Читать книгу Tütarlaps ja öö - Guillaume Musso - Страница 4

Kes valitseb minevikku, see valitseb tulevikku.

GEORGE ORWELL

1.

Paint It Black, No Surprises, One…

Otse kampuse sissepääsu juures tervitas külalisi kooliorkester Rolling Stonesi, Radioheadi ja U2 meloodiatega. Muusika, ühtaegu kohutav ja kaasahaarav, saatis saabujaid Hobukastanite väljakuni linnaku südames, kus pidid toimuma hommikused üritused.

Sophia Antipolis, mis asus mitme haldusüksuse (sealhulgas Antibes’i ja Valbonne’i) piiril ning mida tutvustati tihtipeale kui Prantsuse Silicon Valleyt, kujutas endast väikest rohelist oaasi keset ülemäära betoonitud Côte d’Azuri. Tuhanded kõrgtehnoloogiale spetsialiseerunud iduettevõtted ja kontsernid olid end siinse kahe tuhande hektari suuruse männimetsa varjus sisse seadnud. Asupaigal olid tugevad trumbid, et meelitada kohale tipptegijaid kogu maailmast – kolmveerand aastast sirav päike, Vahemeri ja Alpide suusakeskused kõigest kiviviske kaugusel, rohkelt sportimisvõimalusi ja häid rahvusvahelisi koole, mille seas paistis iseäranis silma Saint-Exupéry gümnaasium. Ranniku-Alpide hariduspüramiidi tipp. Kool, kuhu kõik vanemad lootsid ühel päeval oma võsukesed panna, uskudes gümnaasiumi moto tõotatud tulevikku: „Scientia potestas est.”

Möödusin valvuri majakesest ning läksin edasi piki administratiivhoonet ja õpetajate tuba. Ehitatud 1960. aastate keskel, hakkas koolilinnak vananema, aga tervikuna mõjus see endiselt erakordselt. Kampuse arhitekt oli oskuslikult ära kasutanud Valbonne’i platoo ainulaadset looduskeskkonda. Tol laupäeva hommikul oli õhk mahe ning taevas sügavsinine. Kesk männikut ja Vahemere taimestikku, kaljuseinu ja järske tõuse-laskumisi sulandusid terasest, betoonist ning klaasist kuubid ja rööptahukad harmooniliselt kokku künkliku maastikuga. Mäe jalamil seisid ümber suure järve pooleldi puude varjus värvilised kahekorruselised majakesed. Ühiselamud, mis olid saanud nime Côte d’Azuris viibinud suurkujude järgi – Pablo Picasso, Marc Chagall, Nicolas de Staël, Francis Scott Fitzgerald, Sidney Bechet, Graham Greene…

Viieteistkümnendast üheksateistkümnenda eluaastani olin ma elanud siin, vanemate käsutusse antud ametikorteris. Mälestused sellest ajast olid veel värsked. Eriti too imeline tunne igal hommikul, kui silmi avades otse männimetsa vaatasin. Minu toast oli avanenud samasugune uskumatu pilt sillerdava järvepeegli, puidust ujuksilla ja paadikuuridega, nagu ma seda praegu enda ees nägin. Pärast kahtekümmet New Yorgis veedetud aastat olin lõpuks suutnud panna end uskuma, et eelistan Manhattani elektrisinist taevast mistraali-ja tsikaadilaulule, Brooklyni ja Harlemi energiat eukalüpti- ja lavendlilõhnale. Aga on see ikka tõsi? mõtlesin ma endamisi, keerates ümber Agoraa (1990. aastate alguses raamatukogu kõrvale ehitatud klaashoone, milles asus mitu auditooriumi, aga ka kinosaal). Jõudsin punastest tellistest gooti mõjutustega ajaloolise õppehooneni, mis meenutas mõningaid Ameerika ülikoole. Ehitis oli ajast ja arust ja täiesti kokkusobimatu ülejäänud arhitektuuriansambliga, aga oli sellest hoolimata olnud alati Saint-Exi au ja uhkus, mis andis gümnaasiumile ivyleague’liku hõngu ja lapsevanematele tähtsa tunde, et nende võsukesed käivad kohalikus Harvardis.

„Nonii, Thomas Degalais, tulid järgmise romaani tarbeks inspiratsiooni koguma?”

2.

Selja tagant kostev hääl üllatas mind ning ümber pöörates vaatas mulle vastu Stéphane Pianelli lustlik nägu. Pikad juuksed, musketäri kitsehabe, John Lennoni stiilis ümmargused prillid ja mahukas üleõlakott – Nice-Matini ajakirjanik nägi välja niisama iseäralik nagu kooliajalgi. Ainsaks möönduseks praegusele ajale oli T-särk, mida ta kandis varrukateta vesti all ja mida kaunistas kuulus Φ-täht, Prantsuse vasakäärmusliku partei La France Insoumise’i sümbol.

„Tervitus, Stéphane,” vastasin ma tema kätt surudes.

Jalutasime koos veidi edasi. Pianelli oli minuga ühevanune ja samuti siitkandist pärit. Käisime kuni keskkooli lõpuni samas klassis. Mäletasin teda kui hea suuvärgiga suurepärast kõnemeest, kes ajas oma raudse loogikaga õpetajad nii mõnigi kord segadusse. Ta oli üks vähestest gümnasistidest, kes poliitikast midagi jagas. Keskkooli lõpetamise järel, kui tema eksamite tulemused oleksid võimaldanud tal astuda Sciences-Po ettevalmistuskursustele Saint-Exis, otsustas ta jätkata õpinguid hoopis Nice’i ülikooli kirjandusteaduskonnas. Teaduskonnas, mida minu isa kutsus „töötute vabrikuks” ja ema veel radikaalsemalt „vasakpoolsete logardite bandeks”. Ent Pianelli oli oma mässumeelsust harrastanud teadlikult. Kirjandusteaduskonna kampuses Carlone’is liitus ta sotsialistlike liikumistega MNEF ja MJS ning samal ajal tuli ka tema esimene tähetund, kui ta astus ühel 1994. aasta kevadõhtul üles France 2 telesaates „Tulevik on noorte kätes”. Enam kui kahe tunni vältel said otsesaates sõna kümned noored, kes seisid vastu kurikuulsale miinimumpalgale CIP-ile, mida valitsus läbi suruda proovis. Olin saadet hiljuti riikliku telearhiivi kodulehel näinud ning Pianelli enesekindlus suisa rabas mind. Ta võttis kaks korda sõna, kasutades juhust, et kogenud poliitikud paika panna. Tõeline jäär, kes ei löönud mitte millegi ega kellegi ees risti ette.

„Ja mida sina Macroni võidust arvad?” küsis ta mult igasuguse sissejuhatuseta. (Nii et poliitika paelus teda endiselt.) „Sinusuguste inimeste jaoks on see hea uudis või mis?”

„Kirjanike jaoks?”

„Ei, rikaste sigade jaoks!” kostis ta põlevi silmi.

Pianelli armastas lõõpida, ta võis ka valetada, aga sellegipoolest meeldis ta mulle. Ta oli Saint-Exist ainus, kellega ma olin veel tihedamalt suhtlema jäänud, sest iga kord, kui mul uus romaan ilmus, tegi ta minuga Nice-Matini jaoks intervjuu. Nii palju kui mina teadsin, ei olnud ta kunagi unistanud sellest, et töötada mõnes üleriigilises väljaandes, eelistades jääda laia ampluaaga ajakirjanikuks. Nice-Matinis olid tal vabad käed kirjutada kõigest, millest hing ihkas – poliitikast, kultuurist, kohalikust elust –, ja seda sõltumatust hindas ta üle kõige. Pianelli võis küll mängida sulepeaga relvastatud hirmuäratavat uudistekütti, aga säilitas siiski teatava objektiivsuse. Jälgisin alati huviga, mida ta oma arvustustes minu romaanide kohta kirjutab, sest tal oli oskus ridade vahelt lugeda. Pianelli artiklid polnud tingimata ülivõrdes kiitvad, aga isegi kritiseerides ei unustanud ta kunagi, et iga romaani, nagu ka iga filmi ja teatrietenduse taga on enamasti aastatepikkust vaeva, kahtlusi ja kõhklusi, mida on küll lubatud arvustada, kuid mida oleks julm ja ülbe paari reaga pihuks ja põrmuks teha. „Igatahes on ka kõige keskpärasem romaan väärt rohkem kui arvustus, mis ta selliseks tembeldab,” tunnistas ta mulle kunagi, tuues „Ratatouille” filmi toidukriitiku Anton Ego kuulsa ütlemise kirjandusmaailma.

„Nali naljaks, mis sina, kunstnik, siin teed?”

Just nagu muuseas kuulas ta maad, üritas mind rääkima panna ning kõik välja pigistada. Ta teadis mu mineviku kohta nii mõndagi. Võib-olla tajus ta mu närvilisust, kui ma taskus Vinca päikeseprillidega identseid Ray-Bane näppisin ja veerand tundi tagasi saadud ähvardusest mõtlesin.

„Alati on ju tore juurte juurde tagasi tulla. Mida aeg edasi, seda…”

„Ah, ära aja,” katkestas ta mind irvitades. „Pole midagi, mida sa vihkaksid rohkem kui vilistlaskokkutulekut, Thomas. Vaata nüüd ennast oma Charvet’ triiksärgi ja Patek Philippe’i käekellaga. Ära arvagi, et ma jään uskuma su udujuttu, kuidas sa sõitsid selleks New Yorgist pärale, et üürata „Goldoraki” multika laulujuppi ja nätsutada Malabari koos tüüpidega, keda sa tegelikult põlgad.”

„Nüüd sa küll eksid. Ma ei põlga kedagi.”

Ja see oli tõsi.

Ajakirjanik mõõtis mind kahtlustaval pilgul. Märkamatult oli tema ilme muutunud. Pianelli silmad põlesid, justkui oleks ta mind millegagi vahele võtnud.

„Nüüd ma taipan,” sõnas ta lõpuks noogutades. „Sa tulid sellepärast siia, et sa lugesid mu artiklit!”

Küsimus võttis mul hinge kinni, nagu oleks Pianelli mulle kõhtu virutanud. Kuidas ta teadis?

„Millest sa räägid, Stéphane?”

„Ära tee nägu, nagu sa ei teaks.”

Proovisin jätkata muretul toonil:

„Ma elan TriBeCas. Ma loen kohvi kõrvale New York Timesi. Mitte sinu kohalikku kapsast. Mis artiklit sa mõtled? Kooli viiekümneda juubeli oma?”

Tema näoilmest ja kulmukortsutusest võis järeldada, et me ei räägi samast asjast. Ent kergendus kestis vaid hetke, sest ta lajatas:

„Ma räägin artiklist, mille ma Vinca Rockwelli kohta kirjutasin.”

Sedapuhku lõi üllatus mu pahviks.

„Nii et see on tõsi, sa ei teagi!” nentis ta.

„Mida ma ei tea, kurat võtaks?”

Pianelli vangutas pead ja otsis kotist märkmiku.

„Ma pean tööle minema,” lausus ta, kui me peaväljakule jõudsime. „Ma pean selle siinse kohaliku kapsa jaoks artikli valmis saama.”

„Oota, Stéphane!”

Rahul minu reageeringu üle, sättis ajakirjanik end minekule, viibates mulle käega:

„Pärast räägime.”

Mu süda tagus rinnus nagu pöörane. Üks oli aga kindel: sellega polnud üllatused veel kaugeltki lõppenud.

3.

Kogu Hobukastanite väljak võnkus orkestrihelide rütmis ning elavalt vestlevate seltskondade häältemelust. Kui need võimsad puud siin tõesti kunagi ka kasvasid, olid parasiidid need juba ammuilma hävitanud. Nimi jäi alles, aga väljakule olid nüüd istutatud hoopis Kanaari datlipalmid, mis oma graatsilise siluetiga meenutasid puhkust ja farniente’t. Suurtesse kahvatukollasest riidest telkidesse olid üles seatud buffet-lauad, pingiread ja lillevanikud. Rahvast kihaval väljakul sagisid ringi õlgkübarais ja meremehesärkides kelnerid, kes kostitasid külalisi jookidega.

Haarasin kandikult klaasi, mekkisin veidi ja sülitasin joogi otsemaid lillepeenrasse. Korraldajad polnud suutnud midagi paremat välja nuputada kui pakkuda kokteiliks jõledat segu kookoseveest ja ingverimaitselisest jääteest. Liginesin Rootsi lauale. Nähtavasti oli ka siin mindud tervislike suupistete teed. Tundsin end kui Californias või mõnes Brooklyni lokaalis, kus valitseb ülitervislikkuse idoloogia. Adjöö, Nice’i-pärased täidetud köögiviljad, praetud suvikõrvitsaõied ja sibulaoliivipirukad. Süüa polnud muud kui nukraid juurviljalõike, väherasvase koorega salatipokaale ning gluteenivabu juustu-röstsaiasnäkke.

Eemaldusin puhvetilauast ja sättisin end kõrgetele betoontreppidele, mis moodustasid hoovi ümber poolkaare nagu ringauditooriumis. Panin päikeseprillid ette ja jälgisin oma vaatepostilt märkamatuks jäädes suure huviga koolikaaslasi.

Vilistlased tervitasid üksteist soojalt, patsutasid õlale, embasid, näitasid kõige ilusamaid pilte oma pisipõnnidest või teisme-eas lastest, vahetasid meiliaadresse, mobiilinumbreid, lisasid üksteist sotsiaalmeedias sõbralisti. Pianellil oli õigus: mulle oli see kõik võõras. Ma ei üritanud isegi teeselda. Esiteks sellepärast, et keskkooliaastad ei tekitanud minus vähimatki nostalgiat. Teiseks sellepärast, et ma olingi loomult üksik hunt, kel on raamat alati taskus, Facebookis kontot aga pole, toriseja, kes ei kohane „laikide” ajastu ootustega. Ja viimaks sellepärast, et mööda lendavad aastad polnud mind kunagi ängistanud. Ma ei läinud peast segi, kui ma neljakümneseks sain, ega ka siis, kui oimukohtadele hakkas ilmuma hõbehalli. Ausalt öeldes ootasin ma vananemist kannatamatult, kuna see tähendas kaugenemist minevikust, mis ei sümboliseerinud minu jaoks mitte kaotatud paradiisi, vaid traagiliste sündmuste epitsentrit, mille eest ma terve elu pagenud olin.

4.

Esimene tähelepanek vilistlasi silmitsedes: enamik kohaletulnuist liikus jõukates ringkondades, kus hoolega figuuri jälgiti. Meeste puhul oli suurimaks nuhtluseks kiilaspäisus. Kas see pole mitte Nicolas Dubois? Temal oli juuksesiirdamine aia taha läinud. Alexandre Musca püüdis peita paljast pealage pika taha kammitud juuksesalguga. Romain Roussel oli otsustanud pea üleni paljaks ajada.

Olin oma mälu üle meeldivalt üllatunud: endavanuste külaliste puhul suutsin pea kõik nimed ja näod kokku viia. Eemalt oli see naljakas vaatepilt. Vahepeal suisa uskumatu, sest nii mõnigi näis olevat siia tulnud mineviku eest revanši võtma. Nagu Manon Agostini. Kunagisest silmapaistmatust ja häbelikust tüdrukust oli sirgunud kaunis ja enesekindel naine. Samasugune metamorfoos oli toimunud Christophe Mirkoviciga. Mäletasin teda kui nerd’i – sõna, mida me tollal veel ei pruukinud –, aga klassi vinnilisest veidrikust peksukotist, nagu ma teda mäletasin, polnud enam jälgegi, ja mul oli tema üle ainult hea meel. Ameerikalikul kombel lasi ta oma edu vähimagi valehäbita välja paista, kiitis taevani oma Teslat ning vestles inglise keeles endast kakskümmend aastat noorema pruudiga, kes kõigi pilke püüdis.

Éric Lafitte seevastu oli korralikult räsida saanud. Mäletasin teda kui kehastunud pooljumalat. Tumedapäist inglit nagu Alain Delon filmis „Ereda päikese all”. Praeguseks oli aga Éric the Kingist saanud armilise näoga kõhukas nukker onkel, kes meenutas rohkem Homer Simpsonit kui näitlejat filmis „Rocco ja tema vennad”.

Kathy ja Hervé Lesage saabusid käsikäes. Nad hakkasid kohtamas käima juba eelviimases klassis ning abiellusid pärast õpingute lõppu. Kathy (nagu mees teda hellitavalt kutsus) neiupõlvenimi oli Katherine Laneu. Mäletasin tema võrratuid jalgu – mis olid kahtlemata ikka veel sama ilusad, olgugi et ta oli Šoti mustriga miniseeliku pükskostüümi vastu vahetanud – ja veatut, kirjanduslikku inglise keelt, mida ta tollal kõneles. Olin tihti juurelnud, kuidas sai temasugune tüdruk armuda Hervé Lesage’i. Meest kutsuti Régis’ks – nimi pärines tollasest kuulsast telesaatest ja selle mantrast „Régis on jobu”. Kooliajal oli tal mittemidagiütlev välimus ja aju asemel hernes, ta tegi kohatuid märkusi, esitas õpetajatele teemaväliseid küsimusi ning, mis kõige hullem, ei tundunud taipavat, et tema pruut on sada korda šikim, kui tema eales olema saab. Kakskümmend viis aastat hiljem, seljas seemisnahkne jakk ja näol rahulolev ilme, tundus Régis täpselt samasugune jobu. Miinuspunkte tõi asjaolu, et ta kandis peas Pariisi Saint-Germaini jalgpalliklubi nokatsit. No comment.

Riietuse mõttes pälvis grand prix’ siiski Fabrice Fauconnier. Air France’i piloodina ilmus ta kokkutulekule uhkelt lendurivormis. Jälgisin, kuidas ta blondide kiharate, tikk-kontsade ja kohendatud rindade vahel ringi patseerib. Kunagine nägus noormees polnud end käest lasknud: tema kehaehitus oli endiselt atleetlik, aga oma hallide juuste, sügava pilgu ja silmanähtava edevusega mõjus ta nagu vana ilueedi. Paar aastat tagasi olin sattunud tema lennule. Ta arvas, et valmistab mulle rõõmu, kui kutsub mind maandumiseks kokpitti, nagu ma oleks ikka veel viieaastane…

5.

„Vaata aga, meie lendur-pistrik³ on ikka kõvasti vanemaks jäänud!”

Fanny Brahimi pilgutas mulle silma ja embas siis soojalt. Ka tema oli korralikult muutunud. Kabiilia päritolu väikest kasvu, lühikeste blondide juuste ja heledate silmadega naine kandis kõrgeid kontskingi ning liibuvaid teksaseid. Kaks ülemist lahti jäetud nööpi lasid aimata tema rinnapartiid ning vööga tolmumantel pikendas siluetti. Eelmises elus olin teda tundnud kui grunge apostlit, kes lohistas jalas kulunud nahast Doc Martenseid ning uppus vormitutesse ruudulistesse särkidesse, lapitud kampsunitesse ja lõhkistesse Levi’s 501 teksadesse.

Fanny, hakkajam kui mina, oli kuskilt klaasi šampanjat välja võlunud.

„Popkorni ma paraku ei leidnud,” sõnas ta minu kõrvale trepile istudes, justkui hakkaksime kohe filmi vaatama.

Nagu kooliajalgi, kandis ta kaelas fotoaparaati – Leica M kaamerat – ja asus rahvahulgast pilte klõpsutama.

Olin Fannyd tundnud terve elu. Käisime koos tema ja Maxime’iga Fontonne’i linnajao algkoolis, mida kutsuti ka „vanaks kooliks”, sest see tegutses Kolmanda Vabariigi aegsetes kaunites hoonetes, erinevalt René-Cassini kooli standardehitistest, mille Antibes’i linn oli hiljem rajanud. Teismelistena olime Fannyga lähedased sõbrad. Ta oli minu esimene tüdruksõber, see oli põhikooli lõpuklassis. Ühel laupäeva pärastlõunal, kui olime käinud kinos vaatamas „Vihmameest” ning sõitsime bussiga tagasi Fontonne’i poole, kummalgi üks kassetipleieri klapp kõrvas, vahetasime mõned kohmakad musid. Neli-viis suudlust laulude „Puisque tu pars” ja „Pourvu qu’elles soient douces” vahepeal. Olime koos kuni gümnaasiumi eelviimase klassini, siis kasvasime lahku, aga jäime sellegipoolest sõpradeks. Fanny oli üks neist küpsetest ja vabameelsetest tüdrukutest, kes keskkooli lõpuklassis kõigi poistega magasid, ilma et oleksid end kellegagi sidunud. Saint-Exis polnud see tavaline ja paljud mõistsid ta hukka. Mina olin teda alati austanud, nii väga kehastas ta minu silmis teatud laadi vabadust. Ta oli Vinca sõbranna, hiilgav õpilane ja armas tütarlaps, kolm põhjust, miks ma teda kalliks pidasin. Ta õppis meditsiini ja reisis sõjaväearstina ning humanitaarmissioonidel osaledes palju ringi. Kohtasin teda juhuslikult paar aastat tagasi ühes Beiruti hotellis, kui seal prantsuskeelse kirjanduse messil osalesin, ning siis mainis ta mulle ka oma kavatsust Prantsusmaale naasta.

„Kas sa kedagi õpetajatest oled näinud?” uuris ta.

Näitasin peaga N’Dongi, Lehmanni ja Fontana ehk matemaatika-, füüsika- ja bioloogiaõpetajate poole.

„Sadistid kampas koos,” märkis Fanny neid pildile püüdes.

„Selle koha pealt ei saa sulle vastu vaielda. Sa töötad Antibes’is?”

Ta noogutas.

„Ma olen juba kaks aastat Fontonne’i kardioloogiaosakonnas töötanud. Ma ravin su ema. Ta pole rääkinud?”

Minu vaikimisest sai ta aru, et ma ei teadnud sellest midagi.

„Pärast kerget infarkti on ta jälgimise all, aga kõik on praegu normis,” kinnitas Fanny.

Olin nagu puuga pähe saanud.

„Meil on emaga keerulised suhted,” vastasin mina, et teemat vältida.

„Nagu kõigil poistel või mis?” märkis ta ega esitanud rohkem küsimusi.

Siis osutas ta veel ühe õpetaja poole.

„Vaat tema oli äge!” hüüatas Fanny.

Mul kulus hetk aega, enne kui ma ta ära tundsin. DeVille, ameeriklannast õpetaja, kes andis ettevalmistuskursusel inglise kirjandust.

„Ja ikka veel täitsa püss,” ohkas Fanny. „Nagu Catherine Zeta-Jones!”

Õpetaja DeVille oli oma meeter kaheksakümmend pikk. Ta kandis kõrgeid kontsi, liibuvaid nahast pükse ning ilma kraeta jakki, tal olid pikad ja sirged juuksed, mis langesid õlgadele nagu pulgad. Saleda, sihvaka kehaehituse tõttu paistis ta noorem kui nii mõnigi tema endistest õpilastest. Kui vana ta oli, kui ta Saint-Exi saabus? Kakskümmend viis? Kõige rohkem kolmkümmend. Kuna olin valinud teaduskallaku, polnud ta mind kunagi õpetanud, aga mäletasin, et õpilased hindasid teda väga, eriti mõned poisid, kes teda peaaegu kummardasid.

Silmitsesime Fannyga mõnda aega vanu koolikaaslasi ja jagasime mälestusi. Mulle meenus teda kuulates, miks ta mulle alati nii väga meeldinud oli. Fannyst õhkas positiivsust ja energiat. Ja tal oli hea huumorisoon, mis ei tule kunagi kahjuks. Ometi polnud tema lapsepõlv kerge. Tema ema oli kaunis, tõmmu, õrna ja samas tapva pilguga blondiin, kes töötas Cannes’is Croisette’i bulvaril rõivapoe müüjana. Kui me esimeses klassis käisime, jättis ta oma abikaasa ja kolm last, et järgneda ülemusele Lõuna-Ameerikasse. Enne kui Fanny Saint-Exi internaati vastu võeti, elas ta pea kümme aastat isa juures, kes oli ehitusel toimunud tööõnnetuse tõttu halvatuks jäänud. Ta kasvas koos kahe vanema vennaga, kellest kumbki polnud just helge pea, viletsas sotsiaalkorteris. Sellises kohas, mida Antibes-Juan-les-Pins’i turismivoldikust juba naljalt ei leia.