Читать книгу Ants Rulli – kirurgia professor - Grupi autorid - Страница 3

Sõduripõli oli jäänud seljataha ja 1930. aasta ilus suvi hakkas lõpule jõudma. Viljakoristus käis täie hooga. Ühel ilusal septembrikuu päeval rakendas vend hobuse vankri ette ja algas sõit Viljandisse.

Mõni tund Viljandi Põllumeeste Seltsi hoovis ootamist ja seejärel suundusime me täislastis omnibussis, milles 10–15 reisijat, Viiratsimäest alla Holstre suunas, kohvrid ja pakid omnibussi katusel. 5–6 tundi sõitu, 10–15 minutit peatust Mustlas, Pikasillas, Rõngus ja Elvas, rida nõudepeatusi ja olimegi Tartus.

Omnibuss peatus Riia mäel hobupostijaama ees õhtul pisut enne kella üheksat. Oli veel valge, ent linn tundmatu. Meeled ärevil, raske kohver käe otsas, tuli hakata otsima Promenaadi tänavat, kus pidi töötama ja elama vanatädi poeg, advokaat Herman Sumberg, kes meil suvel külas käies oli mulle lahkelt mõneks päevaks, kuni sobiva korteri leidmiseni, peavarju lubanud.

Tänava ja maja leidmine ei võtnud palju aega: mäest alla, pool pööret vasemale ja seal ta oligi, kohe Tillemanni kella kõrval. Ent oh häda, korter oli teisel korrusel ja hoolikas pererahvas oli ööseks ukse juba lukustanud. Kellanupp oli küll olemas, aga kell ei helisenud. Olin lootusetus olukorras. Mida teha? Otsida võõrastemaja? Kust seda leida ja milline see peaks olema, mis sobiks verivärskele tudengile ja ei teeks rahakoti põhja liiga suurt auku? Mis muud, kui vana hea voorimees, aita! Paar sammu maja uksest edasi, Barclay platsi ääres seisidki teenistusvalmilt kaks voorimehetroskat. Ühel neist istus pukis vuntsidega vanem mees. Ta kuulas ära noorhärra soovi, kuid esitas täiendavalt paar küsimust: kas see peab olema lõbus võõrastemaja ja kas preilid peavad ka olema? Kuulnud, et see peab olema keskpärane võõrastemaja, kus öö saab ära magada, algaski aeglane sõit. Vene poodidest mööda, kvartali osa Aleksandri tänavat pidi, siis pööre jõe poole ja peatus hämaralt valgustatud maja ees, millel ilutses silt Hotell-restoran Moss. Tasunud voorimehele arve, astusin, kohver näpu otsas, võõrastemaja uksest sisse.

Tuba leidus. Nagu odavamates võõrastemajades ikka, oli seal mööbliks voodi, kušett, laud ja tool. Ukse kõrval nurgas seisis väike tualettlauake pesukausi, veekannu, tüki seebi ja solgiämbriga. Pisut võõras oli maalt tulnud noormehele restoranist kostev kisa ja kära, ent sellega harjus ruttu ja väsinud noore inimese und see palju ei häirinud, nii et uks lukku ja voodisse.

Hommikul kella seitsme paiku ärgates oli kõik juba koduselt vaikne, kuid ruum, kust ma end leidsin, ei olnud kuigi meeldiv ja haises vastikult. Panin end kiiresti riidesse ja läksin linnaga tutvuma. Mõne minuti pärast leidsin end ootamatult taas Promenaadi tänavalt. Nüüd oli sissepääs vaba ja peagi istusin koos pererahvaga hommikuses kohvilauas. Kuulnud minu õhtusest äpardusest ja ööbimiskohast, anti õpetust, kuidas õhtul hilja sisse pääseb. Selgus, et hiline külaline peab endast pererahvale märku andma vastu vihmaveetoru koputamisega. Mul soovitati oma asjad võõrastemajast kohe ära tuua. Miks? Seda mulle ei seletatud, aga alles tükk aega hiljem sain teada, et hotell Moss täitis Tartus sadamakõrtsi ülesandeid ning et selles kandis ei tahetud hilisõhtul üksinda ilma tungiva vajaduseta liikuda.

Korteri leidmiseni lubati mul peatuda väikeses kohvitoas, mis asus söögitoa kõrval ja kus pereproua võttis tavaliselt vastu oma külalisi – sõbrannasid ja tuttavaid daame.

Alustasin tutvumist vana Taaralinnaga. Senine asjaajamine ülikooliga oli käinud posti teel, nüüd oli vaja vaadata, milline see ülikool ise välja näeb, ja kontrollida, kas kõik formaalsused on ikka täidetud. Matemaatika-loodusteaduskonna dekanaadi leidmine ei valmistanud mingisuguseid raskusi, see asus peahoone vahetus läheduses Peeter Põllu tänaval ühes ruumis arstiteaduskonna dekanaadiga. Ruumi sisustus oli äärmiselt lihtne: laud mõlema teaduskonna asjaajajale (laudadel mõned paberid), paar kappi ja riiulit aktidega ning mõned toolid. Ühe laua taga istus nägus noor sümpaatne tütarlaps, kes, kuulanud ära minu soovi, suunas mu rektori kantseleisse, kus pidavat antama kätte õpinguteraamat, ja juhatas, kuidas sinna minna.

Ants Rulli sünnikodu Parastmal.

Tartu 1930ndail aastail.

Sisenenud peahoonesse, paistis eelkõige silma suur kell ja selle kõrval seisev tumedas kuldsete revääridega ülikonnas ja mütsiga vanem väga aristokraatse välimusega härra, kes varmalt abistas iga külalist. Minule antud juhatus oli väga lakooniline ja selge: koridori lõpust paremale, jälle koridori lõppu ja siis üles teisele korrusele.

Rektori kantseleis oli asjaajamine lihtsamast lihtsam. Kuulanud ära mu jutu, sirvis soliidne keskealine daam pisut oma paberites ja ulatas siis mulle ilma igasuguse tseremooniata siniste kaantega õpinguteraamatu, paludes vaid allkirja selle kättesaamise kohta. Samas tehti mulle mõne sõnaga selgeks loengutest ja praktikumidest osavõtjaks registreerimise kord.

Väljudes peahoonest, matrikliraamat taskus, tundsin end juba täieõigusliku üliõpilasena, kogu see protseduur oli võtnud aega tunduvalt vähem, kui arvasin, ja et lõunasöögini oli aega küllalt, siis seadsin sammud Toomemäele, et seal mõnel üksikul pingil pisut lähemalt oma dokumendiga tutvuda. Selgus, et matriklis olid kursuste kaupa trükitud kõik õppeained, nii loengud kui ka praktilised tööd, ja see andis selge ettekujutuse õpingutest matemaatika-loodusteaduskonnas.

Kõik need käigud toimusid laupäeval, loengud pidid algama esmaspäeval.

Pühapäeva hommikul varakult olin juba jalul ja kohe peale hommikueinet ruttasin ratsarügemendi kasarmutesse, et kohtuda seal oma koolivenna ja naabri Jaan Arussoniga, kes pidi seal laohoidjana töötama. Sõber leitud, algas pikk rännak Tartuga tutvumiseks ja korteri otsimiseks: piki Raekoja tänavat Kivisillale, sealt üle Raekoja platsi, Küüni ja Promenaadi tänavat pidi Riia tänavale, Riia mäest üles, ümber hotell Liivimaa nurga Pepleri tänavale, Maarja kirikust mööda, piki Maarjamõisa tänavat Viljandi tänavale ja sealt Tööstuse tänavale, kus juhatuse järgi pidi olema minule sobiv tuba välja üürida. Tuba oligi, kuid tegemist oli suure saaliga, seal taheti parema meelega näha tütarlast, sest sellest pidid läbi käima tagumises toas elavad preilid filoloogid. Oldi nõus küll ka sirmi tõmbamisega voodi ette, ent eriti meelitav see väljavaade ei olnud. Pealegi tundus see paik kesklinnast veidi kaugel olevat, sest sinna jõudmiseks olin käinud väga pika tee. Tööstuse tänav lõppes lageda välja ääres, kust piki Savi tänavat pääses otsejoones Toomemäele. Alles nüüd saime aru, kui lähedal see kesklinnale oli. Kuid korter jäi seekord leidmata.

Algasid pikisilmi oodatud loengud. Prof Hermann Jaakson tutvustas kõrgema matemaatika põhijooni ja prof Gerhard Rägo trigonomeetriat. Anti ka ülesandeid kodus lahendamiseks. Kõik see oli väga huvitav, ent tundus kuidagi liiga lihtsana, sest seda oli meile juba Viljandi maakonna poeglaste gümnaasiumis tutvustanud direktor Theodor Koik, kes õpetas keskkooli viimases klassis matemaatikat, füüsikat ja kosmograafiat.

Vaba aega jäi üle rohkesti ja sellega ei osanud ma midagi paremat peale hakata kui võtta ülikooli peahoones olevalt teadetetahvlilt korteri pakkujate aadressid ning hakata otsima mõnd sobivat tuba. Libedasti see ei läinud, sest ühel oli üks, teisel teine häda: üks liiga kaugel, teine pisut räpane, kolmas külm, neljas liiga kallis jne. Kuni ühel päeval andis perenaine mõista, et on aeg vabastada tema buduaar, sest ta vajab seda oma külaliste vastuvõtuks. Nüüd hakkas mul korraga kiire.

Juhuslikult kohtasin tänaval oma kaitseväekaaslast Eugen Kappi, kellega koos olime teeninud sidepataljoni õppekompaniis. Selgus, et ta elas üksinda suures toas ja oli nõus mind oma kaasüüriliseks võtma. Samal päeval vabastasin pr Sumbergi buduaari ja kolisin koos oma kohvriga Aleksandri tänavale.

Uus korter ei olnud kaugel esimesest. Paar maja Rootsi konsulaadist (konsuliks oli proviisor Lill) edasi, tänavast umbes 20 meetrit eemal asus aia sees vana madal kahekorruseline puumaja. Selle teisel korrusel elav vanaproua oli andnud oma kunagise saali koos mööbliga Eugen Kapi kasutusse ja oli meeleldi nõus ka mind vastu võtma. Minu jaoks toodi mööblile lisaks veel väike raudvoodi ja oligi kõik.

Ruumi oli palju. Puhas, suur, õhu- ja päikeseküllane tuba, sissekäik aiast läbi rõdu, perenaiseks äärmiselt sõbralik ja sümpaatne vanainimene. Ainuke häda, et tuul puhus läbi tugevasti vajunud maja seinapragudest. Senini polnud sellest küll suurt muret, sest oli ju alles ilus soe päikesepaisteline suve lõpp. Minu töölauaks oli väikene diivanilaud ja ega rohkemat numbrite kirjutamiseks vaja olnudki.

Esimesed päevad uues kodus möödusid meeldivalt. Korterinaaber oli äärmiselt sümpaatne, rahulik inimene. Me ei seganud teineteist, seda enam, et tema vabanes alles õhtupoolikul ja minul oli koduste ülesannete lahendamiseks aega küll ka hommikupoolikul, sest loengud olid harilikult kella kümneks juba lõppenud. Õhtuid veetsime tavaliselt koos, sirvides üliõpilaste lugemistoas ajalehti ja ajakirju või jälgides kaasvõitlejate heitlust malelaua taga. Ei jäänud vaatamata ka kinodes näidatud filmid. Teatrihooaeg ei olnud veel alanud, aega jätkus ka linnaga tutvumiseks. Eriti meeldivad olid jalutuskäigud hästi korrastatud Raadi parki, kus lehed hakkasid juba kolletama.