Читать книгу Pariislased: Pariisi ajalugu seiklustes - Graham Robb - Страница 5

1

Ehkki 17. detsembril 1774 vallandunud katastroofiline sündmustejada leidis aset linnas, mille igal kõveral tänavakesel ja luukidega varjatud aknal oli oma lugu pajatada, võinuks siiski arvata, et see jätab Pariisi ajaloole mingi kestvama jälje. Mitu aastat ähvardasid need sündmused jätta varju kõik sõjad, revolutsioonid, katkud ja tapatalgud, mis iganes olid Montmartre’i ja Montagne Sainte-Geneviève’i vahelisest 13 ruutmiilist üle käinud. Ometi on peaaegu 200 aastat möödas sellest, kui üks ajaloolane neid viimati mainis. Võib-olla just see ongi meie loo õpetlik iva: väga paljud inimesed tahtsid elada linnas, mida luuletajad harjumuspäraselt Põrguks nimetasid, sest see pakkus üht hindamatut õnnistust – unustust. Pariisi igikestev sagin uhtus kõik minema, täpselt nagu vihm, mis saja tuhande majapidamise jäätmed Seine’i kannab.

Esimest märki sellest, et midagi on nuripidi, täheldati ühel 1774. aasta laupäeval nädal enne jõule. Suurim tollivärav linna lõunapiiril oli tihedast liiklusest ummistunud nagu ikka. Pariis kuhjas oma turge ja poode saabuvateks pühadeks kaupa täis, ja nii hiliselgi aastaajal pidid reisijad arvestama pikkade viivitustega, enne kui nad sellesse põrgukatlasse sisse pääsevad ja alustavad viimast laskumist suitsu mähkunud tornide poole.

Tolliametnikud võtsid maksu kõige pealt, mis linna toodi. Iga sõiduk, reisija ja pagasikomps tuli läbi otsida, et seal ei sisalduks midagi „kuninga käskude vastast”. Harjuskid ja lüpsitüdrukud, talviste juurviljade all ägavaid kärusid vedavad töntsi sammuga talumehed, põhja poole suunduva postitõlla mudapritsmeis reisijad – kõik olid sunnitud üheskoos ootama.

Mõned istusid ühe lähedase tuuleveski aias ja jõid aktsiisivaba veini; teised seisid tollivalta juures ning vahetasid uudiseid ja kuulujutte. Sama päeva pärastlõunal oli väike seltskond kogunenud vaatama, kuidas veinivaate vankrilt maha laaditakse. Ratassepp ajas ääsi tuliseks, valmistudes murdunud telge parandama. Enne kukke ja koitu Orléans’ist välja sõitnud voorimees oli viimasel teelõigul enne Pariisi jõudmist suurde auku sisse sõitnud. Kusagil mujal Prantsusmaal poleks teeauku – isegi nii sügavat, et hobune sellesse uppuda võib – kõneväärseks peetud, kuid see auk oli üleöö tekkinud lõunasse, Orléans’i viiva suure maantee sisse. Noil ammumöödunud aegadel, kui Pariis oli veel kobar hütte Sequana jõe saarel, olid seda teed mööda kihutanud gallialaste kiired kaarikud, ja sedasama suurejoonelist teed mööda olid Labienuse leegionid 52. aastal läinud laastavale rünnakule pariiside sõjaväe vastu. Nüüd, 1774. aastal, oli see kõige tihedama liiklusega maanteelõik kogu kuningriigis. Kui just kariloomad liiklust ei takistanud, sõitis tolliväravatest mõnikord tunni aja jooksul läbi enam kui kümme sõidukit.

Sündmuse pealtnägijate meelest oli tohutult tähendusrikas fakt, et see teelõik kandis nime Rue d’Enfer (Põrgutänav). Keegi ei tea, kuidas tänav oma pahaendelise nime oli saanud. See võis algselt olla mingi laata tähistav gallia sõna või siis jupike sõnast, mis tähistas mõnd raudeset – võib-olla väravat, mis oli linna piiri märkinud. Paljud arvasid, et tänavat nimetati Põrguks sellepärast, et kvartalis oli kuulda nii palju kisa ja sõimu; teised aga juhtisid tähelepanu asjaolule, et sel juhul pidanuksid sama nime kandma peaaegu kõik Pariisi tänavad. Kolmandad jällegi, uskudes, et nimed ei anna vihjeid mitte ainult mineviku, vaid ka tuleviku kohta, seostasid seda muistse ettekuulutusega, mille järgi pidi põrguauk ühel heal päeval neelama kõik Ladina kvartali pühamud, kõrtsid, kloostrid ja ketserlikud koolid. Haritud inimesed eelistasid siiski õpetatumat tuletust:

Etümoloogid kinnitavad, et Rooma ajal oli Saint-Jacques’i tänava nimi Via Superior ning seda tänavat, mis asub madalamal, nimetati Via Inferior’iks või Infera’ks. Ja nii, korrumpeerumise ja kontraktsiooni teel sai selle nimeks ENFER.1

Kella kolme paiku sel pärastlõunal sai tollivalta juurde kogunenud rahvahulk näha vaatepilti, mis võinuks küsimuse kohe ja lõplikult ära lahendada: kõigi tee Pariisi-poolsesse külge jäävate majade katused nihkusid horisondi suhtes pisut teise nurga alla. Hetk hiljem kuuldi otsekui hiiglast ohkavat ja oma liikmeid sirutavat. Lehmakari, mis parajasti väravast sisse läks, sattus paanikasse ja tungles rüseldes tagasi barjääri vastu. Nähti üht meest jooksvat, kapuuts pähe tõmmatud. Tema selja taga tõusis teelt õhku tolmupilv, ja äkitselt ilmusid vaateväljale Enferist järgmise tänava äärsed hooned. Enferi tänava enda idaküljel oli avanenud veerand miili pikkune haigutav lõhe ja kõik majad endasse neelanud.

Nagu oligi arvata, hakati seda kuristikku nimetama „Põrgusuuks”, ja kõige juhtunu valgel võinuks ainult kõige pedantsem etümoloog kahelda tänava nime tõelises, saatanlikus algupäras.

2

Veidi enam kui kaks aastat pärast Enferi tänava sündmusi liikus luksuslikult polsterdatud kandetool rappudes ja põigeldes Grenelle’i tänavat pidi läbi Saint-Germaini eeslinna südame. Öösel oli sadanud kerget vihma, mis liivased tänavad poriseks muutis. Vastne karjääride inspektor oli teel oma esimest ametiülesannet täitma. Ta vaatas kandetooli poripritsmeis aknast välja, meenutades päevi, kui ta selle suursuguse eeslinna tänavail jalgsi ringi oli uidanud. Ta oli uurinud toredaid fassaade, peatudes mõnd friisi või härjasilm-akent visandama ja imestades, kuidas oli arhitektil õnnestunud tallid ja abihooned rombjale krundile kokku käänata ja siiski veel luua nii avar siseõu, et iga külastaja enne eesukseni jõudmist julguse kaotaks. Ta oli joonistanud ulgkive ja portikusi, mida vaskdelfiinide suust voolav vesi pritsmetega üle külvas, saatjaks kuningliku toredusega rõivastatud uksehoidjate häbematud pilgud.

Charles-Axel Guillaumot’ silmis, kelle vaateid me tunneme tema paljude kirjutiste põhjal ja kelle iseloom aitab mõneti avada järgnenud sündmuste tähendust, oli Pariis alati olnud suletud uste linn. Selle vapil – millel oli kujutatud laeva koos iidselt Seine’i laevnike gildilt laenatud motoga: Fluctuat nec mergitur („Õõtsub, kuid ei upu”) – võinuks laeva asemel sama hästi olla hoopis porte cochère: tugev tammest ja rauast tõke koos Dante „Põrgust” pärit motoga „Kõik lootus jätke, astudes siit sisse”.

Kui ta noore arhitektina Roomas viibis, oli enam kui korra juhtunud, et mõni aadlimees, kes tahtis oma mureneva fassaadi taha peidetud aardeid kunstniku valgustatud pilgu ette seada, ta tänavalt sisse vedas. Kui Pariisis palus keegi ligipääsu mõnele koduarhitektuuri meistriteosele, ilma et tal olnuks vajalikku kvalifikatsiooni – tiitlit ja valgeid mansette –, viskas upsakas teener võõra alati peremehe täiel heakskiidul välja. Mõnikord oli Guillaumot ülakorruse akna taga näinud kahjurõõmsalt irvitavat naeruväärset, ruuži ja tinavalgega võõbatud maski.

Itaalia oli tõestanud oma üleolekut, avades oma kunstivõistlused kõigile Euroopa rahvastele ning autasustades teda, kõigest kahekümneaastast Charles-Axel Guillaumot’d, Rooma arhitektuuripreemiaga. Ehkki puhastverd prantslane, oli ta õnnetuseks sündinud Stockholmis, kus ta isa kaupmehena tegutses, mistõttu tal polnud õigust taotleda ühtegi prantslastele pakutavat stipendiumi. Ta oli pidanud end üksnes oma geniaalsuse ja otsusekindluse toel eimillestki üles töötama. Vähemalt oli välismaine päritolu säästnud teda sellest pöörasest kõrkusest, mis võimaldas prantslastel uskuda, et laguneva hurtsikuna üksnes tugede najal püsti püsiv katedraal on võrdne kreeka templiga. See polnud pelk kokkusattumus, et kõige kõrgemini oli tema arhitektuuriuurimusi hinnanud mees, kes ise pidi elama pagenduses. „Teie tähelepanekud on niisama nauditavad, kui nad on harivad,” oli Voltaire talle kord kirjutanud.

Ma olen ikka veel Pariisist huvitatud, nagu ollakse huvitatud vanadest sõpradest, keda armastatakse kõigi nende vigadega – kõverate tänavatega, keset teed laiutavate turgudega, majade ja isegi purskkaevudega, kus pole vett! Lohutav on teada, et vähemalt mungaordudel ikka piisavalt ruumi jätkub. Pole kahtlust, et lähema viie-kuuesaja aasta jooksul seatakse kõik korda. Seniks soovin Teile kogu edu, mida teie suur anne väärib.

Kandetool oli möödunud Saint-Sulpice’i limarohelistest seintest ning tõusis nüüd mööda Tournoni tänavat üles Luxembourg’i lossi poole. See osa Pariisist ei kuulunud nende hulka, kus ta enda panus oleks märgatav olnud, ja päris arusaadavalt võinuks ta tunda kerget pahameelepistet teatud monumentide ilmseid vigu vaadeldes. Tema karjääri viimase faasi kõige tulusamaks ettevõtmiseks oli olnud preili Le Blanci kosimine, kelle vaieldamatute võlude hulka kuulus tõik, et ta oli linna peaarhitekti tütar. Isegi härra Le Blanci väimehena oli Guillaumot pidanud vaeva nägema, et endale nime teha. Ta oli ehitanud provintsidesse mõned château’d ja Vézelay kloostri varemetele kiriku, kuid Pariisis tunti teda peaasjalikult kui kasarmute arhitekti. Tema anne teiste meeste praaki üles putitada oli toonud talle mõned tulusad, kuid kuulsusetud tellimused.

Preili Le Blanciga oli ta abiellunud kuusteist aastat tagasi. Nüüd, hilistes neljakümnendates eluaastates oli ta pikk kivise näoga mees, kelle pead võinuks kergesti kujutleda kolbana. Parukat kandis ta kaugele kuklasse lükatuna, võib-olla selleks, et oma lauba täit kõrgust esile tuua. Mulje oli pisut heidutav, kuid teatud valgusega võis tabada jooni, mis vihjasid arglikkusele ja süngusele, lubasid oletada sügavaid ja sagedasi mõtisklusi ning kõnelesid isegi teatavast hingelisest heldusest, mis vajas õitsele puhkemiseks üksnes tunnustust. Ta kired olid liiga tugevad, et nähtavale ilmuda, ja ta väljendas neid harva mujal kui trükisõnas. Tal oli kaks tütart, mitu kaitsealust ja võimsaid tuttavaid, sõpru aga ei pidanud ta ametialaselt vajalikuks.

Isegi sel uue alguse päeval oli Charles-Axel Guillaumot pigem mõtlik kui elevil. Ta oli täiesti valmis selleks, et kitsarinnalised inimesed ja viletsad eelarved hakkavad ta plaane pärssima. „Kunstnik on õnnetu,” oli ta kirjutanud, „sest veel enne, kui ta idee täiuseni jõuab, asuvad võhiklus ja kadedus seda lämmatama.” Ta kavandas juba hävitavat pamfletti pealkirjaga „Kahjust, mida arhitektuurile teevad võhiklikud ja liialdatud rünnakud avalike monumentide ehituse kulukuse vastu”, ja ei olnud kuigi optimistlik töökoha suhtes, millele oli asumas. Vaugirard’i tänava lõpus asetati kandetool maha, mis oli halb märk. Ees oli miski tee tõkestanud. Kuningas oli ta sellele ametikohale määranud 4. aprillil. Tänu ministeeriumi uskumatule aeglusele oli nüüd juba 24. aprill, ja ilmselt oli talle määratud oma esimesele koosolekule hiljaks jääda.

Tal oli kavas 1774. aasta varingu paik üle vaadata ja hinnata, kui korralik oli ühe kuninga arhitekti, härra Dupont’i tehtud töö. Päev pärast seda, kui „Põrguauk” Enferi tänaval avanes, oli Dupont lasknud end 84 jala sügavusele lõhangusse langetada. Leegitseva tõrviku valgel oli ta näinud käiku, mis kulges tänavaga rööbiti põhja, Seine’i poole. See näis olevat muistne kaevandus, mille olid rajanud kaevurid, kes ei teadnud midagi kaevandamise kunstist. Mitmes kohas tõkestasid käiku fontis’e nime all tuntud eriskummalised moodustised. Fontis on õõnsus, mis tekib maa-aluse käigu lae sissevarisemise tagajärjel. Moodustub võlvlaega tühimik, ja sedamööda, kuidas kive alla variseb, kerkib rusukoonus kõrgemale. Rusukuhja ümardunud tippu, mida nimetatakse cloche’iks, on tavaliselt näha alles siis, kui vajumislehter on läbi murdunud ja mis tahes seni illusoorselt tugevana paistnud ehitised äkitselt maa alla kaovad.

Pikkade köite otsas kõlkudes olid müürsepad rusukaldeid kindlustanud. Ainult üks mees oli alla kukkunud, ent pärast kolme pimeduses veedetud tundi, kus ta kujutles nägevat asju, mida mingil juhul poleks saanud olemas olla, oli ta ohutult üles vinnatud ja mõne päevaga paranenud. Tänav taasavati liiklusele üllatavalt lühikese ajaga ja Dupont’ile oli tema kiire ja tõhusa tegutsemise puhul õnne soovitud. Äsjailmunud „Pariisi linna ajaloolises sõnaraamatus” (Dictionnaire Historique de la Ville de Paris) oli talle pühendatud eraldi lõik, kus kasutati sõnavara, mida mõned oleksid võinud pidada pisut liialdatuks:

Niisugused mehed nagu Sieur Denis [selle all peeti silmas Dupont’i] on ühiskonnale hinnaliseks õnnistuseks. Oma eeskujuga on ta tõestanud, et kodanike kartmatu kaitsmine ei ole ainuüksi sõjaväeliste ametite eesõigus ja et teisedki inimliigid on valmis müüriauku tormama, et oma kaasmaalaste elu kaitsta.

Väljak Vaugirard’i tänava lõpus, kuhu suubus alt Seine’i poolt tulev La Harpe’i tänav, oli tõldadest umbes. Maanteede- ja ehituspolitsei oli Enferi tänava sulgenud ja isegi kandetool poleks läbi pääsenud. Charles-Axel hiivas end toolist välja ja trügis läbi rahvasumma. Saint-Hiacinte’i ja Enferi tänava ristmikul näitas ta sandarmile kuningliku dekreedi ärakirja. See teatas, et „le Sieur Guillaumot” peab „külastama ja uurima Pariisi linnas ja seda ümbritsevatel tasandikel asuvaid karjääre ja tegema kindlaks, millised lubamatult õõnestatud käigud ja kaevandid võivad ohustada linna aluspõhja tugevust.” Politseinik veendus, et härrasmehel on olemas vajalik kvalifikatsioon – ta kandis tikitud kuube ja lõhnas meeldivalt lillede järele – ning juhatas ta tõkke taha.

Tänava idaküljele, otse Feuillants des Anges Gardiens’i kloostri ette olid kogunenud mõned inimesed. Guillaumot’ kogemustega mehel ei olnud vaja küsida, mis oli juhtunud. Õhus heljus nõrk hõng, mille ta otsekohe ära tundis. See meenutas lõhna, mis võib levida keldriuksest, kui see paljude sajandite järel esimest korda avatakse. Tänavaäärsete majade seinad paistsid olevat terved, kuid tallikompleksi äravajunud katused teispool üht porte cochère’i olid eksimatu tundemärk. Ta astus siseõue ja nägi umbes 20-jalase läbimõõduga selgepiirilist vajumislehtrit. Ühe jala lehtri äärele asetanud, piilus ta sügavikku. Cloche’i tipu kaugus tänavapinnast oli tema hinnangul viisteist jalga. Fontis ise võis jätkuda veel seitsme-kaheksakümne jala ulatuses.

Alles märgates insenere, kellega ta oli kokku leppinud kohtumise varasema varingu paigas, taipas ta selle uue augu tähendust. See oli tekkinud Pariisi kesklinnale vähemalt pool miili lähemal kui 1774. aasta langatus. See siin ei olnud enam tollitõkkeäärne hajus ja prügine kuurialuste ja tuuleveskite ala: see oli Pariis ise oma mälestusmärkide ja tornidega. Oma praegusest asukohast võis ta näha Val-de-Grâce’i kuplit, poole tosina kiriku torne ning kaugemal tänava ääres, ühel joonel vana Rooma teega, Sorbonne’i kuplit ja Notre-Dame’i torne.

Võimalus, et Enferi tänav on vajumas, oli iseenesest tähelepanuväärne, rääkimata faktist, et tänavaalused geoloogilised formatsioonid olid nii-öelda ära oodanud just selle päeva, kui tema karjääride inspektori ülesandeid täitma asus. Ebausklik inimene võinuks kujutleda, et kõiki neid ministeeriumi viivitusi oli suunanud mingi tundmatu jõud ja et iga järgmise kihi järkjärguline pragunemine ja varing oli ajastatud nii, et katastroof juhtuks just neljapäeval, 24. aprillil 1777. Kuid Charles-Axel Guillaumot oli elanud Pariisis piisavalt kaua teadmaks, et kokkusattumused on igapäevased asjad. Ta ärevuse lätted peitusid temas endas, mälestuses nendest pikkadest aastatest, mille vältel tema geeniust oli alla surutud ja piiratud. Ta seisis auguäärel, sellal kui kivikesed hüpeldes ja veereldes alla pimedusse varisesid, ja uuris seda haigutavat haava linna aluspõhjas, nagu maadeavastaja võiks silmitseda uue mandri kaldaid.

3

Mõned päevad pärast Enferi tänava aluse kaevanduse esialgse uurimise algust teatasid mõned kaevurid Guillaumot’le mõistatuslikust jäljerajast – uudis, mis teda ei üllatanud. Ühes võlvjas õõnsuses oli midagi pika saba vehklemise taolist ajastute tolmu üles keerutanud. Tööline, kes kandis kaelas kotikest purustatud küüslaugu ja kampriga (kahjulike gaaside vastane kaitsevahend, mida kaevurid usaldavad), rääkis hr Guillaumot’le varjutaolisest kogust, mida oli näinud mööda tunnelit põgenemas. Kogu oli jätnud endast maha „imeliku lõhna”. Hiljem iseloomustasid teised kaevurid seda kogu kui „rohelist” ja „väga kiiret”, millest järeldati, et olend suudab pimedas näha.

Kõige hiljutisemgi sündmus paistis alati olevat seotud mõne iidse legendiga. Ehkki varasematest aegadest ei olnud mingeid teateid ühestki maa-alusest olendist, räägiti, et igaüks, kes L’Homme Vert’i [Rohelist Meest] nägema juhtub, sureb või kaotab mõne sugulase aasta jooksul. Ühe kaevuri onu oli surnud kõigest kuu aega pärast tööde algust, niisiis oli see legend selgesti õige…

Kindlustustööde esimeses etapis jagas Guillaumot oma töölised kolmeks meeskonnaks. „Kaevurite” meeskond, mis koosnes rändtöölistest, pidi galeriid kiviprügist puhtaks tegema. Siis pidi „müürimeeste” salk lae sammastega kindlustama, kasutades selleks kive, mille kaevurid olid välja kaevanud. Tänavalt kaevati korrapäraste vahemaadega järelevalvešahte, kutsudes esile teede sulgemist ja üldist nördimust. Lõpuks pidi „kartograafide” meeskond koostama maa-alusest labürindist kaardi mõõtkavaga 1:216 – mis tähendas, et hüljatud kaevanduste kaart pidi saama detailsem kui ükski seni Pariisi tänavatest koostatud kaart.

Kõige tõsisemaks takistuseks olid arvukad cloche’id. Nonde tornkõrgete prügikuhjade eemaldamine oli riskantne operatsioon, mistõttu müürsepad, järgides looduse ette antud ja hr Guillaumot’ viimistletud arhitektuurilisi plaane, kujundasid kõigist cloche’idest otsekui mingit kummalist pea peale pööratud katedraali jäljendavad, kaunilt keerduvad kivikoonused. Mõni vähem andekas arhitekt oleks täitnud õõnsused kivide ja liivaga; Guillaumot rajas ruumikaid võlve ja portikusi. Oskamatute käte poolt kohmakalt sisseraiutud tunnelid tasandati peeneteralise liivakiviga ning vääristati kihiti laotud lubjakividest müüritisega. Siledaks lihvitud pindadele, mis olnuksid ehteks ka päevavalguses kümblevale avenüüle, raiuti reljeefselt esiletõusvad raamid ja neisse pealiskirjad – olgu maalitud või uurendatud –, mis tähistasid vastava koha asetust kindlustustööde järjestuses, töö arhitekti (G tähendas Guillaumot’d) ning kuupäeva.

25 • G • 1777

Kogu 1777. aasta ülejäänud osa ja terve järgmisegi aasta tegeles Charles-Axel Guillaumot oma tunnelite joondamisega nende kohal asuvate tänavate järgi. Kahele poole tänavat majafassaadide alla kaevas ta kaks tunnelit, jättes majade toestamise omanike hooleks. (Seda osalt sellepärast, et seaduse järgi kuulus kogu maja alla jääv pinnas majaomanikule, kes soovi korral võis kas või järele proovida, kas tal õnnestub oma keldriga põrgusse välja jõuda.) Ent tänavaplaani jäljendamine ja linna maa-aluse pildi loomine pakkus ka teatavat rahuldust. Kivitahvlitele raiuti tänavate nimed; fleur-de-lys tähistas kloostri või kiriku lähedust. Ainult üksikutes linnaäärsetes kvartalites olid majad nummerdatud (sõdurite majutamise tarbeks), niisiis leiutas Guillaumot omaenda nummerdamissüsteemi ja rakendas seda nii järjekindlalt, et selles asustamata maailmas, kus igal seinal ilutses initsiaal G, oli inimesel teed leida lihtsam kui ummistunud labürindis maa peal.

Esimest korda pärast õpiaega Roomas tundis ta, et on peaaegu rahul. Ta oli kartnud, et karjääride inspektori ametikoht ei ole palju etem kuulsusega pärjatud kiviraiduri omast, kuid töö edenedes hakkas ta kõikjal enda ümber nägema hävimatuid tõendeid oma geniaalsusest. Kaheksakümne jala sügavusel Ladina kvartali all tundis ta vaikset rõõmu nagu mees, kes on ihu ja hingega andunud üheleainsale kirele.

Arvestades süüdistustega, mida tema vastu peagi esitama hakati, võib sama hästi kohe märkida, et ta oli vankumatult ustav sõber kõigile, olgu kui tahes madalast seisusest inimestele, kes vaid jagasid tema kirge. Kaks korda päevas lubati kaevuritel värsket õhku hingata ja päikesepaistest mõnu tunda. Üks kaevureist, endine sõdur, eelistas veeta oma vabad tunnid maa all, tahudes välja Fort Mahoni maketti, mida ta 1756. aastal oli aidanud brittidelt ära võtta. Ühel päeval, kui ta parajasti meisliga oma maketi kallal ametis oli, varises tunneli lagi sisse. Guillaumot käskis tema mälestuseks ausamba püstitada:

Siin leidis oma otsa vapper veteran, kes trotsis kolmkümmend aastat raevukaid lahinguid ja suri samamoodi kui elaski – teenides kuningat ja isamaad.

Kellelgi luuletajal lasti kirjutada ülistuslaul kindlustustöödele. Et töö veel kaugeltki valmis polnud, võinuks öelda, et karjääride inspektor lausa kiusab saatust. Siiski ei olnud kiidulaulu teemaks mitte arhitekt ise, vaid päästev kunst, mida ta viljeles:

Küllap oli paratamatu, et võhiklus ja kadedus tema tööd rünnata püüavad. Dupont, kelle kindlustustööd olid osutunud ebapiisavaks, üritas kaevurite seas mässu õhutada, väites, et neile makstakse liiga viletsat palka. Rahandusministeeriumi kajavates koridorides sosistas ta, et hr Guillaumot raiskavat riigi raha, mattes miljoneid livre tarbetutesse meistriteostesse, sellal kui neid võinuks kulutada saneerimise, teedeehituse ja riigikaitse peale.

Guillaumot pööras neile nurinatele vähem tähelepanu, kui ta vahest pöörama oleks pidanud. Ent need jõudsid tema kõrvu täpselt siis, kui hakkas koitma kohutav tõde, mille kõrval ta rivaalide mahhinatsioonid paistsid tühipalja ämblikuvõrguna põhjatus kuristikus.

4

Kui maa-aluse kaardi üksikud osad kokku pandi, laotus linna ajalugu Charles-Axeli pilgu ees laiali nagu ajalooliste maalide galerii. Gallialased ja roomlased olid kaevandanud oma ehituskivi Seine’i lähedalt lahtistest karjääridest. Lõpuks olid nad uuristanud käike põhja ja lõuna pool asuvatesse küngastesse, järgides jõe muistset voolusängi. Sedamööda kuidas linn saartelt mõlemale kaldale valgus, kaevati karjäärid sügavamaks ja Pariis hakkas õgima omaenda aluspinda – liiva klaasi- ja metallisulatustööstuse jaoks, kipsi krohvi, lubjakivi müüride, rohelist savi telliste ja katusekivide tarbeks. Omal ajal olid Saint-Jacques’i tänavat ääristanud hiigelsuured rattad: ringiratast kolm miili maha kõmpinud, võis hobune vinnata maa peale kuuetonnise lubjakiviploki. Osa parimast ehituskivist, mis oli kulunud Notre-Dame’i, Palais-Royali ja Marais’ häärberite ehitusele, pärines Enferi tänava alt. Kaevurid olid raiunud välja nii palju kivi, kui vähegi julgesid, jättes järele parajasti niipalju, et hädapärast lage toestada. Aastaid hiljem olid järgmised kaevurite põlvkonnad leidnud eest ammendatud kaevandused ja uuristanud edasi sügavamate kihtide poole. Nõnda oli iga kaevanduskäigu põrand saanud teise, sügavama käigu laeks, nii et kindla kivipinna asemel leidis Guillaumot nüüd tunnelipõranda alt hiiglaslikke õõnsusi, mida toetasid kõigest üksikud vankuvad kivikuhjad.

Sügaval maa all kuulis ta üleval vuravate tõldade müra. Võib-olla just mõnel sellisel hetkel mõistis ta olukorra täit koledust: kõigi vasakkalda tänavate ja majade määratut raskust kandsid ainult mõned õblukesed lubjakivisambad.

Poole Pariisi päästmatu häving olnuks katastroof, mis võinuks võistelda Lissaboni suure maavärinaga. Kuid oli veel teinegi, hingele ligem oht. Maa all veedetud pikkade tundide jooksul oli ta arusaam oma ülesandest muutunud. Nüüd toestasid linna aluseid tema enda arhitektuurilised imed. Needki oleksid hukule määratud, kui nood õblukesed tugisambad peaksid järele andma.

Nende asjaolude valgel võib talle ehk andeks anda selle, mil viisil ta kõik kadeda Dupont’i poolt tema teele seatud tõkked kõrvale pühkis.

Kindlustanud oma mainet mehena, kes võib Pariisi päästa, sai Guillaumot kasutada politsei ja nuhkide abi. Mõned kaevurid ja kaevurilesed, kellele oli auk pähe räägitud, et nad kuningalt kõrgemat palka paluksid, saadeti türmi. Dupont ise pandi järelevalve alla. Tema kodu otsiti läbi ja teda ähvardati pagendamisega mõnda kaugesse provintsi. Tal paluti kujutleda, kui ebameeldiv oleks „mädaneda unustatuna mõnes Bastille’ kongis”. Tundes, et pind hakkab jalge alt kaduma, kirjutas ta alla dokumendile, mis Guillaumot’ sõnul oli „kirjutatud tema enda käega, vabatahtlikult ja ta oma kodus”, teatades oma viivitamatust erruminekust ja tunnistades Charles-Axel Guillaumot’ laitmatut ausust.

Järgmise kümne aasta jooksul nägid kaevurid mõnikord kõige sügavamates ja ohtlikumateski käikudes hr Guillaumot’ pikka kogu oma maa-aluse valduse tänavail kõndimas, nägu kahvatu otsekui tinavalgega üle võõbatud. Keegi ei seadnud kahtluse alla tema meetodeid ja keegi ei üritanud kärpida tema eelarveid. Iga joon, mille ta joonestuspaberi lehtedele vedas, sai käegakatsutavaks reaalsuseks. Sellal kui kuninga mässumeelsed ministrid nurisesid Versailles’ üha kasvava kulukuse üle, tegeles Guillaumot vaikselt Euroopa suurima arhitektuurilise ansambli rajamisega. Ühteliidetuna oleksid need käigud ulatunud kahesaja miili kaugusele Keskmassiivi äärele. Maa-aluse ilma kaardistamisega tegeles rohkem kartograafe, kui oli töötanud Cassini kogu kuningriigi kaardi kallal. Kui kaevamiste käigus tuli välja miilipikkune jupp Rooma akvedukti, mis oli omal ajal toitnud La Harpe’i tänava terme, ehitas ta selle ümber ja täiustas seda, ühendas selle remonditud Medicite akveduktiga, mis varustas veega Luxembourg’i lossi ja Palais-Royali, kaunistas selle peenelt väljanikerdatud ulgkividega ja rajas linna värskele veele pimedusse triumfitee.

Päevavalgusest eemal jõudis Guillaumot nii sügava professionaalse rahulolutundeni, et õnne mõiste selle kõrval täiesti tähtsusetuks muutus. Tema arusaamine linna ajaloost oli nüüd avaram kui kõik, mida raamatutest leida võinuks. Ta kuhjas kokku terve kollektsiooni kummalisi kiviloomi ja mingeid huvitavaid moodustisi, mida ta pidas kivistunud puuviljadeks. Tema hinges ei olnud vähematki kahtlust, et seal, kus ta kõnnib, on kunagi lainetanud ookean. Üks kaevureid, keegi bretooni meremees, väitis olevat tihenenud settekihis ära tundnud laeva riismed. Võib-olla oli mingi suur üleujutus enam kui kaks tuhat aastat tagasi lõuna poolt porfüüri- ja graniidirahne kaasa toonud. Inimesed, kes olid siin elanud ammu enne gallialasi, olid näha saanud, kuidas kujuteldamatu katastroof nende asula hävitab.

Ta oli oma silmaga näinud seda vähest, mis oli järel roomlaste poolt Lutetiaks kutsutud linnast – kokkuvarisenud akvedukti, mõnd tellisseina ja – veejuhet, üksikuid münte ja katkisi rinnakujusid. Ta teadis, et tema looming elab kauem kui linn. Kui Louvre ja Tuileries kord sajandite pärast põrmu on varisenud, jäävad Charles-Axel Guillaumot’ rajatised ainsaks tunnistajaks sellest, et kord oli Pariis olnud suur.

Tema maa-alusel kuningriigil ei puudunud midagi peale elanikkonna.

Siis ühel päeval avastasid Lingerie tänava elanikud teispool jõge, et nende keldrid on üle ujutatud lagunevatest laipadest. Saints Innocents’i kalmistu oli rajatud 9. sajandil otse linnapiiri taha. See oli kasutuses püsinud 900 aastat. Sedamööda kuidas kalmistu täitus, oli maa aegapidi punduma hakanud, ja viimaks andis üks tugimüür järele.

Otsekohe soovitas Guillaumot toimetada kogu see üheksa sajandi jagu roiskumust luukambrisse, mille ta kavatses rajada kindlustatud kaevanduskäikudesse. Plaan kiideti heaks. Lisaks otsustati, et sinnasamasse tuleks toimetada kõik ülejäänudki laibad, mis linna reostasid.

Enferi tollitõkke taga oli tänav nimega Tombe-Issoire. Oma sünge nime eest oli see tänu võlgu iidsele hauakivile, mida kohalikud elanikud pidasid ristisõdade ajal Pariisi ähvardanud saratseenist hiiu Isouard’i hauaks. Just seal, selle tänava all valmistas Guillaumot ette kolmeaakrise platsi, mille sissepääs asus Enferi tänaval. Rooma mälestuseks nimetas ta oma luukambri katakombideks.

1876. aastal algas kõigi aegade suurim surnud pariislaste ümberasustamine. Enam kui aasta jooksul häirisid paljude kvartalite elanike und leegitsevad tõrvikud, palveid lausuvad preestrid ja vankrid, mis aeg-ajalt poetasid teele inimkehade osi. Selles viisteist kuud väldanud protsessioonis oli esindatud kogu Pariisi ajalugu. Oli kloostrite surnuaedadest pärit nunni ja pidalitõbiseid omal ajal linnamüüri taha jäänud kalmistuilt. Pärtliöö ohvrid löödi ühtekokku katoliiklastega, kes olid neid tapnud. Mõned vanimad luud pärinesid kalmistuilt, millest midagi teadagi ei olnud. Need olid nonde meeste ja naiste säilmed, kes olid surnud enne 3. sajandit, kui Püha Denis linna ristiusku pööras. Räägiti, et Tombe-Issoire’i teele saadetud skelettide arv ületas Pariisi elava elanikkonna kümnekordselt.

Guillaumot ootas, kuni kõik need surnud miljonid olid kohale jõudnud, enne kui oma meistriteose lõpule viis. Enferi väljaku taga Montrouge’is kallati kõik skeletid auku. Augus kõlkuv kett puistas kukkuvad luud-kondid laiali ega lasknud neil šahti ummistada. Augu põhjas laoti need sammasteks ja müüritisekihtideks. Leidus sääre- ja reieluudest müüre, dekoratiivseid kolbafriise „ja muid ornamentaalseid seadeid, mis paiga iseloomuga kokku sobisid”. Nii mõjuv oli nekropoli arhitektuuriline hiilgus, et surmahirm selle paljususe ees kahvatas.

Mõni aasta pärast suurt surnute protsessiooni, kui revolutsioon oli teinud Pariisist maapealse põrgu, võtsid katakombid vastu suure murrangu käigus hukkunud aristokraatide anonüümsed luud. Guillaumot ise veetis selle kaootilise perioodi vangikongis laimu, rahulolematute tööliste ja endise režiimiga olnud tihedate suhete ohvrina. Kuid tal oli kustumatu rõõm teada, et tema saavutused jäävad püsima igaveseks. 1794. aastal vabastati ta vanglast ning töötas kuni oma surmani 1807. aastal edasi karjääride inspektorina ja Gobelins’i vaibavabriku direktorina. Poole oma täiskasvanuelust oli ta pühendanud Pariisi päästmisele.

Ta maeti linna idaosas, Gobelins’i ja Enferi tänava vahel asuvale Sainte-Catherine’i surnuaiale, ent kui Pariisi veel järele jäänud surnuaiad 1883. aastal välja kaevati, läks Guillaumot’ hauakivi kaduma. Ta luud korjati kokku koos kõigi teistega, viidi ta enda ehitatud luukambrisse ja laoti selle seintesse. Kusagil seal, selles hiiglasuures kaltsiumist ja fosforiühenditest koosnevas katedraalis aitab Charles-Axel Guillaumot praegugi veel hoida Pariisi maa pealt kadumast.

5

Mees, kes päästis Pariisi, suri kakssada aastat tagasi. Peaaegu sama kaua aega on möödunud sellest, kui teda mõnes Pariisi ajaloos mainiti. Suuri linnaosi maha lammutanud või nende hävingu põhjustanud meeste mälestust põlistavad tänavanimed ja raidkujud, ent Charles-Axel Guillaumot’ tööd ei meenuta ainuski mälestusmärk. Üks kõrvaltänav Gare de Lyoni lähedal kannab küll Guillaumot’ nime, kuid see nimetati kellegi kohaliku maaomaniku järgi ega ole kuidagi seotud Charles-Axeliga.

Ta ise võinuks seda pidada tänamatuseks, aga võib-olla ka vaikivaks möönduseks, et nii suurt võlga ei ole iial võimalik tagasi maksta. Aga võib-olla on asi lihtsalt selles, et Pariisi linn ei armasta oma elanikele ega külalistele meelde tuletada seda, mis asub nende jalge all.

1859. aastal liideti see Enferi tänava lõik, mis 1777. aastal Guillaumot’ esimesel tööpäeval sisse varises, uue Saint-Micheli bulvariga. 1879. aastal nimetati tänava ülejäänud osa ümber Denfert-Rochereau tänavaks – Belfort’i preislaste eest kaitsnud koloneli auks. Kahtlemata leidis nimekomitee, et raudtee lõppjaam peaks kandma vähem heidutavat nime kui Paris-d’Enfer (Põrgu-Pariis). Või vahest püüti sõnamängu d’Enfer / Denfert abil peita endise Põrgu tänava mälestust, keelamata siiski päriselt Kuradile, mis Kuradi osa.

Kui Enferi tänav 1879. aastal ümber nimetati, ei olnud kellelgi põhjust karta nonde põrgulike katastroofide kordumist. Praod, mis tol aastal kolme 1774. aasta varingukoha lähedal asuvat maja kahjustasid, aeti Denfert’i lõppjaama sisse ja sealt välja müristavate rongide süüks. Sama tänavat pidi veidi Pariisi kesklinna poole olid geoloogid ja mineraloogid demonstreerinud oma usku kindlustustöödesse, kolides Mäetööstuse kooli otse Luxembourg’i aia äärde, 1777. aasta varingukoha vastu.

Ühel järgmise (1879.) aasta aprillipäeval kella kuue paiku nägid koolist lahkuvad õppejõud ja tudengid oma üllatuseks teisel pool bulvarit elavat habemeajajat istuvat oma söögitoas kõigile möödujatele vaadata. Nuga ja kahvel peos, vahtis ta alla oma lõunasöögi poole, mis kükitas äsja pärast pikka teed sügavustest maa peale jõudnud fontis’e cloche’i otsas. Saint-Micheli bulvari majade number 77, 79 ja 81 fassaadid olid ülejäänud kvartalist lahti rebenenud ja kadunud. Seekord kaldusid kodanikud süüdistama õnnetuses pigem maanteede ja sildade ametit kui vanakuradit.

Praegu on sellised intsidendid võrdlemisi haruldased. Avalikel tänavatel ja ühelgi Pariisi linnale kuuluval ehitisel ei ole tarvis langatusi karta. Aastas ilmub kõigest kümmekond uut vajumislehtrit. Enamik neist on üsna väikesed ja nende tõttu on hukkunud üsna vähe inimesi. Suuremate lehtrite eest kantakse hoolt moodsa tehnika abil, ja kannatanud inimesed majutatakse linna kulul ümber. 1975. aastal Gare du Nord’i all avanenud hiiglasuur õõnsus täideti viivitamatult 2500 kuupmeetri tsemendiga. Praegu on praktiliselt kogu Pariis, kui Montmartre ja teatavad Denfert-Rochereau väljakust ida poole jäävad kvartalid välja arvata, ametlike hinnangute kohaselt ohutu.