Читать книгу Ants Rulli – kirurgia professor - Grupi autorid - Страница 5

Arstiteaduskonnas oli esimesel semestril põhiliseks õppeaineks anatoomia. Loenguid pidas äsja valitud professor Ernst Veinberg. Praktikumides abistasid teda prosektor Eduard Aunap ja assistent Valter Pärtelpoeg, keda üliõpilased kutsusid Roosamannaks. Preparaatoriteks olid kauaaegne anatoomikumi töötaja Martin, kelle perekonnanime ükski üliõpilane ei teadnud, ja alles teist aastat anatoomikumis töötanud Miša, õige nimega Mihkel Sirel.

Kui ma arstiteaduskonda üle tulin, olid loengud ja praktikumid juba alanud. Loenguid oli viis korda nädalas, esmaspäevast reedeni kell 8.15–9.00, need toimusid vana anatoomikumi ringauditooriumis ning algasid ja lõppesid minutilise täpsusega. Osavõtt loengutest ei olnud kohustuslik, kuid neis osalesid nii esimese kui ka teise kursuse üliõpilased, kaasa arvatud kursuse kordajad. Seetõttu olid kõik pingid tihedalt täis ja hilinejad jäid sageli taha püsti seistes kuulama. Heal juhul oli võimalik ronida viimasesse ritta, surudes seal istujaid koomale.

Praktikumid toimusid samuti kui loengudki viis korda nädalas, kuid pärast lõunat kell 15–18. Vaba päev oli laupäev. Tagumistes ruumides prepareerisid laipu teise kursuse üliõpilased, kes tunnetasid oma tähtsust, kõndisid ringi valgetes kitlites ja vaatasid esimese kursuse üliõpilastele kui algajatele ülevalt alla. Eesmistes, auditooriumile lähemalasuvates ruumides õppisid esimese kursuse üliõpilased.

Minu saabudes käsitleti loengutel lülisamba anatoomilist ehitust ja praktikumides jagati üliõpilastele tutvumiseks välja selgroolülid igast lülisamba osast. Need olid omavahel ühendatud foramen vertebrale´st läbi viidud traadist lingu abil. Üliõpilased nimetasid seda roosikrantsiks.

Õppida tuli peamiselt iseseisvalt, raamatu järgi, ja ainult siis, kui omavahelisel arutelul ei saadud täit selgust ühe või teise anatoomilise moodustise nimetuse suhtes, pöörduti mõne õppejõu poole, kes asja ära seletas. Esimese kursuse praktikumiruumis käisid õppejõud harva, neid tuli kutsuda kohale teise kursuse praktikumiruumist.

Vana anatoomikum

Raamatutest kasutati kõige enam Rauber-Kopschi „Anatoomia atlast”, mida oli võimalik osta vanemate kursuste üliõpilastelt või F. Vanatalu antikvariaadist. Seda sai ka tellida Saksamaalt mõnest raamatukauplusest, heal juhul õnnestus aga laenutada ülikooli raamatukogust. Sügissemestril raamatuid jätkus, sest eksam toimus alles teise kursuse kevadel.

Esimene semester kulus peamiselt osteoloogia õppimisele. Nõuti iga köbrukese ja lohukese teadmist ning nende ladinakeelset nimetust. Esimene kollokvium toimus kohe pärast lülisamba käsitelu lõppemist loengutel. Jäsemeluid anti õppimiseks välja ainult nendele üliõpilastele, kellel kollokvium lülisamba osteoloogiast oli sooritatud. Selliseid kollokviume oli semestri kestel mitu, igale anatoomialõigule tõmmati kollokviumiga kriips alla. Viimaseks osteoloogia kollokviumiks oli tarvis ära õppida koljuluude anatoomiline ehitus, luude omavahelised seosed ja neid läbivad avad. Seda osa peeti osteoloogias kõige raskemaks.

Kaks või kolm nädalat enne semestri lõppu, kohe pärast seda, kui teine kursus oli lõpetanud oma prepareerimised, anti prepareeritud laibad üle esimese kursuse üliõpilastele ligamentide ja liigeste väljaprepareerimiseks. See preparatsioon lõppes kollokviumiga. Detsembris, pärast semestri lõppu kontrolliti üliõpilaste teadmisi osteoloogiast ja sündesmoloogiast. Massilist õppetööst loobumist see tentaamen tavaliselt ei põhjustanud, küll aga olid mõned üliõpilased eksmatrikuleeritud juba varem õppemaksu mittetasumise tõttu. Tentaamenit võtsid vastu ja kandsid märkuse praktikumi sooritamise kohta õpinguraamatusse kõik anatoomiat andnud õppejõud. Kevadsemestril said õppetööd jätkata ainult need üliõpilased, kellel osteoloogia ja sündesmoloogia tentaamen oli sooritatud.

Teiseks esimese semestri õppeaineks oli botaanika. Seda luges prof Theodor Lippmaa kaks tundi nädalas. Need loengud olid väga huvitavad ja kergesti konspekteeritavad. Rohkesti joonistati tahvlile skeeme, mis tunduvalt kergendasid teksti mõistmist. Loengul kuuldut kodus veel läbi töötades valmis konspekt, mida minu korterinaaber Kristjuhan laskis masinal kümnes eksemplaris paljundada ja mille järgi ka teised üliõpilased sooritasid botaanika eksami. Siit saime pisut lisasissetulekut kinos käimiseks. Praktilisi töid botaanikas arstiteaduse üliõpilastele ette nähtud ei olnud.

Kolmandaks õppeaineks oli zooloogia. Seda luges prof Heinrich Riikoja, samuti kaks tundi nädalas ja ka siin ei olnud praktilisi töid. Need loengud olid väga huvitavad ja küllalt arusaadavad, kuid raskesti konspekteeritavad, sest terminoloogia oli võõras. Lisaks sellele loeti zooloogiat koos teiste teaduskondade üliõpilastega, väike auditoorium oli tulvil üliõpilastest. Programm oli ulatuslik, kuid aega oli väga vähe. Olukorra päästis see, et õnneks liikus üliõpilaste seas zooloogia konspekt, minulgi õnnestus see saada.

Neljandaks õppeaineks oli füüsika. Seda luges prof Johan Vilip. Tema loengud olid üldiselt küllalt asjalikud, kuid nalja sai seal rohkesti. Prof Vilipi eestikeelne terminoloogia oli väga omapärane, põhiliselt tema enda loodud, murdeline ja tekitas nii mõnigi kord auditooriumis vaikset naeru. Semestri algul oli loengutel kuulajaid väga palju, semestri lõpuks sulas nende arv kokku, sest loengutel küsiti ainet ulatuses, mis oli vajalik matemaatika-loodusteaduskonna üliõpilastele. Arstiteaduskonnale füüsikat eraldi ei loetud, nende programm oli palju väiksem. Pealegi liikus üliõpilaste seas kuuldus, et Vilipi eksamil saab kergesti läbi.

Räägiti, et kord olevat ülikooli nõukogus arutatud õppejõudude nõudlikkuse küsimust ja üks professoritest arvanud, et prof Vilip pole eksamil üliõpilastega piisavalt range. Järgmisel päeval olnud sama professori tütar prof Vilipi juures eksamil väga kesiste teadmistega. Pärast eksamineerimist ütelnud prof Vilip: “Noo, nüüd mina panen teile siia raamatusse ühe non’i sisse. Minge nüüd ja ütelge oma sõbrannadele kah, et vana Vilip enam nii kergesti läbi ei lase.“

Prof Vilipi loengud olid väga huvitavad, iga kord demonstreeriti mitmeid katseid. Konspekteerimise vajadust ei olnud, sest kasutusel olid päris head õpikud: matemaatikute tarvis oli Malteneki, arstiteadlaste ja teiste tarvis aga Langi ja Erlemanni füüsikaõpik.

Füüsikakursuse juurde kuulusid ka praktilised tööd. Neid juhendasid füüsikainstituudi assistendid V. Koern, A. Altma jt. Iga töö kohta oli koostatud eraldi juhend, mis anti üliõpilasele välja koos teiste praktikumiks vajalike esemetega. Tööd kontrollis ja juhendas valves olev assistent, kes pärast töö lõpetamist vaatas üle saadud tulemused ja otsustas, kas töö lugeda sooritatuks või mitte. Juhul, kui praktiline osa oli tehtud hästi, üliõpilane aga ei osanud kasutatud võtteid teoreetiliselt põhjendada, loeti ülesanne pooleli jäänuks ja selle teoreetilised alused tuli vastata ära ühe nädala jooksul. Töid tuli teha kõikidest olulisematest füüsikalõikudest, mida oli tublisti üle kümne. Need ei olnud eriti rasked, kuid nad nõudsid tähelepanu, täpsust ja füüsikaliste valemite kasutamise oskust. Enamasti pidi üliõpilane üksinda töötama, kuid oli ka niisuguseid ülesandeid, mida tuli teha kahekesi. Sellelt praktikumilt pärineb minu esimene omatehtud foto, mida tegime koos oma kursusekaaslase Ellen Timmeriga. Pildistasin teda Toomel K. E. von Baeri mälestussamba juures. Sellele järgnes plaadi ilmutamine ja piltide kopeerimine. Ärevust oli palju ja rõõm oli suur, kui selgus, et pilt oli päris rahuldavalt välja tulnud.

Füüsikalaboratooriumi assistendid olid väga abivalmid ja sõbralikud, kuid ühtlasi nõudlikud. Õhkkond oli väga kodune ja nendest praktikumidest on mulle jäänud meeldiv mälestus. Sidemed selle laboratooriumi assistentidega ei katkenud isegi minu lahkumisega Tartust.

Viiendaks õppeaineks oli anorgaaniline keemia. See piirdus ainult loengutega, mida luges prof Georg Landesen saksa keeles. Loengud olid üldiselt huvitavad, kuid üliõpilaste puuduliku saksa keele oskuse tõttu jäi palju arusaamatuks ja konspekteerimine oli peaaegu võimatu. Õppida tuli ikkagi enamasti raamatu järgi, mis oli õnneks kättesaadav. Vaatamata kõigele oli loengutest osavõtt küllaltki elav.

Sel semestril oli kuuendaks õppeaineks ladina keel, mida luges vanahärra prof Seeberg-Elverfeldt. Tema loengutel käidi üldiselt vähe, sest eksamil ei arvestatud suurt sellega, kas üliõpilane oli loengutel käinud või mitte. Enamik üliõpilastest võttis ladina keele õpetajatelt või keeleteaduse üliõpilastelt eratunde. Mina rajasin oma lootused peamiselt korterinaaber Artur Roosmannile ja iseõppimisele.

Õppimine edenes võrdlemisi visalt, sest suurem osa ajast kulus anatoomia terminoloogia tuupimiseks. Minu korterinaaber ei jäänud mu teadmistega kuidagi viisi rahule. Umbes kuu aega enne eksamisessiooni algust hakkas Artur Roosmann mind ja koolivend Arved Kipperit iga päev kontrollima ja õpetama. Eksamile eelnenud päeval pani ta meid kahekesi kummutile istuma, võttis raamatud käest ära ja alustas küsimist. Olime oma teada küllalt õppinud, kuid eksamineerija leidis üles need kõige nõrgemad kohad (praegu kaldun küll arvama, et tugevaid kohti ei olnudki) ja tegi väga kurja kokkuvõtte: “No kui see võimatus võimalikuks peaks saama, et teie homme eksamil läbi saate, siis annan ma küll Toomemäel istuvale sandile viis senti.“ Ei mäleta enam, mida meilt eksamil küsiti, kuid järgmisel päeval oli meil mõlemal õpinguteraamatus sufficit ja selle järel Seeberg-Elverfeldti allkiri. Oma lubadust pidas korterikaaslane ausalt ja meie, kaks õnnelikku, toetasime seda üritust kumbki kümne sendiga. Võisime ju nüüd hakata mõtlema ka erialaeksamite sooritamisele.

Üliõpilaspõlve esimene semester ja ka esimene eksam ülikoolis olid õnnelikult seljataga. Algas jõuluvaheaeg, mis tuli loomulikult veeta kodus Viljandimaal. Sinna sai sõita autobussi või rongiga.

Autobusse liikus Viljandi ja Tartu vahel kaks. Üks Rõngu, Pikasilla, Suislepa ja Tarvastu ning Mustla kaudu, teine Puhja, Jõesuu ja Oiu kaudu. Esimest nimetati millegipärast omnibussiks, teist aga autobussiks. Istekohti oli autobussis 12–13, omnibussis paar kohta rohkem. Teed olid auklikud ja rööpaid täis. Eriti halb oli tee sügisel Jõesuu–Oiu kaudu, Pikasilla tee oli pisut parem. Kütet sellel perioodil autobussides veel ei kasutatud, seepärast eelistati sügisel ja kevadel rongisõitu. Talvel olid aga teed tuisanud ja autobussiühendus katkestatud.

Ka rongiga Tartust Viljandisse sõitmisel oli kaks võimalust, üks liin oli Tartu–Tamsalu–Jüri–Viljandi ja teine oli Tartu–Valga–Mõisaküla–Viljandi, viimast peeti pisut mugavamaks. Mõlemal juhul kestis sõit vähemalt kümme kuni kaksteist tundi. Valga kaudu minnes oli ainukeseks eeliseks see, et jaamades, kus tuli ümber istuda, ei olnud nii pikka ootamist kui Tamsalu kaudu sõites.

Georg Landesen oma kabinetis. 1929.

Vahemaa Tartust Valka läbis rong suhteliselt kiiresti, ainult pisut üle kahe tunni ja juba peatuski rong Valgas. Samas ootas juba ka kitsarööpmeline rong laiarööpmelise saabumist. Ümberistumine toimus kiiresti, kuid rong väljus enam kui kolmveerand tundi hiljem. Sõit Mõisaküla suunas läks läbi Lätimaa. Piiril rong ei peatunud, kuid enne Läti Valka jõudmist keerati vagunite uksed lukku. Lätis võis vagunitest väljuda ainult konduktori loal. Jaamapuhvetite külastamisel takistusi ei tehtud, aga väljujaid oli vähe, sest läbi Läti sõitis rong öösel. Pisut pikem peatus oli ühes jaamas, kus oodati Riiast tulevat rongi. Siin kontrolliti vaid seda, et pakke kaasa ei võetaks. Läti piires reisijatele olevat rongi koosseisus olnud eraldi vagunid. Varahommikul Eesti piiri ületades avati vagunite uksed ja varsti rong peatuski Mõisaküla jaamas. Ümberistumine Pärnu–Viljandi–Tallinna rongi, tunnikene ootamist ja algaski sõit Viljandisse. Seal ootas jaamas juba vend hobuse ja vankriga. Veel mõned asjaõiendused Viljandis, poolteist tundi sõitu ja pärast lõunat peatus hobune koduukse ees.

Semestri vaheaeg oli vaba õppimise muredest, ent kohe algas uus töö – isa oli ostnud riigimetsast väikese langi, seal ootasid puud langetamist ja tükeldamist. Töö pidi olema valmis enne uue semestri algust, sest siis sai raha õppemaksu tasumiseks.