Читать книгу Mis saab pärast… - Guillaume Musso - Страница 5

PROLOOG

Nantucketi saar

Massachusetts

Sügis 1972

Järv laius saare idaküljel, rabade taga, kuhu olid rajatud jõhvikaistandused. Ilm oli ilus.

Pärast mitut külma päeva oli jälle soe ja veepind peegeldas indiaani suve leegitsevaid värve.

„Hei, tule vaata!“

Poisike lähenes kaldale ja vaatas suunda, kuhu sõbratar osutas. Puulehtede keskel ujus suur lind. Ülimalt korras sulestik, pigimust nokk ja väga pikk kael andsid talle majesteetliku väärikuse.

Luik.

Kui lind oli lastest veel vaid mõne meetri kaugusel, pistis ta pea ja kaela vette. Siis tõstis ta need jälle välja ja laskis kuuldavale pika hüüde, maheda ja meloodilise, hoopis erineva harilikult parke kaunistavate kollaka nokaga luikede prääksatustest.

„Ma teen talle pai!“

Väike tüdruk läks päris kalda servale ja sirutas käe. Häiritud lind liigutas nii äkiliselt tiibu, et lõi lapse tasakaalust välja. Tüdruk plartsatas vette, samal ajal kui luik tõusis jõuliste tiivalöökidega lendu.

Külma tõttu katkes tüdruku hingamine otsekohe, nagu oleks ta kõri kruustangidega pigistatud. Ta oli oma vanuse kohta hea ujuja. Supelrannas ujus ta vahel mitusada meetrit. Aga järvevood olid jääkülmad ja kaldale oli raske tagasi pääseda. Tüdruk võitles ägedalt, kuid kaotas pea, kui mõistis, et ei jaksa ujuda, et kaldale jõuda. Ta tundis end tibatillukesena, tohutusse vedelikumassi neelatuna.

Poiss ei kõhelnud, nähes, et sõbratar oli hätta sattunud: ta võttis kingad jalast ja hüppas rõivastatult vette.

„Hoia minust kinni, ära karda.“

Tüdruk klammerdus ta külge ja nad hakkasid vaevaliselt kaldale liginema. Pead vee all hoides tõstis poiss tüdrukut kõigest jõust kõrgemale ja tänu tema abile õnnestus tüdrukul end kaldale vinnata.

Samal hetkel, kui poiss tahtis omakorda välja ronida, tundis ta end nõrkevat, nagu kisuksid kaks tugevat kätt teda järve põhja. Ta hing jäi kinni; süda peksis kõigest jõust, samal ajal kui miski pressis kohutavalt ta ajule.

Poiss võitles seni, kuni tundis kopse veega täituvat. Kui ta enam ei jaksanud, laskis ta end lõdvaks ja vajus allapoole. Ta kõrva trummikiled plaksatasid ja ümberringi läks kõik mustaks. Varjudesse mähituna mõistis ta ähmaselt, et see on kahtlemata lõpp.

Sest enam ei olnud mitte midagi. Mitte midagi peale külma ja hirmutava pimeduse.

Kõik oli kottpime.

Kõik oli kottpime.

Siis äkki…

Mingi valgus.