Читать книгу Püha Antoniuse kiusamine - Gustave Flaubert - Страница 5

Tervelt pool sajandit kadestasid Pont-l’Évêque’i emandad proua Aubaini ta teenijanna Félicité pärast.

Saja frangi eest aastas keetis too süüa ja pidas maja, õmbles, pesi, triikis, oskas hobusega ümber käia, kodulinde nuumata, võid kokku lüüa ning jäi ustavaks oma emandale, kes polnud sugugi meeldiv inimene.

Proua oli abiellunud kena varanduseta noormehega, kes suri 1809. aasta algul ning jättis talle kaks tillukest last ja hulga võlgu. Pärast mehe surma müüs naine oma kinnisvara maha, välja arvatud Toucques’i ja Geffosses’i talud, millest sai umbes 5000 franki rendist aastas, ning lahkus Saint-Melaine’i majast, et kolida teise, vähem kulukasse, mis asus turuhoonete taga ja oli kuulunud tema esivanematele.

See kivivooderdisega maja asus põiktänava ja väikese tänava vahel, mis viis jõe äärde. Eri tasapinnad hoone sisemuses põhjustasid komistamist. Kitsas eeskoda eraldas kööki „saalist“, kus proua Aubain veetis kogu pika päeva akna all korvtoolis istudes. Valge krohvseina ääres oli reas kaheksa mahagonipuust tooli. Vana klaver baromeetri all kandis püramiidi meenutavat pappkarbi- ja kartongikuhja. Kaks lamburneiut seinavaibal külgnesid Louis XV stiilis kollasest marmorist kaminaga. Lauakell toa keskel kujutas Vesta templit ja üldse lõhnas kogu elamine pisut kopituse järele, sest põrand oli madalamal kui aed.

Teisel korrusel oli esiteks tohutu suur kahvatulillelise tapeediga „proua“ tuba, kus rippus keigari riietuses „härra“ portree. See oli ühenduses teise, väiksemaga, kus võis näha kahte madratsita lapsevoodit. Siis tuli alati lukus võõrastetuba, mis oli voodilinadega kaetud mööblist pungil. Edasi viis koridor kabinetti: seal täitsid raamatud ja paberipahn riiuleid, mis piirasid kolmest küljest laia, tumedast puust kirjutuslauda. Tagumine krohvsein mattus sulejoonistuste, guaššmaastike ning Audrani gravüüride alla – mälestused parematest aegadest ja kadunud hiilgusest. Kolmandal korrusel valgustas pööninguaken teenijakambrit, kust avanes vaade nurmedele.

Félicité tõusis aovalgel, et mitte missale hilineda, ja töötas vahetpidamata õhtuni; pärast, kui õhtusöök oli läbi, nõud pestud ning välisuks kindlalt suletud, tõmbas ta tukid süte alt välja ja uinus kolde ees, roosikrants pihus. Tingimise juures ei ilmutanud enam keegi kangekaelsust. Mis puhtusesse puutub, siis ajas Félicité keedupottide sära teised teenijad lausa meeleheitele. Et ta oli kokkuhoidlik, siis mälus ta aeglaselt ning noppis üles kõik raasukesed nimelt tema jaoks küpsetatud leivast, mis maksis kaksteist livri ja säilis tervelt kakskümmend päeva.

Aastaajale vaatamata kandis ta õlgadel juuksenõelaga kinnitatud puuvillast rätikut, tanu varjas ta juukseid, jalas olid tal hallid sukad, seljas punane seelik ja pluus, mida kattis põll nagu halastajaõdedel haiglas.

Ta nägu oli kõhn ja hääl kile. Kahekümneviieselt peeti teda juba neljakümneseks. Viiekümnendatest alates näis ta eatu; alati vaikiv, rüht sirge ja liigutused mõõdetud, sarnanes ta masinlikult tegutseva puunukuga.