Читать книгу Mis saab pärast… - Guillaume Musso - Страница 8

Edukas karjäär on suurepärane asi,

aga selle vastu ei saa kerra tõmbuda, kui öösel on külm.

MARILYN MONROE

Kui Nathan oli ukse selja taga kinni lükanud, sulges ta silmad ja surus tükk aega külma veeklaasi otsaesise vastu. Ta tajus hämmeldunult, et see vahejuhtum ei lõpe ilma järjeta ja et ta ei kuulnud Garrett Goodrichi juttu viimast korda.

Tal oli raskusi uuesti tööle asumisega. Teda vallanud kuumusehoog ja järjest teravam valu rinnus takistasid keskendumist.

Veeklaasi peos hoides tõusis ta toolilt ja astus mõne sammu akna poole, et vaadata Helmsey Buildingi sinakaid vastuhelke. Met Life’i tohutu tuima fassaadi kõrval tundus see inimlikus suuruses pilvelõhkuja oma püramiidja katuselt kerkiva torniga lausa mänguasjana.

Mõni minut silmitses ta liiklusvoolu, mis suundus lõunasse kahe avenüüd piirava hiigelvärava vahelt.

Lumi sadas lakkamatult edasi, värvides linna sinkjatesse ja hallidesse toonidesse.

Selle akna juures seistes tundis ta end alati halvasti. 11. septembri terrorirünnakute ajal oli ta arvutil töötanud, kui kõlas esimene plahvatus. Ta ei unusta kunagi seda vapustavat õuduste päeva, neid musti suitsusambaid, mis saastasid taeva. Seejärel kohutavat prahi- ja tolmupilve, kui tornid õhku lendasid. Esimest korda olid Manhattan ja sealsed pilvelõhkujad tundunud talle pisikeste, nõrkade ja ajutistena.

Nagu suurem osa ametikaaslasi oli ta püüdnud mitte liiga pikalt juurelda katastroofi üle, mille nad olid üle elanud. Elu läks oma rada edasi. Business as usual.¹ Ometi, nagu siinsed elanikud ütlevad, ei muutunud New York enam kunagi päris endiseks New Yorgiks.

Päris selge, et ma ei jõua valmis.

Ta valis siiski mõned toimikud, pistis need portfelli ja otsustas siis Abby suureks üllatuseks, et lõpetab nendega tutvumise kodus.

Oli möödunud terve igavik eelmisest korrast, mil ta nii vara kontorist lahkus. Harilikult rügas ta päevas ligi neliteist tundi, kuus päeva nädalas, ja pärast lahutust käis sagedamini oma kabinetis ka pühapäeviti. Kõigist partnereist tegi tema kõige rohkem töötunde. Siia tuleb lisada ka tema viimase kõmulise saavutusega kaasnev kuulsus: samal ajal kui kõik pidasid ülesannet liiga delikaatseks, õnnestus tal viia lõpule firmade Downey ja NewWax liitumine, mis oli väga meedia luubi all, see tõi talle kaasa ülistava artikli ajakirjas National Lawyer, ühes selle eriala kõige kuulsamas ajakirjas. Nathan ajas suurema osa kolleegidest meeleheitele. Ta oli liiga eeskujulik, liiga täiuslik. Rääkimata väga hea välimuse antud eelistest, ei unustanud ta kunagi teretada sekretäre, tänas portjeed, kes talle auto kutsus, ja ohverdas iga kuu mõne tasuta töötunni rahapuuduses klientidele.

Värske õhk tänaval mõjus talle hästi. Lumesadu oli peaaegu lõppenud ja lund ei olnud maha tulnud nii palju, et liiklust häirida. Taksot püüdes kuulas ta laitmatutes valgetes koorirüüdes lastekoori, kes laulis St. Bartholomew’ kiriku ees Mozarti kuulsat pala „Ave verum corpus“. Ta leidis selles muusikas tahtmatult midagi, mis mõjus niihästi mahedalt kui rahutust tekitavalt.

Nathan jõudis San Remo hoonesse, kui kell oli veidi kuus läbi, tegi endale kuuma teed ja võttis pihku mobiiltelefoni.

Kuigi San Diegos polnud kell rohkem kui kolm pärastlõunal, olid Bonnie ja Mallory ehk kodus.Ta peab täpsustama oma tütre kohalejõudmise üksikasju, sest ta tuleb lähenevate pühade tõttu mõne päeva pärast tema juurde.

Ta valis hoolikalt numbri. Kolme helina järel lülitus sisse automaatvastaja.

„Te olete helistanud Mallory Wexlerile. Ma ei saa teile praegu vastata, aga…“

Naise hääle kuulmine mõjus Nathanile hästi. See oli nagu sõõm hapnikku, millest ta oli kaua ilma olnud. Ta soovid olid jäänud nõnda tagasihoidlikuks, kuigi tal polnud põrmugi harjumust rahulduda vähesega.

Äkki katkes automaatvastaja sõnum.

„Hallo?“

Nathan tegi üleinimliku pingutuse manada näole rõõmus ilme, järgides niimoodi oma nõmedat vana refleksi: mitte kunagi näidata oma nõrkusi, kuigi tegemist oli naisega, kes tundis teda lapsepõlvest alates.

„Tere, Mallory!“

Kui kaua ta pole juba öelnud „kallis“?

„Tere,“ vastas naine külmalt.

„Kas kõik on hästi?“

Naise toon muutus salvavaks.

„Mida sa tahad, Nathan?“

Aitab, ma juba sain aru, et täna sa ei soovi minuga normaalselt vestelda.

„Ma helistan, et Bonnie sõidu asjus kokku leppida. Kas ta on sinuga koos?

„Ta on viiulitunnis. Ta jõuab koju tunni aja pärast.“

„Äkki saaksid mulle öelda ta lennu kellaaja,“ tegi mees ettepaneku. „Ma usun, et ta lennuk saabub varajasel õhtul.“

„Tunni aja pärast on ta kodus tagasi,“ kordas Mallory, kes tahtis jutuajamise kähku lõpetada.

„Väga hea, hästi, kuulmiseni.“

Aga naine oli juba kõne lõpetanud.

Iialgi ei olnud ta mõelnud, et nende kõnelused võivad jõuda sellise külmuseni. Kuidas võisid kaks inimest, kes olid olnud nii lähedased, käituda võhivõõrastena? Kuidas oli see võimalik? Ta heitis salongi diivanile pikali ja vaatas lakke. Kui naiivne ta oli! Kindlasti oli see võimalik! Polnud vaja muud, kui vaadata ringi: lahutused, petmised, teineteisest tüdinemine… Tema kutsealal oli konkurents halastamatu. Edu saavutasid vaid need, kes ohverdasid osa perekonnaelust ja vaba aega. Igaüks advokaadibüroo klientidest oli väärt kümneid miljoneid dollareid, mistõttu advokaadid pidid olema täielikult nende käsutuses. See oli mängureegel, hind, mida tuli maksta suurte hulka kuulumise eest. Ja Nathan oli nende tingimustega nõustunud. Vastutasuks oli ta kuupalk nüüd 45 000 dollarit, peale selle veel mitmesugused soodustused. See tähendas ka, et partneri tiitel tõi talle aastas sisse ligi poole miljoni dollari suuruse boonuse. Tema pangakontol oli esimest korda üle miljoni dollari. Ning see oli alles algus.

Aga ta eraelu oli kulgenud languses, mis oli vastupidine töisele edule. Neil viimaseil aastail oli ta abielu lagunenud. Järk-järgult oli büroost saanud kogu ta elu. Ta ei leidnud enam aega perekonnaga koos hommikust süüa või tütre koolitöid üle vaadata. Kui ta oli mõistnud, kui tohutut kahju ta oma elule tegi, oli juba hilja tagasi pöörduda ja mõne kuu pärast järgnes lahutus. Kindlasti ei olnud ta ainus – büroos oli üle poole kolleegidest samuti abikaasast lahutanud –, aga see polnud mingi lohutus.

Nathan muretses väga Bonnie pärast, keda need sündmused olid väga häirinud. Seitsmeaastaselt märgas tüdruk veel mõnikord voodit ning tal käisid ärevushood samuti nagu ta emalgi. Nathan helistas talle igal õhtul, kuid ta oleks eelistanud rohkem kohal olla.

Ei, mõtles ta diivanil pikutades, mees, kes magab nii, et ta kõrval ei ole kedagi, ja kes ei ole kolm kuud oma väikest tütart näinud, ei ole elus edu saavutanud.

Nathan võttis sõrmest abielusõrmuse, mida ta ikka kandis, ja luges siseküljelt värssi Saalomoni ülemlaulust, mille Mallory oli lasknud nende abiellumisel sinna graveerida:

„Meie armastus on tugev nagu surm.“

Ta teadis, kuidas ülemlaul jätkus:

„Armastust ei suuda kustutada suured veed

ega uputada jõed.“

Kõik see on lollus! Vahukommid algajatele armunutele. Armastus ei ole nii absoluutne, et peaks vastu ajale ja katsumustele.

Ometi oli ta kaua aega uskunud, et tema abielu on erandlik, et sel oli maagiline ja irratsionaalne mõõde ning et see oli pitseriga kinnitatud juba lapsepõlvest alates. Mallory ja tema said tuttavaks kuueaastaselt. Algusest peale sidus neid nähtamatu lõng, just nagu oleks saatus tahtnud neist teha loomupäraseid liitlasi võitluses eluraskuste vastu.

Ta vaatas kummuti peale asetatud pildiraame, mis hoidsid ta eksabikaasa fotosid. Tükiks ajaks jäi ta pilk pidama viimasel, mis tal oli õnnestunud hankida tänu Bonnie kaasabile.

Muidugi, Mallory kahvatu nägu andis tunnistust raskest perioodist, mis oli seotud nende lahkuminekuga, aga see ei muutnud ta pikki ripsmeid, peent nina ega valgeid hambaid. Päeval, mil see foto võeti, pika jalutuskäigu ajal mööda Silver Strand Beachi, hõbedaste merikarpide randa, oli ta teinud soengu ülestõstetud juustega, mida hoidis kinni pärlmutterkamm. Väikesed terasraamidega prillid muutsid ta sarnaseks Nicole Kidmaniga filmis „Silmad pärani kinni“, kuigi Malloryle ei meeldinud see võrdlus. Nathan ei suutnud naeratust alla suruda, sest Mallory kandis üht oma alalistest lapitehnikas pulloveridest, mida ta ise valmistas ja mis andsid talle niihästi elegantse kui muretu välimuse.

Kuna Malloryl oli keskkonnamajanduses doktorikraad, oli ta õpetanud ülikoolis, aga pärast elama asumist vanaema vanaaegsesse majja San Diego lähedal oli ta loobunud loengukursuste lugemisest, et täielikult pühenduda mitmesugustele seltsidele, mis aitasid elus kehvemal positsioonil olijaid. Kodus tegeles ta ühe VVO koduleheküljega, maalides samaaegu ka akvarelle ja tehes väikesi merikarpidega kaunistatud mööbliesemeid, mida ta müüs suvel Nantucketis puhkust veetes turistidele. Malloryt polnud kunagi motiveerinud raha ega seltskondlik menu. Ta armastas korrata, et metsas või mere ääres hulkumine ei maksa ühtki dollarit, kuid Nathan ei jaganud täielikult neid lihtsustavaid mõttekäike.

Liiga kerge, kui ei ole kunagi millestki puudust tundnud!

Mallory pärines jõukast ja prestiižikast perekonnast. Ta isa oli olnud vanempartner ühes Bostoni edukaimas advokaadibüroos. Ta ei vajanud töist edu seltskondliku positsiooni saamiseks, sest see oli tal sünnist saadik olemas.

Hetkeks manas Nathan silme ette kõigi sünnimärkide asukoha naise kehal. Siis kihutas ta selle mälestuse peast ja avas ühe kaasatoodud toimikuist. Ta lülitas sülearvuti sisse, tegi märkmeid ja dikteeris mõned kirjad tähelepanelikule Abbyle.

Kella poole kaheksa paiku õhtul tuli lõpuks telefonikõne, mida ta ootas.

„Tere, issi!“

„Tere, oravakene!“

Bonnie jutustas talle üksikasjalikult oma päevast, nagu tal oli kombeks nende igaõhtuste vestluste ajal. Ta rääkis tiigreist ja jõehobudest, keda ta nägi kooliekskursioonil Balboa pargi loomaaeda. Isa esitas talle küsimusi kooli ja eelmise päeva jalgpallitreeningu kohta. Paradoksaalsel kombel ei olnud ta kunagi varem vestelnud tütrega nii palju kui nüüd, kui nad elasid teineteisest kolme tuhande kilomeetri kaugusel.

Äkki muutus tüdruku hääl rahutumaks.

„Ma pean sinult midagi paluma.“

„Kõike, mida sa vaid soovid, kullake.“

„Ma kardan üksi lennukile minna. Ma tahaksin, et sa mulle laupäeval järele tuleksid.“

„See on rumal jutt, Bonnie, sa oled juba suur tüdruk.“

Pealegi oli Nathanil sel laupäeval tähtis ärikohtumine; viimased kooskõlastused kahe firma liitmisel, mille kallal ta oli juba palju kuid töötanud. Ta ise oli soovinud just seda kuupäeva!

„Ma palun sind väga, issi, tule mulle järele!“

Nathan kuulis telefonis, et tüdrukul tõusevad pisarad kurku. Bonnie ei olnud kapriisne laps. Kui ta keeldus üksi lennukiga sõitmast, siis kinnitas see, et ta on tõesti suures ärevuses. Nathan ei oleks mitte mingi hinna eest tahtnud talle haiget teha. Pealegi praegusel hetkel.

„Olgu, ära muretse, kallis. Ma olen seal. Ausõna.“

Tüdruk rahunes jälle ja nad vestlesid veel mõni minut. Et Bonniet rahustada ja naerma ajada, jutustas ta ühe lookese ja mängis karupoeg Winnie Puhhi, kes nõuab meepotti, sest see oli tal ka varem hästi välja tulnud.

Ma armastan sind, lapsuke.

Pärast telefonikõne lõpetamist mõtles ta mõni minut, mis tagajärjed võivad olla laupäevase kokkusaamise edasilükkamisel. Kindlasti oli olemas ka lahendus kellelegi maksta, et see inimene läheks ta tütrele Californiasse järele. Kuid niisugusest rumalast mõttest loobus ta väga ruttu. See kuulus asjade hulka, mida Mallory talle iialgi ei andestaks. Pealegi oli ta Bonniele lubanud, et tuleb ise sinna. Tütre tüssamine ei tulnud kõne alla. Küllap ta leiab üheks korraks mingi lahenduse.

Ta dikteeris makilindile veel paar kirja ja jäi lõpuks diivanile magama, võtmata kingi jalast ja kustutamata tulesid.

Teda ehmatas ärkvele sisetelefoni helisemine.

See oli valvur Peter, kes helistas oma tööpostilt fuajees.

„Keegi soovib teie juurde tulla, härra. Doktor Garrett Goodrich.“

Nathan vaatas käekella: kuradi kurat, juba kell üheksa õhtul! Tal ei olnud kavas lasta seda tüüpi end kodus häirida.

„Ärge laske teda sisse, Peter, ma ei tunne seda härrat.“

„Mis te lolli mängite,“ hüüdis Goodrich, kes oli valvuri mobiili oma kätte haaranud, „asi on tähtis!“

Pagana pihta! Millega ma olen issanda meelepaha endale kaela tõmmanud?

Nathan vaikis korraks ja hõõrus silmalauge. Südame põhjas teadis ta, et ei saa rahu tagasi enne, kui on Goodrichiga asjad korda ajanud. Selleks tuli kõigepealt aru saada, mida see mees õieti tahab.

„Hea küll,“ andis ta järele, „las ta tuleb üles, Peter.“

Nathan nööpis särgi uuesti kinni, avas korteriukse ja väljus trepimademele, et oodata arsti jõulisi samme, kel ei läinud palju aega 23. korrusele jõudmiseks.

„Mis te jamate, Garrett? Kas vaatasite, mis kell juba on?“

„Ilus korter,“ vastas teine, heites pilgu interjöörile.

„Ma küsisin, mida te siin teete.“

„Ma arvan, et te peaksite minuga kaasa tulema, Del Amico.“

„Ärge rääkige rumalusi! Ma ei ole teie käsualune.“

Garrett püüdis teda veenda.

„Aga kui te mind usaldaksite?“

„Mis mulle tõestab, et te ei ole ohtlik?“

„Mitte miski,“ tunnistas Goodrich õlgu kehitades. „Iga inimene on potentsiaalselt ohtlik, olen teiega nõus.“

Käed taskus ja oma suurde palitusse mähitud, laskus Goodrich rahulikult tänavale, tema kõrval Nathan, kellest ta oli peajagu pikem ja kes žestikuleeris mõlemale poole.

„Jäiselt külm!“

„Kas te alati nõnda hädaldate?“ küsis Garrett. „Suvel on selles linnas lämmatav palavus. Talvel näitab New York oma tõelist palet.“

„Jama!“

„Peale selle külm konserveerib, tapab mikroobe ja…“

Nathan ei andnud talle aega oma postulaadi arendamiseks.

„Võtame vähemalt takso.“

Ta astus sõiduteele ja tõstis käe, et autot peatada.

„Hei! Hei!“

„Ärge vehkige, te olete naeruväärne.“

„Kui arvate, et lasen oma munadel teie lõbuks ära külmuda, siis ajate endale puru silma.“

Kaks taksot möödusid neist käiku aeglustamata. Lõpuks peatus üks kollane takso Century Appartementsi juures. Mõlemad mehed pugesid sinna ja Goodrich andis taksojuhile aadressi, sõita tuli 5. avenüü ja 34. tänava ristmikule.

Nathan hõõrus käsi kokku. Auto oli hästi köetud. Raadiost kostis üks Sinatra vana laul.

Broadway kihas inimestest. Aastalõpupühade pärast olid paljud kioskid kogu öö avatud.

„Jala oleksime rutem saanud,“ ei suutnud Goodrich ilmse mõnuga tähendamata jätta, kui sõiduk oli sunnitud ummikutes seisma.

Nathan heitis talle mitte just sõbraliku pilgu.

Mõne minuti pärast pöördus takso 7. avenüüle, kus liiklus ei olnud nii tihe. Seal sõitis takso kuni 34. tänavani, pööras vasakule ja sõitis veel sadakond meetrit, enne kui peatus.

Goodrich maksis arve ja mehed väljusid autost.

Nad asusid ühe Manhattani kuulsaima silueti, Empire State Buildingi jalamil.

1 Äri nagu harilikult (ingl). Tlk.