolmekümnendate Soomes.

Siis aga jõudis kätte 30. november, Soome Pearl Harbor, tööle hakkas õhuhäire ja taevas kattus Punaarmee mürisevate lennukitega. Ja vähe sellest, nendelt lennukitelt visati midagi – pomme. Lõhke- ja süütepomme.

Mõni hetk hiljem, kui Viiburi oli mähkunud Vene pommidest üles paisatud suitsu ja tolmu sisse, juhatas õpetaja Mailise ja tema koolikaaslased üle tänava asunud kivimajja varjule. Nad ei jooksnud, vaid kõndisid. Veel ei osatud hirmu tunda.

Mailise vabatahtlik kolleeg, Soome lõunaranniku kümnete kaitserajatiste tuhandetele sõduritele toitu ja meelelahutust pakkuvas naisorganisatsioonis Rannikusõdurite Hoolekandeühingus (RSHY) töötanud Anna-Liisa Veijalainen magas parajasti koos kolme kaasteenistujaga kasarmupoe ülakorrusel umbes 25 kilomeetri kaugusel väikesel, kuid strateegiliselt tähtsal Tuppura kindlussaarel Viiburi lahes, kui venelaste rünnak algas.

Aasta varem oli Anna-Liisa Viiburi kodunduskooli 21-aastase õpilasena vapralt, kuigi mõnevõrra tõrksalt vastu võtnud märksa kuulsama Lotta Svärdi varjus tegutsenud viie tuhande liikmelise vabatahtliku organisatsiooni RSHY kutse asuda Tuppura kasarmupoe perenaiseks. Tema eelkäija sellel kohal oli ilmselt püsimatu loomuga ja põgenes paanikas, kui valitsus oli 1938. aasta Tšehhoslovakkia kriisist ajendatuna asunud saaregarnisone tugevdama.

Tollel sügisesel päeval, kui väike õõtsuv paat merehaige maaroti saarele tööle tõi, ei teadnud Veijalainen, kas ta on ikka kõvemast puust kui eelmine perenaine.

Oli küll. Ehkki sellesse ametisse oli vaja mõnda aega sisse elada, tõdes Anna-Liisa, et talle meeldivad need kohustused, mis seisnesid muu hulgas ohtras kohvikeetmises ja pontšikute küpsetamises Tuppural teenivatele sõduritele. „Töö kasarmupoes muutus tähendusrikkaks,” kirjutas ta 2006. aastal välja antud mälestusteraamatus „Naine rindel” (Nainen rintamalla – sota sotilaskotisisaren silmin). „Me andsime oma parima, et poisid end koduselt tunneksid, sest puhkusele lasti neid tollal harva ja „sõjapesa” oli ainus koht, kus nad said vaba aega veeta.”

Anna-Liisale hakkas meeldima ka see üpriski suur „sõjapesa” (nagu ta seda nimetas), endine ohvitseride maja, kus olid avar köök, parkettpõrandad, grammofoni ja suhteliselt kaasaegse plaadivalikuga puhketuba, vaikne tuba, kus „tema poisid” said kirju kirjutada ja seejärel diivanile pikali visata, ning mäsleva mere poole avanevad maast laeni aknad.

Ta armus ka Tuppura saaresse, selle kollakasse kivipaljandisse, igast kaljupraost välja kasvavasse murulauku ja aaskannikestesse. „Ja mitte kusagil ei kasva nii suuri piibelehti kui sellel saarel,” lisab ta. „Viisime neid ja kannikesi tohutute kimpudena kasarmuklubisse poistele imetlemiseks.”

Tuppura oli ühendatud Kuningassaarega. See oli saanud nime 18. sajandi Rootsi monarhi Gustav III järgi, kes oma rahutuid valdusi külastades sellel saarekesel kord peatus. Kuningassaare kaljusel tipul oli majakas, mis näitas suurtele laevadele ümberkaudse saarestiku reetlike karide vahelt teed Soome suuruselt teise sadamasse Viiburisse. Anna-Liisa avastas enda rõõmuks, et Kuningassaarel asub jalakate varjus väike tenniseplats, kus ta saab üksinduses pisut lõõgastuda, enne kui pöördub üle valge sillakese tagasi Tuppurale, oma väsinud, aga tänulike poiste juurde.

Nagu tema maismaal töötanud kolleeg Mailis, nii mäletab ka Anna-Liisa 1939. aasta suve kuuma ja ärevana. Soome valmistus võimalikuks sõjaks idanaabriga. Selleks ajaks oli ta Tuppural juba ligi aasta aega meestele kohvi ja pontšikuid valmistanud. Tema kõige eredam mälestus sellest suvest oli saart tabanud pöörane äike, mis lõi sisse lipuvardasse Kuningassaare majaka kõrval ning vigastas teenistuses viibinud piirivalvureid.

Kõik oli aga suhteliselt rahulik kuni 30. novembri hommikuni, mil punane torm ise korraga üle Tuppura pühkis. Hiljem meenutas ta, et tema kolleegi Hertta Turuneni kord oli tol hommikul alumisele korrusele minna, tuli pliidi alla teha ja kohvi keeta. „Ta jõudis vaevalt trepist alla, kui köögis helises telefon ja samal ajal mitu lennukit mürisedes peaaegu katuse kõrguselt otse üle kindluse lendas. Hertta jooksusammud tagasi üles kostsid juba koridori, kui me hirmunult püsti kargasime.”

Kuid isegi sellises ehmatavas olukorras ei unustanud kolleeg kombeid:

„Hästi kasvatatud neiuna Hertta siiski kõigepealt koputas, enne kui jahmunult hüüdis: „Adjutant helistas, sõda on lahti, major von Behr [Tuppura komandör] käskis meil hiljemalt tunni aja pärast kail olla ja saarelt lahkuda.””

Kiiresti riietunud, helistas kohusetruu kasarmuperenaine majorile tagasi. „Ma selgitasin talle, et lihtsalt ei saa tunni ajaga lahkuda, sest kogu kasarmu varustus jääks järelevalveta. Mina pidin ju selle eest vastutama!”

Raevunud ohvitser oli aga resoluutne. Visanud kasarmupoe kassa kohvrisse ja üritanud veel majas nii palju korda luua kui võimalik, tormas Anna-Liisa koos kahe kolleegiga kaile ja suruti väiksesse puksiiri, mis viis nad Uuraa sadamasse, Viiburi lahe suurimale saarele, kus soomlastel leidus rohkem jõude ja naised olid ilmselt paremini kaitstud. Major oli käskinud kipril pettemanöövreid teha juhuks, kui lennukid peaksid tagasi tulema, „ehkki meile jäi arusaamatuks, mismoodi üks väike puksiir saaks avamerel lennukite eest kõrvale põigelda”. Kipper püüdis seepeale tõsist nägu teha, andis au ja vastas: „Just nii, härra major.” Ja nii asusidki Tuppura garnisoni tublid naised teele, heites vargsi pilke ühtäkki ähvardavaks muutunud taevalaotusse.

Silmapaistev soome luuletaja Eeva Kilpi, kes oli tollal üheteistkümnene ja elas perega Karjalas Hiitolas, koges samuti Talvesõja esimest rünnakut. „Meie maja oli ühe väikse järve kaldal,” meenutab ta, „ja kui ma silmad sulen, kangastub mulle alati suveilm. Tundub, nagu oleks Karjalas olnud kogu aeg soe ja päikesepaisteline.”

Nagu paljud Karjala koolilapsed, nii oli ka Kilpi kuulnud sõja puhkemise võimalusest ja tundis selle üle muret.

„Palusin jumalat, et sõda ei tuleks. Ja ma mäletan, et sõjahirm oli minu lapsesüdames kogu aeg kaasas. Me ei uskunud aga, et sõda päriselt tuleb, et see Hiitolasse jõuab.

Aga lõunalauas istudes nägime järsku lennukeid otse meie maja poole lendamas ja isa hüüdis meile: „Ruttu keldrisse!” Jooksime ruttu trepist alla ja siis hakkasid kohe ka pommid sadama.”

Ameerika korrespondent Martha Gellhorn, kes oli just eelmisel päeval Helsingisse saabunud, et edastada uudiseid kasvavatest Soome ja Venemaa vahelistest pingetest, ei osanud samuti kahtlustada, et need pinged tõeliseks sõjaks paisuvad, ning oli just minemas välispressi peakorteri, Kämppi hotelli teise korruse numbritoast hommikust sööma, kui kuulis esimesi pommiplahvatusi.

Sarmikas 36-aastane ajakirjanik oli võitnud juba rahvusvahelist tunnustust reportaažidega Hispaania kodusõjast nädalalehele Collier’s2. Hispaanias kohtas ta ka kirjanik Ernest Hemingwayd, kellega hiljem koos Kuubale elama asus. Novembris, kui Saksamaa ja Venemaa olid Poola juba ühiselt annekteerinud ja „teine maailmasõda” oli alanud, kuid seda ei kirjutatud veel suure algustähega, võttis Gellhorn ühendust Collier’si toimetaja Charles Colebaugh’ga New Yorgis. Tüdinud vaiksest elust Hemingwayga (niivõrd kui elu Hemingwayga üldse vaikne sai olla) ja igatsedes ajakirjanikuna veel midagi korda saata, palus Gellhorn Colebaugh’lt võimalust taas lähetusse siirduda.

Bryn Mawri kolledžis õppinud idealistlikule Gellhornile – kelle ilmekad sõnumid Ameerika majanduskriisist riiklikule hädaabiorganisatsioonile olid äratanud Eleanor Roosevelti tähelepanu, mispeale said neist head sõbrad – paistsid panused nüüd isegi kõrgemad kui Hispaania kodusõjas, sest Nõukogude-Saksa mittekallaletungileping oli jätnud need totalitaarsed riigid liitlastena teisele poole demokraatliku maailma piire. „Seda sõda pidasime me omaenda naha päästmiseks,” kirjutas ta. „Nüüd oli võimalik asuda mõtetes ja südames ainult süütute poolele – toetada neid arvukaid tundmatuid rahvaid, kes pidid ohvriks tooma kõik, mis oli neile armas ja hinnaline.”

Kus aga leidus veel süütult kannatajaid? Poola oli kaheksateistkümnepäevasest vaprast võitlusest hoolimata sakslaste ja venelaste vahel ära jagatud. Läänerindel oli pingeline, kuid muutusteta. Kahe rahukümnendi järel valvsuse kaotanud Prantsuse armee kükitas mugavalt Maginot’ liini taga. Kui merel ägenev sõjategevus ning Luftwaffe ja Briti õhujõudude põgusad kokkupõrked La Manche’i kohal välja arvata, siis mingit sõda ei olnud – vähemalt esialgu ei paistnud muud kui „kummaline sõda”, nagu inimesed seda nimetama hakkasid.

Colebaugh soovitas Gellhornil Soome minna. „Ta arvas, et seal võib midagi juhtuda.” Nagu enamik ameeriklasi – ja tõtt-öelda ka eurooplasi – ei teadnud Gellhorn Soomest suurt midagi. Ta polnud kursis ka sellega, mille poolest Soomet Ameerikas kõige paremini tunti – see oli ainus riik, mis Esimeses maailmasõjas tekkinud võla Ameerika Ühendriikidele tagasi maksis, pealegi õigeaegselt, ning Helsingi oli valitud 1940. aasta suveolümpiamängude toimumiskohaks (kuigi tundus järjest ebatõenäolisem, et olümpiamängudest midagi välja tuleb). Ta isegi ei teadnud, kus Soome asub, ja pidi seda kaardilt järele vaatama.

Gellhorn tegi veel veidi uurimistööd. Selgunud tõsiasjad meeldisid talle. Lisaks töökusele ja vastutustundlikule rahanduspoliitikale olid soomlased väga haritud ja väikesest arvust hoolimata andekas rahvas, „korralik demokraatia”, mida tasus jälgida – ja päästa.

Niisiis astus Gellhorn 10. novembril – kui Paasikivi ja Tanner naasid liiva jooksnud läbirääkimistelt Stalini ja Molotoviga – üle Atlandi Belgiasse suunduva Hollandi prahilaeva pardale, kaasas Underwoodi kirjutusmasin ja Eleanor Roosevelti soovituskiri.

Kümme tüütut päeva hiljem jõudis kaubalaev Briti rannikuvetesse, kus jäi reisijate pahameeleks peatuma, et mitte ületada tihedalt mineeritud La Manche’i väina öösel. Gellhorni ja tema kaasreisijate pahameel asendus aga järgmisel päeval jahmatusega, kui nad nägid ilmselgelt traagiliste tagajärgedega Saksa miini otsa sõitnud teise Hollandi aluse süngeid rususid. Viibinud mõnda aega seni veel neutraalses Belgias, ületas Gellhorn lennukiga Põhjamere ja maandus Stockholmis, kust lendas pärast ühepäevast peatust edasi Helsingisse. Kohale jõudis ta 29. novembri pärastlõunal.

Kell polnud veel kolm, kui Gellhorni takso kunagistest suurvürstiriigi aegadest pärit auväärse seitsmekümneaastase hotelli ees peatus. Sel aastaajal oli Helsingi juba tavapäraselt külm ja pime. Polnud enam aega linnaekskursiooni teha ega alumisel korrusel põgusalt päeva kommünikeesid läbi lappavatelt kaaskorrespondentidelt uusi teateid hankida.

Kolm aastakümmet varem, 1905. aasta Vene revolutsioonile järgnenud kaoses olid Helsingis resideerinud diplomaadid kasutanud Kämppi hotelli oma ärahirmutatud rahvuskaaslaste turvakoduna. Nüüd, mil sõjatuuled puhusid taas üle Läänemere tütre, nagu Helsingi end nimetas, oli valitsus asutanud samasse Soome kõrgseltskonna pikaajalisse pesapaika pressikeskuse. 29. novembri õhtul oli hotelli sisse kirjutatud umbes tosinkond korrespondenti, kirju seltskond ameeriklastest, brittidest ja kõiksugu skandinaavlastest, kes olid kuu aega kajastanud Nõukogude-Soome katkendlikke läbirääkimisi ja pidid nüüd leppima lihtsalt „kohalikku koloriiti” kirjeldavate uudisjuttudega.

Kuue tuhande kilomeetri pikkusest retkest väsinud Gellhorn astus vana väärika hotelli kulunud vaipkattega trepist üles pimendatud numbrituppa. Kui ta ringi vaatas, siis ta võib-olla nägi administraatorilaua kõrvale stendile kinnitatud reklaamlehte, mis kutsus vaatama Thornton Wilderi „Meie linna”: soomlastel oli 1939. aastal nõrkus Ameerika kultuuri vastu (nagu ka tänapäeval, kuigi ehk vähemal määral). Mõni minut hiljem magas ta juba sügavat und.

Hommikul langesid pommid. „Tuhat ja tuline,” pomises Gellhorn, joostes Esplanadile avaneva akna juurde. Selgus, et tema toimetajal Colebaugh’l oli olnud õigus.

„Nägin hiigelsuurt kolmemootorilist [sic!] pommituslennukit umbes 1000 meetri kõrgusel,” kirjutas ta mitu päeva hiljem Hemingwayle. „Uitas madalalt ja aeglaselt ringi.” Kuid see lennuk ei heitnud pomme, vaid tuhandeid lendlehti, mis langesid tänavasillutisele ja naabruses asuva haljasala puuokstesse. Edasi nägi Gellhorn, et mitukümmend hästi riietatud helsinglast, keda rünnak tabas töölemineku ajal, võttis suuna väestösuoja poole, mis kujutas endast haljasala keskele ehitatud robustset puitlaudisega pommivarjendit. Paljud kummardusid maast Nõukogude lendlehti üles korjama. Ühel neist oli kirjas:

SÕDURID! PANGE RELVAD KÄEST, MINGE

KOJU JA KAITSKE ENNAST NÄLJASURMA

EEST! MEIL ON LEIBA!

Ja teisel:

SOOME SELTSIMEHED!

Me ei tule teie juurde kui vallutajad, vaid kui Soome rahva kapitalistide ja maaomanike ikke alt vabastajad. Me ei tohi üksteist tulistada. Imperialistide käsul on Cajander, Mannerheim jt peatanud rahumeelsed läbirääkimised Nõukogude Liiduga, muutnud Soome sõjalaagriks ja põhjustanud Soome rahvale kohutavaid kannatusi.

Linnakodanikud, kes vaevusid neid trükiseid lugema, olid hämmingus. Robustsetel Nõukogude lendlehtedel kirjeldatud nälgival ja rõhutud Soomel polnud vähimatki pistmist selle mugava ja toiduküllase maaga, mida nad tundsid. Tekstide autor, kes iganes see ka polnud, lähtus kahtlemata valeinformatsioonist või polnud Soomes tükk aega käinud.

Anonüümse agiteerija jõhker propaganda võinuks ajada naerma, kui läheduses poleks samal ajal plahvatanud vägagi tõsiselt võetavad pommid.

Üks naljahammas ristis pommid „Molotovi leivakorvideks”. Nimetus jäigi püsima.

Võib siis vaid ette kujutada helsinglaste uut üllatust ja šokki, kui nad järgmisel õhtul said teada, et nende jaburate kirjutiste autor, hallipäine endine Soome punakaartlane Otto Wille Kuusinen, kes põgenes 1918. aastal Nõukogude Liitu ja tegi viimase salajase külaskäigu kodumaale aastal 1928, oli valitud nende järgmiseks juhiks!

Sellal kui Gellhorn arusaamatuses Kämppi aknast avanevat sürrealistlikku vaatepilti jälgis, tormas oma toa akna juurde ka Bostonis baseeruva väljaande The Christian Science Monitor korrespondent, Suurbritannias sündinud Herbert Berridge Elliston. Eelmisel päeval oli Esimese maailmasõja veteran, Kuninglikus ratsasuurtükiväes teeninud 40-aastane Elliston saabunud Mainilas lavastatud piiriintsidendi uurimiselt väsinuna oma tuppa, mis asus otse Gellhorni toa vastas. „Hüppasin voodist üles ja vaatasin õue,” kirjutas Elliston Talvesõja-teemalises raamatus „Soome võitleb!” (Finland Fights!), mille kirjastus Little Brown andis kiirelt trükki juba 1940. aasta jaanuari lõpus, enne kui Soome-Nõukogude vastasseis laheneda jõudis, sest Ameerika Ühendriikides oli tekkinud selle konflikti vastu kirglik huvi. (Kaanetekst: „Pealtnägija värvikas kirjeldus otse sõjatandri keskelt ühe vapra rahva võitlusest ülekaaluka vaenlase vastu!”)

„Oli suurepärane talvehommik, päike tõusis sinisesse taevasse, kus hõljus üksainus vattpehme pilvetups,” kirjutas Elliston. „Selle sees olid Vene lennukid. Paar lennukit eraldus ähmase varjuna pilveloorist. Üksik pilv liikus oma hävitava kandamiga edasi üle taeva just nagu täispurjes Hispaania galeoon.”

Aasta hiljem, kui sakslased tegid Rotterdami välksõjaga maatasa ja Luftwaffe süütas Londoni igal ööl leekidesse, võis säärast luulelist õhuväe kirjeldust kohatuks või isegi solvavaks pidada, eriti kui see pärineb liberaalse Ameerika ajalehe korrespondendi sulest.

Tuleb aga meeles pidada, et oli alles 1939. aasta november. Pärast Poola langemist ja kahekuulist vaikust läänes oli midagi lõpuks toimumas ning Elliston ja tema erutatud kaasreporterid paiknesid otse sündmuste tulipunktis. Elliston kõneles ülevoolavalt:

„Tekkis tõepoolest tunne, et pilved olid kandnud lennumasinad üle Soome lahe. Nüüd oli see pilv natuke minust paremale pea kohale jõudnud. Kõik see aeg jätkus lakkamatu müra – õhuhäiresireenide pidev kriiskamine ja kuulipildujatärin vaheldus tuhmide pommiplahvatustega.”

Vähemalt ei tekkinud hardusest haaratud reporteril ühtegi väärarusaama õhurünnaku eesmärgi osas. „See oli Soome alistamiseks ja vallutamiseks kavandatud välksõda.”

„Jälgisin toimuvat pingsalt,” jätkas Elliston, „sest võit või kaotus sellises diplomaatilises sõjas [sic!] sõltub inimeste käitumisest.” Ilmselt ei avaldanud õhurünnak soovitud mõju. „Mingit paanikat ei järgnenud. Inimesed seisid all pargis varjendi sissepääsu juures ja vahtisid taevas Nõukogude kummitust.”

Ta jätkas: „Just siis, kui liikusin lifti poole, tuli üks laps nuttes sisse.”

See oli välisukse kõrval vestibüüli sigariletis töötava naisterahva tütar, kõige rohkem seitsme-kaheksa-aastane, kes oli lugenud just hommikusi palveid, kui õhurünnak algas. Korrapealt oli põrgu lahti. Lapsed jooksid emasid hüüdes koolimajast välja otse hotelli poole. Tüdruk klammerdus ema külge, kuid ei leidnud lohutust ja olles mõnda aega nutnud, ronis sigarileti alla vaheseina kõrvale küüru nagu kutsikas, hirmust värisev ja sõnatu.

Pressiruumis hakkas Elliston telefonikõnesid võtma, et Nõukogude üllatusrünnaku kohta midagi lähemalt teada saada. Tema esimene mõte oli helistada Risto Rytile, Soome Panga 50-aastasele presidendile. Elliston oli kohtunud Rytiga juba kaks aastat varem, kui käis Monitori toimetaja ja kolumnistina Põhja-Euroopas sõjaeelsel teabekogumisretkel. Talle oli juba varem öeldud, et keskpanga juht – kes oli tol aastal vanaisaliku Kallio vastu edutult presidendiks kandideerinud (neil aegadel eelistasid soomlased vanaisalikke presidente) – on üks kõige paremini informeeritud mehi Euroopas.

Selgus tõepoolest, et Ryti on asjadega kursis. Rahanduspoliitikuna oli tal suur osa selles, et Soome elas võrdlemisi hästi üle suure majanduskriisi, ning teda tunti kui vankumatult kindlameelselt meest. Elliston teadis, et tulgu vihm või päike või kas või ootamatu pommirünnak, usaldusväärne finantsist istub ikkagi kesklinnas Soome Panga peakorteri mahagonist laua taga.

Nõnda siis palus Elliston ka sellel segasel hommikul, kui Helsingis sadas pomme ja telefonioperaator teatas, et Ryti kindlasti ei ole tööl, ennast ikkagi Soome Pangaga ühendada. Muidugi võttis telefoni vastu ei keegi muu kui Ryti.

Suuremat kasu temast sel korral ometi ei olnud. „Soome Alexander Hamilton”, nagu Elliston teda imetlevalt kutsus, oli Nõukogude rünnakust samamoodi hämmingus nagu kõik teised. Ta rääkis oma reporterist sõbrale kuuldustest, et isegi Norra oli saanud Moskvalt ultimaatumi loovutada Põhja-Jäämere-äärne Narviki sadam – nii kaugele ulatus selle piirkonna kohal Kremli vari. Pommimürina ja sireenide taustal küsis Ryti ühtviisi jahmunud reporterilt, kas ehk too oli midagi rünnakust kuulnud. Ning palus nagu alati viisakalt – teadmata, et järgmisel päeval nimetatakse ta peaministriks, Soomet kriisist välja tüürima – Ellistonil talle helistada, kui midagi on selgunud.

„Kindlasti,” lubas Elliston, pani toru hargile ja vangutas pead. Uskumatu! „Torm Euroopas!” kirjutas ta. „Mida Stalin selles ilmanurgas ometi alustanud on? Koitis pöörane päev.”

Viieteistkümneaastane Harry Matso ei saanud mahti hirmu tunda, sest ta juhatas koolikaaslasi ulualla. Ka tema oli parajasti hommikusel palvusel – juudi palvusel –, kui esimesed Vene lennukid süütepommide ja lendlehtede segalaadungi alla heitsid.

Kool asus juhtumisi viiesaja meetri kaugusel Hietaniemist, Helsingi tähtsaimast surnuaiast, kuhu kakssada õpilast võimlemisõpetaja juhtimisel kiiresti evakueeriti. „Harry,” ütles õpetaja Matsole, kes teda abistas, kui õpilased korrapärases rivis kohale jõudsid, „sea lapsed kõik puude alla ja hauakivide taha varju.” Õpetaja tundis õigustatult muret selle pärast, et laste kirev riietus teeb neist Nõukogude pommituslennukitele lihtsa sihtmärgi. Seejärel, kui üks lennuk just mõnesaja meetri kõrguselt pea kohalt mööda vihises, jooksid õpetaja ja Matso ka ise peitu.

Kui Matso pärast hädaohu möödumise märguannet umbes pool tundi hiljem ettevaatlikult jalule tõusis, nägi ta, et kalmistu kõrval asunud maja oli rusudeks pommitatud. Rusude vahelt ilmus nähtavale murest murtud mees, süles noore tüdruku, arvatavasti tema tütre lõtv keha – üks 96 helsinglasest, kes sellel kurikuulsal päeval hukkusid.

60-aastane Soome peaminister A. K. Cajander – sama mees, kelle kohta Pravda mõne päeva eest oli öelnud: „Väike kiskja, kellel pole jõudu ega teravaid hambaid, küll aga jätkub kavalust ja tiirasust,” kuid kes tegelikult oli leebe taimeteadlane ja juhtis enne ametisse asumist (mida ta ikka veel pisut kahetses) 1937. aastal Soome metsaametit – oli alustamas erakorralist kabinetiistungit, kui esimesed Nõukogude pommitajad kell üheksa Soome õhuruumi sisenesid. Õigupoolest oligi sissetung kavandatud istungi ajaks – üks väheseid asju, mis Nõukogude rünnakuplaanis õnnestus. Istung peeti Soome valitsuse peahoone kolmanda korruse peeglisaalis, vaid mõne sammu kaugusel kohast, kus Eugen Schauman oli tulistanud 1904. aastal Venemaa despootlikku kindralkuberneri Bobrikovi ja seejärel iseennast.

Erakorralise istungi eesmärk oli pidada nõu eelmisel õhtul Kremlist saabunud sõnumi üle, milles ootamatult teatati diplomaatiliste suhete katkestamisest. Soome pikaajaline suursaadik Moskvas, endine Soome välisminister Aarno Yrjö-Koskinen oli saanud Molotovilt – kes alles mais pehmema loomuga Litvinovi asemel ametisse astus, et lihtsustada Nõukogude-Saksa 1939. aasta augustipakti sõlmimist, millega kolm Balti riiki ja Soome arvati Stalini ja Hitleri salajasel kokkuleppel Nõukogude huvisfääri – kümme tundi tagasi mõnevõrra segadust tekitava noodi3:

„Meie rahva ainus eesmärk on kaitsta Nõukogude Liidu ja eeskätt 3,5 miljoni elanikuga Leningradi julgeolekut.”

Leningradi julgeolek ei olnud iseenesest liialdatud mure ning sellest oligi ajendatud Vene saatkonna töötaja Boriss Jartsevi aastatagune telefonikõne, milles ta palus Helsingil salaja läbirääkimistesse asuda. Nõukogude Liidu suuruselt teine linn oli Soome piirile siiski väga lähedal ja soomlastel olid olnud väga lähedased suhted Saksa keisri Wilhelmiga, kes saatis Helsingisse ekspeditsiooniväe ja kindlustas sellega kodusõjas valgete võidu, ning hiljem võrdlemisi lähedased suhted ka Adolf Hitleriga. Soomlased võisid seda muret mõista. 1941. aasta juunis kasutasidki sakslased „Karjala väravat” Loode-Venemaale tungimiseks. Hoopis rohkem segadust tekitas Molotovi noodi järgmine lõik:

„Teatavasti jätkuvad Soome väesalkade rünnakud Nõukogude vägede vastu mitte ainult Karjala maakitsusel, vaid teistelgi Nõukogude-Soome piirialadel. Nõukogude valitsus ei saa kauem sellist olukorda taluda. Kujunenud olukorras, milles vastutus langeb täiel määral Soome valitsusele, ei saa Nõukogude valitsus Soomega normaalseid suhteid alal hoida.”

See kõlas küll kahtlaselt sõja kuulutamise moodi. Teated piirilt kinnitasid, et Soomet rünnati. Teisest küljest jättis Molotov justkui alles lootuse, et kahe riigi järsult halvenenud suhteid võib ikka veel läbirääkimistega parandada. Ta andis salapäraselt mõista, et on valmis territoriaalsete nõudmiste osas Soomele „poolele teele vastu tulema”. Kui seni jagunes Karjala maakitsus Soome ja Nõukogude Liidu vahel, siis Molotovi sõnul võis kaaluda isegi Karjala rahva täielikku liitmist Soome suguvendadega. (Selle tulemuse ta lõppkokkuvõttes ka saavutas, kui peaaegu kogu Karjala elanikkond Soomesse evakueerus, aga kindlasti ei kujutanud tema seda asja niiviisi ette.)

Et olukorda veel segasemaks teha, kinnitas Nõukogude demarš ülimat austust Soome iseseisvuse ja sõltumatuse vastu.

Kas Moskva tahtis sõda või mitte? Raske oli öelda. Vaidlused kabinetis ei andnud esialgu mingit vastust. Siis plahvatasid esimesed Nõukogude pommid. Nüüd oli asi selge. Nüüd teadsid Cajander ja teised poliitikud akna juurde tormates ja kesklinnast kerkivaid suitsusambaid nähes, et Soomes käis sõda.

*

Tegelikult olid Soome ja Nõukogude Liit sõjajalal alates kella 6.50-st hommikul, kui käiku lasti tubli osa peaaegu 2000 välisuurtükist, mis Nõukogude Liidule sõja hakul kuulus – Soome luure oli maha maganud nende toimetamise piiri äärde. Meeletut suurtükituld, suurimat pärast Esimese maailmasõja lõppu, toetasid omalt poolt Kroonlinna merekindluse pika laskeulatusega kahurid Leningradist kolmekümne kilomeetri kaugusel läänes Soome lahe saarel.

Mõne hetkega oli vaikne lumine piir muutunud sogaseks valgeks katlaks ning hiigelsuurtest kasepuudest jäid järele üksnes haokood. Rändrahnud kerkisid õhku. Tuletsoonis hajali paiknevad talud ja majad, millest valitsus oli inimesed juba kiirkorras evakueerinud, lagunesid kesk lume- ja tolmukeerist. Paraku ei olnud evakuatsioon piisavalt tõhus, sest ei Soome luure, mida juhtis ebapädev Lars Rafael Melander4, ega samavõrd pime tsiviilvõim uskunud, et sõda võiks reaalselt puhkeda, ning seetõttu langes vangi rohkem kui 4000 tsiviilisikut, neist 2000 ainuüksi Laadoga põhjakaldal Suojärvis, kus Soome mingisugust rünnakut oodata ei osanud.

Kui musta taevasse kerkisid rohelised raketid, andmaks märku rünnaku algusest, tormasid tuhanded Vene sõdurid relvi pea kohal hoides suure kisa ja lauluga Rajajokisse (Soome Karjalat ja Vene Karjalat eraldavasse jõkke, mis kannab nüüd nime Sestra), mis voolas kohati vähem kui 20 kilomeetri kaugusel Mannerheimi liinist. Nende järel veeresid jõkke masinad, mida enamik soomlasi ja Soome sõdureid kunagi polnud näinud – tankid. Sajad tankid. Ilmselt oli Kremlil tõsi taga.

Kapral Harry Berner, kes teenis Terijoki piirilinnas – sellest sai varsti nn Soome Demokraatliku Rahvavabariigi pealinn –, meenutab: „29. novembril olime nädalaselt luureretkelt tagasi Terijoki kasarmusse jõudnud. Järgmisel hommikul äratas meid meeletu suurtükituli, millest kostsid läbi Kroonlinna kahurite paugud. Keegi meist polnud kunagi midagi sellist kogenud ega ette kujutada osanud.”

Berneri üksus nagu enamik Soome üksusi (ehkki mitte kõik), mida tabas Nõukogude rünnaku põhiraskus, toibus šokist piisavalt kiiresti ja asus võideldes taganema. „Meid kamandati välja tänavale, et vaenlast nii kaua tagasi hoida kui võimalik,” räägib ta. „Mina olin poe juures. Siis nägime linnaserval Vene sõdureid ja kui nad Rajajokist välja astusid, algas tulevahetus. Selline oli käsk: võidelda, vaenlast takistada, taganeda. Muidugi, ega meil õieti teist valikut olnudki.”

Pravda lahingukorrespondendiks määratud nimekas Nõukogude kirjamees Nikolai Virta5 sai rünnakust tublisti inspiratsiooni. Kui kirjutise toon välja arvata, siis muus osas kattub Virta hingemattev reportaaž Berneri looga:

„Täpselt kell kaheksa hommikul välkus signaal ja lõuna poolt täitsid ühtäkki õhku mürskude vihin, plahvatuste kaja, haubitsate sügavam kumin ja raskesuurtükkide summutatud mürin. Kroonlinnast oli kuulda suurte kindlusekahurite kauget kaja. Kolmkümmend sekundit hiljem oli silmapiiril üksainus tulelõõm. Kogu Soome piiriala oli leekides. Siis algas kuulipildujate lahing, millele soomlased vastasid. Tulistamine kestis kogu 140 kilomeetri pikkusel ja 18 kilomeetri sügavusel rindel kolmkümmend minutit.

Siis tõusid õhku rohelised raketid, mis andsid Punaarmee jalaväele märku rünnakule asuda, ning sõdurid alustasid piiri suunas hurraaga pealetungi. Hüpates jääkülma jõkke, hakkasid nad pontoonsildu kokku panema. Kell 9.15 ületas lõigu esimene pataljon sildade kaudu piiri ja sisenes Soome territooriumile. Metsad, mis veel tund aega tagasi, enne rünnakut, olid olnud nii vaiksed, täitusid äkitselt tankimootorite mürinast, roomikute kõlksumisest ja autode sireenidest lumisel maanteel.”

Huvitaval kombel tunnustas Virta ka Bernerit ja teisi Soome kaitsjaid: „Vaenlane avaldab südi vastupanu.” Virta reportaažide toon muutus vaenlase suhtes järjest sõimavamaks ja armutumaks sedamööda, kuidas Nõukogude vägede edasitung soiku jäi ning tema seltsimehed Soome sapööride Terijokisse maha jäetud pommide ja miinilõksude otsas õhku lendasid, esialgu oli ta aga veel tulvil indu.

Sel ajal kui Harry Berner ja tema relvavennad 1. jäägripataljonist Rajajoki poolt peale tormavate punaste hordide ees taganesid, püüdis miinipildur Reino Oksanen kakssada kilomeetrit kirdes endale sooja teha. Oksanen oli pärit Tamperest Messukyläst nagu enamik tema pataljoni mehi. Soome armee tugevus seisnes muu hulgas selles, et suurem osa ühe üksuse sõdureid oli pärit ühest ja samast piirkonnast. „See tuli ainult kasuks, et me tundsime üksteist hästi, kui võitluseks läks. Me teadsime, milleks keegi on suuteline.”

Oksanen läbis kohustusliku sõjaväeteenistuse 1935. aastal. Siis õppis ta ka kasutama 81-millimeetrilist kergemiinipildujat, mida eraldati igale kompaniile mitu tükki. Muidugi ei arvanud ta, et seda oskust varsti praktikas vaja läheb. Soome ja Nõukogude Liit olid ju ikkagi rahujalal või vähemalt nii räägiti. Kõik muutus aga 1939. aasta sügisel.

„Pinged olid käärinud juba pikka aega. Aga kui oktoobris hakati jagama kutseid eriõppustele, siis teadsime, et asi on tõsine. Meil kästi kaasa võtta talveriided. Ja relvad. Ja me pidime saama püstolkuulipildujad, aga tegelikkuses olid need üsna haruldased. Mulle anti tavaline „Pystykorva”-vintpüss6 ja kõigile teistele samuti.

Oksanen ja tema kaassõdurid Messukyläst koguti kõigepealt Tampere linavabrikusse 16. rügemendi juurde, mida juhtis kolonelleitnant Aaro Pajari. Oksanen magas koos seltsimeestega külg külje kõrval vabriku põrandal. Järgmisel päeval, 15. novembril toimetati nad rongiga Lõuna-Karjalasse Luumäki-Taavetti piirkonda, kuhu koondati terve peastaabi reservüksuseks määratud 6. diviis. Mehed asusid positsioone kindlustama.

Nagu suurem osa soomlasi, nii ei uskunud ka nemad endiselt, et sõda võiks päriselt puhkeda:

„Isegi siis vaidlesime omavahel, kas Soome peaks sõtta minema. Üldine meelsus oli ikka väga trotslik. Kordamööda hooplesime, kuidas me ryssä’d ära hävitame – vähemalt mõned meist hooplesid. Üks Tampere mees oli läbirääkimiste ajal tulist indu täis. Ta ütles, et oleks pettunud, kui sõda ei tuleks. Ta janunes enda sõnutsi ryssä’de vere järele. Kui taplus päriselt lahti läks, polnud temast muidugi mingit tolku.”

Ei kulunud palju aega, kui Oksanen ja tema seltsimehed lahingumöllu paisati.

Marssal Carl Gustaf Emil Mannerheim, keda tunti kui „Euroopa viimset rüütlit”, sõi parajasti oma vennatütre abikaasa Björn Weckmaniga kodus Kaivopuistos, Helsingi diplomaatiliste esinduste linnajaos hommikust, kui neid ehmatas pommimüra. Võib arvata, et veel 72-aastaselt keisri kaardiväeohvitseri tikksirge rühi säilitanud auväärne Soome kindral ühtaegu pelgas ja tervitas seda müra. Pelgas sellepärast, et see andis märku sõja algusest, ja Soome kaitsenõukogu esimehena – sellelt ametikohalt oli ta juba mõnelgi korral pettumusega tagasi astunud – teadis ta, et Soome pole sõjaks korralikult valmis ega suuteline seda mingil juhul võitma.

Samal ajal oli see müra ka kutse, mille peaaegu roomlaslikult kohusetundlik mees kindlasti õhinal vastu võttis. Tema maa vajas teda taas, nagu aastal 1918. Toona oli Soome valitsus pärast Soome lahkulöömist bolševistlikust Venemaast pöördunud Mannerheimi poole palvega asuda valgete hajutatud kontrrevolutsioonilisi vägesid juhtima ja Lenini korraldatud punamässu maha suruma. Lisaks pidi ta desarmeerima seniajani Soomes paiknenud Vene väekontingendi. Vähe on kindraleid, kes ajaloo jooksul on mõne veel raskema ülesande saanud. Kuid Mannerheim, kes oli täiskasvanuna veetnud suurema osa elust Venemaal ja kuulus Soome rootsikeelsesse vähemusse ning oli sestap kodumaal peaaegu tundmatu, tegi hinnanguliselt 37 000 inimelu nõudnud vennatapusõjale edukalt lõpu ja tõi Soome Vabariigile iseseisvuse.

Veel samal aastal lahkus Mannerheim Soomest, sest tundis vastikust seal valitsenud Saksa-meelsuse suhtes, ent Soome valitsus palus tal tagasi pöörduda ja aidata skeptilistelt liitlastelt diplomaatilise tunnustuse saamisega iseseisvust kindlustada. Mitmekülgne sõdur-diplomaat jäi nõusse ning võlus oma silmapaistva välimuse ja õukondliku viisakusega, aga ka varjamatult kirgliku isamaa-armastusega nii Londonit kui ka Pariisi. „Ta liikus pealinnast pealinna ja muudkui kõneles Soome eest,” kirjutas H. B. Elliston. „Ta ei võitnud Soomele mitte ainult tunnustust, vaid ka sõpru.”

Üks selliseid sõpru oli šotlane Henry Bell, kes saabus 19. ja 20. sajandi vahetusel Soome, et tutvuda kohaliku puiduäriga, ja tulisel sõjajärgsel perioodil nõustus hakkama lausa Suurbritannia esimeseks konsuliks Soomes. Hiljem, 1931. aastal sai Bellist Soome aukonsul Londonis, aga Soome sõber oli ta juba ammu enne esimest kohtumist suurmehega.

Mannerheimiga sõbrunemine või isegi temast arusaamine oli hoopis teine lugu. Bell tõdes kord seda mõistatuslikku ja distantsi hoidvat tsaariväe endist kindralit Londoni residentsis külastades, et pole näinud teist nii ebasõbralikku meest. Ta kirjutas:

„Tavaliselt oli Mannerheim minu vastu lahke olnud. Ühel päeval oli ta aga tusasem. Harjumuspärase inglise keele asemel pöördus ta minu poole rootsi keeles. Minu ametlikust tervitusest ei teinud ta peaaegu väljagi ega kuulanud, mida olin talle teatama tulnud. Suure laua taga istudes ning enda ees Soome ja Venemaa kaarti vaadates sõnas ta karmilt: „Härra konsul, kas te toote mulle täna häid uudiseid?”

Mina punastasin ja kogelesin: „Kahjuks, teie ekstsellents…”

„Härra konsul,” hüüdis Mannerheim vahele, „kui te ei too mulle varsti head uudist, et Suurbritannia on Soome iseseisvust tunnustanud, siis pole teie külaskäigud siin enam oodatud. Head päeva.””

Niisugune mees oli Mannerheim.

Samas olgu öeldud, et endine kaardiväelane armastas ka üleannetut nalja teha, eriti veel ootamatutel hetkedel, nagu näitab Belli kirjeldatud juhtum äsja Helsingisse saabunud major Scale’iga, kes oli Briti uue saatkonna sõjaväeatašee.

„Diplomaadina võis Mannerheim olla väga salapärane,” meenutas Bell. „1919. aasta kevadel tuli major Scale, meie sõjaväeatašee, Stockholmist siia, et koguda täpsemat informatsiooni paljude värvikate kuulujuttude kohta, mis tollal ringi liikusid. Konkreetselt oli lugu selline, et soomlased kavatsevat Petrogradi [Peterburi, hilisema Leningradi nimi aastatel 1914–1924] peale tungida.

Major Scale einestas koos kindral Mannerheimiga, kuid ei suutnust temast vähimatki välja pinnida. Lõpuks, kui major oli lahkumas ja Mannerheim talle viisakalt mantlit selga aitas, esitas ta oma küsimuse kindralile otse näkku:

„Härra kindral, mida te siis teete, kui Petrogradi jõuate?”

Mannerheim silmitses major Scale’i kuidagi kahtlustavalt ja tema näole tekkis muie. „Mu kallis major,” ütles ta, „kui ma Petrogradi jõuan, siis kroonin teid kuningaks!””

Atašee jäi selle vastuse üle omaette pead murdma, nagu kirjutab Bell, kellest sai Mannerheimi suur austaja ja sõber (enam-vähem sellises järjekorras). Ka niisugune mees oli Mannerheim. Keeruline isiksus.

Igatahes saatis salapärast Mannerheimi diplomaatilisel missioonil selline edu, et 1918. aasta detsembris kutsuti ta tagasi Helsingisse ja nimetati riigihoidjaks. Käisid jutud ka tema kuningaks tegemisest ning eeldusi tal selleks kahtlemata oli. Ent sarnaselt George Washingtoniga, kellega teda siis võrreldi ja võrreldakse praegugi, ütles ta monarhiseisusest ära.

Selle asemel eelistas ta presidendiks kandideerida. Ent tal olid veel värskelt küljes verised jäljed tuhandete Soome kommunistide hukkamisest valgekaartlaste poolt kodusõja ajal (vähemalt kaudselt näib vastutus selle jõhkruse eest ka temale langevat) ning ta kaotas valimistel rahvalähedasemale ja praktilise meelega Kaarlo Juho Ståhlbergile. Enamikule soomlastest tundus kauge, kõrk ja raevukalt kommunismivastane kindral lõppkokkuvõttes liiga vastuoluline ja keeruline tegelane, et noore ja hapra vabariigi saatus rahuajaks tema kätte usaldada.

Nõnda siis ratsutas Vabastaja, nagu teda nüüd kutsuti, suhteliselt noores eas, 51-aastaselt, Soomemaa päikeseloojangu poole, kaasas tänulikult rahvalt tähelepanuväärse kingitusena 150 000 (tänapäeva mõistes ligikaudu 3 miljonit) USA dollarit teenete eest kodumaa ees. Rahamuredest priiks saanud, pööras kombepeen Mannerheim nüüd Soome korratule poliitikakeerisele rõõmuga selja ja pühendus heategevusele, temast sai Soome Punase Risti oluline toetaja ja Soome esimese lastekaitseühingu asutaja. Kunagi lausus ka silmapaistev Ameerika kindral Douglas MacArthur, kes oli mitmeski mõttes Mannerheimi hingesugulane, kuulsad sõnad, et vanad kindralid ei sure, vaid lihtsalt tuhmuvad.

Ainult et erinevalt paljudest enneaegu erru saadetud kindralitest ei olnud Mannerheim tuhmumisega rahul. Fotodel kahe maailmasõja vahelisest ajast, kui Mannerheim töötas muu hulgas Helsingi Panga nõukogu esimehena, paistab ta pinges ja hajevil. Südames oli ta endiselt sõdur. Need olid Mannerheimi kõnnumaa-aastad. Väidetavalt oli vana sõjamees 1920. aastate lõpus tsiviilelust nii tüdinud, et uuris lausa võimalust liituda Prantsuse võõrleegioniga.

Igatahes kui Mannerheim oligi nõus tuhmuma, siis kindlasti vaateulatuses. Ta rentis Helsingi diplomaatiliste esinduste rajoonis suure mõisahäärberi (sellesama, kus nüüdisajal asub Mannerheimi muuseum), täitis selle kõikvõimalike sõjaväega seotud esemete ja trofeedega, mis olid kogunenud tema pikkadelt retkedelt – ühe aasta oli ta veetnud isegi Venemaa luureteenistuse heaks mööda Hiinat ringi ratsutades –, ning ootas vaikselt, millal tema teeneid ehk jälle vajatakse.

Vajatigi. 1931. aastal, kui taas ärkav Venemaa hakkas oma sõjalisi muskleid paisutama, palus vast valitud president Pehr Evind Svinhufvud Mannerheimil Soome kaitsenõukogu esimeheks asuda. Nõukogu ülesanne oli jälgida Soome relvajõudude ja piirikindlustuste ülesehitamist, eeskätt osalt inimkätega rajatud ja osalt loodusliku Karjala kaitseliini moodustamist Soome lahest läbi Summa Vuoksi jõele ja edasi Taipaleni, et eraldada Soome Nõukogude Liidust. Selle ehitamise oli algatanud Mannerheim isiklikult 1918. aastal ja nii kandis see küllap paratamatult ka tema nime – ehkki liini lõpliku kujuga polnud Mannerheimil erilist pistmist.7

Nõnda siis vastas Mannerheim taas kutsele. Kui poliitiline kriis Venemaaga oli haripunkti jõudmas, juhatas ta ka Soome relvajõudude osalist mobilisatsiooni. Tegelikult osutus see Mannerheimile kõige vastumeelsemaks töökohaks. Vihastades valitsuse peale, kes ei suhtunud Nõukogude sõjalise sissetungi võimalusse tõsiselt ning keeldus kaitsevõime parandamiseks, sealhulgas seni veel pooleli olnud Karjala kaitseliini jaoks (sellele lisati iga aasta paar-kolm punkrit, aga kokku oli neid ette nähtud 157) piisavalt raha eraldamast, pani ta mitu korda ameti maha, viimati 1939. aasta juunis.

Kuulnud, et valitsuse ja Moskva vahel algavad läbirääkimised, oli Mannerheim ministrite kabinetile rõhutanud, et kindlasti tuleb leida võimalus Kremlile vastu tulla ilma sõjalisse võitlusse astumata. „Me peame tingimata kokkuleppele jõudma,” ütles ta.

„Mannerheim oskas karta,” lausus Soome ajaloolane Veijo Meri. „See on sõduri puhul hea omadus.” Mehe kohta, kes teadaolevalt keeldus ühegi kommunisti kätt surumast, mõistis ta üllatavalt hästi Kremli strateegilist probleemi – Leningradi juurdepääsuteede kaitsmist tulevases konfliktis – ning pidas seda lausa oluliseks, ükskõik kui kohmakalt venelased säärast muret ka ei väljendanud. „Valgekaartlaste kindral, keda kommunistlik propaganda armastas nimetada „töölisklassi lihunikuks”, oli tõenäoliselt viimane, kellelt venelased oma seisukoha jagamist ootasid,” märgib Max Jakobson. „Nii siis kui ka hiljem pooldas Mannerheim leebet ja paindlikku välispoliitikat ning oskas endise tsaariväeohvitserina hinnata Venemaa kaitseplaanide valupunkte.”

Lõppude lõpuks, nagu ka Stalin kõnelustel toonitas, olid ju britid kasutanud Koivistot ankrupaigana, et sooritada 1919. aastal edukas rünnak Nõukogude baasi vastu Kroonlinnas – see oli osa nende „mitteametlikust”, kuid otsustavast abist äsja iseseisvunud Eestile, mis siis Nõukogude Venemaaga sõdis (nagu Soome oma punamässajatega aasta varem ja Saksamaa abiga edukalt). Venelastel oli täiesti arusaadav põhjus hirmu tunda. Stalin ütles skeptilistele Soome delegaatidele, kes ei võtnud tõsiselt tema muret, et mõni järjekordne suurriik võib tulevikus kasutada Soome territooriumi Venemaa ründamiseks: „Kõik võib siin maailmas muutuda.” (Seda äärmiselt jahmatavat tõde sai Stalin omal nahal tunda 1941. aasta juunis, kui tema eeldatav liitlane Saksamaa pööras relvad Nõukogude Liidu vastu.)

Moskva läbirääkimistele eelnenud kuudel jätkas Mannerheim Cajanderi valitsuse veenmist, et Moskvale tuldaks vastu nii palju kui võimalik ilma riigi kaitsevõimet halvamata, ning pani ette mitme Soome lahe suurema saare loovutamise ning ka territoriaalsete möönduste tegemise Karjalas ja Soome-Nõukogude piiri nihutamise lääne poole. Kui ministrid vastasid, et isegi sääraste järeleandmiste arutamine põhjustaks rahva seas valju protesti ja sunniks neid tagasi astuma, läks Mannerheim veelgi kaugemale ja oli valmis isiklikult oma prestiižiga riskides selliste möönduste vajalikkust rahvale selgitama. Valitsus vastas siiski ka sellele pakkumisele eitavalt.

Tagatipuks oli Mannerheim teatanud: „Armee ei saa sõdida.”

Mõistagi oli see liialdus, mis kõneles Mannerheimi kimbatusest, et ta ei suutnud äratada pimedusega löödud Soome valitsust, mis usaldas endiselt 1932. aasta Soome-Nõukogude mittekallaletungilepingu kehtivust, ega unne suikunud Soome avalikkust, mis samuti läheduses sõjaohtu ei näinud.

Mannerheim pidas muidugi silmas, et soomlastel polnud sõdimiseks piisavalt relvi, ja see vastas täielikult tõele. 1939. aasta sügiseks võis Soome armee välja panna 265 000 meest, mis oli küll erakordselt suur arv kõigest 3,7-miljonilise rahva kohta. Ent mis varustusega nad pidanuks sõtta minema? Armee käsutuses oli kümme töökorras, kuid iganenud Vickers-tüüpi tanki (neist pooled hävisid nurjunud lahingus 1940. aasta veebruaris). Osa sõjaväe vintpüssidest oli pärit 1890. aastatest. Paljukiidetud Mannerheimi liini peeti pahatihti ja ekslikult võrdväärseks Maginot’ liiniga, mille ülesehitus oli ometi palju keerulisem. Tegelikult oli Mannerheimi liinil ainult kaks „näidispunkrit”, nn Poppiuse ja Miljoni Dollari punker, mis kannatasid mingil määral võrdlust Maginot’ kaitserajatistega. Ülejäänud umbes 150 kindlusehitist olid üsna algelised. Carl-Fredrik Geust märgib, et erinevalt Maginot’ liinist oli Mannerheimi liini eesmärk vaenlase pealetungi pidurdada, mitte tagasi tõrjuda (ehkki tõepoolest õnnestus ka tagasitõrjumine, kui liin lõpuks proovile pandi).

Kas Mannerheim oleks veidi vähem hirmu tundnud, kui oleks teadnud, et ka Nõukogude pool on sõjaks Soomega väga viletsasti ette valmistunud? Võib-olla, aga hirm poleks temast siiski kadunud. Armee oleks muidugi igal juhul sõtta astunud ning tegigi seda. Puudus küll selgesõnaline kokkulepe, aga vaikimisi oldi üksmeelel selles, et kui halvim teoks saab ja sõda puhkeb, siis asub Mannerheim vägede ülemjuhatajaks.

*

Tuleb tõdeda, et 1939. aasta sügiseks oli Mannerheimi maine rahva silmis ülikõrge. Elatanud, kuid suurepärases vormis kindralit, kelle mitmesugused heateod ja tulihingeline pühendumine oma kodumaale olid aidanud kodusõja plekke maha pesta, võis pidada Soome kõige lugupeetumaks avaliku elu tegelaseks. Enam ei häirinud soomlasi Mannerheimi keeruline iseloom. Nad hoopis armastasid teda selle eest. See kuulus tema salapära juurde. Rahva armastus ja austus avaldus liigutaval moel vana sõjamehe 70. sünnipäeval 1937. aasta juunis, kui juba hommikul tervitasid koolitüdrukud teda Kaivopuistos koduuksel, heites tema jalgade ette suviseid lilleõisi, ning linn korraldas suurejoonelise ja rõkkava paraadi.

Sõdurite seas oli Mannerheim kogu aeg elav jumal olnud. Võis näha, et ohvitserid „ilmselgelt võistlesid omavahel selle nimel, kes saab talle au anda”, nagu kirjutas Elliston, kui Mannerheim oli Kämppi hotellis vastuvõtu korraldanud ja alluvate tähelepanu nautinud. „Oli lausa tunda, kuidas nende südamed au andes põksusid.”

Sellel saatuslikul ärkamishommikul, kui Helsingi taevas Vene pommituslennukitest tumenes, mõistis Mannerheim, et halvim on sündinud. Nüüd vajas kodumaa teda taas ja miski muu enam ei lugenud. Ega ta lõppude lõpuks nii keeruline isiksus olnudki. Ta asus uuesti tegema seda, mille jaoks ta oli sündinud ja koolitatud, ning see väljavaade süstis temasse uut jõudu.

Nõnda siis asus Mannerheim kiiresti erariideid sõjaväemundri vastu vahetama, et suunduda kaitseministeeriumi, saada väejuhi volitused ja kuulata esimest raportit olukorrast sõjatandril.

Mannerheimi trofeedega kaunistatud residentsis oli ka tema vana sõbra ja relvavenna Akseli Gallen-Kallela maal, mis kujutas valgesse rüütatud Soome sõdurite viirastuslikku rühma suuskadel vargsi läbi metsa rühkimas, et põlist vaenlast rünnata. Kunstnik oli loonud selle taiese nelikümmend aastat varem, 1899. aastal, protestiks Nikolai II kurikuulsa ukaasi vastu, mis nägi ette Soome autonoomia tühistamise. 1931. aastal surnud Gallen-Kallela pidas maali ilmselt liiga provotseerivaks, et avalikult välja panna, ning hoidis seda oma erakogus. Pärast kodusõda, milles tulihingeline rahvuslane ja Soome rahvakunstnikuks nimetatud meister teenis Mannerheimi adjutandina, kinkis ta maali oma komandörile.

Mannerheim oli riputanud maali silmapaistvale kohale töötoa seinal. Kas ta heitis sellele pilgu ka tol päeval, 30. novembril 1939, kui nägemus sõjast oli tõeks saanud? Või ehk mõtles ta Gallen-Kallela poja Jorma peale, kes teenis leitnandina Karjala kannasel? Kõige tõenäolisemalt oli Mannerheim muidugi süvenenud omaenda mõtetesse ootamatult tekkinud vastutusest.

Mannerheim kõndis jalgsi kaitseministeeriumisse, mis asus tema kodust vähem kui kilomeetri kaugusel Korkeavuorenkatul. Soome range kaitseminister Niukkanen märkas Mannerheimi käitumises otsekohe muutust. Alles hiljuti oli ta näinud teistsugust Mannerheimi. Masendus ja eluaastad olid otsekui turjalt pühitud.

„Annan teada, et asun sõjaväe ülemjuhataja kohale, millest nii palju juttu on olnud,” lausus Mannerheim tseremoonitsemata.

Minister informeeris väejuhti olukorrast. Olukord ei olnud kiita. Nõukogude pool, mis oli vägesid ilmselt juba nädalaid koondanud, oli tunginud üheksas kohas üle käänulise 1600 kilomeetri pikkuse piiri, mis kaht riiki eraldas, ning andis pealöögi Karjala kannasel. Niukkaneni hinnangul oli sisse tunginud väekontingendi suurus vähemalt kaks miljonit meest, keda toetas vähemalt viis tuhat raskesuurtükki ja mitusada tanki ning ka tuhat lennukit. (Need arvud olid mõnevõrra paigast ära: esmane löögijõud oli nelisada tuhat meest, kaks tuhat tanki, kaks tuhat välisuurtükki ja kakssada lennukit; sõja lõpuks tugevdati kohalolekut märkimisväärselt.) Lisaks Helsingile saabus teateid õhurünnakute kohta ka paljudest teistest Soome linnadest, sealhulgas Viiburist ja Lahtist.

See polnud veel kõik. Lahingusse astus ka Nõukogude sõjalaevastik, mis ründas ägeda suurtükitulega mitut saart ja rannikukindlust: Kreml kavatses hävitada selle, mida ei õnnestunud läbirääkimistega kätte võita.

Kui Mannerheim oligi rünnaku ulatusest või tema ees seisvast koletu suurest ülesandest heitunud, siis ei näidanud ta seda välja. Nagu ta märkis, üllatas teda ainult Vene väe hulk keskrindel Laadogast põhja pool, kus oli peale tungimas vähemalt üks terviklik diviis (põhjapoolsemate rinde-eendite kohta tal veel andmeid polnud). Aga ta oli kindel, et sellega on võimalik toime tulla.8

Järgmiseks külastas Mannerheim president Kalliot, kelle juures ta tühistas oma kõige viimase tagasiastumispalve ja võttis ametlikult üle sõjaväe ülemjuhataja koha, ning naasis siis koju.

Kuuldused Mannerheimi taas ametisse määramisest levisid kiiresti. Enamikule soomlastest andis see teadmine juba kõik. Tol ööl, kui Helsingi taevas visklesid leegid, kirjutas Elliston vapustavast mõjust, mida Mannerheimi tagasitulek rahvale avaldas: „Helsingi varemete vahel kõndides nägin, kuidas müürilehti [teatega Mannerheimi ametisse nimetamisest] üles pandi. Võin pea anda, et ükski avalik teadaanne pole ühtegi rahvast edukamalt võitlusmeeleollu häälestanud kui uudis Mannerheimi määramisest sõjaväe ülemjuhatajaks.”

Teine õhurünnak, lühem, kuid hävitavam ja veel suurema arvu lennukitega, algas kell 14.55, kui Helsingi oli just esimesest toibumas. Seekord kandsid Nõukogude lennukid aga ainult lõhke- ja süüteaineid.

Nagu ka esimese reidi ajal, mis ilmselt oli suunatud äsja avatud Malmi rahvusvahelise lennujaama vastu, jättis „Stalini kotkaste” ründetäpsus taas tublisti soovida. Sihikule võeti Helsingi raudteejaam, kust Paasikivi oli palju kordi tagajärjetutele läbirääkimistele sõitnud, aga tegelikult tabasid pommid vaksaliesist suurt väljakut ja liinibussi, milles õnneks ei viibinud ühtegi reisijat. Foto põlevast bussist on üks ajalukku jäädvustatud kujutistest selle terrorirünnaku kohta, mis järgmisel hommikul maailma ajalehtede esiküljed vallutas.