Читать книгу Tütarlaps ja öö - Guillaume Musso - Страница 3

Eile ja täna

(NICE-MATIN – esmaspäev, 8. mai 2017)

Saint-Exupéry rahvusvaheline gümnaasium tähistab 50. juubelit

Sel nädalavahetusel särab Sophia Antipolise tehnopoli lipulaeva sünnipäevatordil viiskümmend küünalt.

Rahvusvaheline gümnaasium, mille asutas 1967. aastal Prantsuse Ilmalik Misjon, et kodumaalt väljarännanute lastele haridust pakkuda, on Côte d’Azuril ebaharilik õppeasutus. Kool on silma paistnud suurepäraste õpitulemustega ning pakub haridust võõrkeeltes. Rahvusvaheliselt tunnustatud kakskeelsetes programmides õpib praegu tuhatkond noort nii Prantsusmaalt kui ka mujalt. Juubelipidustused saavad avapaugu 12. mail lahtiste uste päevaga, kui ettekandmisele tulevad õpilaste ja õpetajate loovtööd – fotonäitused, filmid, teatritükid –, mis on valminud spetsiaalselt tähtpäevaks.

Pidustused jätkuvad järgmisel päeval kokteilipeoga, kuhu on palutud kõik vilistlased ja töötajad. Ühtlasi pannakse tseremoonial nurgakivi uuele viiekorruselisele hoonele, niinimetatud Klaastornile, mis kerkib peagi maha lammutatava spordihalli asemele. Ülimoodsas hoones seavad end sisse kõrgkoolide ettevalmistuskursused². 1990.-1995. aasta lõpetajatel on au olla võimla viimased kasutajad, sest õhtul toimub seal vinge vilistlasdisko.

Gümnaasiumi direktriss Florence Guirard loodab, et juubelipidustustel osaleb võimalikult palju õpilasi. „Kõik vilistlased, õpetajad ja kogu koolipere on oodatud rõõmsat sündmust koos meiega tähistama. Jagatud hetked, taaskohtumised ja ühised mälestused meenutavad meile, kust me tuleme, ning on olulised, et teada, kuhu läheme,” lisas direktor suuresõnaliselt ja täpsustas, et kokkutuleku jaoks on loodud ka Facebooki grupp.

Stéphane Pianelli

FOREVER YOUNG

1
Coca-Cola Cherry

Kui lennuk hakkab alla kukkuma, pole turvavöö kinnitamisest mingit kasu.

HARUKI MURAKAMI

1.

Sophia Antipolis

Laupäev, 13. mai 2017

Parkisin üüriauto tankla lähedale mändide alla, kolmesaja meetri kaugusele gümnaasiumi sissepääsust. Tulin otse New Yorgi-Nice’i lennult, mille jooksul ma polnud sõbagi silmale saanud.

Olin eelmisel õhtul kiiruga Manhattanilt lahkunud, kui olin leidnud postkastist artikli minu endise kooli viiekümnendast juubelist. Meili oli saatnud kirjastuse messenger’i kaudu Maxime Biancardini, minu tollane parim sõber, kellega olime viimati näinud kakskümmend viis aastat tagasi. Ta oli jätnud oma telefoninumbri, mida ma esialgu kasutama ei kippunud, kuni olin sunnitud tõdema, et muud võimalust ei ole.

„Kas sa artiklit nägid, Thomas?” küsis ta pikema sissejuhatuseta.

„Sellepärast ma helistangi.”

„Mõistad, mida see tähendab?”

Tema hääles võis ära tunda vana tuttava kõla, ent ärevus, ähm ja hirm moonutasid seda.

Ma ei vastanud kohe. Jah, ma mõistsin, mida see tähendab. Et meie senistel eludel on nüüd lõpp. Et ülejäänud elu veedame me trellide taga.

„Sa pead Côte d’Azuri tulema, Thomas,” prahvatas Maxime pärast hetkelist vaikust. „Me peame midagi välja mõtlema, et see ära hoida. Me peame proovima.”

Sulgesin silmad ja vaagisin ees ootavat: üüratu skandaal, kohus, šokilaine, millest ei jää puutumata ka meie pered.

Sügaval sisimas olin ma alati teadnud, et see päev võib lõpuks saabuda. Pea kakskümmend viis aastat olin ma elanud – või vähemalt teeselnud, et elan –, Damoklese mõõk pea kohal. Tihti ärkasin keset ööd hirmuhigis, mõeldes tagasi tollastele sündmustele ja võimalusele, et ühel päeval tuleb kõik päevavalgele. Säärastel öödel võtsin ma Karuizawa viskiga sisse Bromazepami, kuid harva suutsin ma uuesti uinuda.

„Me peame midagi ette võtma,” kordas sõber.

Ma ju teadsin, et see oli enesepete. Sellesama pommi, mis ähvardas meie elud hävitada, olime me ühel 1992. aasta detsembrikuu õhtul ise valmis meisterdanud.

Ja me mõlemad teadsime, et enam ei ole võimalik seda kahjutuks teha.

2.

Lukustasin uksed ja suundusin tanklasse. Seda Ameerika General Store’i laadset äri kutsuti kohalike seas Dino poeks. Kütusepumpade taga kõrgus värviline puitehitis, koloniaalstiilis hoone, milles tegutses väike pood õdusa kohviku ja suure varjualuse terrassiga.

Lükkasin pendelukse lahti. Koht polnud vahepeal suurt muutunud ning sellest hoovas endiselt ajatut hõngu. Kaupluse tagaosas seisid baaripukid ümber tinavalgega üle võõbatud puidust leti, mille nurgal klaaskupli all olid värvilised küpsised. Ülejäänud ruumi võtsid enda alla õue terrassile ulatuvad lauad ja pingid. Seintel rippusid vanad emailitud reklaamplakatid, mis tutvustasid nüüdseks juba unustatud kaubamärke, ning postrid pööraste aastate Côte d’Azurist. Et rohkem laudu ära mahuks, olid välja visatud piljard ning mänguautomaadid – „Out Run”, „Arkanoid”, „Street Fighter II” –, mis olid kooliajal nii tihti kogu mu taskuraha neelanud. Alles oli üksnes lauajalgpall, vana Bonzini võistlusmudel viledaks kulunud kattega.

Mu käsi libises tahtmatult üle massiivse pöögist jalgpallilaua. Tunde ja tunde olime siin Maxime’iga passinud ning kõik Marseille Olympique’i tähtsamad matšid läbi mänginud. Vaimusilma ette kerkis piltide virvarr: Papini kolm väravat 1989. aasta Prantsuse meistrivõitlustel, Vata käega mäng Benfica vastu, Chris Waddle ja tema parema jala välisküljega löödud värav kohtumises Milano AC-ga tol kurikuulsal õhtul, kui staadioni valgustus üles ütles. Kahjuks ei tähistanud me üheskoos pikisilmi oodatud triumfi – 1993. aasta Meistrite Liiga võitu. Selleks ajaks olin ma Côte d’Azurist juba läinud, et jätkata õpinguid ühes Pariisi ärikoolis.

Kohviku õhustik haaras mu tasapisi oma võimusse. Maxime ei olnud ainuke, kellega ma siin pärast tunde käinud olin. Minu eredaimad mälestused seostusid Vinca Rockwelliga, tüdrukuga, kellesse ma tollal armunud olin. Tüdrukuga, kellesse kõik poisid tollal armunud olid. See olnuks nagu eile. Möödunud oli aga terve igavik.

Tundsin leti poole suundudes ihukarvu püsti tõusmas, sedamööda kuidas mälupildid mu peas teravama kuju võtsid. Kuulsin kõrvus Vinca helisevat naeru, nägin silme ees õnnepilu tema esihammaste vahel, tema lendlevaid kleite, kummastavat ilu, äraolevat pilku. Suviti rüüpas ta Dino poes kirsi-kokat, talviti tellis aga kakaod, milles hulpisid pisikesed vahukommid.

„Mida teile?”

Ma ei uskunud oma silmi – kohvikut pidas endiselt seesama itaalia-poola perekond Valentini, ja niipea, kui neid nägin, meenusid mulle ka nende eesnimed. Dino (mõistagi…) oli espressomasina puhastamise katkestanud, et minu poole pöörduda, samal ajal kui Hannah kohalikku lehte lappas. Mehel oli kilosid juurde tekkinud ja pea kiilaks läinud, naisel blondid juuksed halliks läinud ja kortse juurde tekkinud. Aga nad paistsid nüüd aja möödudes paremini kokku sobivat. Selline on vanaduse tasandav mõju: silmipimestav ilu tuhmub ning keskpärane välimus saab selle arvelt värvi ja sära juurde.

„Üks kohv, palun. Topeltespresso.”

Kõhklesin hetke ja äratasin ellu mineviku, kutsudes välja Vinca vaimu:

„Ja üks kirsi-koka kõrre ja jääkuubikutega.”

Hetkeks uskusin, et üks Valentinidest tunneb mu ära. 1990. – 1998. aastal juhtisid minu isa ja ema Saint-Exi. Isa vastutas gümnaasiumiosa, ema ülikooli ettevalmistuskursuste eest ning tänu sellele oli neile kindlustatud eluase otse kampuses. Nii tolknesingi ma pärast koolipäeva kohvikus. Tänuks mõne „Street Fighteri” tasuta partii eest aitasin ma mõnikord koristada keldrit või valmistada kuulsat frozen custard’it, mille retsepti oli Dino oma isalt pärinud. Naine lehitses ikka veel ajalehte, kui vana itaallane minult raha võttis ja joogid ulatas, ent mehe väsinud pilgus ei süttinud äratundmissädet.

Kolmveerand laudadest olid tühjad, mis oli üllatav isegi laupäeva hommiku kohta. Paljud Saint-Exi õpilastest elasid internaadis ja vähemalt minu kooliajal jäi suur osa neist sinna ka nädalavahetuseks. Kasutasin juhust ning valisin enda ja Vinca lemmiklaua – kõige äärmise terrassi teises otsas, lõhnavate männipuude all. Kuna tähed tunnevad ikka üksteist ära, oli Vinca end alati näoga päikese poole sättinud. Kandik käes, võtsin ma istet oma tavapärasel kohal, seljaga puude poole. Haarasin kohvi, kirsi-koka asetasin aga tühja tooli ette.

Kõlarist kostis R.E.M-i vana hitt „Losing my Religion”, mille puhul enamik inimesi arvas, et jutt käib usust, kuigi tegelikult kõneles see lihtsalt valusa, ühepoolse armastuse piinadest. Kannatavast poisist, kes kisendas armastatud tüdrukule: „Hei, vaata, ma olen siin! Miks sa mind ei näe?” Lühikokkuvõte minu enda elust.

Kerge tuulehoog pani oksad liikuma, päike kuldas laudpõranda üle. Nõidus kestis mitu sekundit ja viis mu tagasi 1990. aastate algusesse. Minu ees, puuvõrast läbi murdnud kevadises valguslaigus elustus Vinca kuju ning kõrvu kostis meie tuliste vestluste kaja. Kuulsin teda vaimustunult kõnelemas romaanidest „Armuke” ja „Ohtlikud suheted”. Käisin omalt poolt välja „Martin Edeni” ja „Isanda kaunitari”. Sellesama laua ääres arutlesime tundide viisi filmide üle, mida olime kolmapäeva pärastlõunati kinos – Cannes’i Staris või Antibes’i Casinos – vaatamas käinud. Teda köitsid „Klaver” ning „Thelma ja Louise”, mind aga „Talv südames” ja „Veronika kaksikelu”.

Laul lõppes. Vinca pani oma Ray-Banid ette, lonksas kõrrega kokat ja pilgutas mulle värviliste klaaside tagant silma. Pilt temast hääbus järjest kahvatumaks, kuni kadus sootuks, tehes lõpu meie lummushetkele.

Me ei viibinud enam 1992. aasta muretus suvesoojuses. Olin üksi, kurb ja hingetu, ajasin taga oma kaotatud nooruse illusioone. Ma ei olnud Vincad kakskümmend viis aastat näinud.

Tegelikult ei olnud mitte keegi teda kakskümmend viis aastat näinud.

3.

Pühapäeval, 20. detsembril 1992 põgenes üheksateistaastane Vinca Rockwell koos Alexis Clément’i, oma kahekümne seitsme aastase filosoofiaõpetajast armukesega Pariisi. Viimati nähti neid koos järgmisel hommikul ühes seitsmenda linnajao hotellis Sainte-Clotilde’i basiilika lähedal. Siis kadusid Pariisis kõik nende jäljed. Nad ei andnud end rohkem näole, nad ei võtnud enam pere ega sõpradega ühendust. Nad haihtusid sõna otseses mõttes.

Ametlik versioon oli selline.

Tõmbasin taskust Nice-Matini artikli, mida olin juba oma sada korda lugenud. Pealtnäha tavapärane teade, milles sisalduv informatsioon ähvardas pea peale pöörata kõik, mida juhtumi kohta seni teati. Tänapäeval vannutakse muudkui tõtt ja läbipaistvust, aga tõde on harva selline, nagu esmapilgul paistab, ning antud juhtumi puhul ei saanud see tuua ei leevendust, leinatööd ega tõelist õiglust. Tõde pidi kaasa tooma üknes õnnetust, inimjahti ja laimu.

„Oh! Vabandust!”

Laudade vahel joostes oli üks kohmakas gümnasist oma seljakotiga koka ümber ajanud. Tänu kiirele reageerimisele jõudsin klaasi õhust kinni püüda, enne kui see oleks kildudeks kukkunud. Kuivatasin laua mitme salvrätiga ära, aga jooki oli pritsinud ka pükstele. Läksin läbi kohviku tualetti. Kulus tubli viis minutit, enne kui ma plekid maha sain, ja veel teist sama palju, et püksid ära kuivatada. Parem oleks, kui vilistlaskokkutulekul ei arvataks, nagu oleksin ma püksi teinud.

Suundusin tagasi terrassile, et toolileenilt jakk haarata. Lauale pilku heites tundsin, kuidas mu süda kiiremini lööma hakkab. Vahepeal oli keegi artikli kokku murdnud ning päikeseprillid selle peale asetanud. Klassikalised värviliste klaasidega Ray-Banid. Kes mulle selle halva nalja tegi? Vaatasin ümberringi. Dino rääkis tankla juures ühe tüübiga. Hannah kastis teisel pool terrassi geraaniume. Kui kolm leti ääres lõunastavat prügivedajat välja arvata, oli siin veel paar ära eksinud gümnasisti, kes tegid MacBookis koolitükke või tšättisid mobiiltelefonis.

Kuradi päralt…

Pidin prillid pihku võtma, veendumaks, et ma ei näe viirastust. Prille laualt tõstes märkasin ajaleheväljavõttele jäetud sõnumit. Üksainus sõna korraliku ümara käekirjaga:

Kättemaks.