Читать книгу Mis saab pärast… - Guillaume Musso - Страница 7

Ma nägin üht inglit seisvat päikeses.

JOHANNESE ILMUTUSRAAMAT, 19, 17

„Kas te tunnete end hästi, härra Del Amico?“

Tont võtaks, mis mul ometi viga on?

„Jah, jah… ainult peapööritus,“ vastas Nathan end kokku võttes. „Kindlasti ületöötamisest…“

Goodrichi ilme ei olnud veendunud.

„Ma olen arst, kui soovite, et teid läbi vaataksin, siis teen seda meeleldi,“ pakkus ta kõlava häälega.

Nathan sundis end naeratama.

„Tänan, mul on juba parem.“

„Kas tõesti?“

„Kinnitan teile.“

Pakkumist ootamata võttis Goodrich ühel nahktugitoolil istet ja uuris tähelepanelikult kabineti sisustust. Kõik seinad olid kaetud riiulitega täis vanu raamatuid, keskel seisis imposantne kirjutuslaud, selle juures massiivsest Kreeka pähklipuust koosolekulaud ja elegantne väike kanapee, kõigest levis hubasust.

„Mida te minult soovite, doktor Goodrich?“ küsis Nathan pärast lühikest vaikushetke.

Arst tõstis jala üle teise ja kõigutas end kergelt tugitoolis, enne kui vastas:

„Ma ei oota teilt midagi, Nathan. Te ju lubate, et ma kutsun teid Nathaniks, eks ole?“

Ta hääletoon viitas pigem kinnitusele kui küsimusele.

Advokaat ei lasknud end segadusse ajada.

„Te tulite minu poole ametiasjus, eks ole? Meie büroo kaitseb mõningaid arste, keda nende kliendid ahistavad...“

„Õnneks ei ole minul seda muret,“ katkestas teda Goodrich. „Ma ei opereeri kunagi, kui olen klaasikese liiga palju joonud. On ju rumal amputeerida parem jalg, kui häda teeb vasak, eks ole?“

Nathan sundis end naeratama.

„Mis probleem teil siis on, doktor Goodrich?“

„Tõesti, mul on mõni ülekilo, aga…“

„…sellega pole vaja tulla advokaadi jutule, te olete ju nõus.“

„Täiesti.“

See tüüp peab mind idioodiks.

Ruumi tekkis rõhuv vaikus, kuigi seal polnud tunda suurt pinget. Nathan ei löönud kergesti kohkuma. Ta töökogemus oli teinud temast kardetava läbirääkija ning teda oli raske vestluse käigus kõigutada.

Ta vaatas vestluskaaslast teraselt. Kus oli ta juba näinud seda laia ja kõrget otsmikku, tugevat lõualuud, teineteise ligidal olevaid tihedaid kulme? Goodrichi pilgus ei olnud jälgegi vaenulikkusest, aga siiski tajus advokaat, et miski teda ähvardab.

„Kas soovite midagi juua?“ pakkus ta, püüdes hääles rahu säilitada.

„Meelsasti, klaasi San Pellegrinot, kui on võimalik.“

„Peaksime leidma,“ kinnitas advokaat, võttes telefoni, et rääkida Abbyga.

Mineraalvett oodates tõusis Goodrich tugitoolist ja libistas huvitatud pilgu mööda raamaturiiuleid.

Eks tunne end siis nagu kodus, mõtles Nathan ärritatult.

Uuesti istet võtnud, silmitses arst tähelepanelikult paberipressi – hõbedast luike –, mis seisis kirjutuslaual advokaadi ees.

„Niisugusega võib inimese peaaegu surnuks lüüa,“ arvas ta mõtlikult.

„Selles ei ole kahtlust,“ kinnitas Nathan kramplikult naeratades.

„Vanades keldi tekstides on palju lugusid luikedest,“ tähendas Goodrich nagu iseendale.

„Kas teid huvitab keldi kultuur?“

„Mu ema perekond on pärit Iirimaalt.“

„Minu naise perekond samuti.“

„Te tahate öelda eksnaise.“

Nathan tulistas vestluskaaslast pilguga.

„Ashley on mulle rääkinud, et olete lahutatud,“ seletas Goodrich rahulikult, keerutades end mugaval tugitoolil.

See on sulle õpetuseks, et jutustasid sellele tüübile oma elust.

„Keldi tekstides,“ vastas Goodrich, „kehastuvad teispoolsusest tulevad olendid maa peale ilmudes sageli luikedeks.“

„Väga poeetiline, aga kas võiksite mulle seletada, miks…“

Sel hetkel ilmus Abby kandikuga, millel seisid pudel ja kaks suurt klaasi täis kihisevat vett.

Arst pani paberipressi käest ja jõi aeglaselt klaasi tühjaks – paistis, et ta nautis mõnuga iga mullikest.

„Kas olete end vigastanud?“ küsis ta, näidates kriimustust advokaadi vasakul käel.

Too kehitas õlgu.

„See on absoluutselt tähtsusetu: riivasin sörkjooksu ajal käega võreaeda.“

Goodrich pani klaasi käest lauale ja hakkas rääkima nagu professionaal.

„Sel hetkel, kui mulle seda räägite, tegelevad sajad teie naharakud enda taastamisega. Kui üks rakk sureb, pooldub teine, et teda asendada. Seda nimetatakse kudede homöostaasia fenomeniks.“

„Olen vaimustatud, et seda teada sain.“

„Paralleelselt, samal ajal, hävivad iga päev sajad närvirakud teie ajus ja seda juba kahekümnendast eluaastast alates.“

„Kardan, et nii käib kõigi inimestega.“

„Täpselt nii, see on loomise ja hävingu alaline tasakaal.“

See tüüp on ohmu.

„Miks te mulle seda räägite?“

„Sest surm on kõikjal. Kogu inimolemuses, kõigil ta elujärkudel eksisteerib pinge kahe vastandjõu vahel, elu ja surma jõudude vahel.“

Nathan tõusis ja näitas käega kabineti ukse poole.

„Kas lubate?“

„Palun.“

Advokaat väljus ja läks ühe sekretäride toas kasutamata seisva töökoha poole. Ta ühendus kiiresti Internetiga ja avas New Yorgi haiglate leheküljed.

Tema kabinetis istuv mees ei olnud petis. Ei olnud tegemist jutlustajaga ega vaimuhaiglast põgenenuga. Ta nimi oli tõepoolest Garrett Goodrich, onkoloogiakirurg, Bostoni üldhaigla vana intern, Staten Islandi haiglaga seotud arst ja selle haigla palliatiivhoolduskliiniku juhataja.

See mees oli mõjuvõimas tegelane, üks meditsiinimaailma tippe. Ei olnud vähimatki kahtlust: netis oli isegi ta foto ja see oli vastavuses kõrvalruumis ootava kuuekümneaastase mehe hoolitsetud välimusega.

Nathan uuris tähelepanelikumalt külalise CV-d; omateada ei olnud ta kunagi viibinud üheski haiglas, mis ehtisid doktor Garrett Goodrichi karjääri. Miks oli arsti nägu talle siis tuttav?

See küsimus pead vaevamas, läks ta kabinetti tagasi.

„Niisiis, Garrett, te rääkisite mulle surmast, eks ole? Te ju lubate, et kutsun teid Garrettiks?“

„Ma rääkisin teile elust, Del Amico, elust ja aja möödumisest.“

Nathan kasutas neid sõnu, et heita silmatorkavalt pilk käekellale, näidates nõnda, et tõepoolest, „aeg möödub“, ja et tema aeg on hinnaline.

„Te töötate liiga palju,“ ütles Goodrich ainult.

„Ma olen tõesti väga liigutatud, et keegi tegeleb mu tervisega.“

Nende vahel tekkis jälle vaikus. Niihästi intiimne kui rõhuv. Siis paisus pinge:

„Millega ma saan teile kasulik olla, härra Goodrich?“

„Ma arvan, et mina saan olla teile kasulik, Nathan.“

„Hetkel ei näe ma hästi, millega.“

„See tuleb, Nathan, see tuleb. Mõned katsumused võivad olla väga valusad, küll te näete.“

„Millele te õigupoolest vihjate?“

„Vajadusele olla hästi ette valmistatud.“

„Ma ei jõua teie mõttekäigule järele.“

„Kes teab, mida toob homne päev? Ei tohi elu prioriteete segi ajada.“

„Väga sügavmõtteline,“ ironiseeris advokaat. „Kas see on ähvardus?“

„Mitte ähvardus, Nathan, vaid sõnum.“

Sõnum?

Goodrichi pilk ei olnud vaenulik, kuid muutis Nathani siiski rahutuks.

Löö ta minema, Nat. See tüüp ajab jama. Ära mine ta mänguga kaasa.

„Ma ei tohiks teile ehk nõnda öelda, aga kui Ashley Jordan ei oleks teid soovitanud, siis kutsuksin ma turvamehed ja käsiksin teid välja visata.“

„Kahtlen selles,“ muigas Goodrich. „Teile teadmiseks, ma ei ole Ashley Jordaniga tuttav.“

„Ma arvasin, et ta kuulub teie sõprade hulka?“

„See oli vaid abinõu teie juurde pääsemiseks.“

„Oodake, kui te ei ole Jordaniga tuttav, kes teile ütles, et ma olen lahutatud?“

„See on teile näkku kirjutatud.“

See oli viimne piisk. Advokaat tõusis hoogsalt ja avas ukse halvasti vaos hoitud ägedusega.

„Mul on palju tööd!“

„Teil on õigus ja sellepärast ma lahkun… praeguseks hetkeks.“

Goodrich tõusis tugitoolist. Vastu valgust joonistus ta massiivne figuur, jättes mulje rässakast purunematust kolossist. Ta läks ukse poole ja astus ümber pöördumata üle kabineti läve.

„Aga mida te minust tegelikult tahate?“ küsis Nathan nõutult.

„Ma usun, et te teate seda, Nathan, ma usun, et te teate seda,“ heitis Goodrich vastu juba koridorist.

„Ma ei tea mitte midagi!“ väitis advokaat jõuliselt.

Ta lõi kabineti ukse kinni, avas selle siis uuesti, et hüüda koridori:

„Ma ei tea, kes te olete!“

Aga Garrett Goodrich oli juba kaugel.