Читать книгу Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes - Graham Robb - Страница 4

Igal kolmapäeva hommikul kell seitse (suvel) või kell kaheksa (talvel) asus jõelaev Auxerre’i linnast oma saja kolmekümne miilisele teekonnale Pariisi poole. See oli kõige ohutum ja mugavam viis Burgundiast ja lõuna poolt pealinna jõudmiseks, eriti talvel. Yonne’i ja Seine’i mööda Pariisi jõudmiseks, kus laev otse vanalinna südames, keset torne ja kupleid ankrusse jäi, kulus kõigest kolm päeva. Suur lamedapõhjaline roheliseks värvitud laev, mis oli jagatud ümarate aknasilmadega kupeedeks ja suureks pinkidega ääristatud saaliks, võttis peale kuni nelisada inimreisijat ja teist sama palju loomi, kes olid teel jõeäärsetele turgudele või linnas elavate sugulaste lõunalauale. Kambüüsist serveeriti neile, kes ise polnud piisavalt söögikraami kaasa varunud, suppe ja hautisi, ning laeva kummalgi küljel oli kaks bouteilles’ (latriinide) nime all tuntud pooltorni neile, kes piki kaldaid laiuvatele viinamägedele ohtrasti au olid andnud.

Kui rikkad, lugematute ljööde kaupa postimaanteedel rappunud reisijad kord harjusid seltsima sõdurite, rändkaubitsejate ja – muusikute, munkade, talupoegade ning tervete ammearmeedega, kes olid oma lihased imikud koju jätnud ja pealinna rinnapiima müüma sõitsid, leidsid nad, et tegu on meeliülendava seiklusega. Üks luuletaja, kes tegi selle reisi läbi mõned aastad enne meie loo algust, kujutles end viibivat „ühel neist laevadest täis igat liiki olendeid, kellele on määratud asustada mõnd hiljuti avastatud meretagust valdust”. Reisijad, kes sellel Noa laeval kokkukeritud köite ja pagasilaadungite taga endale vaikse vaatluspunkti leidsid, võisid nautida eriskummalist efekti, mille tekitas otsekui liikumatust laevast maalitud lavadekoratsioonina mööda libisev maastik. Sellal kui laev tasapisi edasi liikus, elasid mõned reisijad pikkadel jõudetundidel, ühiskonnaklasside lustliku segunemise keskel läbi äkilise noorenemise. Sageli juhtus, et innukalt Pariisi vaatemänge igatsevad mehed, kes uudishimulikult ootasid võimalust järele proovida, kas jutud pariisitaride sallivusest ja võlust ka tõele vastavad, leidsid end tundeköidikutega seotuna ammu enne seda, kui nende pilk Notre-Dame’i tornidele langes.

7. novembril 1787 Auxerre’is pardale tulnud reisijate sekka kuulus keegi noor kahurväeleitnant hiljaaegu Valence’i paigutatud rügemendist. Ta oli 18 aastat vana ega kartnud midagi peale piinlikkuse; pisut lühike oma kõrgete nahksaabaste kohta, oli ta piisavalt tuline, et nõuda otsemaid satisfaktsiooni igaühelt, kes söandas teda otse näkku Saabastega Kassiks kutsuda. Brienne’i sõjakoolis oli inspektor teda kirjeldanud peaaegu vaimustusega:

Ausameelne ja tähelepanelik; käitumine ülikorralik; on alati silma paistnud matemaatikas; tal on head teadmised ajaloos ja geograafias; seltskondlik lihv nõrk; võib saada esmaklassiliseks meremeheks.

Jean-Jacques Rousseau ahne lugejana ei jäänud noormees jõereisi võlude suhtes tundetuks, kuid ta andis endale liiga hästi aru oma mundri väärikusest, et anduda sedasorti vallatlemisele, mille tõttu reis mõningaile ta kaasreisijaile liigagi lühike paistis: teel Valence’i oma rügemendi juurde oli ta ainsana noorte ohvitseride seast jätnud kasutamata Lyonis ööbimisega kaasnenud võimaluse bordellis käia. Ja ehkki ta kärsitult ihkas Pariisi avastama asuda, oli tal igatahes tõsisemaid asju südamel.

Äsja oli ta jälle kodus käinud – esimest korda pärast sõjakooli astumist kaheksa aastat tagasi. Ta isa oli surnud, olles kulutanud mitu aastat ja osa perekonna varandusest omaenda sugulastega kohut käimisele. Kodumaja uuesti nähes ei tundnud noor ohvitser leina vanamehe surma pärast, kui ta aga leidis, et ema on sunnitud tegema koduseid talitusi, tabas alandus teda nagu hoop otse näkku. Perekonnal oli iidseid ja legitiimseid pretensioone aadliseisusele, Prantsuse valitsus aga kohtles neid nii, nagu oleksid nad harimatud talupojad. Neile oli eraldatud toetus mooruspuude istutamiseks ja siidiussikasvatuse edendamiseks selles mahajäänud piirkonnas, nüüd aga, kus nad olid oma raha sellesse projekti investeerinud, võttis mingi nimetu krooniteener toetuse ära. Kuna vanem vend oli mattunud viljatutesse juuraõpingutesse, jäi Pariisis võimukandjatega läbirääkimiste pidamine tema hooleks.

Tee Vahemere äärest siia mööda juba talvehaku märkide all kannatavaid maanteid oli olnud pikk. Alles nüüd, laevareisi tasasele andante’le andudes hakkas ta mõtlema linnast, mis teda ees ootas.

Pariisi oli ta näinud korra varemgi, viieteistkümneaastase kadetina koos kolme oma Brienne’i kooli klassikaaslase ja ühe mungaga. Aega oli jätkunud täpselt nii palju, et osta kaldatänavalt üks romaan ja palvetada Saint-Germain-des-Prés’s, enne kui nad anti üle Kuninglikku Sõjakooli, kus ta 12 kuu jooksul ei olnud linnast näinud mitte raasugi rohkemat kui paraadiplatsi Marsi väljakul. Ent oma perekonna ja kaasohvitseride käest oli ta Pariisi ja selle toreduse kohta muidugi palju kuulnud. Ajalookäsitlustest ja geograafialeksikonidest oli ta lugenud linna mälestusmärkidest ja aaretest. Nagu sissetungi kavandav võõrväe kindral, oli ta uurinud selle kaitserajatisi ja ressursse.

Vaadates, kuidas satelliitlinnad Vitry ja Choisy-le-Roi silmapiirile tõusevad ja Bercy tasandik põhja poole avarduma hakkab, meenutas ta loetud raamatuid ja seltsilistelt kuuldud pooltõdesid. Ta seisis vööritekil, pilk ettepoole suunatud nagu laevakaptenil, vaikne ja range keset sigu ja korvides kaagutavaid kanu ning lapsi, kes mängisid ta jalge ees. Alfort’i juures, kus mereroheline Marne Seine’iga ühineb ja pruuni jõe majesteetlikuks transpordisooneks laiendab, tundis ta, kuidas vool laeva kaasa haarab. Siit oli kauguses juba näha Pariisi esimesi torne ja sügav vesi ei olnud veel kanalisatsiooni ja vabrikute heitvetest reostatud. Jõel ujus pikki puuparvi, mida tüürisid hundinahkseid keepe kandvad metsiku välimusega mehed, ning Fontainebleaust reisijaid ja sillutiskive kohale toimetavaid laevu. Kallastel hakkas näha olema pesunaisi. Ta nägi puudega palistatud teed, millel liikus tõldu, ja pikki puust kuurialuseid, kust veeretati ootel seisvate vankrite peale Burgundiast ja Prantsusmaa keskosast pärit veinivaate.

Seekord ta teadis, mida näeb – linna, mis oli kasvanud suureks nagu tuhat teistki küla, privileegide ja väiklase konkurentsi kätte lämbumas. Nonde kipakate maabumissildade asemel oleks siin pidanud olema korralik sadam, mis kannatanuks välja võistluse Londoni omaga. Valitsus peaks ehitama suuri viljaaitu ja ladusid, et rahvast hädaaegadel toita. Linnal, mis ei osanud oma elanikkonda õieti eluski hoida, ei olnud mingit õigust võrrelda end muistse Roomaga ja ammugi mitte provintslaste peale nina kirtsutada.

Nüüd palistasid mõlemat kallast madalad majad. Jõelaev jõudis asustamata Louviers’ saarest – mis oli kaetud määratute puuvirnadega, nagu oleksid Gallia metsad alles hiljuti maha võetud – lõuna poole jäävasse kanalisse. Saare taga kõrgusid Saint-Louis’ saare majad ja nende taga, kerkides jõeudust ja korstende suitsust nagu suure laeva ahter, Notre-Dame’i tugikaartest ümbritsetud massiivne kogu.

Tournelle’i kaldatänaval läks leitnant koos teiste reisijatega maale ja andis oma kohvri selle hotelli pakikandja hoolde, kus ta kavatses peatuda. Siis, uurinud kõigepealt kaarti ja tee endale meelde jätnud, ületas ta Pont au Double’i ja sisenes Cité saare keskaegsesse labürinti. Umbtänavates ja kabeliõuedes korra ära eksinud, leidis ta vastaskalda kätte ja rajas endale teed läbi rahvast tulvil tänavate Louvre’ist ida pool. Ta ületas Saint-Honoré tänava – suurima liiklussoone, mis piki paremkallast idast läände jookseb – ja pööras Four-Saint-Honoré tänavasse just seal, kus jõe raske lehk hakkas maad andma Les Halles’i juurviljahõngule.

Four-Saint-Honoré tänavat ääristasid möbleeritud tube pakkuvad hotellid, kus põhiliselt peatusid keskturule kaubitsema tulnud mehed. Leitnant valis Hôtel de Cherbourg’i, mis asus otse Ameleva Kassi kohviku kõrval. Hotelli register (mis on ammu kadunud) näitas, et ta peatus kolmandal korrusel toas number üheksa ja et ta kirjutas oma nime raamatusse selle algsel itaaliapärasel kujul, mitte prantsuspäraselt, nagu ta hiljem seda kirjutada armastas.

Kui kohver kohale toodi, seadis ta end sisse ning nautis selles 600 000 elanikuga linnas üksiolemise rõõmu. Valence’is olid inimesed majas, kus ta elas, hommikuti tema väljumiste ja õhtuti ta tagasitulekute järele luuranud, tema aega raisanud ja ta mõtted viisaka vestlusega laiali ajanud. Nüüd võis ta vabalt mõtelda ja avastada, võrrelda omaenda kogemusi raamatutest loetuga ja ise välja selgitada, kas Pariis on oma hiilgavat mainet väärt või mitte.

Isegi ilma selle loo aluseks oleva käsitsi kirjutatud jutustuseta – lühikese lõpetamata ülevaateta ühe öö seiklusest – olnuks lihtne ära arvata, mis leitnandis suurimat uudishimu äratas. Noil päevil oli olemas üksainuke koht, mida tahtsid näha kõik Pariisi külastajad, ja ühtegi reisijat, kes avaldas oma reisist kirjelduse ja selle paiga välja jättis või tegi näo, nagu oleks ta sellest kõlvatusepesast eemale hoidnud, ei saa pidada usaldusväärseks Pariisi teejuhiks. Räägiti, et selle naabruses asuvad tänavad on kõige rahvarohkemad kogu Euroopas. Sellega võrreldes paistsid Pariisi muud vaatamisväärsused – Louvre ja Tuileries, Notre-Dame ja Sainte-Chapelle, Bastille, Les Invalides, suured väljakud ja aiad, Pont-Neuf ja Gobelins’i vaibavabrik – peaaegu hüljatuna.

1781. aastal hakkas Chartres’i hertsog – kuninga naudinguhimuline, moekalt vabameelne sugulane, kes kannatas kroonilise rahapuuduse all – kujundama oma kuningliku residentsi territooriumi hämmastavaks basaariks, kus kihas majandus- ja erootiline tegevus. Ühe äärde suursugust siseõue ümbritsevatest sammaskäikudest püstitati puust galeriid. See nägi välja nii, nagu oleks paleesse ümber tõstetud mõni raudteejaam (kui midagi selletaolist oleks juba olemas olnud). Poepidajad, šarlatanid ja meelelahutajad seadsid end galeriidel sisse juba enne, kui need 1784. aastal lõpetati, ja peaaegu üleöö oli Palais-Royal saanud nõiutud linnaks linnas, mille väravad olid alati avatud. Louis-Sébastien Mercier’ sõnul „võiks vang seal kinni istuda, ilma et elu igavaks läheks, ja vabadusest hakkaks ta unistama alles üsna mitme aasta järel”. Naljaga pooleks kutsuti seda paika „Pariisi pealinnaks”.

1787. aastal ei oleks ükski hing Palais-Royali vaadates saanud kahelda tööstuse progressis ja moodsa tsivilisatsiooni hüvedes. Seal leidus teatreid ja nukuteatreid ning aedades toimus igal õhtul tulevärk. Galeriides ja arkaadides oli ulualust leidnud enam kui kakssada poodi. Mees, kes kuludele ja poepidajate aususele vilistas, võis seal osta baromeetri, kokkupandava kummist vihmamantli, klaasitahvlile maalitud pildi, viimase keelatud raamatu, mänguasja, mis oleks vaimustanud kõige despootlikumatki last, toosi põsepuna oma armukesele ja inglise flanelli oma naisele, ilma et tal tulnuks kõndida rohkem kui paarisaja jala jagu. Ta võis sobrada tervetes paelte, gaasriide, tupsude ja kunstlillede mägedes. Aeglaselt liikuvas rahvasummas võis ta avastada, et on surutud vastu kummaliselt ahvatlevat naist, kelle paljad õlad lambivalgel helendavad, ja hetk hiljem edasi liikuda, taskud purutühjaks tehtud. Kui ta oli küllalt rikas, võis ta mõnes teise korruse mängupõrgus oma raha maha mängida, kolmandal korrusel oma kuldkella ja tikitud kuue panti panna ning neljandal korrusel lohutada end mõne sealses üüritoas elava daamikesega.

Seal leidus keisrite väärilisi restorane, puuviljalette täis Pariisi eeslinnadest pärit eksootilisi frukte ning veinikaupmehi, kes müütasid olematuist kolooniaist pärit haruldasi jooke. Muinasjutulise hinna eest võis osta kõike, mis inimese kauniks teeb: tualettvett ja salve, mis näo valgemaks muutsid, kortsud välja silusid või sinised sooned rinnal esile tõid. Vanadusest väetid ševaljeed võisid lahkuda Palais-Royalist otse säravate Adonistena, helkivate hammaste ja mis tahes värvi klaassilmaga, puuderdatud paruka alt välja piilumas väike must otsmikuparuka salk ja siidsukad vastsetest säärelihastest kumerdumas. Mõni õnnetu meheta tüdruk jällegi võis end võltsõlgade ja – puusade, järeletehtud rinnapartii, ripsmete, kulmude ja laugude abil ahvatlevaks teha – vähemalt kuni pulmaööni.

Leidus luksuslikke butiike, kus mängurite ja liiderdajate riideid eksponeeriti plekkide varjamiseks kehvasti valgustatud klaasvitriinides ning neid ametnikele ja keigaritele müütati. Leidus avalikke käimlaid, kus klient võis mõõduka tasu eest endal päevauudistega tagumikku pühkida. Palais-Royal pakkus midagi igale maitsele ja, nagu räägiti, lõi ise juurde uusi maitseid, mida varem polnud eksisteerinudki. Üks reisijuht, mis avaldati üsna varsti pärast leitnandi külaskäiku, soovitas „pagaripoe kohal” elavat madame Laperrière’i, kes oli spetsialiseerunud vanameestele ja piitsadele, madame Bondyd, kes pakkus välismaalasi ja verinoori piigasid (keda värvati kõige mainekamatest kloostritest), ja mademoiselle André moekauplust – ehkki „ööd ei tasuks seal küll veeta, sest mademoiselle André rakendab põhimõtet „öösel on kõik kassid hallid””.

Näib, et hoolimata oma jälestusest kohtade vastu, kus kõik kõiki vabalt vahivad, ning vastumeelsusest rahvasumma vastu, tegi leitnant paleeaedadesse mõningaid ettevalmistavaid luureretki – võib-olla hommikul, kui räbalapuntraist naised mahapudenenud münte ja ehteasjakesi otsides põõsaste vahel ja rentslis tuhnisid, või siis keskpäeval, kui inimesed seadsid oma kelli õigeks kahuripaugu järgi, mille süütenööri olid läitnud võimsa läätse abil koondatud päikesekiired. Ühe seesuguse maakuulamisretke ajal külastas ta Jean-Jacques Rousseau lemmikkohvikut, palee ees väljakul asuvat Café de la Régence’i, mille tohutu suures peeglite ja kroonlühtritega ehitud saalis marmorlaudade ääres istusid maletajad. Valence’is oli ta maletajana endale veidi nimegi teinud. Café de la Régence’is saatis ta oma etturid üle laua rännakmarsile, rakendas ratsaväge puhuti geniaalsetegi välgatustega, jäädes kaotuste suhtes pealtnäha ükskõikseks, ja lõpetas alati raevuhooga, leides end matiseisust.

Hôtel de Cherbourg asus Saint-Honoré tänavat mööda minnes Palais-Royalist kõigest viis tänavavahet eemal. Rahandusministeeriumist, mille ootetubades ta veetis iga päev pikki tunde, püüdes teada saada oma perekonna palvekirja tulemusi, tagasi hotelli minnes möödus ta tihti galeriisid ümbritsevast raudpiirdest. Lõpuks hakkas ta galeriisid uurima ikka hilisemal päevaajal, pärast pimeduse saabumist – et rahuldada oma uudishimu ja täita lünk oma teadmistes (ehkki talle tundus, et sellest asjast liiga suurt numbrit tehakse ja et üldjuhul lähenetakse sellele niisuguses meeleseisundis, mis kuidagi ei võimalda kogemusest kasu lõigata). Lõppude lõpuks oli Palais-Royal just selline paik, kus filosoofiline ja mõistlik mees võis teha teatavaid väärtuslikke tähelepanekuid. Nagu ta aastapäevad hiljem ühes Lyoni Akadeemia väljakuulutatud võistlusele saadetud õnne-teemalises essees kirjutas, „mõistuse silmad hoiavad meid kire kuristike eest”. Palais-Royalis võis ta tunnistada poissmeheelu illusoorseid rõõme ja moodsa pereelupõlguse kahjulikku mõju. Palais-Royali võis minna selleks, et näha Guadeloupe’i metslasi või la Belle Zulima’d, kes oli küll juba kakssada aastat tagasi surnud, ent kelle võrratu keha oli suurepäraselt säilinud; aga sinna võis minna vaatama ka noid tsiviliseeritud koletisi, kes olid teinud loomulikust tervise-, õnne- ja enesealalhoiuihast loomaliku pürgimise pelgalt kehalise rahulduse poole.

Kõnealuseks õhtuks oli leitnant veetnud Pariisis, perekonnast ja sõpradest kaugel peaaegu kaks nädalat. Mooruspuusalude toetuse asjus ei olnud ta kuhugi jõudnud, küll aga oli ta saanud mõned kasulikud mõtted administratiivreformi kohta. Ta tundis vajadust meelelahutuse järele. Ta kõndis Palais-Royalist ja Kuninga raamatukogust mööda puudega ääristatud bulvarite ja teatri poole, kus Comédie Italienne’i näitlejad oma koomilisi oopereid esitasid. „Itaallased” olid populaarsed kerge muusika ja humoorikate vihjete armastajate seas, kuid ka härrasmeeste seas, kes otsisid endale ööseks kaaslast ja hindasid asjaolu, et daamid olid juba mugavalt hinna järgi ära sorteeritud – kalli piletiga rõdudest kuni odava amphithéâtre’i kohtadeni.

Tol õhtul oli kavas ajalooline operett pealkirjaga „Berthe et Pépin”. See oli teema, mis auahne noore ohvitseri kujutlusvõime tööle pani. Vapustavate julgustükkide abil avaldas Pippin Lühike muljet sõduritele, kes teda „Lühikeseks” hüüdsid. Poliitikas oli ta nii osav, et lasi end Saint-Denis’s paavstil endal frankide kuningaks kroonida. Oma venna kloostrisse sulgenud, alistas kuningas Pippin goodid, saksid ja araablased ning marssis võidukalt üle Alpide Itaaliasse. Euroopa keisririigi esimeseks valitsejaks oli pigem Pippin kui tema poeg Karl Suur.

Operett oli üles ehitatud ühele Pippini armuseiklusele. Abiellunud kogemata kellegi türanliku naisega, kes esines Laoni Berthana, satub Pippin Le Mans’i metsas kokku õige Berthaga. „Suurejalgne Bertha” (keda kutsuti nii tema lampjala tõttu) on vandunud, et ei paljasta iialgi oma tõelist isikut muidu kui ainult oma neitsilikkuse kaitseks. Seda ohustades saab Pippin teada, et tegu on tema õige kuningannaga, ja paarike naaseb võidukalt Pariisi. Põhiliselt seksimurest vaevatud publikule pakkus dramaatilist huvi peamiselt tõik, et lühike ja kiimaline kuningas ajab taga lampjalgset neidu.

Etenduse lõpuks oli noor leitnant, nagu hõlpsasti võib kujutleda, ülimalt ärevil. Õhtu ei olnud kaugeltki läbi, ja kõikjal tema ümber rääkisid inimesed erutunult eesootavast ööst. Tal ei olnud mingit himu lustliku seltskonna järele, kuid ometi mõjus mõte üksildasest õhtusöögist Hôtel de Cherbourg’is eemaletõukavalt. Ta lahkus teatrist ja tõmbas kuue tihedamini endale ümber, sest bulvaril lõõtsus talvine tuul. Inimesed ja sõidukid sagisid siia-sinna, otsekui oleks päev just alanud. Äkitselt otsusele jõudnud, suundus ta Richelieu tänavat pidi galeriide ja sammaskäikude poole, kus igal ööl mängiti lambivalgel maha tuhat draamat.

Umbes tunni aja pärast pöördus ta tagasi Hôtel de Cherbourg’i tuppa number üheksa. Seekord ei olnud ta üksi. Kui külaline oli lahkunud, istus ta maha, et oma tähelepanekud suurde märkmikku kirja panna. Seda ülevaadet ta ei lõpetanud, kuid märkmiku hoidis alles – võib-olla sellepärast, et seal oli talletatud nii tähtis sündmus tema noores elus.

Aastaid hiljem, kui ta elu oli ohus, pani ta märkmiku halli paberiga kaetud pappkarpi ja lasi selle saata oma onu kätte hoiule. Õnnekombel on käsikiri säilinud. Palais-Royali külastasid väga paljud inimesed, ent nii vähesed neist jätsid endast maha ausaid kirjeldusi oma sealsetest tegudest, et selle käsikirja tähtsus ajaloodokumendina ületab tugevasti tema biograafilise tähtsuse.

Neljapäev, 22. november 1787, Pariisis

Hôtel de Cherbourg, Four-Saint-Honoré tänav

Ma lahkusin Itaallaste juurest ja kõndisin pikal sammul mööda Palais-Royali alleesid. Mu hing oli talle iseloomulikest tugevatest tunnetest elevil ja ma ei tundnud külma; kui aga elevus lahtus, hakkasin tundma talve karmust ja otsisin galeriidest varju. Rauduste lävel seistes langes mu pilk ühele naisolevusele. Kellaaeg, tema riiete lõige ja verinoorus ei jätnud kahtlust, et ta on lõbutüdruk.

Ma vaatasin teda; ta peatus, aga mitte sellisel grenaderiilmel [nagu teised], vaid ilmega, mis oli täiesti kooskõlas tema üldise olekuga. See kooskõla rabas mind. Tema arglikkus andis mulle julgust ja ma kõnetasin teda… Mina kõnetasin teda, mina, kes ma, tajudes teravamini kui keegi teine ta ameti jälkust, olen alati arvanud, et juba üksainus pilk mind rüvetab… Ent tema kahvatu jume, habras keha ja mahe hääl ajendasid mind hetkegi viivitamata tegutsema. Üks kahest, ütlesin ma endale: ta on isik, kellest mulle soovitud tähelepanekute tegemise juures kasu võib olla, või siis on ta lihtsalt puupea.

„Teil on kindlasti väga külm,” ütlesin ma. „Kuidas te suudate end sundida siin alleedel kõndima?”

„Ah, härra, lootus annab mulle jõudu. Ma pean oma õhtuse töökorra lõpetama.”

Kiretu toon, millel ta need sõnad lausus, ja selle vastuse häirimatu rahu haarasid mind ning ma kõndisin tema kõrval edasi.

„Te paistate olevat üsna nõrga kehaehitusega,” ütlesin ma. „Mind hämmastab, et te pole oma ametist väsinud.”

„Seda küll, härra, aga midagi peab inimene ju tegema.”

„See võib küll tõsi olla, aga kas pole siis mõnd ametit, mis teie tervisele paremini sobiks?”

„Ei härra; elatist tuleb teenida.”

Olin rõõmus, et ta mu küsimustele vähemalt vastab; mitte kõiki mu katseid ei olnud krooninud selline edu.

„Olete kindlasti pärit kusagilt põhja poolt, et jaksate külma trotsida.”

„Olen pärit Bretagne’ist Nantes’ist.”

„Ma tunnen seda maanurka… Tehke mulle seda rõõmu, preili, ja rääkige, kuidas te oma neitsilikkuse kaotasite.”

„Üks ohvitser röövis selle.”

„Olete te selle pärast vihane?”

„Oh jaa, seda võite uskuda.” (Siinkohal omandas ta hääl mingi sügavuse ja varjundi, mida ma varem polnud märganud.) „Seda võite uskuda. Mu õde on tegelikult praegu päris heal järjel. Miks oleks minuga pidanud teisiti minema?”

„Kuidas te Pariisi tulite?”

„See ohvitser, kes mind teotas ja keda ma jälestan, jättis mu maha. Ma olin sunnitud põgenema oma ema viha eest. Lagedale ilmus üks teine, ta tõi mu Pariisi ja jättis maha, ja talle järgnes kolmas, kellega olen nüüd elanud kolm aastat. Ehkki ta on prantslane, pidi ta äriasjus Londonisse minema ja seal ta praegu ongi. Lähme teie poole.”

„Aga mida me seal teeme?”

„Lähme, seal saame sooja ja teie leiate meelepärast rahuldust.”

Ma ei kavatsenud lasta südametunnistuse piinadel end takistada; olin viinud ta niikaugele, et ta ei põgeneks, kui ma teen talle ettepaneku, milleks ma valmistusin, teeseldes ausaid kavatsusi, mida mul, nagu ma talle tahtsin tõestada, tegelikult ei olnud…

Siiamaale jõudnud, pani leitnant sule käest. Kahtlemata poleks tolle õhtuse seikluse ülejäänud osa lasknud end kuigi hästi valada proosastiili, mille ta oli omandanud sentimentaalsetest romaanidest. Ja võib-olla hakkas talle kirjutades ja omaenda fraasidesse takerdudes ka koitma, et mitte ta ise ei olnud oma näitemängu peategelane ja et tolles ränkraskes ametis oli enamat, kui ta oli osanud arvata.

Vaatlejat oli tähele pandud ja analüüsitud juba ammu enne, kui ta esimese lähenemiskatse tegi. Tüdruk oli näinud teda rahva seas liikumas, sinine munder seljas, eneseteadlik ja uhke – mitte päris nii elegantne, nagu ta oleks tahtnud, ja selgesti mitte pariislane. Ta kandis oma neitsilikkust nagu reklaamplakatit. Niisugune mees oskaks hinnata tagasihoidlikku noort hoora, kes on oma õnnetuses väärikas – ja valmis külma käes vestlema. Ta vajas armukunstis vilunud naist, kes jätaks talle mulje, et just tema on see, kes tantsu juhib ja partnerile samme õpetab.

Leitnant niheles rahutult oma toolil. Palais-Royalis oli tõesti palju õppida. Rohkem tegude kui sõnadega oli ta tõestanud, et oskab õppetundidest kasu lõigata: liiga palju aega oli kulunud taktika viimistlemisele ja pinna ettevalmistamisele. Ta oli teinud oma neitsilikkusest vabanemise sõjakäiguks, sellal kui vaja polnud muud kui mõnda sou’d ja viie minuti jagu aega.

Ta elas veel mõned nädalad Hôtel de Cherbourg’is. Ühtepidi oli reis tulutu. Tal ei õnnestunud mooruspuusalude tarvis toetust saada – tulemus, mis selles poodnike ja vabamõtlejate linnas paistis talle täiesti ettearvatav. Ta kirjutas mõned kirjad ja esimese lõigu Korsika ajalugu käsitlevast raamatust: „Ehkki ma olen vaevalt jõudnud ikka [siinkohal on käsikirjas lünk], on mul indu, mille küpsem inimeste uurimine tihti südamest kustutab.” Kahtlemata õppis ta Pariisi vaatamisväärsusi paremini tundma, ent rohkem tähelepanekuid ta meile ei jätnud. Kui ta juhtus detsembris uuesti Théâtre des Italiens’i külastama, siis võis ta seal näha „Armastaja proovilepanekut ehk Nähtamatut naist”, aga mitte „Inglise vangi”, mis esietendus kaks päeva pärast seda, kui ta jõululaupäeval Montereau laevale läks. Ta võis veel korra käia ka Palais-Royalis, ent rahvasumm oli seal tihe ja võluval Bretagne’i piigal oli harva klientidest puudust. Ei tundu tõenäoline, et ta oma esimest armsamat veel kunagi näha sai.

Naisest endast ei tea me peale leitnandi kirjelduse mitte midagi. Needki napid üksikasjad on ebaharilikud. Ametlik statistika näitab, et Pariisi 12 700 prostituudist, kes oma sünnikohta teadsid, pärines 53 samast Bretagne’i kandist, kust temagi, ent nende arvude juures ei ole nimesid – kui välja arvata tavalised nom de guerre’id, nagu Jasmine, Abricote, Serpentine, Ingénue, jne –, ja miski ei kinnita tüdruku lugu häbistamisest ning mahajätmisest. Võib-olla pöördus ta elukaaslane, kui säärane ikka olemas oli, Londonist tagasi ja päästis ta Palais-Royalist. Või siis korjati ta, nagu Balzaci kolonel Chabert’i nainegi, galeriidest üles „nagu üüritõld” ja paigutati elama mõnda elegantsesse hôtel’i. Kaks aastat pärast noore leitnandi sealviibimist võis ta koos oma „relvaõdedega” osa võtta ajaloolisest koosolekust purskkaevu ääres, kus „Palais-Royali näitsikud” vandusid oma kaebused kirja panna ja oma patriootliku vaeva eest õiglast tasu nõuda:

Kõigist Prantsusmaa osadest Pariisi kokku tulnud saadikud ei leia kindlasti põhjust meie üle kurta, vaid viivad endaga kaasa meeldivad mälestused neist pingutustest, mida me nende väärikaks vastuvõtmiseks tegime.

Tema olukord oli parem kui teiste linnaosade prostituutidel ja andis rohkem lootust need keerulised aastad üle elada. Kui François-René de Chateaubriand 1800. aastal Inglismaalt pagendusest tagasi pöördus, möödudes laastatud maastikku läbival teel haudvaiksetest kirikutest ja mustunud kogudest hüljatud põldudel, leidis ta oma hämmastuseks, et Palais-Royalis kaikus endiselt lõbusaid hääli. Üks väike küürakas seisis laua peal, mängis viiulit ja laulis kiitust kindral Bonaparte’ile, Prantsuse Vabariigi noorele esimesele konsulile:

Kui tütarlaps oli leitnant Bonaparte’iga kohtudes kaheksateistaastane, siis pidi ta ametitegevus selleks ajaks hakkama juba lõpule liginema. (Enamiku Pariisi prostituutide vanus jäi 18 ja 32 aasta vahele.) Pärast revolutsiooni läks elu raskemaks. Iga kord, kui kindral Bonaparte Théâtre Français’s käis ja oma tõlla Palais-Royali lähedale parkis, saadeti sõdurid bordelle „rookima”, et esimest konsulit ei ohustaks piinlikkust tekitavad lähenemiskatsed. Veelgi hiljem, kui noor leitnant oli vallutanud pool Euroopat, abiellunud Austria printsessiga ja teinud oma emast Prantsusmaa rikkaima lesknaise, tehti Palais-Royali prostituutidele trahvi, nad pandi vangi, saadeti arstlikule läbivaatusele või häbistatuna tagasi oma koduprovintsidesse.

Ent isegi Napoleon Bonaparte ei suutnud „Pariisi pealinnale” kuigi suurt mõju avaldada. Ühe inglise reisimehe sõnul jäi see „liiderlikkuse keeriseks, mis neelab endasse paljud noorukid”. Selle kuulsus levis kogu keisririigis ja kaugemalgi. Venemaa avarustes pajatasid kasakad sellest legende, ja kui idast tulnud armeed üle variseva keisririigi piiride tungisid, innustasid ohvitserid oma mehi lugudega Palais-Royalist, kinnitades, et ükski mees ei või end meheks pidada ega oma haridust täielikuks lugeda, kuni ta pole näinud seda lõbude lossi ja maitsnud selle tsiviliseeritud rõõme.