Читать книгу Abielu Rosiega - Graeme Simsion - Страница 4

Seksi ülekandmine õhtule osutus soodsaks. Kui ma järgmisel hommikult sörkjooksult ja turult naasin, tundis Rosie iiveldust. Ma teadsin, et see oli raseduse esimese trimestri tavaline sümptom ning tänu oma isale teadsin õiget väljendust. „Kui sa väidad, et sa iiveldad, Don, siis sa ütled, et ajad inimestel südame pahaks.” Mu isa on õige keelekasutuse suhtes pedantselt täpne.

Raseduse varases järgus esineva hommikuse iivelduse kohta on olemas hea evolutsiooniline selgitus. Selles loote arengu tähtsas staadiumis, kui ema immuunsüsteem on nõrgestatud, on oluline, et ta ei neelaks kahjulikke aineid. Seega on kõht häälestatud tõrjuma ebasobivat toitu. Soovitasin, et Rosie ei võtaks ravimeid, mis võiksid loomulikke protsesse häirida.

„Ma kuulen sind,” ütles Rosie. Ta oli vannitoas, ja toetus mõlema käega valamule. „Ma jätan talidomiidi kappi.”

„Kas sul on talidomiidi?”

„Nalja teen, Don, nalja teen.”

Ma selgitasin Rosiele, et paljud ravimid läbivad platsentabarjääri, ning tõin hulganisti näiteid, kirjeldades ühtlasi väärarenguid, mida need võivad põhjustada. Ma ei pidanud tõenäoliseks, et Rosie neid ravimeid võtaks ning jagasin tegelikult lihtsalt huvitavat teavet, mida olin lugenud paljude aastate eest, aga Rosie pani ukse kinni. Sel hetkel mõistsin ma, et ühte ainet oli ta päris kindlasti tarvitanud. Ma avasin ukse.

„Kuidas on alkoholiga? Kui kaua sa rase oled olnud?”

„Umbes kolm nädalat, arvan ma. Ma lõpetan nüüd, eks?”

Ta hääletoon andis mõista, et eitav vastus ei oleks soovitatav. Aga siin oli nüüd rabav näide planeerimatuse tagajärgedest. Need tagajärjed olid piisavalt tähtsad, et nende kohta kasutada halvustavat terminit, isegi maailmas, mis ei hinda planeerimist nii kõrgelt kui peaks. Meil oli tegu planeerimata rasedusega. Kui rasedus oleks olnud planeeritud, oleks Rosie saanud joomise lõpetada ennetavalt. Ta oleks võinud ka korraldada meditsiinilise hindamise riskide tuvastamiseks ja me oleksime võinud tegutseda vastavalt uurimusele, mis tuvastas, et sperma DNA kvaliteet paraneb igapäevase seksi käigus.

„Kas sa oled sigarette suitsetanud? Või marihuaanat?” Rosie oli suitsetamisest loobunud vähem kui aasta eest ning aeg-ajalt esines tagasilangusi, tüüpiliselt ühenduses alkoholi tarbimisega.

„Kuule, aitab mu hirmutamisest. Ei. Sa tead, mille pärast sa peaksid muretsema? Steroidide pärast.”

„Kas sa oled steroide võtnud?”

„Ei, ma ei ole steroide võtnud. Aga sa tekitad minus stressi. Stress tekitab kortisooli, mis on steroidhormoon; kortisool läbib platsentabarjääri, imikute kõrget kortisoolitaset seostatakse depressiooniga hilisemas elueas.”

„Kas sa oled seda uurinud?”

„Kõigest viimased viis aastat. Millest ma sinu arvates doktoritööd kirjutan?” Rosie ilmus vannitoast ja näitas keelt, liigutus, mis näis teadusliku autoriteediga vastuolus. „Nii et sinu töö järgmised üheksa kuud on kanda hoolt, et ma stressi ei läheks. Ütle: Rosie ei tohi stressi minna. Lase käia.”

Ma kordasin seda juhist: „Rosie ei tohi stressi minna.”

„Tegelikult on mul just praegu kerge stress. Ma tunnen kortisooli. Ma arvan, et mul on lõõgastumiseks massaaži vaja.”

Oli veel üks oluline küsimus. Ma püüdsin seda küsida stressi mittetekitaval toonil, sellal kui massaažiõli soojendasin.

„Kas sa oled kindel, et oled rase? Kas sa oled arsti juures käinud?”

„Ma õpin arstiteadust, mäletad? Ma tegin testi kaks korda. Eile hommikul ja just enne seda, kui sulle ütlesin. Kaks valepositiivset on äärmiselt ebatõenäoline, professor.”

„Õige. Aga sa võtad rasestumisvastaseid tablette.”

„Ju ma siis unustasin. Võib-olla oled sina lihtsalt erakordselt potentne.”

„Kas sa unustasid ühe või mitu korda?”

„Kuidas ma saan mäletada, mis ma unustasin.”

Ma olin tabletipakki näinud. See oli üks arvukatest naisteasjadest, mis oli mu maailma ilmunud, kui Rosie sisse kolis. Pakis olid väikesed kuplid, sildistatud nädalapäevade järgi. See süsteem tundus hea, ehkki kasulik olnuks kaardistada tegelikud kuupäevad. Ma kujutlesin mõnd digitaalset, alarmiga varustatud jaoturit. Isegi praegusel kujul oli süsteem ilmselgelt kavandatud hoidma eksimast naisi, kes olid Rosiest tunduvalt vähem intelligentsed. Rosie jaoks pidanuks olema hooletusvea märkamine lihtne. Aga ta vahetas teemat.

„Ma arvasin, et sa oled lapse üle õnnelik.”

Ma olin õnnelik nii, nagu oleksin olnud siis, kui lennukis, millega ma lendan, teataks kapten, et tal on õnnestunud käivitada üks mootor pärast seda, kui mõlemad on seiskunud. Rahul, et jään nüüd arvatavasti ellu, aga häiritud, et see olukord üldse tekkida sai, ühtlasi ootaksin asjaolude põhjalikku uurimist.

Ilmselt ootasin ma vastamisega liiga kaua. Rosie kordas oma väidet.

„Eile õhtul sa ütlesid, et oled õnnelik.”

Sellest päevast peale, kui Rosie ja mina osalesime pulmatseremoonias kirikus (austades Rosie ateistist ema Iiri päritolu) – kus tema isa Phil sooritas „üleandmise” rituaali, mis kahtlemata käis vastu Rosie feministlikule filosoofiale, ja Rosie kandis erakordset valget kleiti ja loori, mida ta ei kavatsenud enam kunagi kanda, ja kus me pääsesime värvilise katkilõigutud paberi pealeviskamisest üksnes (mõistliku) eeskirja tõttu – olin ma õppinud, et abielus peab mõistus sageli harmooniale eelise andma. Oleksin konfettidega nõustunud, kui see oleks olnud lubatud.

„Muidugi, muidugi,” ütlesin ma, püüdes ülal hoida ratsionaalset ja sujuvat vestlust, sellal kui ma töötlesin mälestusi ja hõõrusin õli Rosie alasti kehale. „Ma lihtsalt mõtlesin, kuidas see juhtus. Teadlasena.”

„See oli see laupäeva hommik, kui läksid välja ja tõid hommikusööki ja tegid Gregory Pecki filmis „Puhkus Roomas”,” Rosie püüdis ise teda matkida. „Sa peaksid alati minu riideid kandma.”

„Kas ma kandsin oma särki, kui ma seda tegin?”

„Sa siis mäletad. Sul on õigus. Ma pidin käskima sul selle seljast võtta.”

Esimene juuni. Päev, mil mu elu muutus. Jälle.

„Ma ei arvanud, et see võiks kohe juhtuda,” ütles Rosie. „Ma arvasin, et see võib võtta kuid, võib-olla aastaid, nagu Sonial.”

Tagasivaates võib öelda, et see oleks olnud ideaalne hetk, et Rosiele Gene’ist rääkida. Aga taipasin alles hiljem, et Rosie tunnista kontraseptiivieksimuse tahtlikuks ja seega andis mulle võimaluse omaenda paljastuse tegemiseks. Ma keskendusin massaažiprotsessile.

„Kas nüüd on sul stressi vähem?” küsisin ma.

Ta naeris. „Meie last ei ähvarda enam oht. Ajutiselt.”

„Kas sa tahaksid kohvi? Ma panin mustikamuffini külmkappi.”

„Tee aga edasi seda, mida sa teed.”

Minu tegevuse lõpptulemusena kadus ajavahemik hommikusöögi ja mu aikidokursuse vahel ning ei olnud võimalust Gene’i probleemi arutada. Kui ma naasin, tegi Rosie ettepaneku, et me tühistaksime muuseumikülastuse, mis võimaldaks tal väitekirja kallal töötada. Mina kasutasin vabanenud aega õlle uurimiseks.

Dave sõidutas meid uude korterelamusse High Line’i ja Hudsoni jõe vahel. Avastasin hämmastusega, et „kelder” oli tegelikult väike magamistuba kolmekümne üheksanda korruse korteris, vahetult kõige ülemise korruse korteri all, mida see pidi teenindama.

Muus osas oli alakorruse korter tühi. Dave oli toa isoleerinud külmutuspaneelidega ning installeerinud keeruka jahutussüsteemi.

„Oleksin pidanud lage paremini isoleerima,” ütles Dave. Ma nõustusin. Kõik kulud korvanuks elektri kokkuhoid kiiresti. Olin Dave’iga kohtumisest saadik külmutusseadmete kohta palju õppinud.

„Miks sa ei isoleerinud?”

„Majahaldus. Ma arvan, et nad oleksid järele andnud, aga jooksvate kulude pärast mu klient eriti ei muretse.”

„Klient on oletatavasti äärmiselt jõukas. Või äärmiselt suur õllearmastaja.”

Dave osutas ülespoole.

„Nii seda kui teist. Ta ostis kaks viietoalist korterit: seda siin kasutab ta ainult õlle jaoks.”

Ta tõstis sõrme huultele tavakohase vaikimise ja saladuse hoidmise märgina. Ukselävele oli ilmunud lühike ja kõhn mees, jõulise näo ja pikkade hallide juustega, mis olid seotud hobusesabaks. Hindasin ta KMI kahekümnele ja vanuse kuuekümne viiele. Kui oleksin pidanud ära arvama ta ameti, oleksin pakkunud torumeest. Kui ta oli endine torumees, kes oli loteriiga võitnud, siis võis ta olla väga nõudlik klient.

Ta rääkis tugeva briti aktsendiga. „Allo, David. Võtsid semu kaasa?” Torumees sirutas käe. „George.”

Ma surusin seda vastavalt etiketile, sobitades tugevuse George’i käesurvega, mis oli keskmine. „Don.”

Kui formaalsused olid sooritatud, vaatas George ruumi üle.

„Mis temperatuurile sa selle seadsid?”

Dave andis vastuse, mis minu järelduse järgi pidi tõenäoliselt valeks osutuma. „Õlle jaoks paneme tavaliselt neljakümne viie peale. Fahrenheitides.”

George ei olnud rahul. „Kurat küll, kas tahad selle ära külmutada? Kui ma laagriõlut juua tahan, siis ma kasutan ülakorruse külmikut. Räägi, mis sa tõelisest õllest tead. Ale’ist.”

Dave on äärmiselt pädev, aga ta õpib praktikast ja kogemusest. Mina seevastu õpin tõhusamalt lugemise teel, mistõttu kulus mul nõnda kaua aega, et saavutada pädevus aikidos, karates ja kokteilivalmistamise tegevuslikes aspektides. Dave’il ilmselt puudusid kogemused Inglise õllega.

Ma vastasin tema eest. „Inglise kibeda õlle jaoks on soovituslik temperatuur kümne ja kolmeteistkümne kraadi Celsiuse vahel. Porteri, stout’i ja teiste tumedate ale’ide tarvis kolmteist kuni viisteist kraadi. Vastavalt viiskümmend kuni viiskümmend viis koma neli Fahrenheti bitteri jaoks ning viiskümmend viis koma neli kuni viiskümmend üheksa Fahrenheiti tumedate ale’ide jaoks.”

George muigas. „Austraallane?”

„Õige.”

„Annan selle andeks. Lase edasi.”

Ma jätkasin ale’ide nõuetekohase säilitamise reeglite kirjeldamist. George näis minu teadmistega rahul olevat.

„Nutikas mees,” ütles George. Ta pöördus Dave’i poole. „Mulle meeldivad mehed, kes oma piiratuse ära tunnevad ja abi paluvad, kui vaja on. Nii et Don vaatab siis minu õlle järele?”

„Noh, ei,” ütles Dave. „Don on rohkem nagu … konsultant.”

„Selge ja klaar jutt,” ütles George. „Kui palju?”

Dave’il on kindel ärieetika. „Ma pean selle välja arvutama,” vastas ta. „Kas sa oled varustusega rahul?” Dave viitas külmutusseadmetele, isolatsioonile ja torustikule, mis lae poole tõusis.

„Mis sa arvad, Don?” küsis George.

„Ebapiisav isolatsioon,” ütlesin ma. „Elektritarbimine on ülisuur.”

„Ei ole vaeva väärt. Mul oli majahaldajaga juba niigi küllalt tüli. Talle ei meeldi, et ma lakke auke teen. Ma säästan tüli selleks ajaks, kui keerdtrepi sisse panen.” Ta naeris. „Muidu on kõik korras?”

„Õige.” Ma usaldasin Dave’i.

George viis meid üles. Korterina oli see hämmastav, aga Inglise pubina täiesti tavapärane. Seinad olid eemaldatud, et ühendada kolm magamistuba elutoaga, ruum oli sisustatud mitmete puulaudade ja toolidega. Baar oli varustatud kuue kraaniga, mis olid torude kaudu ühendatud alakorruse õllekeldriga ja kõrgel seinal asetses nurga all suur teleriekraan. Oli olemas koguni lava ansambli jaoks, koos klaveri, trummide ja võimenditega. George oli väga sõbralik ja tõi meile ühest baarikülmikust väikepruulikodade õlled.

„Rämps,” ütles ta, kui me neid rõdul rüüpasime, vaadates üle Hudsoni jõe New Jersey poole. „Hea kraam peaks siia jõudma esmaspäeval. See tuli sama paadiga mis meiegi.”

George läks sisse tagasi ja naasis väikese nahkkotiga.

„Noh, räägi nüüd halvad uudised ära,” ütles ta Dave’ile, kes tõlgendas seda arve küsimisena ning ulatas talle kokkuvolditud paberi. George silmitses seda põgusalt, siis tõmbas kotist välja kaks suurt sajadollariste patakat. Ta andis ühe Dave’ile ja luges teisest välja kolmkümmend neli sedelit.

„Kolmteist tuhat nelisada. Üsna täpne. Maksusõpra pole vaja tülitada.” Ta andis mulle oma visiitkaardi. „Helista aga, kui mõni mure on, Don.”

George oli teinud selgeks, et tahtis, et ma kontrolliksin keldrit hommikuti ja õhtuti vähemasti esimesed viis nädalat. Dave vajas lepingut. Ta oli kindlast töökohast loobunud, et omaenese ettevõtet alustada, enne kui Sonia rasedaks jäi, ja ta ei teeninud kuigi palju raha. Hiljaaegu olid tal puudunud vahendid pesapallipiletite jaoks. Sonia kavatses pärast lapse saamist töötamise lõpetada, mis omakorda kasvataks kulusid.

Dave oli mu sõber, seega ei olnud mul valikut. Pidin oma päevakava muutma, et mahutada sinna iga päev kaks sõitu Chelseasse.

Meie maja ees peatas mind majahaldur, keda ma tavaliselt vältisin mõningaste kaebuste võimaluse tõttu.

„Härra Tillmann, me oleme saanud ühelt teie naabrilt tõsise kaebuse. Ilmselt te ründasite teda.”

„Väär. Tema ründas mind, ja mina kasutasid minimaalsel vajalikul määral aikidot, et ära hoida meie mõlema vigastusi. Samuti muutis ta mu naise aluspesu lillaks ja solvas teda vägisõnadega.”

„Nii et te siis ründasite teda.”

„Väär.”

„Ära siin kõla mulle midagi vääralt. Te just ütlesite, et kasutasite karated.”

Ma tahtsin vastu vaielda, aga enne kui midagi öelda sain, võttis ta juba sõna.

„Härra Tillmann, sellesse majja pääsemiseks on nii pikk ootejärjekord.” Ta tegi käte vahele vahemiku viisil, mis ilmselt pidi ta väite kinnitamiseks tõendust pakkuma. „Me viskame teid välja, teie korteri võtab keegi, keegi normaalne, juba järgmisel päeval. Ja see ei ole niisama hoiatus – ma räägin omanikega. Meil ei ole siia veidrikke vaja, härra Tillmann.”