Читать книгу Abielu Rosiega - Graeme Simsion - Страница 2

Apelsinimahla probleem kerkis juba niigi häiritud nädala lõpus. Üks meie kortermajade kompleksi teine elanik oli rikkunud mõlemad mu „esinduslikud” särgid, pannes ühispesulas meie pesulaadungi juurde oma esemed. Ma mõistsin tema tõhustamissoovi, ent üks ta riideese oli värvinud meie heleda pesu ebaühtlast lillakat tooni.

Minu seisukohast probleem puudus: olin määratud Columbia meditsiiniosakonna külalisprofessoriks ega pidanud enam muretsema „esmamulje jätmise pärast”. Ma ei suutnud ka kujutleda, et mind keeldutaks restoranis teenindamast mu särgi värvi pärast. Rosie üleriided, mis olid suures osas musta värvi, ei olnud kannatada saanud. Probleem piirnes Rosie aluspesuga.

Ma kinnitasin, et minul ei ole midagi uue värvitooni vastu ning et keegi teine ei näe teda rõivasteta, välja arvatud mõni arst, kelle professionaalsus peaks takistama teda esteetilist külge märkamast. Aga Rosie oli juba püüdnud probleemi kordumise vältimiseks arutada seda Jerome’iga, naabriga, kelle ta oli süüdlasena tuvastanud. See näis mõistlik teguviis, aga Jerome oli käskinud Rosiel persse kerida.

See et Rosie oli kohanud vastuseisu, mind ei üllatanud. Rosie harjumuspärane kommunikatsiooniviis oli otsekohene. Minuga rääkides oli see tõhus, koguni vajalik, ent teised tõlgendasid tema otsekohesust sageli rünnakuna. Jerome ei ilmutanud soovi arutada lahendusi, millest võidaksid kõik osapooled.

Nüüd tahtis Rosie, et mina „talle vastu astuksin” ja näitaksin, et „meid ei saa lihtsalt maha tallata”. See oli just niisugune käitumine, mida ma oma võitluskunstide õppijaid vältima suunan. Kui mõlema osapoole eesmärgiks on ülemvõimu kehtestamine ja nad rakendavad seetõttu algoritmi „vastata suurema jõuga”, on lõpptulemuseks ühe osapoole vigastus või surm. Pesupesemise pärast.

Ent pesuolukord oli kogu nädala kontekstis tühine. Sest oli toimunud katastroof.

Mind süüdistatakse sageli selle sõna ülekasutuses, ent iga arukas inimene nõustuks, et see on kohane termin kirjeldamaks mu lähima sõbra abielu nurjumist, kaasosalisteks kaks ülalpeetavat last. Gene ja Claudia olid Austraalias, ent see olukord võis põhjustada mu ajakava veelgi suuremat häiritust.

Gene ja mina olime vestelnud Skype’i teel ja suhtluse kvaliteet oli olnud nigel. Võimalik, et Gene oli ühtlasi purjus. Ta näis üksikasju teatavaks tegevat vastumeelselt, ilmselt seetõttu et

1. inimesed ei soovi üldjuhul avalikult rääkida seksuaalsest tegevusest, millesse on kaasatud nemad ise.

2. Ta oli käitunud äärmisel rumalalt.

Gene oli küll lubanud Claudiale, et hülgab projekti seksida mõne naisega maailma igast riigist, ent ei olnud suutnud tõotust täita. Rikkumine oli toimunud ühel konverentsil Göteborgis, Rootsis.

„Don, ilmuta nüüd natuke kaastunnet,” ütles Gene. „Mis šansid olid, et ta elab Melbourne’is. Ta oli islandlanna.”

Ma osutasin, et mina olen austraallane ning elan Ameerika Ühendriikides. Vastunäite varal oli lihtne ümber lükata Gene’i naeruväärset väidet, et inimesed püsivad omal maal.

„Olgu, aga Melbourne. Ja tunneb Claudiat. Mis selle šansid oleksid?”

„Seda on keeruline arvutada.” Ma osutasin, et Gene oleks pidanud seda küsima enne, kui naise arvepidamisele lisas. Kui ta soovis tõepärasuse kohta arvestatavat hinnangut, siis vajaksin ma infot migratsioonimallide ning Claudia sotsiaalse ja ametialase võrgustiku kohta.

Oli veel üks faktor. „Riski kalkuleerides on mul vaja teada, kui palju naisi oled sa võrgutanud sestpeale, kui sa nõustusid sellest loobuma. Arusaadavalt kasvab risk võrdeliselt.”

„Kas sellel on mingit tähtsust?”

„Kui sa tahad hinnangut, siis ma oletan, et vastus ei ole null,” ütlesin ma.

„Don, konverentsid – meretagused konverentsid ei loe. Sellepärast inimesed konverentsidel käivadki. Igaüks saab sellest aru.”

„Kui Claudia aru saab, miks on see siis probleem?”

„Vahele ei tohiks jääda. Mis juhtub Göteborgis, jääb Göteborgi.”

„Islandi naine ei olnud oletatavasti sellest reeglist teadlik.”

„Ta on Claudia raamatuklubis.”

„Kas raamatuklubidele kehtib mingi erand?”

„Unusta ära. Igal juhul on see läbi. Claudia viskas mu välja.”

„Ja sa oled kodutu?”

„Enam-vähem.”

„Uskumatu. Kas sa dekaanile oled rääkinud?” Melbourne’i ülikooli loodusteaduskonna dekaan tundis ülikooli avaliku kuvandi pärast suurt muret. Mulle näis, et kodutu isik psühholoogiaosakonna juhina ei „jäta head muljet”, kui kasutada tema tavapärast väljendust.

„Ma võtan vaba semestri,” ütles Gene. „Kes teab, äkki ilmun New Yorki ja teen sulle õlle välja.”

See oli hämmastav mõte – mitte õlu, mida suutsin ka ise osta, vaid võimalus, et mu kõige pikaajalisem sõber on New Yorgis.

Kui välja arvata Rosie ja perekonnaliikmed, oli mul kokku kuus sõpra. Kokkupuute koguaja alusel järjestades (kahanevas järjekorras) olid need

1. Gene, kelle nõuanded olid sageli osutunud ekslikeks, ent kel oli köitvaid teoreetilisi teadmisi inimese seksuaalse veetlusvõime kohta, võimalik, et ajendatud tema oma libiidost, mis oli neljakümne seitsme aastase mehe kohta ülemäärane.

2. Gene’i naine Claudia, kliiniline psühholoog ja maailma kõige mõistlikum isik. Ta oli ilmutanud Gene’i truudusetuse suhtes erakordset sallivust, enne ta muutumislubadust. Mõtlesin, mis saab nende tütrest Eugeniest ja Carlist, Gene’i pojast esimesest abielust. Eugenie oli praegu üheksa-aastane ja Carl seitsmeteistkümneaastane.

3. Dave Bechler, külmutusseadmete insener, keda olin kohanud pesapallimängul oma esimesel New Yorgi külastusel koos Rosiega. Nüüd kogunesime iga nädal kokkulepitud „poisteõhtule”, et arutada pesapalli, külmutusseadmeid ja abielu.

4. Sonia, Dave’i naine. Ehkki kergelt ülekaaluline (KMI hinnanguliselt kakskümmend seitse), oli ta äärmiselt ilus ja tal oli hästi tasustatud töö finantskontrolörina katseklaasiviljastamise ettevõttes. Need omadused põhjustasid stressi Dave’ile, kes uskus, et naine võib ta mõne kütkestavama või rikkama isiku pärast maha jätta. Dave ja Sonia olid püüdnud sugu jätkata viis aastat, kasutades katseklaasitehnoloogiat (kummalisel kombel mitte Sonia töökohas, kus ta minu oletust mööda saanuks allahindlust ja pääsenuks vajaduse korral ligi kõrgekvaliteedilistele geenidele). Hiljuti oli see neil õnnestunud ja beebi oli kavandatud sündima jõulu esimesel pühal.

5.–6. Isaac Esler, Austraalia päritolu psühhiaater, keda olin mõnda aega pidanud kõige tõenäolisemalt Rosie bioloogiliseks isaks.

5.–6. Judy Esler, Isaaci Ameerika naine. Judy oli keraamik, kes ühtaegu kogus raha heategevuse ja uuringute jaoks. Tema oli vastutav mõningate dekoratiivobjektide eest, mis meie korterit ummistasid.

Kuus sõpra, eeldades, et Eslerid on endiselt mu sõbrad. Kontakt nendega oli puudunud pärast intsidenti siniuim-tuuniga kuus nädalat ja viis päeva tagasi. Ent isegi neli sõpra oli rohkem, kui mul kunagi varem oli olnud. Nüüd oli olemas võimalus, et kõik peale ühe – Claudia – võiksid olla koos minuga New Yorgis.

Ma tegutsesin kiiresti ja küsin Columbia ülikooli arstiteaduskonna dekaanilt professor David Borensteinilt, kas Gene võiks oma vaba semestri seal veeta. Gene, nagu ta nimi juhtumisi viitab, on geneetik, ent on spetsialiseerunud evolutsioonilisele psühholoogiale. Teda võinuks paigutada psühholoogia, geneetika või meditsiini osakonda, ent psühholoogiat ma ei soovitanud. Enamik psühholooge ei nõustu Gene’i teooriatega, ja ma eeldasin, et Gene ei vaja oma ellu rohke konflikte. See äratundmine nõudis empaatiataset, mis ei olnuks mulle enne Rosiega koos elamist saavutatav.

Ma osutasin dekaanile, et professorina ei soovi Gene ilmselt tegelikku tööd teha. David Borensteinile olid teada vaba semestri reeglid, mis nõudsid, et Gene’i töötasu maksab tema Austraalia ülikool. Talle oli ühtlasi teada Gene’i reputatsioon.

„Kui ta saab mõne artikli kaasautoriks olla ja käed doktorantidest eemal hoiab, siis ma võin talle mingi kabineti leida.”

„Muidugi, muidugi.” Gene oli vilunud artiklite avaldamises minimaalse jõupingutusega. Meil oleks hulgaliselt vaba aega, et rääkida huvitavatel teemadel.

„Ma mõtlen doktorantide asja tõsiselt, kui tal sekeldusi tuleb, siis sina vastutad.”

Ähvardus tundus ülekohtune, ülikooli juhtkonnale tüüpiline, aga see andis mulle ettekäände Gene’i käitumist reformida. Ning pärast doktorantide ülevaatamist järeldasin ma, et on äärmiselt ebatõenäoline, et mõni neist Gene’i huvitaks. Ma kontrollisin seda, kui helistasin, et teatada edust töökoha leidmisel.

„Sul on Mehhiko olemas? Õige?”

„Ma olen sellest rahvusest daamiga aega veetnud, kui sa seda küsid.”

„Kas sa seksisid temaga?”

„Midagi sellist.”

Doktorantide hulgas oli mitu rahvusvahelist tudengit, aga Gene oli suurema osa tiheasustusega maadest juba katnud.

„Niisiis, kas võtad töö vastu?” küsisin ma.

„Ma pean oma võimalused üle vaatama.”

„Rumalus. Columbia on maailma parim meditsiiniülikool. Ja nad on valmis vastu võtma isiku, kes on tuntud laiskuse ja sobimatu käitumise poolest.”

„Vaata aga, kes sobimatust käitumisest räägib.”

„Õige. Nad aktsepteerivad mind. Nad on äärmiselt sallivad. Sa võid alustada esmaspäeval.”

„Esmaspäeval? Don, mul ei ole kusagil elada.”

Ma selgitasin, et sellele väikesele praktilisele probleemil leian ma lahenduse. Gene tuleb New Yorki. Ta on jälle minuga samas ülikoolis. Ja Rosiega.

Vahtides kaht apelsinimahla laual, mõistsin ma, et olin lootnud alkoholi leevendavat ärevust, mis tekkis sellest, et pidin Gene’i uudised Rosiele edastama. Ütlesin endale, et mu mure oli põhjendamatu. Rosie väitis, et armastab spontaansust. See lihtne analüüs eiras siiski kolme tegurit.

1. Rosiele ei meeldinud Gene. Gene oli olnud ta juhendaja Melbourne’is ja oli seda formaalselt ikka veel. Rosiel oli tema akadeemilise käitumise suhtes mitmeid etteheiteid ja ta pidas Gene’i truudusetust vastuvõetamatuks. Minu argumenti, et Gene on muutunud, oli nüüd õõnestatud.

2. Rosie pidas tähtsaks, et meil on „aega iseendale”. Nüüd tuli mul vältimatult pühendada aega Gene’ile. Gene toonitas, et tema suhe Claudiaga on läbi. Aga kui oli mingi võimalus, et saame aidata seda päästa, siis näis mõistlik ajutiselt jätta meie endi terve abielu tagaplaanile. Olin kindel, et Rosie on eri meelt.

3. Kolmas tegur oli kõige tõsisem ja võis olla minupoolse valeotsustuse tagajärg. Tõrjusin selle peast, et keskenduda vahetule probleemile.

Kaks kõrget apelsinimahlaga täidetud klaasi meenutasid mulle õhtut, mil Rosie ja mina esmakordselt „sideme leidsime” – suurt kokteiliõhtut, kus me kogusime DNA-proove igalt meesisikult, kes osalised ta ema kursuse kokkutulekul, ning elimineerisime nad kõik Rosie bioloogilise isa kandidaatide hulgast. Taas kord pidi lahenduse tooma mu kokteilivalmistamise oskus.

Rosie ja mina töötasime kolm õhtut nädalas kokteilibaaris The Alchemist 19. tänaval Flatironi kvartalis, seega joogisegamise varustus ja koostisained olid meie töövahendid (ehkki mul ei olnud õnnestunud selles veenda meie raamatupidajat). Ma lokaliseerisin vodka, Galliano ja jääkuubikud, lisasin need apelsinimahlale ja segasin. Ma ei alustanud oma joogi tarbimist enne Rosiet, selle asemel valasin endale pitsi viina jääga, lisasin tilga laimimahla ja jõin kiiresti ära. Peaaegu otsekohe tundsin, kuidas stressitase alanes tavapäraseks.

Viimaks ilmus Rosie vannitoast. Kui välja arvata teekonna suuna muutus, siis oli ainus muudatus ta välimuses asjaolu, et punased juuksed olid nüüd märjad. Aga ta meelolu paistis olevat kõrgenenud: ta peaaegu tantsiskles magamistoa poole. Ilmselt olid kammkarbid olnud hea valik.

Oli võimalik, et seesugune emotsionaalne seisund muudab ta Gene’i vaba semestri suhtes vastuvõtlikumaks, ent näis siiski soovitatav uudised lükata järgmisele hommikule pärast seksi. Muidugi, kui ta mõistab, et ma olen andmeid selle eesmärgiga varjanud, tabab mind kriitika. Abielu oli keerukas.

Kui Rosie jõudis magamistoa ukse juurde, keeras ta end ringi: „Ma olen viie minuti pärast riides ja siis ootan ma maailma parimaid kammkarpe.” Kasutatud sõnad – „maailma parim” – olid omandatud minu enda väljendite hulgast – kindel positiivse meeleolu näitaja.

„Viis minutit?” Alahindamisel oleks kammkarpide valmistamisel laastav mõju.

„Anna viisteist. Söögiga pole kiiret. Võime veidi juua ja juttu ajada, kapten Mallory.”

Gregory Pecki tegelaskuju nimi oli veel üks hea märk. Ainus probleem oli jutuajamine. „Kas sul juhtus täna midagi?” küsiks ta ja mina oleksin kohustatud mainima Gene’i vaba semestrit. Otsustasin hõivata end tegevusega, võttes ette söögivalmistamise. Vahepeal panin Harvey Wallbangerid külmkappi, kuna oli oht, et jää sulades soojenevad need üle sobiva temperatuuri. Jahutamine vähendaks ka apelsinimahla riknemise kiirust.

Naasin söögitegemise juurde. Ma ei olnud seda retsepti varem kasutanud ja alles pärast alustamist avastasin, et aedviljad peavad olema lõigatud veerandtollisteks kuubikuteks. Koostisosade nimekirjas ei olnud joonlauda märgitud. Ma sain oma telefoni laadida mõõtmisrakenduse, ent olin vaevalt lõpetanud näidiskuubiku valmistamise, kui Rosie uuesti välja ilmus. Nüüd oli tal seljas kleit – koduseks lõunaks äärmiselt ebatavaline. See oli valge ja tekitas punaste juustega dramaatilise kontrasti. Efekt oli rabav. Ma otsustasin Gene’i-uudised vaid veidi edasi lükata, hilisemale õhtule. Rosie ei saaks selle üle kurta. Ma võiksin tõsta aikido treeningu järgmisele hommikule. See jätaks aega seksile pärast lõunat. Või enne. Olin valmis olema paindlik.

Rosie istus ühele kahest tugitoolist, mis hõivasid elutoa pinnast märkimisväärse protsendi.

„Tule räägi minuga,” ütles ta.

„Ma lõikan aedvilju. Ma saan siit rääkida.”

„Mis apelsinimahladega juhtus?”

Tõin külmikust mugandatud apelsinimahlad, andsin ühe Rosiele ja istusin tema vastu. Vodka ja Rosie lahkus olid mind lõõgastanud, ehkki ma kahtlustasin, et mõju oli pindmine. Gene’i, Jerome’i ja mahla probleemid jooksid ikka veel taustaprotsessina.

Rosie tõstis klaasi, nagu tahaks toosti öelda. Selgus, et just seda ta tegigi.

„Meil on midagi tähistada, kapten,” ütles ta. Ta vaatas mind mõne sekundi. Ta teab, et ma ei armasta üllatusi. Ma oletasin, et ta oli jõudnud oma väitekirjaga mõne olulise töötähiseni. Või oli talle pakutud kohta psühhiaatriõpingute programmis meditsiinikursuse lõppemisel. Need oleksid äärmiselt head uudised ja ma hindasin seksi võimalust suuremaks kui üheksakümmend protsenti.

Ta naeratas – siis, ilmselt pinevuse suurendamiseks, rüüpas klaasist. Katastroof. See oleks nagu mürki sisaldanud. Ta sülitas joogi välja, oma valgele kleidile, ja jooksis vannituppa. Ma järgnesin talle, kui ta kleidi eemaldas ja laskis kraanist vett peale.

Ta seisis seal oma lillakas aluspesus, pumpas vett kleiti sisse ja välja ja pöördus siis uuesti minu poole. Ta ilme oli analüüsimiseks liiga keerukas.

„Me oleme rasedad,” ütles ta.