Читать книгу Ants Rulli – kirurgia professor - Grupi autorid - Страница 4

Tartusse saabumisest oli möödunud umbes kolm nädalat, kui kohtasin tänaval taas pr Sumbergi, kes palus mind enda juurde kohvile. See oli väga meeldiv kutse, sest lootsin seal õppida midagi, mida hiljem seltskonnas vaja võiks minna. Kutse oli kella viieks ja nii, nagu akadeemiline komme nõudis, olin kohal täpselt veerand kuus. Külas oli veel üks perenaise sõbrannadest. Puudus peremees, kes pidi tulema hiljem. Istuti kohvilauda, aeti võrdlemisi igavat juttu ilmast, Tartu eliitseltskonna uudistest ja paljust muust. Peremees tuli koju alles siis, kui hakkasime juba lahkuma. Ka perenaine seadis end minekuks, temal pidi olema lauluharjutus.

Peremehe tulek tõi kaasa palju elevust, ta tuli mingilt koosviibimiselt ja oli väga heas tujus. Leides meid esikust, peatas ta mind sõnadega: „Las naise lääve, kus nad peavad minema, me aame viil rassike juttu.“

Istusime taas kohvilauda. Teenija tõi kuuma kohvi, peremees otsis välja konjakipudeli ja kaks klaasi. Kuulnud, et olen põhimõtteline karsklane, ütles: “Sii oo mää kah. Ku saad, ära juu, mia võta küll viil paar pitsi.“ Kohalikku murret rääkis peremees ikka siis, kui oli pisut ülevas tujus.

Jutt laabus ladusalt ja lõbusalt. Päriti teateid minu koduste käekäigust, õppetööst ja paljust muust. Kui jõudsime minu tulevikuplaanideni, ütles peremees ootamatult: „Ütle, kuhu sa tahad minna, x ühes, y teises käes. Mitte kusagile mujale ei saa sa minna kui koolmeistriks. Istud kuskil katusekambris ja parandad vihikuid, närid kuivanud leivakoorikut. Meil sa siin muu koha peale ei kõlba. Ei ole niisugust kohta, kus sinutaolist meest peale ülikooli lõpetamist vaja võiks minna. Poliitiline olukord on ka selline, et mitte ei tea, kas pääsed Saksamaale edasi õppima või mitte. Ma annan head nõu – mine tohtriteadust õppima. See töö annab sulle alati leiba.“

Püüdsin seletada, et pisut imelik on kohe teaduskonda vahetada ja eks matemaatika-loodusteaduskonna lõpetajagi leia mingit tööd. Pealegi, mine tea, kas ma kõlbangi arstiks. Selle peale kostis peremees: „Sa ise pead teadma, kelleks sa kõlbad ja kelleks sa ei kõlba. Sul praegu veel aega käes küll, ainult tund loengut päevas. Mine kuula mõnd arstiteaduskonna loengut ja siis võrdle, kumb sulle enam meeldib, kas matemaatika või arstiteadus.“

Samas stiilis kestis jutt kuni hilise õhtutunnini ja alles siis, kui proua lauluharjutuselt saabus, hakkasin ka mina kodu poole astuma. Segased mõtted peas, kuid kindla otsusega külastada ka arstiteaduskonna loenguid, veetsin oma esimese uneta öö.

Järgmisel hommikul oli ette nähtud ainult üks tund loengut. Sellele järgnenud vaba aja kasutasin tutvumiseks arstiteaduskonna tunniplaaniga.

Järgmine päev oli juba tegevusrohke. Hommikul vara algas anatoomia loeng, sellele järgnes botaanika loeng, siis loeng kõrgema matemaatika põhijoontest. Ka sealt edasi, mil ma külastasin nii arsti- kui ka matemaatikaloodusteaduskonna loenguid, olid päevad väga tegevusrohked, seda enam, et arstiteaduskonna loengute plaan oli palju tihedam kui matemaatika-loodusteaduskonna oma. Peab tunnistama, et see tegevusrohkus hakkas üha enam meeldima. Nädala lõpuks oli otsuse tegemise kaalukeel langenud kindlalt arstiteaduskonna poole. Võimalik, et otsust mõjutas ka see, et matemaatika kodused ülesanded muutusid järk-järgult keerulisemaiks ja nende lahendamine küllalt raskeks, sest minu tähelepanu oli hajutatud kahe teaduskonna vahel. Nii oli mul tõsiseid raskusi leida valem, mille järgi arvutatakse raudtee sõidupileti hinda, kui on antud piletite hinnad ja jaamade kaugused.

Järgmine nädal algas anatoomia loenguga, millele järgnes botaanika loeng. Edasi tuli vaba aeg, sest praktikumidest ma veel osa võtta ei saanud, olin ju alles matemaatika-loodusteaduskonna üliõpilane. Selle aja kasutasingi rektori kantseleis käimiseks, kirjutasin rektorile palve viia mind üle matemaatika-loodusteaduskonnast arstiteaduskonna esimese kursuse üliõpilaseks. Palve rahuldati kiiresti ja alates 1. oktoobrist 1930 olin juba ametlikult Tartu ülikooli arstiteaduskonna üliõpilane.

Arstiteaduskonna kogu. 1929.

Nüüd algasid kiired töörohked päevad. Hommikupoolikul loengud või füüsika praktikum. Sellele lisaks tuli õppida ladina keelt, sest keskkooli reaalklassides, mille olin lõpetanud, ladina keelt ei õpetatud. Ülikoolis aga ei pääsenud ühelegi arstiteaduskonna eksamile enne, kui ladina keele eksam oli sooritatud. Kõigele lisaks tekkis veel üks mure: tuli hakata otsima uut korterit, sest vana elupaik oli külm ja pealegi lubas korterinaaber Eugen Kapp Tartust juba oktoobri algupäevil lahkuda. Uue toa leidmine oli nüüd aga tunduvalt raskem kui semestri algul.

Ülikooli sööklas kohtasin ühe lõunaeine ajal oma koolivenda humanitaarklassist Artur Roosmanni (hiljem Pent Nurmekund), kes päris, kas ma ei tea juhatada temale mõnd korterikaaslast. Ta olevat leidnud korteri, mis sobib kolmele. Üks kaaslane tal juba olevat, teine aga puuduvat. Seda pakkumist, mis tuli nii õigel ajal, ei saanud lasta korrata ja kohe samas leppisime kokku aja asjaga lähemaks tutvumiseks.

Õhtul kella seitsme paiku seadsin sammud taas Tööstuse tänavasse. Selgus, et korter asus sama maja õuel, kus käisin esimest korterit vaatamas. Mulje oli kohe hea: meile pakuti kaht kõrget valget ja hästi õhustatud tuba. Tagumises, väiksemas toas oli kolm raudvoodit, kummut, kolm tooli ja raamaturiiul, millel oli ka raadio. Taganurgas vastu ahju asetses väike tualettlaud selle juurde kuuluva pesukausi, seebialuse, veekruusi ja musta vee ämbriga. Kummutil asetses väike peegel. Teises, avaramas, kahe aknaga toas oli suur hästi häälestatud tiibklaver koos spetsiaalse tooli ja keeruliste nikerdustega sohvaga ning selle juurde kuuluvate toolidega. Mõlema akna alla oli pandud väike laud ja selle juurde tool. Lauad olid ette nähtud meie tööpaikadeks.

Pererahva käsutusse jäi veel kaks ruumikat tuba ja köök. Sinna ei olnud meil asja. Pererahvaga ühiseks kasutamiseks oli avar esik, kuhu võisime jätta oma üleriided, ja sealt pääses ka käimlasse. Esikust oli peremehe vanem poeg papist vaheseinaga eraldanud endale osa magamisaseme ja töölaua tarvis.

Korteri peremeheks oli väga sümpaatne vanahärra, endine Saraatovi klaverimeister Erikson, kes nüüd tegeles klaverite häälestamisega. Tema abikaasa oli abivalmis, sõbralik, tüsedusele kalduv sakslanna. Nende vanem poeg Aleksander õppis ülikoolis õigusteadust, noorem poeg Villi aga käis veel keskkoolis ja ka Tartu muusikakoolis. Temal oli lubatud klaveril harjutada meie äraolekul.

Tingimused olid kõigiti vastuvõetavad: iga üliõpilane maksis kümme krooni kuus ja võis selle eest elada hästi köetud, valgustatud ja koristatud ruumis. Pesemiseks vajaliku vee, hommikuse kohvi ja õhtuse tee eest hoolitses perenaine. Tee ja kohvi juurde kuuluva toidu eest tuli endal muret tunda.

Juba järgmisel päeval pakkisin kohvri ja jätsin hüvasti oma senise hea korterinaabri Eugen Kapiga, kes lubas Tartust lahkuda paari päeva pärast.

Kohanemine uue korteri ja naabritega toimus kiiresti, elasime ju kõik enam-vähem ühesugustes tingimustes. Kellelgi meist ei olnud raha pillata ja me oskasime hinnata selle väärtust. Enamik toiduainetest saadeti meile kodust pakkidena ja ainult kiiresti riknevat kraami ostsime lähemast kauplusest väikestes kogustes. Lõunat söömas käisime ülikooli sööklas. Õppisime kolmekesi igaüks eri teaduskonnas ja igal oli oma päevaprogramm. Ühisteks ettevõtmisteks jäi aega vähe.

Aastatelt oli meist kõige vanem Artur Roosmann, kes oli võtnud nõuks õppida romaani ja germaani filoloogiat, iseseisvalt õppis ta aga veel teisi keeli. Enamiku oma ajast veetis ta auditooriumites ja raamatukogus. Kodus oma laua taga istumas võis Roosmanni näha ainult õhtuti ja pühapäeviti. Ta armastas vaikust, kuid ei öelnud puhkehetkedel ära ka lühikesest vestlusest päevateemadel. Roosmann hoidis oma laua alati eeskujulikult korras ja see nakatas ka meid teisi. Kellelgi ei tulnud mõttessegi teise laualt võetud eset selle endisesse kohta tagasi panemata jätta.

Minu teine toakaaslane, R. Kristjuhan õppis õigusteaduskonnas. Ajalimiidi osas oli tema meist tunduvalt paremas olukorras. Ta magas meist hommikuti kauem, veetis peale loengut aega üliõpilasmaja lugemistoas, oli hästi kursis päevasündmustega ja teavitas neist ka meid. Ta oli alati heatahtlikult valmis igasugusteks meelelahutusteks, kui meil aega pisut üle jäi, aga ei seganud kunagi oma jutuajamisega teisi õppimise ajal. Õppimise vaheaegadel oli harilikult kohal ka perepoeg Aleksander, tema oli elurõõmus ja valmis igasugusteks kõrvalhüpeteks. Temaga vestlemine mõjus alati toonust tõstvalt.

Märkamatult kujunes meil välja kindel päevakava, millest peeti kinni ilma ühegi mõjutuseta väljastpoolt. Hommikul kell 7 oli äratus, siis pesemine, nagu seda võimaldas meie käsutuses olev tualettlaud, seejärel riietumine ja kohvi joomine, mille perenaine tõi tuppa kell 7.20, ja kell 7.50 lahkusime, et jõuda õigeks ajaks loengule, mis algas kell 8.15, s.o akadeemilise veerandiga. Kogu hommikust riietumise protseduuri saatis heatahtlik norimine üksteise kallal, mida keegi ei osanud pahaks panna.

Ajavahemikku kell 8–14 kasutati loengute kuulamiseks või praktikumide tegemiseks, mõni päev jäi pisut aega ka lugemistoa ja raamatukogu jaoks. Üliõpilaste lugemistuba asus söökla peal. Kell 14 kohtusime korterinaabritega sageli üliõpilassööklas, kell 15.15 algas aga anatoomia praktikum, mis kestis kella 18ni. Pärast praktikumi oli tund aega kojuminekuks või jalutamiseks. Kell 19 istuti taas laua taha ja hakati õppima, see kestis kuni kella 22ni. Iga 45 minuti järel tehti 15minutiline vaheaeg. Järgnes tund aega jalutamiseks või suusatamiseks Tähtvere lagedal väljal või raudtee ääres. Kell 23 tuli olla voodis, sest algas öörahu.

Erinev oli päevakord laupäevadel ja pühapäevadel. Laupäeva pärastlõunal õppetööd ei olnud, vaba aega kasutati saunas käimiseks ja kui rahakott lubas, siis mindi pärast sauna kinno. Teatris käisime harva, sest see oli üliõpilase jaoks kallis lõbu. Pühapäev oli õppetööst vaba, siis jalutati või mindi kirikusse, kus sai sageli kuulata tasuta orelikontserte. Õppimiseks kasutasime pühapäeva ainult erilisel vajadusel.

Selline kindel kodukord kestis kaks aastat, kuni jäid seljataha eksamid, mida võeti kokku ühise nimetajaga – examen philosophicum. Pärast seda muutus kodukord pisut leebemaks, kuigi ta põhijoontes palju ei muutunud senikaua, kui elasime endises koosseisus aadressil Tööstuse tänav 10-2.