Читать книгу Tütarlaps ja öö - Guillaume Musso - Страница 2
ОглавлениеGuillaume Musso
Tütarlaps ja öö
Originaali tiitel:
Guillaume Musso
La Jeune Fille et la Nuit
Calmann-Lévy
2018
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Leena Tomasberg
Kaane kujundanud Toomas Niklus
Copyright © Calmann-Lévy, 2018
© Tõlge eesti keelde. Ulla Kihva, 2020
ISBN 978-9985-3-4826-0
e-ISBN 9789985348536
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2020
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Florale, meenutades tolle talve vestlusi kell neli öösel lutipudelit hoides…
Öö küsimus on endiselt me ees. Kuidas tulla välja ööst?
HENRI MICHAUX
Salakaubitsejate rada
Tütarlaps:
Mine ära, oh mine ometi!
Kao siit, sa kole kontmees!
Olen veel noor, kao siit!
Ja ära puutu mind!
Surm:
Anna mulle käsi, sa õrn ja kaunis kreatuur!
Olen su sõber, sul pole midagi karta. Usalda mind! Ära pelga, tule heida end mu rüppe.
MATTHIAS CLAUDIUS (1740-1815)
„Tütarlaps ja surm”
2017
Antibes’i neeme lõunatipp. 13. mai.
Manon Agostini parkis ametiauto Garoupe’i tee lõppu. Munitsipaalpolitseinik lõi vana Renault Kangoo ukse pauguga kinni, kirudes mõttes kõiki neid asjaolusid, mis ta siia olid toonud.
Kella üheksa paiku õhtul oli neeme ühe luksuslikuma häärberi valvur helistanud Antibes’i politseijaoskonda ja teatanud raketipaugust või püssilasust – igal juhul mingist ebaharilikust mürast –, mis olevat kostnud kaljusel teerajal villat ümbritseva pargi lähedal. Jaoskond ei pööranud asjale suuremat tähelepanu ning edastas juhtumi munitsipaalpolitseile, kes ei leidnud paremat lahendust kui võtta ühendust just temaga, ehkki tal oli tööpäev juba läbi.
Manon oli peokleidis, valmis uksest välja astuma, kui tuli kõne ülemuselt, kes palus tal mereäärset rada kontrollima minna. Ta oleks tahtnud mehe kuu peale saata, ent ei võinud vastuteenest keelduda. Samal hommikul oli ülemus lubanud tal Kangoo isiklikeks käikudeks enda kätte jätta. Manoni enda auto oli otsad andnud, aga tol laupäeva õhtul läks tal sõidukit tähtsale kohtumisele jõudmiseks hädasti tarvis.
Manoni kool, Saint-Exupéry gümnaasium, tähistas oma viiekümnendat juubelit ning sel puhul olid kokkutulekule oodatud kõik tema endised klassikaaslased. Ta lootis salamisi, et näeb seal pärast pikki aastaid taas poissi, kes talle tollal meeldinud oli. Poissi, kes erines kõigist teistest, poissi, keda ta oli kunagi nii rumalalt tõrjunud, kuna vaatas siis vanemaid kutte, kes aga osutusid hiljem täielikeks mölakateks. Lootusel ei olnud vähimatki alust – Manon polnud isegi kindel, et poiss peole ilmub, ja vaevalt ta tema olemasolu üldse mäletaski –, aga tal oli vaja uskuda, et viimaks ometi juhtub tema elus midagi. Maniküür, juuksur, šoping – sättimiseks oli kulunud terve pärastlõuna. Ta oli löönud laiaks kolmsada eurot öösinisest pitsist ja siiditrikoo riidest sirgelõikelise kleidi peale, laenanud õelt pärlikee ja parimalt sõbrannalt kontskingad, seemisnahksed Stuart Weitzmanid, mis panid ta jalad tulitama.
Kontsadel tippiv Manon süütas mobiili taskulambi ja hakkas minema mööda kitsast rada, mis kulges enam kui kahe kilomeetri ulatuses piki rannikuäärt kuni Eilenroci villani välja. Ta tundis seda paika hästi. Lapsepõlves oli ta koos isaga siinsetes pisikestes abajates kalal käinud. Tollal kutsuti seda kohalike seas tollikontrolli või salakaubitsejate rajaks. Hiljem ristisid reisiraamatud selle värvikalt Tire-Poile’i ehk Karvakitkuja teeks1. Nüüd räägiti aga lihtsalt ja lamedalt rannikuäärsest teerajast.
Viiekümne meetri pärast põrkas Manon vastu tõket ja sellel seisvat hoiatussilti: „Ohuala – sisenemine keelatud”. Nädala keskel oli möllanud kõva torm. Võimsad lained olid toonud kaasa varinguid, mis muutsid rannatee paiguti läbimatuks.
Manon kõhkles viivu ja otsustas siis tõkkest üle ronida.
1992
Antibes’i neeme lõunatipp. 1. oktoober.
Hinges rõõm, tantsiskles Vinca Rockwell kergel sammul mööda Joliette’i rannariba. Kell oli kümme õhtul. Koolist siia jõudmiseks oli tal õnnestunud nõusse rääkida sõbranna, kellega nad koos kirjanduse süvaklassis õppisid, et too ta oma motorolleriga Garoupe’i teel maha paneks.
Salakaubitsejate rajal edasi sammudes tundis ta kõhus liblikaid. Kohe näeb ta Alexis’d. Kohe-kohe näeb ta oma armastatut!
Tuul ähvardas majadelt katused viia, aga sellest hoolimata oli öö niivõrd ilus ja taevas nõnda selge, et nähtavus oli pea sama hea nagu keset päist päeva. Vinca oli seda paika alati armastanud, sest see oli metsik ega meenutanud tüüpilist klantspilti suvisest Prantsuse Rivierast. Lubjakivikaljude valge ja ookrikarva helk ning pisikesi abajaid uhuvad lõputud taevasinised toonid mõjusid päikesepaistes lummavalt. Kord oli Vinca Lérins’i saarte suunas vaadates isegi delfiine silmanud.
Valju tuulega nagu tol õhtul muutus vaatepilt kardinaalselt. Järsud kivilahmakad mõjusid ühtäkki kurjakuulutavalt, oliivi- ja männipuud tundusid olevat valust väändunud, justkui prooviksid nad end maapinnast välja rebida. Aga Vinca ei hoolinud sellest. Kohe näeb ta Alexis’d. Kohe-kohe näeb ta oma armastatut!
2017
Kuradi kurat!
Manoni konts oli sõna otseses mõttes pooleks murdunud. Täiesti lõpp! Nüüd peab ta enne pidu veel kodust läbi käima, homme saab ta aga sõbrannalt korralikult sõimata. Manon võttis kingad jalast, pistis kotti ning läks edasi paljajalu.
Ta kõndis endiselt mööda kaljuharja kulgevat kitsast, ent betoonitud rada. Õhk oli puhas ja virgestav. Mistraal oli öö klaariks löönud ja taevalaotuse tähtedega kirjanud.
Hingemattev vaade laius Antibes’i vanalinna kindlusmüüridest kuni Nice’i lahe ja sisemaa kaugete mägedeni välja. Mändide kaistvas varjus asusid mõned Côte d’Azuri kõige ilusamatest häärberitest. Kostis kaldal vahtu löövate lainete kohinat, oli tunda voogude jõudu ja väge.
Varem oli paik olnud tunnistajaks traagilistele õnnetustele. Lained olid ühes viinud kalamehi, turiste ja mere äärde kudrutama tulnud armunuid. Kriitikatule alla sattunud ametivõimud olid sunnitud muutma tee turvalisemaks, ehitama korralikud trepid, märgistama raja ning ääristama selle piiretega, et matkajad kaljuservast eemal hoida. Aga piisas, kui tormituuled puhusid mõni tund, et rada taas äärmiselt ohtlikuks muutuks.
Manon jõudis murdunud Aleppo männini, mis oli lõhkunud piirde käsipuu ning tõkestas läbipääsu. Võimatu oli edasi minna. Ta mõtles juba otsa ringi pöörata. Siin polnud ühtki hingelist. Võimas mistraal oli jalutajad eemale peletanud.
Lase siit jalga, tüdruk.
Ta seisatas ja kuulatas tuule ulgumist. See kõlas nagu hala, ühtaegu lähedane ja kauge. Hääletu ähvardus.
Kuigi Manon oli paljajalu, vinnas ta end takistusest mööda pääsemiseks kaljulahmaka otsa ja jätkas teed, ainsaks valgustuseks telefoni taskulambi helk.
Kalju jalamil joonistus välja tume kogu. Manon kissitas silmi. Ei, ta oli liiga kaugel, et midagi selgemalt eristada. Naine proovis ettevaatlikult alla laskuda. Kraksaki. Pitskleidi õmblus kärises, aga ta ei tenud sellest välja. Nüüd nägi ta kogu, mis oli tema pilku püüdnud. Laip. Kividele jäetud naise surnukeha. Mida lähemale ta astus, seda õudsem tal hakkas. Siin polnud tegu õnnetusega. Naise nägu oli pekstud veriseks tombuks. Jumal küll. Manon tundis, et jalad ei kanna teda enam, et ta võib kohe kokku kukkuda. Ta haaras telefoni, et abi kutsuda. Levi ei olnud, aga ekraan näitas sellegipoolest: Ainult hädaabikõned. Ta hakkas juba helistama, kui mõistis, et ei viibi seal üksi. Veidi eemal istus üks nuttev mees. Ta oli kokku varisenud ja nuuksus, pea käte vahel.
Manon tõmbus hirmust kangeks. Sel hetkel ta kahetses, et polnud relva ühes võtnud. Naine astus ettevaatlikult lähemale. Mees ajas end püsti. Kui ta pea tõstis, tundis Manon ta ära.
„Mina tegin seda,” purskas mees näpuga laibale osutades.
1992
Graatsiliselt ja kergelt hüppas Vinca Rockwell ühelt kivilt teisele. Tuul aina tõusis. Aga Vincale see meeldis. Lained, oht, mereõhu hurm, järsud kaljud, mis võtavad pea ringi käima. Mitte miski polnud teda iial joovastanud samavõrd kui kohtumine Alexis’ga. Sügav, täielik eufooria. Kehade ja hingede ühtesulamine. Isegi kui ta elaks saja-aastaseks, ei saaks mitte kui miski sellele mälestusele vastu. Teadmine, et nad kohtuvad salaja Alexis’ga, et nad armatsevad kaljude vahel, tegi ta hingetuks.
Tüdruk tundis nahal niisket tuuleiili, mis ta üleni endasse mässis, jalge ümber vihises, kleidihõlmu lennutas, justkui eelmäng ees ootavale andumisele. Süda, mis tahab rinnust välja hüpata, kuumalaine, mis rabab jalust ja raputab läbi, veri, mis taob, erutus, mis paneb värisema keha iga viimase kui sentimeetri.
Kohe näeb ta Alexis’d. Kohe-kohe näeb ta oma armastatut!
Alexis oli torm, öö, hetk siin ja praegu. Vinca teadis sisimas, et ta mängib tulega ja et asi lõpeb veel halvasti. Aga ta poleks seda joovastust mitte millegi vastu vahetanud. Ootus, armastuse meeletused, valus nauding lasta ööl end kaasa viia.
„Vinca!”
Äkki ilmus särava täiskuutaeva taustal nähtavale Alexis’ siluett. Vinca astus paar sammu varju suunas. Üks silmapilgutus, ja ta peaaegu tundis eelseisvat naudingut. Kirglikku, põletavat, taltsutamatut. Kehad, mis saavad üheks ja sulanduvad teineteises, kuni lahustuvad lainetes ja tuules. Oiged, mis segunevad kajakate kisaga. Ekstaas, plahvatus, mis haarab oma võimusse, pimestavvalge sähvatus, mis kiirgab üle kogu keha ja paneb tundma, nagu valguks terve olemus laiali.
„Alexis!”
Kui Vinca lõpuks armastatu oma embusse haaras, sosistas hääl tema peas taas, et asi lõpeb veel halvasti. Aga tütarlaps ei hoolinud sellest, mis tulevik toob. Armastus on kas kõik või mitte midagi.
Ainus, mis luges, oli käesolev hetk.
Öö põletav ja mürgine kutse.
