Читать книгу Lahing Soome pärast 1939-1940 - Gordon F. Sander - Страница 3

Kusagil Lapimaal

18. jaanuaril 1940

Lumetuisust sööstsid välja soomlased, kelle hallikasrohelisi mundreid katvad valged keebid ja pähe tõmmatud valgest karusnahast mütsid muutsid peaaegu nähtamatuks. Nende kuulipildujad tärisesid ja noad käisid tupest sisse-välja ning palju vange nad ei võtnud.

Time Magazine’i uudislugu pärast soomlaste esimest suuremat võitu

Tolvajärvis detsembri keskel

Iga päev elasid lugejad innukalt kaasa soomlaste käekäigule, otsekui oleks käimas pingeline tenniseturniir…

Richard Collier, „Sõjakorrespondendid” (The Warcos)

Kuupäev: 18. jaanuar 1940. Koht: kusagil Ida-Lapimaal, Soome–Nõukogude Liidu piiri lähedal. Temperatuur: miinus 38 kraadi. Kellaaeg: umbes 3.00 öösel.

Soome ja Venemaa sõda on möllanud nüüdseks viiskümmend päeva – ehk umbes nelikümmend seitse päeva kauem, kui arvasid kõik välisvaatlejad, aga ka Nõukogude Liit ise. Soomlased šokeerisid venelasi ja tervet maailma, sealhulgas nime poolest Nõukogude Liidu liitlaseks saanud Saksamaad, tõrjudes Punaarmee massiivse ja näiliselt hästi koordineeritud invasiooni, mis algas 30. novembril 1939.

Mõni välisvaatleja, näiteks Inglise parlamendisaadik Harold Nicholson, väljendas üllatust, et soomlased on suutnud tohutus arvulises vähemuses üldse mingisugust vastupanu osutada. 3. detsembril tähendas Nicholson armulikult päevikusse, et „soomlased esinevad päris tublilt”. Samas lisas ta: „Päeva või paari pärast annavad nad siiski alla. Neil pole muud valikut kui ilmutada mõni tund kangelaslikkust [ja] seda nad ka teevad.”

Jossif Stalin ning tema vana seltsimees ja kaitse rahvakomissar Kliment Vorošilov, kellega ta oli 7. novembril taas õlg õla kõrval Punasel väljakul Lenini mausoleumi tribüünilt revolutsiooni järjekordse, 22. aastapäeva paraadi jälginud, suhtus Soome võitlusvõimesse umbes samamoodi. Stalini ja Vorošilovi uskumuse kohaselt pidi kuluma päev või paar, kõige rohkem nädal, ja siis näevad soomlased, et vastupanu on mõttetu, paluvad rahu ja lubavad ennast emakese Venemaaga taasühendada enam-vähem nii, nagu oli juhtumas teiste endiste Vene provintside, vahepeal iseseisvust nautinud Eesti, Läti ja Leedu vabariigiga. (Septembris polnud Eestil ning oktoobris Lätil ja Leedul jäänud eriti muud võimalust kui soostuda Kremli nõudmisega lubada enda territooriumile arvestatav Nõukogude väekontingent. See oli esimene samm nende riikide taasliidendamisel Venemaaga, mis viidi lõpule aasta hiljem.)

Ainus asi, mis Stalinile tähelepanuväärne tundus, oli see, et põikpäised soomlased polnud järele andnud (vähemalt tema meelest) erakordselt mõistlikele territoriaalsetele nõudmistele. Tulemuses polnud küsimust. Küsimus oli ainult selles, kui kaua see aega võtab. Juhuks, kui soomlased osutuvad liiga tõrksaks, oli venelastel paika pandud isegi nukuvalitsus, mille etteotsa pidi asuma Otto Wille Kuusinen.

Soomlased aga keeldusid sootuks järele andmast, hämmastades peaaegu kõiki peale nende endi. Selle asemel joondusid nad vastupanuks võimeka ja isikupärase seitsmekümnendates eluaastates väejuhi, tsaariväe endise ohvitseri ja Venemaa kodusõjas valgeid edukalt lahingusse viinud marssal Carl Gustaf Emil Mannerheimi seljataha, kuigi too tegelikult kartis sõda Moskvaga ja oli andnud endast parima, et seda ära hoida. Tema kehvalt relvastatud 265 000-meheline armee peatas Venemaa algselt kaks korda suurema (sõja lõpuks aga juba miljoniliseks paisunud), kuid viletsa väljaõppega, valesti riietatud ja oskamatult juhitud sõjaväe edasitungi.

Soomlaste taktika oli improviseeritud. Kohates Nõukogude tankikolonni, saatsid Mannerheimi mehed kähku teele põlve otsas kokku klopsitud süütevedelikupommi, mis sai tuntuks kui Molotovi kokteil. See visati eemalt kolonni juhtiva Vene tanki pihta või lausa suusatati tanki külje alla ja pisteti roomiku vahele, muutes masina liikumisvõimetuks. Seejärel tehti sama ka kolonni viimase tankiga. Nõnda oli kolonn kotti võetud. (Soomlased nimetasid seda taktikat motti’ks.)

Juba olid Helsingisse ühekülgsest võitlusest teateid edastama koondunud kolmsada korrespondenti kuulutanud telegraafi, telefoni ja raadio teel õhinal üle maailma, et mitu Nõukogude diviisi on hävitatud, üks detsembri keskel Laadoga lähistel Tolvajärvis ja kaks tükki hiljem veelgi vaatemängulisemal moel Kesk-Soomes Suomussalmi all, kustkaudu Nõukogude väed olid algul lootnud Soome kaheks lõigata. Ning samal ajal oli rünnak Soome põhilise kaitsepositsiooni, üle Karjala maakitsuse ulatuva 140 kilomeetri pikkuse Mannerheimi liini vastu osutunud liiga kõvaks pähkliks poolele miljonile Nõukogude sõdurile, kelle Kreml oli võitlusse saatnud.

Lisaks on tähelepanuväärne, et soomlased suutsid korraldada isegi tagasihoidliku (kuigi mitte lõpuni eduka) vasturünnaku. Soome pisikesed õhujõud, mis koosnesid täpselt 121-st valdavalt vananenud lennukist, sealhulgas logisevad Gloster Gladiatori biplaanid ja muud sõbralike riikide annetatud uunikumid, olid end samuti heast küljest näidanud, tulistades alla kümneid punahävitajaid ja – pommitajaid, sel ajal kui kaasmaalased uhkustundega õhulaevade risti-rästi kondensjoomi silmitsesid nagu peatselt britidki lahingus Suurbritannia pärast.

Nüüd, kui unustamatu Taaveti ja Koljati sõda veel suuremas sõjas jõudis kaheksanda nädalani, oli hinnanguliselt veerand miljonit Nõukogude sõdurit – hiljem korrigeeriti seda arvu kõvasti allapoole – Soome lumetuisus otsa leidnud ning koos nendega kustunud ka müüt Nõukogude Liidu sõjalisest võitmatusest. Kohmakas Vene karu oli nii õnnetult komistanud, palju kiidetud Punaarmee nii lootusetult (vähemalt esialgu) põgenema löödud, et Adolf Hitler jõudis hiljem veendumusele: häving Soomes oli tegelikult Nõukogude pettemanööver, mille eesmärk oli panna teda venelaste tegelikku sõjalist võimsust alahindama.

Nii see siiski ei olnud. Nõukogude kaotus oli ehtne nagu ka Stalini viha ja häbi, mille ta valas äpardunud operatsiooni formaalselt juhtinud klouni Vorošilovi, aga ka seni heas kirjas olnud Leningradi sõjaväeringkonna juhi ja rünnaku tegeliku läbiviija Kirill Meretskovi peale otsekohe välja.

Avalikult jäid Stalini ja Vorošilovi suhted muidugi viisakaks ja sõbralikuks, kui Nõukogude rahvas, olles teisel pool Soome piiri aset leidvast sõjalisest katastroofist suuresti teadmatuses, valmistus tähistama 21. detsembril Stalini 60. sünnipäeva ja koolilapsed, kes sellel suurel pühal esinema pidid, harjutasid „Stalini hümni” sõnu:

Või siis natuke löövamat „Stalini laulu”:

„Meie relvajõud alistavad iga vastase, sest meiega on Stalin,” kirjutas Vorošilov niisama pühalikult ajalehes Pravda 15. detsembril 1939 – Tolvajärvi lahingu päeval, mil Soome sai sõjas esimese selge võidu ja lõi Vene väe põgenema. Samas lehes ilutsevad roosilised pealkirjad „Stalin – päike, mis särab inimkonnale”, „Stalin innustab patrioote kangelastegudeks” jms.

Eraviisiliselt olid aga Stalin ja tema keigarlik ooperihuviline kaitse rahvakomissar Soome tandril ähvardavate kaotuste pärast juba tõsises riius.

Enamik venelasi pidas Punaarmeed ja punalennuväge sama hästi kui jumalateks, olles näinud vaid nende laitmatuid paraade ja demonstratsioonlende ning lugenud Pravdast nende kohta ülistuslugusid. Nüüd olid punavõimu teenrid ja koos nendega ka ülemjuhataja „Päike Stalin” tuhmunud. New York Timesi järgi olid teated sõjalisest läbikukkumisest hakanud ka Nõukogudemaal juba massidesse levima. Ajalehe Moskvakorrespondent G. E. R. Gedye teatas Stalini kuulsusrikka juubeli eelõhtul 20. detsembri reportaažis:

SÕDA STALINI SÜNNIPÄEVA VARJUS

60. juubel ei vaigista kuuldusi Soomest

„…Nõukogude tavakodanike seas näib kasvavat ärevus Nõukogude-Soome sõja üle, kuigi sõjateated kärpitakse igapäevases kommünikees hoolikalt vaid mõnerealiseks. Näiteks trammis räägivad inimesed juba üsna avalikult: „Me arvasime, et see on nelja-viie päevaga möödas. Soomlased on vist kõvad mehed. Paistab, et nad polegi kõik seal valgete [kapitalistliku] režiimi vastu, nagu me arvasime! Milles asi?””

Mõni ime siis, et Jossif Vissarionovitš Stalin ei olnud erilises sünnipäevameeleolus, kui tema suur juubel kätte jõudis. Soomlased tegid ta narriks. Ja terve maailm vaatas pealt.

Üks asjaarmastajast kremloloog, keda Punaarmee esialgne ülim küündimatus Talvesõjas nii väga ei üllatanudki, oli äsja ametisse astunud Ameerika Ühendriikide suursaadik Laurence Steinhardt. Nagu komme ette nägi, seisis 11. augustil volikirja üle andnud Steinhardt 7. novembril koos teiste hoolikalt valve alla võetud diplomaatidega Lenini mausoleumi tribüünil, kui Stalin ja Vorošilov andsid lahkesti au sealtsamast mööda marssivale Punaarmeele ja eskadrilli jagu kahemootorilisi pommitajaid Tupolev SB-2 – samu lennukeid, millega kolm nädalat hiljem Soomet rünnati – sai hakkama suurepärase õhuetendusega.

Juhuslikult seisis Steinhardti kõrval Soome rahandusminister Väinö Tanner, kes asus sõja ajal juhtima välisministeeriumi, kuid viibis tol hetkel Leningradi kaitse tagamiseks nõutud „piiriõgvendamise” küsimuses Moskvas läbirääkimistel, mis jäidki kangekaelsete soomlaste ja üha kannatamatumaks muutuva Nõukogude Liidu vahel viimasteks.

Soome sotsiaaldemokraat, kes Moskva-lähetusel esmakordselt välisasjadesse sukeldus, oli vaatemängust siiralt rabatud, Steinhardt aga mitte. Otsekohene suursaadik – kellele Stalin ja tolle uus karmi joonega välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov olid hiljuti järsult ära öelnud, kui ta andis neile edasi president Roosevelti ettepaneku asuda vahendajaks venelaste ja soomlaste tüliküsimuses, ja lisanud, et Valge Maja tegelgu parem Kuuba või Filipiinidega – kritiseeris igal võimalikul hetkel sõnaohtralt nii sõdureid kui ka nende relvi. Vene tankid on vanad ja kohmakad, ütles kullipilguga suursaadik, kes enne Moskva ametipostile edutamist oli töötanud Ameerika saatkonnas Stockholmis, Väinö Tannerile otsekui muuseas. Jalaväelaste relvad on ajast ja arust, iga kahekümne mehe kohta on ainult üks püstolkuulipilduja ja nii edasi.

Lõpuks küsis sõjaasjades mööndavasti naiivne Tanner, keda kõige paremini tunti Soome kooperatiivide liikumise isana, veenva jutuga ameeriklaselt, kas ta teenis sõjaväes. Steinhardt vastas, et jah, ta oli Esimese maailmasõja ajal varustuskorpuse kolonel. Hästi varustatud diplomaadil oli taskus konjakipudel, millest ta võttis märkamatu sõõmu, kui külalised range järelevalve all toiminguid jälgisid ning filmikaamerad edasi-tagasi pöörlesid, et hardunud rahvamassidele suurt punaparaadi jäädvustada.

Steinhardt pakkus ka Tannerile lonksu. Ei aitäh, vastas täiskarsklane, olles samal ajal kahtlemata rõõmus informatsiooni üle.

Steinhardti kiiranalüüs Nõukogude relvade kohta mängis üpris tõenäoliselt rolli Tanneri hilisemas otsuses saata Soome valitsuskabinetile Helsingisse telegramm, milles ta jäi eriarvamusele oma leplikuma kolleegi Juho Kusti Paasikiviga ning soovitas mitte järele anda Stalini ja Molotovi kompromissitutele territoriaalsetele nõudmistele, eriti selles osas, mis puudutas strateegiliselt tähtsa Hanko sadama andmist pikaajalisele rendile, ega katsuda ryssä’de vastu õnne. Selle otsuse vahetu tagajärg oligi Talvesõda.

Kahtlemata oleks Tanner huvitunud ka Prantsusmaa salaluureteenistuse Deuxième Bureau aruandest, mis oli tehtud Venemaa sõjalise valmisoleku ja suutlikkuse kohta ning peegeldas Ameerika suursaadiku kainet hinnangut. Sensatsiooniline raport, mis nüüd liitlasriikide infokanalites liikus, oli koostatud eelmisel suvel, mil prantslased ja britid kaalusid endiselt Moskvaga Saksa-vastase liidu sõlmimist – enne kui Stalin neid ja kogu maailma šokeeris, sõlmides sakslastega mittekallaletungipakti.

Prantsuse uurijad teatasid, et sõjas suurriigi vastu osutuks Punaarmee juhtimine ja varustamine erakordselt kehvaks ning seega kaitsevõime puudulikuks. Uurimine paljastas, et iseenda kallal toime pandud veresaun oli palju ulatuslikum, kui seni arvati. Sõjaväeline pogromm, mille paranoiline Stalin 1937. aastal segastel asjaoludel algatas, ei nõudnud mitte ainult viiest marssalist kolme elu – nende seas oli ka geniaalne taktik Mihhail Tuhhatševski, väidetavalt kõige asjatundlikum ja terasem väejuht, kelle Nõukogude režiim oli seni loonud –, nii et armee kõrgeimasse ešeloni jäid alles ainult pudikeelne Vorošilov ja temast kriipsu võrra kompetentsem Semjon Budjonnõi, vaid kadus ka kuus kindralit kaheksast, kes olid neile hukkamisotsuse määranud, ja lisaks kõik sõjaväeringkonnakomandörid. Niipalju oli teada.

Tegelikult läks arutu suurpuhastus kaugemale, palju kaugemale. Prantslased avastasid, et 1939. aasta märtsiks oli kadunud tervelt 74 puhastuseelse Kõrgema Sõjanõukogu, tähtsaima sõjalise otsustusorgani liiget 80-st, peale nende ka 13 armeekomandöri 19-st, 15 korpusekomandöri 85-st ja 110 muud komandöri 195-st. Demoraliseeritud sõjavägi, mis Lenini mausoleumi eest tol novembripäeval mööda veeres, oli 1937. aastale eelnenud ajaga võrreldes igas mõttes ainult iseenese hale vari.

Raportist ilmnes ka, et puhastus ulatus isegi madalamate auastmeteni. „Massiliste tapatalgutega kadus Punaarmee ridadest kaks kolmandikku kindralstaabi ohvitseridest ehk kokku umbes 30 000 meest,” kirjutati luureandmetes.

„On täiesti kindel, et Nõukogude relvajõududel ei ole piisavalt võimekaid komandöre,” võttis prantslaste uurimus asja veendunult kokku.

Ühtlasi võttis raport vaatluse alla Nõukogude ülistatud lennuväe, kritiseerides Nõukogude Liidu lennukiehitust. Jak-tüüpi hävitajad, mida Stalin ja Vorošilov nii uhkelt tervitasid, kui need novembris üle Punase väljaku lendasid, olid tegelikult aeglased ja õhutõrjetule ees suhteliselt kaitsetud nagu ka logisevad eskortlennukid SB-2 – eriti kui need lendasid nii madalalt, nagu Soome taevas vehklevate flakkide keskel varsti teada saadi. „Õhujõududel peab olema inimmaterjalist reservfond, olgu siis lennukitootmiseks või lahinguteenistuseks. Nõukogude õhujõududel on see kõik puudu,” jätkavad tundmatud autorid halastamatult salvaval toonil. „Esmaklassilised tehnikud olid olemas. Mõni on võib-olla praeguseni elus, aga hirmul poliitilise süsteemi ees, mis võib ta iga hetk reeturiks tembeldada või hommepäev seina äärde saata.”

„See süsteem võib pidada ohvitsere ja tehnilist personali stalinistlike põhimõtete sirgel ja ahtal rajal,” leidsid Prantsuse uurijad, „kuid lisaks ridade hõrendamisele on ellujäänutelt võetud igasugune tahe vastutust enda õlgadel kanda.”

Üks noor ja läbinisti ärahirmutatud uustulnuk Nõukogude ohvitserkonnas, kes võinuks prantslaste raporti paikapidavust, kui just mitte kõiki selle järeldusi kinnitada, oli Dmitri Krutskihh, Talvesõtta saadetud 54. laskurdiviisi sapöör. „Aastad 1937–1939 olid ohvitserkonna tagakiusamise aeg,” meenutas Krutskihh, kes õppis tollal Leningradis Ždanovi-nimelises sõjasapööride koolis ja meenutas veel aastaid hiljem õudusega seda aega. „Terve akadeemia peale polnud ainsatki ohvitseri! Meid, väga väheste kogemustega mehi, peaaegu võhikuid, määrati komandörideks!” Nõnda meenutab Krutskihh põgusat väljaõpet, mis tema ja teised koolilõpetajad said sõjaks nende kätte jagatud uute relvade alal: „Istusin teises reas. Teise astme sõjatehnik tuli ette ja hakkas rääkima uutest relvadest. Tema ees laual oli kaks suurt presenti. Ta rääkis lennukitest, tankidest ja muust säärasest. Lõpuks ütles ta: „Ja siis on meil Punaarmees veel selline asi…” ja võttis välja mingi vintpüssi. Ta rääkis, et see vintpüss on nii- ja niisugune. Ta pööras selle ringi ja pani presendi vahele tagasi. Siis võttis ta teise presendi vahelt püstolkuulipilduja. Ta näitas seda meile, rääkis, mis see on, ja pani jälle ära. Sellega meie uute relvade tutvustamine lõppes.”

Selline hoiak valitses muserdatud Punaarmees, mille Stalin ja Vorošilov Soome lumme saatsid. Oli nende nurjumine siis mingi ime?

Vahepeal oli üle maailma kõlanud soomlaste erakordsest sangarlikkusest, Timesi hinnangul lausa tõestisündivast kangelaseeposest inspireeritud üleskutse kõigile demokraatlikele rahvastele:

AIDAKE SOOMET

Niisugune kiri seisis ka sinivalgetel loosungitel, mis kaunistasid New Yorgi hiiglaslikku Madison Square Gardenit 21. detsembri õhtul 1939. aastal – juhtumisi Stalini sünnipäeval –, kui viieteistkümnetuhandeline hulk peaaegu hüsteerilisi Soome toetajaid kogunes kuulama endist Ameerika Ühendriikide presidenti Herbert Hooverit, kes oli tõusnud uuesti poliitilisele areenile kui Ameerika fennofiil number üks ning poliitika- ja kultuuritegelaste kirjut seltskonda, alates linnapea Fiorello LaGuardiast kuni Gladys Swarthoutini, „Šampanjavalsi” ja teiste Hollywoodi filmide pudikeelse laulva täheni, kes kandis ühtlasi ette südamest tuleva aaria. Kõik avaldasid õigustatud nördimust Nõukogude agressiooni üle ja solidaarsust oma kaugete demokraatlike kaimudega.

Kõik Soome, vapra väikese Soome eest. Vapper väike Soome. Need sõnad muutusid läänes omamoodi mantraks sel kummalisel, sürrealistlikul talvel, kui vaba maailma rahvad jälgisid kustumatu huviga kaugel Euroopa kirdenurgas toimuvat ägedat võitlust. Veel jäi lahtiseks, kas kõik need Soome kohta lausutud head sõnad muutuvad ka kunagi konkreetseks abiks – tankideks, lennukiteks, sõduriteks –, mida soomlased ränga surve all hädasti vajasid, et edasi võidelda.

Või äkki siiski suudavad soomlased selle sõjaga omal käel toime tulla. Tõtt-öelda olid praeguseks juba paljud välisvaatlejad – ja kahtlemata ka nii mõnigi soomlane – hakanud mõtlema mõeldamatut, nähes kuus nädalat järjepanu Soome võite ning šokeerivaid pressifotosid ja kinoringvaateid kaevikutes kükitavatest külmavõetud Nõukogude sõduritest ja pisaraid valavatest ähmi täis Vene sõjavangidest: äkki Soome Taavet saabki päriselt Nõukogude Koljatist võitu ning sunnib Moskvat alandavale vastasseisule lõppu tegema, vägesid välja viima ja rahu paluma.

Üks, kellele soomlaste väljavaated paistsid roosilised, oli Ameerika tunnustatud sõjakorrespondent Martha Gellhorn, kes oli saabunud Helsingisse just parajal ajal, et näha esimesi Nõukogude pommirünnakuid ning kogeda vahetult soomlaste visadust ja sisu. Ta oli näinud soomlaste silmis viha ja otsustavust, kui nad oma ajutistes pommivarjendites ja ukseavades kössitasid ning taevasse sissetungijate poole rusikaid viibutasid. Ta oli intervjueerinud Soome sõdureid ja tajunud nende silmis igipõlist vihkamist venelase kui vaenlase vastu.

„Ma arvan, et soomlaste võit on täiesti võimalik,” kirjutas Gellhorn oma armastatule Ernest Hemingwayle, kes maadles tollal kauges õdusas Kuuba hacienda’s romaani „Kellele lüüakse hingekella” käsikirja kallal, „juhul kui venelased ei saada nende vastu 3,7-miljonilist armeed. Teen panuse 3 miljoni soomlase võidule 180 miljoni ryssä vastu [sic!]. Nemad võitlevad ju ikkagi oma elu ja kodu eest, aga jumal seda teab, mispärast venelased võitlevad. Me oleme juba koledal kombel ülekohut näinud,” jätkas Gellhorn, viidates neutraalsetele riikidele, kes olid viimastel aastatel kahe autoritaarse võimu pihtide vahele jäänud (ajalises järjekorras Tšehhoslovakkia, Poola, Eesti, Läti ja Leedu), „ja mulle meeldivad need, kes seda trotsivad ja vastu panevad.”

Teine Talvesõda kajastanud Ameerika ajakirjanik, kes levitas legendi belaja smert’ist ehk „valge surmast”, nagu venelased valgesse riietatud vaenlast kutsusid, oli Chicago Daily Newsi hinnatud korrespondent Leland Stowe. Selle ka Hispaania kodusõja keerises viibinud veterankorrespondendi hinnang soomlaste šanssidele oli alguses sünge nagu kõigil teistel. „Tol päeval detsembri alguses, kui ma meeleheitlikult läbi Hollandi ja Taani ruttasin,” pihtis ta oma mälestustes, „poleks ükski eeldatavalt täie mõistuse juures viibiv inimene uskunud, et soomlastel võiks mingeidki võiduvõimalusi olla.”

Ent see oli detsembri algus ja Nõukogude sõjalisest läbikukkumisest polnud veel selget märki. Käies kuu aega hiljem Tolvajärvis ja Suomussalmis ise vaatamas neid groteskseid külmunud lahinguvälju, kus lebasid alistatud Vene vägedest maha jäänud kümned tuhanded sõdurid, hobused ja põlenud tankid, hakkas ka Stowe Suomi edusse uskuma.

Tõsiasi, et Stowe’l lubati näha neid lahinguvälju alles siis, kui langenud soomlased olid minema viidud, ja vaadata ainult seda, mida politseilikult ranged Soome tsensorid näha võimaldasid, ei häirinud teda nii nagu mõnd tema vähem sentimentaalset kolleegi.

Täna, 18. jaanuaril, viiekümnendal sõjapäeval, sai Stowe, kelle reportaaže lugesid korraga mitmes väljaandes miljonid ameeriklased, koos bussitäie külmetavate korrespondentidega esimest korda loa külastada põhjapoolseimat rinnet, mis paiknes Lapimaal.

Lapimaa pealinnast Rovaniemist teele asunud ürgvana Fordi buss künnab tundide kaupa mõneteistkümnekraadises ööpakases lund, jääb lõpuks ähkides ja puhkides pidama ning külmast kangete ajakirjanike rühm saab Soome saateohvitserilt järsu korralduse bussist väljuda ja oodata.

Mõne minuti pärast ilmub salk Soome suuskureid ja Stowe kirjutab sellest hiljem:

„Valitseb hingetu vaikus ja me ei kuule endiselt ühtegi häält, kui järsku tuiskab tosinkond valget kuju meist vasakul üle künkaharja, kust viib tee üle silla. Nad kaevavad kepid tihkesse paakunud lumme ja võtavad rivvi. Kõigil on türklaste moodi riiete peale tõmmatud valged püksid, valge keep ja valge kapuuts. Kõigil on seljas vintpüss ja vööl Soome puukko [pussnuga].

Nad ootavad hetke. Siis kostab vaikne käsklus ja nad libisevad nagu kummitused mäenõlvast alla ja üle silla. Nad sõidavad nobedalt ja hääletult meist mööda ja ma märkan lõbusa üllatusega, et rivi viimasel sõduril on hambus poolik sigar. Selles on midagi oivaliselt soomelikku.

Nad võivad Punaarmee patrullile lõksu jääda. … Mõni neist ei tule võib-olla enam tagasi. Kuid vaadates neid nagu viirastusi hääbumas ja tüünesse kristalsesse metsa kadumas, tekib sisimas soe ja sügav uhkus, otsekui oleksid nad su enda rahvas. Sa tead, et ilmas pole teisi nii vapraid, tugevaid ega vahvaid inimesi.”

Selline on Talvesõja legend – sedavõrd püsiv, et köidab ja vaimustab sõjaajaloo tudeerijaid isegi seitsekümmend aastat hiljem ning kuulub endiselt rahvusvahelisse sõjalis-poliitilisse sõnavarasse.

Ka Soomes endas moodustab Talvesõda ja selle juurde kuuluv pärimus täpselt nagu Kalevala müüdidki olulise osa rahvuslikust koest ja kuvandist. Sellest kõnelevad igal aastal Soome kirjastustelt sõja kohta ilmuvad arvukad monograafiad. Lisaks pole vaja mainidagi Teise maailmasõja ühe suurema väejuhi, Talvesõjas hiilgavate saavutustega silma paistnud Gustaf Mannerheimi uhket ratsakuju, mis valvab Helsingit ja mida kaunistatakse iga aasta 30. novembril lilledega.

Kui suur osa sellest legendist on tõde? Kuidas kulges tegelikult see nõndanimetatud „viimane kuulsusrikas sõda”? Mida mõtlesid Stalin ja Vorošilov, kui saatsid massiliselt jalaväelasi Soome armututesse lumehangedesse ja veelgi armutumate püssitorude ette?

Mis tunne oli soomlastel, kes pidid nendele kisendavatele hordidele vastu astuma? Milline oli keskmise Soome sõduri elu Mannerheimi liini kaevikutes jaanuarikuise sõjaseisaku ajal – või hoopis jubeda suurtükitule all, mis eelnes Nõukogude poole viimasele otsustavale pealetungile? Mismoodi elasid nende omaksed, oodates uudiseid rindelt ja trotsides päevast päeva Nõukogude lennuväe pommirünnakuid?

Ja need sajad tuhanded samavõrd vaprad ja patriootlikud Soome naised, kes tegutsesid Lotta Svärdis ja teistes abiorganisatsioonides ning mängisid isamaa kaitsel sama olulist rolli. Milline on nende lugu? Kust nemad jõudu ammutasid?

Mis toimus Suomussalmi ja Raate hävituslahingutes tegelikult – ja miks olid need paljukiidetud võidud soomlaste jaoks otsekui kahe teraga mõõk?

Ja milline on Nõukogude poole tõlgendus kogu loost? Mis tunne oli rünnata tugevalt kindlustatud suurtükipesi Mannerheimi liinil, millest Punaarmeel õnnestus läbi murda alles kolmandal katsel 1940. aasta veebruaris, viies väljakuulutamata sõja sel moel viimaks lõpule? Või seista päevast päeva miinuskraadidega valves kinnijäätunud kahuripaadisadamas Laadoga kaldal.

Milline oli neutraalsete riikide, eriti Rootsi ja USA palju vaidlusi põhjustanud roll tegelikult? Kas nad oleksid võinud Soome abistamiseks rohkem ära teha? Kas nad oleksid pidanud Soome abistamiseks rohkem ära tegema? Ja mis sai väekontingendist, mille liitlased ähvardasid Soomele Nõukogude Liidu vastu appi saata, vaatamata sellele, et Norra ja Rootsi keeldusid andmast läbipääsuluba? Mis oleks võinud juhtuda, kui soomlased oleksid abipalve esitanud (palju sellest ei puudunudki), Rahvasteliidu sanktsioneeritud operatsioon Avon Head oleks ellu viidud ja liitlaste väed astunud lahingusse peatselt nende poolele tulnud Punaarmee vastu? Milline oleks Teise maailmasõja võrrand siis välja näinud?

Ja kuidas sai sellest eriskummalisest põhjasõjast, mis kestis viisteist pikka nädalat, 30. novembrist 1939, kui konflikt Nõukogude stiilis välksõjaga algas, kuni 13. märtsini 1940, kui see ühtäkki maailma ja Soome rahvast vapustanud relvarahuga lõppes, enim pajatatud lugu maailmas?