Читать книгу Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes - Graham Robb - Страница 6

Veel üsna hiljuti, vanadel headel aegadel oli see koht olnud talle mugavaks peatuspaigaks. Kui ta ooperis käis ja etendus hilja lõppes, oli olnud õnnestav veeta öö Pariisis ning pääseda pikast kojusõidust mööda tolmuseid teid. Nüüd kus ta oli pidanud sellest oma püsikodu tegema, tulid esile selle puudujäägid. Isegi pärast seda, kui üürilised välja tõsteti ja nende korterites remont tehtud sai, tundus see kitsa ja liialt keerulisena. Tema ruumid asusid esimesel ja poolkorrusel; ta abikaasa ja lapsed elasid korrus kõrgemal. Kui asjad olnuksid teisiti, siis oleks ta koos mõne õuedaamiga võinud linnas elamisest rõõmu tunda, praegusel ajal aga jõudis ta harva koju pärast pimeduse saabumist, ja talle polnud kunagi meeldinud kujutleda oma abikaasat tolle geograafiakabinetis, kust ta läbi teleskoobi alla piilus, kui naise tõld õue sõitis.

Ebamugavustega oli ta harjunud: kõik tema kodud olid olnud ehitusplatsid. Mõnikord tundis ta, et kadestab talupoega, kes võib oma hurtsiku ainsa päevaga püsti lüüa. Ta oli planeerinud tube, mida ta kunagi näha ei saa, mis jäävad ta jaoks akvarellvisanditeks või kartongist mudeliteks. Pärast pulmi oli ta esimene magamistuba olnud üle puistatud kooruvast krohvist ja kullavärvist konfettidega. Soovides kannatamatult end sisse seada, oli ta käskinud teha lihtsa valge lae, Tema Kõrgus aga oli nõudnud täielikku restaureerimist, kuni kullatud stukkraamidesse maalitud lopsakate nümfideni välja. Sedamööda, kuidas ta perekonnaloo ja finantside üksikasju tundma õppis, oli see lõputu renoveerimise režiim vähemalt võimaldanud tal omaenda maitset maksma panna. Osa aedadest nägi välja peaaegu täpselt nii, nagu ta oli tahtnud. Vana labürint oli üles juuritud ja asendatud inglise stiilis saluga, kus ta võis end tunda peaaegu nagu kodus. Siin uues residentsis aga olid kõik „parandused” tingitud asjaoludest.

Tislerid olid paigaldanud mõnda riidekappi riiulite taha liuguksed. Teatav puutahveldispaneel ühe vaiba taga varjas järjekordset salaust, mis avanes väikesesse trepikotta. Kõik need poolkorrused, mille lisamise põhjust keegi enam ei mäletanud, tegid hoonest tervikliku mulje kujundamise raskeks. Ta kodu oli muudetud labürindiks. Siseõue jõudmiseks pidi ta oma eluruumidest tagaukse kaudu välja lipsama, mööduma ühest tühjast korterist koridori peal, siis veel ühest trepist alla laskuma. Niisuguses kohas poleks miski iial saanud olla otsekohene ega sirgjooneline ja tal polnud kuigi kahju seda maha jätta.

Tema akendest siseõue ei näinud, need avanesid aedade ja vasakul voolava jõe poole. Kui tuul sealtpoolt puhus ja vihma vastu akent peksis, ei näinud ta muud kui Louis XV väljaku poole kaduvaid ähmaseid puuderidu. Sestsaadik kui sõdurid, teenrid ja viletsas riides inimesed sisse lubati, oli aedades päevasel ajal lärmakam. Öösiti olid need rahvale suletud ja eeldatavasti tühjad, ent siiski kuuldus helisid – kaugete, linna sosinaid püüdvate seinte ja kaldatänavate kujundatud määratut ja hajusat helimaastikku –, mida ta kõrv viimasel ajal oli eristama õppinud.

Rinnatise ja puuderea taga, millesse suhtuti nii, nagu oleks lossi terrass küla kõrvaltänav, õppisid pariislased puust varjualuste all oma jões ujuma ning olid ametis muude arusaamatute tegevustega, mille juurde kuulus tingimata kisamine ja pikkade teivastega vehkimine. Vastaskaldal ei olnud kuigi palju vaadata. Mõne sõbra kaudu ja oma abikaasa pihiisa käest oli ta kuulnud, et seal elavad inimesed naudivad kaunimat vaadet (tema kodu oli osa sellest), ehkki neid häirisid jõekallast inetavad puuhoovid. Kui nood puuriidad peaksid tuld võtma, siis on ta sõbrad sunnitud teenijatubade kaudu põgenema tänavarägastikku, mis laius praegu Voltaire’i kai nime kandva kaldatänava suurejooneliste fassaadide taga. Ta teadis, et mõned neist on nii või teisiti sunnitud põgenema.

Ehkki paberi peal paistis plaan keeruline, näis see olevat lihtne teoks teha. Ta ise oli organiseerinud reisi kuni Châlons’ini, kuid ta abikaasa oli ilmutanud elavat huvi kõige pisemategi üksikasjade vastu. Pärast kohutavat lahkumist Versailles’st, kui kaardiväelaste peadele parukad otsa tõmmati, neil näod ära puuderdati ja neid kõrgel piikide otsas kanti, oli see hobi lohutust pakkunud. Ta oli mees, kellele meeldis nokitseda lihtsate, kuid peenelt kokku pandud mehhanismide kallal. Enam kui korra oli teda nähtud hoone eri osades mõne ukse ees põlvitamas ja üritamas lukku lahti muukida. Mõte moodsast majast, mis on tuubil täis veidraid riistapuid, ajas teda elevile. Teatavalt hr Guillaumot’lt, naise sõbranna proua de Ferseni sugulaselt, kes pidi tõlda juhtima, oli tellitud selleks uueks koduks maa-alune kindlus, mis, nagu ta kahtlustas, ei jäta sisekujunduse osas fantaasiale kuigi palju ruumi.

Sellal kui kuninganna oma võõrastetoas istus ja reisikohvri sisu läbi arutas (teemandid, söepann, hõbekauss jne), vestles kuningas rühma meestega, kes pidid peatselt asuma suurele ekspeditsioonile läbi kogu Prantsusmaa, La Manche’i rannikust kuni Vahemereni. Nende ülesanne oli teha kindlaks Pariisi meridiaani täpne joon, mis jooksis kuninganna praegusest istekohast mõne jardi kaugusel üle Palais-Royali väljaku ning läbi Tuileries’ ja Louvre’i vahele litsutud kitsukeste tänavate labürindi. Matemaatiline täpsus sundis neid läbima metsikuid, tsivilisatsioonist puutumata piirkondi lõuna pool Loire’i, mille elanikud ei olnud Pariisist kuulnudki. Ent kui nad oma tööga valmis saavad, võimaldab see koostada seninägematult täpseid kaarte, mis muuhulgas Tema Kõrgust nädalate pikku õnnelikus lummuses hoiaksid.

Nende enda ekspeditsioon nõudis umbes sama suurt täpsust, kuid pidi kujunema märksa ohtlikumaks. Hr de Fersen oli tellinud spetsiaalse kaugsõidutõlla, mis pidi ootama linnast väljas, Saint-Martini tollitõkke taga. Samal ajal paigutas kindral de Bouillé ustavaid üksusi idapiirile viiva tee äärsetesse võtmepunktidesse. Midagi ei olnud jäetud juhuse hooleks. Tõllas oli hästivarustatud sahver, pliit ja tõstetav põrand, mille sai teha söögilauaks. Kui need seigad ja märkimisväärne kogukus välja arvata, ei paistnud tõld millegi poolest silma. Kuningas ise oli valinud välja kolm kaardiväelast, kes pidid teeleasumise juures abiks olema. Tal oli soovitatud valida mehed, kes on harjunud raskes olukorras lahendusi leidma – üks sandarm, üks sõdur ja keegi vanaduspuhkust pidav postiülem, kes öeldavasti tundis „iga viimast kui teed kogu kuningriigis” –, kuid Tema Majesteet oli soovinud näidata, kui kõrgelt ta hindab oma gardes du corps’i, ning palunud ihukaitse ülemal anda enda käsutusse kolm meest, ilma nende ülesande laadi paljastamata.

Et mitte kahtlust äratada, pidid nad lahkuma nelja eraldi rühmana. Guvernant viib dofääni ja tema õe lähedal asuvale L’Échelle’i tänavale, kus voorimeheks riietunud hr de Fersen ootab neid külalistest tulvil võõrastemaja ees. Kolmveerand tundi hiljem ühineb nendega kuninga õde Madame Élisabeth ja veel hiljem, pärast Coucher du Roi lõppu ja kuninga voodisseminekut, toapoisiks rõivastunud kuningas ise. (Viimased kaks nädalat oli üks toapoiss, kes pikkuse ja keraja kehakuju poolest märkimisväärselt kuningaga sarnanes, lahkunud igal õhtul peaukse kaudu ja valve oli harjunud teda nägema.) Kõige viimasena pidi paleest lahkuma kuninganna koos ühe usaldusväärse ihukaitsja, hr de Maldeniga.

Tee tema elupaigast L’Échelle’i tänavale oli küllalt lühike ja ei paistnud valmistavat mingeid silmanähtavaid raskusi. Tuileries’ palee moodustas selle suure nelinurga, mida Louvre valmisehitatult oleks pidanud endast kujutama, läänepoolse serva. Carrouseli väljakust ja nelinurga suuremat osa hõlmavatest ülerahvastatud keskaegsetest räppagulitest lahutasid seda kolm müüridega ümbritsetud siseõue. Kuninganna eluruumidele kõige lähemal ja L’Échelle’i tänavast kõige kaugemal asus Cour des Princes. Siseõued selja taha jäetud, võis öelda, et paleest oldi lahkunud. Siis jäi enne L’Échelle’i tänavat veel ainult minna üle Carrouseli väljaku, mööduda kuninga tallide nurgast ja ületada ühest väljakust järele jäänud rombikujuline platsike. Kogu teekonna pikkus ei olnud 500 jardigi.

Õuedes liikus alati ringi õigusteadlasi, suursaadikuid, teenijaid ning viimasel ajal ka toore välimusega mehi, kes ajasid mingeid ainult neile endile teadaolevaid asju. Voorimehetroskad ja tõllad ootasid reas, kuni reisijad paleest või lähedal asuvatest hotellidest väljuvad. Ainult üksikud inimesed uskusid mõne hüsteerilise ajakirjaniku lendu lastud kuulujuttu, nagu kavatseks kuninglik perekond põgeneda, ent igaks juhuks oli hr de La Fayette siiski lasknud valvet kahekordistada ning käskinud palee otsekui mingi suurejoonelise sündmuse puhuks üleni valgustada. Kuninganna pidi näo varjamiseks kandma laiaäärelist kübarat – tarbetu ettevaatusabinõu, leidis ta ise, sest pärast seda, kui ta juuksed valgeks läksid, ei olnud mõned ta oma sõbradki teda ära tundnud. Kui mõni tunnimees siiski oleks ta peatanud – mida ei peetud tõenäoliseks –, siis pidi ta end nimetama guvernant proua de Bonnet’ks. Küll see närukaelte poolt eksi viidud Pariisi rahvas ühel heal päeval veel näeb, et nende kuninganna mängis oma rolli hiilgavalt.

Rootsi aadlik hr de Fersen, kes oli Pariisis võõras nagu kuninganna isegi, sobis ettevõtmiseks tõenäoliselt paremini kui mõni kohalik.

Ükski prantsuse aristokraat ei oleks suutnud hr de Ferseni kombel lobiseda voorimeeste slängis tühjast-tähjast ega oleks ka taibanud varuda kaasa odav nuusktubakatoos, millest tülikale vestluskaaslasele näputäit pakkuda. Tänu oma rolli osavale esitamisele suutis ta hoida kohta võõrastemaja ees kuni pr de Tourzeli saabumiseni, kes tõi kaasa kuninga tütre ja pisitüdrukuks riietatud magava dofääni. Kuninga õde ära ootamata asus de Fersen teele mööda kaldatänavaid, keeras risti üle Louis XV väljaku paremale ja pöördus siis Saint-Honoré tänavat mööda tagasi L’Échelle’ile, et seal ootavate sõidukite reas koht sisse võtta.

Sellal kui nad hirmunud vaikuses ootasid, tiirutas troska ümber üks naine. Uks avanes ja sisse ronis Madame Élisabeth, astudes otsa pr de Tourzeli seelikute alla peidetud väikesele dofäänile. Äreval toonil seletas ta, et oli möödunud otse hr de La Fayette’i tõlla kõrvalt, kui too kuninga coucher’le sõitis. Siis seadsid nad end mugavalt istuma ja jäid ootama majesteetide paleest väljumist.

L’Échelle’i tänava nurgalt paistsid kätte mõned palee ülemised aknad, mis olid väljastpoolt heledasti valgustatud, just nagu oleks algamas mingi suur vaatemäng. Ümbruskonna kirikute kellad hakkasid kesköötundi lööma, aga ikka veel ei olnud kuningast märkigi. Alles siis, kui kõik aukandjad olid lahkunud – mis juhtus oodatust mõnevõrra hiljem – ja valet de chambre oli kandnud hoolt kuninga pesemise, lahtiriietamise ning teki alla pugemise eest, läks üks turske teener, kes oleks reageerinud nimele Durand, rahulikult trepist alla ja läbi Tuvilate õue tunnimeheputka. Kui teener hakkas üle Carrouseli väljaku minema, äratas tunnimehe tähelepanu vaskse kingapandla kõlin munakividel. Ta nägi, kuidas teener oma pandla üles korjas, maha põlvitas ja osavasti vajaliku paranduse tegi, enne kui edasi L’Échelle’i tänava poole läks.

Ehkki ettenägematu viivitus oli troskas istujad ootusärevusest peaaegu hulluks ajanud, avaldas kuningas daamide vastu istmele vajudes arvamust, et need väikesed tagasilöögid on just sedasorti äpardused, mis tõestavad nende salaplaani töökindlust. Isegi kellamehhanismis leiduvat puudulikke osi, mis hästi reguleeritud tasakaalu- ja pääsumehhanismide süsteemis üksteise vajakajäämisi vastastikku kompenseerides meelitavad kogu masinast lõpuks välja näiliselt päris rahuldava täpsuse. Seetõttu ei teinud kuninganna puudumine talle tarbetult muret.

Selle aja peale oli kuninganna hr de Maldeni saatel lahkunud paleest jala, nagu plaan ette nägi. Nad olid raskusteta läbinud Cour de Princes’i valveposti ning pidid just üle Carrouseli väljaku minema, kui kõrvalt lähenes tugev valgusvihk. Viimasel hetkel õnnestus neil end litsuda kitsukesse guichet’sse, mis väljakult kõrvale pööras, ja kui tõld neist mööda mürises, nägi kuninganna selle akna raamistuses päris selgesti hr de La Fayette’i nägu. Enesealalhoiust tugevama impulsi ajel katsus kuninganna tõlda kepiga lüüa. Ühe teise ihukaitsja sõnul püüdis hr de Malden kuningannat julgustada, ehkki tõenäolisem näib, et hoopis kuningannal tuli julgustada oma saatjat, kelles ta üritas äratada vaprust, mis tärkab saatusetajust ja kohusetundest. Juba mõne hetke pärast pidid nad ju istuma turvaliselt hr de Ferseni voorimehetroskas ja sõitma vastu oma tõllale, mis ootab neid Barrière Saint-Martini juures.

Just siis juhtus midagi pealtnäha erakordset, tegelikult aga täiesti tavalist. Hilisematel aastatel kirjeldasid seda sündmust mitmed asjaga seotud isikud, sealhulgas ka kindral de Bouillé. Kõige üksikasjalikuma ja ajaliselt sündmusele endale kõige lähema ülevaate kirjutas kuninganna kaplan hr de Fontanges, kes pani kirja oma viimased vestlused temaga. Praegusel ajal on mõned ajaloolased kahelnud, kas midagi niisugust tõesti kunagi juhtuda võis, aga nad elavad ajal, kui suurlinnad on täis igasuguseid abivahendeid tee leidmiseks, kui kõikvõimalikke viitasid on nii palju, et nende tagant pole nähagi vaateid, millele nad viitavad, ning kui kõik Pariisi tänavad võiks katta mitmekordse Pariisi tänavakaartide kihiga.

Kui tõld ööpimedusse kadus, lahkus kuninganna oma ihukaitsjaga Tuileries’st sama guichet’ kaudu, kust nad olid varju otsinud. Kuninga õpetussõnadest teadsid nad, et peavad paleest väljudes pöörduma vasakule. Samuti teadsid nad, et teelt on võimatu eksida ja et hoolimata La Fayette’i tõlla tekitatud hetkelisest segadusest on nad kohtumispaigast kõigest mõnesaja jardi kaugusel.

Otse nende ees rinnatise taga oli jõgi ja pisut paremal, reflektorlampide valguses joonistus selgesti välja Pont Royal, mis viis vasakule kaldale. Vastaskalda kõrgetes majades põlesid mõned tuled, aga kaldatänavad olid inimtühjad ja nii ületasid nad aega kaotamata Pont Royali ning kiirustasid edasi mööda silla otsa juurest algavat tänavat.

Keegi ei tea päris kindlalt, kas hr de Malden juhatas teed või lihtsalt järgnes aupaklikult kuninganna kiiluvees. Oma lood sellest öisest seiklusest panid kirja ka ülejäänud kaks ihukaitsjat: François-Melchior de Moustier mäletas ainult seda, et La Fayette’i nägemine oli kuningannat ehmatanud ja et ta oli oma teejuhi kaotanud; François de Valory kirjutas üksikasjalikuma ülevaate, kuid tema märkmed läksid kaduma, ja kui ta 1815. aastal lugu uuesti jutustama hakkas, leidis ta, et mälestused on ähmastunud. Seda ta siiski mäletas, et talle oli öeldud, nagu oleks kuninganna „otsekohe teejuhi käevangust lahkunud ja asunud põgenema vastassuunas, teejuht kannul nii tihedalt, kui ta suutis”. Kolmas ihukaitsja, kes võinuks küsimusse selgust tuua, oma mälestusi kirja ei pannud – põhjustel, mida on lihtne aimata. Oma kaplaniga vesteldes võttis kuninganna armulikult osa süüst enda peale: „Tema teejuht tundis Pariisi veelgi halvemini kui ta ise… Selle asemel et vasakule pöörata, pöörasid nad paremale ja läksid üle Pont Royali.”

Ideaalsetes tingimustes oleks mõistlik inimene olukorda vaaginud ja aru saanud, et kui valitud tee õige on, siis peab Tuileries’ palee asuma saarel… Aga tingimused ei soosinud rahulikku järelemõtlemist, ja et asjaomane tänav asus palee ja L’Échelle’i tänavaga enam-vähem samal joonel – ehkki viis vastassuunda –, siis mõjus marsruut küllalt usutavana võimaldamaks soovmõtlemisel samme juhtida.

Tänav, kuhu nad olid sattunud, oli Rue du Bac, mis oli saanud nime Tuileries’ ehituskivide kohaletoomiseks kasutatud praami auks. Ent tänavasildid olid veel haruldased: alles 1805. aastal tõi üks Pariisi prefekt sellesse segadusse selgust, pannes tänavanimed kirja kollastele portselantahvlitele – punaste tähtedega nende tänavate omad, mis jooksid Seine’iga paralleelselt, ja mustadega need, mis jõest eemale viisid.

Nad möödusid ühest ja veel teisestki tänavast, lootes iga hetk näha nurga peal seismas hr de Ferseni troskat. Tänav pöördus pisut paremale, jätkudes nüüd suurte hôtel’ide kõrgete müüride ja veidi hiljem nunnakloostri ja kabeli vahel. Nad võinuksid viibida mõne provintsilinna aristokraatlikus faubourg’is. Kui püüda nende asukohta võimalike viivituste ja teadaoleva marsruudi põhjal paika panna, eeldades, et liikumiskiirus oli neli miili tunnis, siis tuleb arvata, et nad läksid Baci tänavat pidi edasi senikaua, kuni kadus viimnegi lootus L’Échelle üles leida, kuni halinad ja aeg-ajalt kostvad kriisked võinuksid tekitada võõras tunde, et ta on kogemata avastanud linna serval asuva salajase purgatooriumi – Baci tänav jõudis viimaks välja omal ajal pidalitõbistele eraldatud alale Hospices des Incurables’i ja Petites Maisons’i vahele, kus hoiti luku taga vaimuhaigeid.

Alles nüüd keerasid nad tagasi jõe poole. Ent selle asemel et tuldud teed tagasi minna, valisid nad teise tee, otsekui poleks nad, vähe sellest, et olid eksinud, ikka veel aru saanud, et peamise vea olid nad teinud jõge ületades.

Siinkohal kaldub tähelepanu vältimatult hr de Maldenile. Võimalus, et ta kuninganna meelega valele teele juhatas, ei tule kõne allagi. Ta oli lihtsalt käsku täitma harjunud mees, kes leidis end keset ööd tundmatult tänavalt naise seltsist, kes mööduvaid tõldu obadustega kostitas ja valdas üllatavat võimet eksida ära mõne jardi kaugusel omaenese kodust; kusjuures see naine kuulus selliste kilda, kes – tema seisust silmas pidades – ei pruukinud vasturääkimisse just leebelt suhtuda.

Täiesti võimalik, et kuninganna oma saatjale tema saamatust ette heitis. Võib-olla andis ta koguni mõista, mil moel võinuks mees end vähem kui 500 jardi pikkuse teekonna vastu paremini ette valmistada. Kaalul ei olnud ju ainult tema enda, vaid ka ta laste ja abikaasa elu, rääkimata veel tsiviliseeritud Euroopa tulevikust.

Ometi ei pruugi tõik, et hr de Malden polnud taibanud endale kaarti varuda või vähemalt seda varem uurida, siiski olla nii laiduväärne, nagu see paistis kindral de Bouilléle tema memuaarides, kus kuninganna saatja „kujuteldamatu võhiklus” teda pahaselt hüüatama pani. (Kuninganna enda kritiseerimiseks oli ta liiga viisakas.) Ent selleks et täpselt seletada, kuidas hr de Malden oskas nii põhjalikult ära eksida, tuleks teha pikk kõrvalepõige loos, mis ise on kõigest pikk kõrvalekalle. Öelgem vaid niipalju (sest lühike kõrvalepõige on niikuinii paratamatu), et hr de Malden oli oma aja inimene: ta võis küll järgida mõistuse ettekirjutusi, aga valgustust oskas ta otsida ainult sealt, kuhu mõistus oli oma valgust heitnud.