Читать книгу Püha Antoniuse kiusamine - Gustave Flaubert - Страница 7

Kui Félicité oli ukse juures põlvi nõtkutanud, liikus ta kõrge löövi all kahe toolirea vahel edasi, avas proua Aubaini pingi, istus ja laskis pilgul ringi uidata.

Poisid paremal, tüdrukud vasakul täitsid kooriruumi puupinke; küree seisis kantsli lähedal; apsiidi vitraažil kõrgus Püha Vaim Neitsi kohal; teine vitraaž näitas Neitsit Jeesuslapsukese ees põlvitamas ja tabernaakli taga kujutas grupp puuskulptuure Püha Miikaeli lohemadu maha nottimas.

Kõigepealt tegi preester pühakirjast lühikokkuvõtte. Félicité uskus nägevat paradiisi, veeuputust, Paabeli torni, leegitsevaid linnu, surevaid rahvaid, põrmupaisatud puuslikke; sellest hurmast jäi temasse austus Kõigevägevama vastu ja hirm tema viha ees. Kannatuslugu kuulates ta nuttis. Mispärast nad ta risti lõid, tema, kes ta lapsi armastas, rahvahulki toitis, pimedaid nägijaks tegi ning oli armulikult suvatsenud sündida vaeste keskel, laudasõnnikul? Külvid, lõikused, veinikääritamine, kõik need kodused asjad, millest kõneldakse evangeeliumis, leidsid aset ka tema elus; Jumala puudutus oli neid pühitsenud; ja ta armastas veel õrnemalt tallekesi armastusest Talle vastu ning tuvisid Püha Vaimu pärast.

Félicité suutis vaevu kujutleda selle vaimu olemust, kuna see polnud mitte üksnes lind, vaid ka tuli ja teinekord tuulehoogki. See on võib-olla tema valgus, mis lehvib öösiti sooservade kohal, tema hingus, mis raskeid vihmapilvi edasi ajab, tema hääl, mis paneb kellad kokku kõlama; ja Félicité tardus imetluses, tundes mõnu müüride jahedusest ning kiriku vaikusest.

Mis puutub dogmadesse, siis neist ei taibanud ta mõhkugi, isegi ei püüdnud taibata. Küree seletas, lapsed kordasid järele, lõpuks ta uinus ja virgus äkki, kui nad lahkudes oma puukingi vastu kiviplaate klobistasid.

Pideva kuulamise läbi õppis Félicité selgeks katekismuse, nooruses oli tema usuline kasvatus hooletusse jäänud; sestsaadik matkis ta kõiki Virginie’ kombeid, paastus nagu tema, pihtis koos temaga. Kristuse Ihu Pühaks ehtisid nad seltsis altari.

Virginie’ esimene armulaud vaevas Félicitéd juba ette. Ta pabistas kingade, roosikrantsi, raamatu ja kinnaste pärast. Missuguse kannatamatusega aitas ta emal tütart riidesse panna!

Kogu missa kestel tundis ta ängistust. Härra Bourais varjas tema eest ühe osa kooriruumist; aga otse tema vastas moodustas salkkond neitsisid oma valgete pärgadega langetatud looride peal justkui lumise lagendiku; eemal tundis ta ära kalli väiksekese selle kõige armsama kaela ja mõtliku ilme järgi. Kell lõi. Langetati pead; kirik vakatas. Koos oreli möiratustega alustasid eeslauljad ja rahvas Agnus Dei’d; seejärel algas poiste rongkäik, pärast poisse tõusid tüdrukud. Sammhaaval, käed kokku pandud, läksid nad tuledesäras altari poole, põlvitasid esimesel astmel, võtsid üksteise järel vastu armulaualeiva ning tulid samas korras oma palvepingi juurde tagasi. Kui kätte jõudis Virginie’ kord, kallutas Félicité end, et teda näha; tõelisest kiindumusest kantud kujutlusvõime jõul oli ta ise nagu see laps; ta nägu muutus lapse näoks, tal oli seljas lapse kleit, lapse süda lõi ta rinnus; kui Virginie armulaualeiva vastuvõtmiseks suu lahti tegi ja silmad sulges, oleks Félicité peaaegu minestanud.

Järgmisel hommikul vara ilmus Félicité käärkambrisse, et härra küree ka temale armulauda annaks. Ta võttis selle vagalt vastu, aga ei tundnud seejuures samasugust õndsust.

Proua Aubain tahtis teha oma tütrest täiusliku daami, et aga Guyot ei suutnud talle õpetada ei inglise keelt ega muusikat, otsustas ta tütre Honfleuri, püha Ursula õdede juurde pansioni paigutada.

Laps ei tõrkunud. Félicité ohkas, leides proua südametu olevat. Pärast järele mõeldes arvas ta, et emandal on võib-olla õigus. Need asjad käisid üle tema mõistuse.

Lõpuks ühel päeval peatus ukse ees vana koormavanker, sealt ronis maha nunn, kes oli preilile järele tulnud. Félicité tõstis pakid pagasiriiulile, jagas kutsarile korraldused ning pani kohvrisse kuus purki moosi ja tosina pirne koos kannikesekimbuga.

Viimasel hetkel puhkes Virginie ägedalt nutma. Ta klammerdus ema külge, kes suudles teda laubale ja kordas: „Pole midagi! Ole nüüd tubli! Ole nüüd tubli!“ Astmelaud tõsteti üles, sõiduk võttis paigalt.

Siis tabas proua Aubaini nõrkushoog; õhtul ilmusid kõik tema sõbrad – abielupaar Lormeau, proua Lechaptois, preilid Rochefeuille’d, härra de Houppeville ja Bourais – teda lohutama.

Tütre äraolek oli prouale algul väga piinarikas. Kuid kolm korda nädalas sai ta temalt kirja, teistel päevadel kirjutas talle ise, ta jalutas aias, luges pisut, täites sel moel oma tundide tühjust.

Hommikuti sisenes Félicité harjumusest Virginie’ tuppa ja silmitses seinu. Ta kurvastas, et ei saa enam kammida tüdruku juukseid, nöörida ta saapaid, kohendada tekkija et ta ei näe enam seda armast näokest, ei hoia enam lapse kätt, kui nad koos välja lähevad. Et oma aega täita, püüdis Félicité pitse kududa. Tema liig kohmakad näpud lõhkusid niite; ta ei suutnud enam midagi teha, ta kaotas une, oli tema oma sõnade järgi seest „õõnes“.

Et „end lahutada“, palus ta luba õepoega külla kutsuda. Victor saabus pühapäeval pärast missat, punapõskne, rind eest lahti, ja lõhnas läbitud maakohtade järele. Otsekohe kattis Félicité laua. Nad einestasid teineteise vastas istudes; Félicité sõi ise võimalikult vähe, et kulusid kokku hoida, ent õepojale toppis ta nii palju toitu sisse, et too viimaks magama jäi. Esimeste õhtupalvuse kelladega lõi ta poisi maast lahti, harjas ta püksid puhtaks, sidus kaelasideme ja läks kirikusse, ise emaliku uhkusega õepoja käsivarrele nõjatudes.

Victori vanemad nõudsid, et ta alati midagi kaasa tooks, oli see siis pakk toorsuhkrut, seep, viin või mõnikord koguni raha. Victor tõi oma rõivanärud talle parandada ja Félicité võttis töö vastu, õnnelik, et nii oli poiss sunnitud tagasi tulema.

Augustis viis isa Victori rannasõidupurjekale.

Oli puhkuste aeg. Laste saabumine oli Félicitéle trööstiks. Aga Paul oli muutunud pahuraks ja Virginie polnud enam nunnutamise eas, see tegi kohmetuks, püstitas nende vahele tõkke.

Victor käis järgemööda Morlaix’s, Dunkerque’is ja Brightonis; igalt reisilt tagasi jõudes kinkis ta Félicitéle midagi. Esimene kord oli kingituseks merikarpidest toos, teine kord kohvitass, kolmas kord suur piparkoogimehike. Ta muutus kenamaks, tal oli sale piht, õrnad vurruudemed ja hea aval pilk, kuklas kandis ta väikest nahkkübarat nagu roolimadrus. Ta lõbustas Félicitéd, jutustades tädile meremeeste väljendeid täis pikitud lugusid.

Esmaspäeval, 14. juulil 1819 (Félicité ei unustanud seda kuupäeva) teatas Victor, et ta on värvatud kaugsõitu ja läheb ülejärgmisel ööl Honfleurist aurikuga oma kuunarile, mis peaks lähemal ajal Le Havre’ist merele minema. Ta on võib-olla kaks aastat ära.

Väljavaade nii pikaks äraolekuks masendas Félicitéd, ja et poisile veel kord hüvasti öelda, pani ta kolmapäeva õhtul pärast proua õhtusööki kotad jalga ja käis läbi need neli ljööd, mis Pont-1’Évêque’i Honfleurist lahutasid.

Enne Ristimäge keeras ta vasakule pööramise asemel paremale, eksis laoplatside vahel ära, tuli tuldud teed tagasi; inimesed, kellelt ta juhatust küsis, soovitasid tal kiirustada. Ta tegi ringi ümber laevu täis sisesadama, takerdus köitesse; siis maapind alanes, tuled ristusid, ja ta pidas end hullumeelseks, märgates hobuseid taevas.

Kai ääres hirnusid teised hobused, keda meri kohutas. Nad vinnati tali abil üles ja tõsteti laevale, kus reisijad siidriaamide, juustukorvide ning viljakottide vahel rüselesid; oli kuulda kanade kaagutamist, kapten vandus; junga toetus küünarnukkidega vintsile, ükskõikne kogu melu vastu. Félicité, kes polnud õepoega ära tundnud, hõikas: „Victor!“ Poiss tõstis pea. Félicité sööstis tema poole, kuid äkki tõmmati trapp sisse.

Laev, mida naised lauldes haalasid, lahkus sadamast. Laevakere nagises, tinased lained peksid vastu vööri. Puri oli pöördunud, enam polnud kedagi näha; alus moodustas tumeda pleki, mis üha enam kahvatudes kuuvalgusest hõbetatud merre süüvis ja lõpuks kadus.

Ristimäest möödudes tahtis Félicité usaldada Jumala hoolde selle, keda pidas kõige kallimaks; seal palus ta kaua, seistes, nägu uhutud pisaraist, pilk pilvedes. Linn magas, tollivalvurid sammusid ja lüüsidest lakkamatult langev vesi kohises nagu kärestik. Kell lõi kaks.

Kloostri vastuvõturuumi ei avata enne hommikut. Hilinemine muidugi pahandab prouat; ja hoolimata soovist emmata teist last, ruttas Félicité tagasi. Varjupaiga tüdrukud ärkasid parajasti, kui ta Pont-l’Évêque’i jõudis.

Vaene poiss läks niisiis pikkadeks kuudeks lainetele loksuma! Õepoja eelmised reisid ei olnud Félicitéd hirmutanud. Inglismaalt ja Bretagne’ist tullakse tagasi, aga Ameerika, asumaad, saared, see oli kadumine tundmatusse, teise maailma otsa.

Sestsaadik mõtles Félicité pidevalt oma õepoja peale. Päikesepaistelistel päevadel piinles ta janu käes. Äikese ajal kartis tema eest pikset. Kuulates tuult, mis ulus korstnas ja sai jagu katusekividest, kujutles ta, et poissi piitsutab sama raju, et ta ripub, pea alaspidi, murtud masti küljes, ise vahutortidega kaetud; või siis meenusid talle pildid estampgeograafiast – metslased olid poisi nahka pistnud, ahvid olid ta metsa vedanud või oli ta kaugel kõrbeliival hinge vaakumas. Aga kunagi ei kõnelnud ta oma kartustest.

Proua Aubainil oli mure oma tütre pärast.

Head õed leidsid ta olevat südamliku, kuid hapra. Väikseimgi tundepuhang tegi tüdruku närviliseks. Klaveriõpingutest tuli loobuda. Ta ema nõudis kloostrist korrapäraselt korrespondentsi. Ühel hommikul, kui kirjakandja ei tulnud, muutus proua kärsituks; ta sammus elutoas tugitooli ja akna vahet. See oli tõesti tähelepanuväärne! Juba neli päeva uudisteta!

Et prouat oma näite varal lohutada, ütles Félicité:

„Mina, proua, pole juba kuus kuud teateid saanud!...“

«Kellelt siis ometi?...“

Teenijanna vastas tasaselt:

„Aga... õepojalt muidugi!“

„Ah! See teie õepoeg!“ Ja õlgu kehitades asus proua taas sammuma, mis pidi tähendama: „See ei tulnud mulle pähegi!“... Ja üleüldse, see ei huvita mind! Mingi laevapoiss, kaak, kena lugu küll! Samal ajal kui mu tütar... Mõelda vaid!...“

Olgugi et Félicité oli kalkuses kasvanud, oli ta algul nördinud, pärast aga unustas selle.

Ta sai aru, et väiksekese puhul on kerge pead kaotada.

Mõlemal lapsel oli võrdne tähtsus; side tema südames ühendas neid ja nende saatused said seeläbi samaseks.

Apteeker teatas talle, et Victori laev oli jõudnud Havannasse. Ta oli selle teate leidnud ajalehest.

Sigarite tõttu kujutles Félicité Havannat paigana, kus peale suit- setamise midagi muud ei tehtagi, ka Victor liikus neegrite keskel tubakatossu pilves. Saab ta sealt „vajaduse korral“ maad mööda tagasi tulla? Kui kaugel on see Pont-1’Éveque’ist? Et teada saada, küsitles ta härra Bourais’d.

Too küünitas oma atlase järele, siis asus selgitama geograafilise pikkuse mõistet; Félicité hämmeldust nähes mängles tema huulil pedandi edev muie. Lõpuks osutas ta oma pliiatsihoidjaga tajumatule mustale punktile ovaalsel laigul ning lisas: „Siin.“ Félicité kummardus kaardi kohale, see värviliste joonte rägastik väsitas ta pilku, ütlemata talle midagi; Bourais ärgitas teenijat tunnistama, mis teda segadusse ajab, Félicité palus näidata maja, kus Victor elab. Bourais tõstis käed üles, aevastas ja purskas naerma; säherdune lihtsameelsus lõbustas teda üliväga. Kuid Félicité ei mõistnud, mille üle ta naerab – äkki lootis ta koguni õepoja pilti näha, sedavõrd piiratud oli tema arusaamine!

See oli kaks nädalat hiljem, kui Liébard, turu ajal nagu ikka, kööki astus ja talle kirja ulatas, mille oli saatnud õemees. Kuna kumbki neist ei osanud lugeda, pöörduti abi saamiseks emanda poole.

Proua Aubain, kes parajasti varrastel silmi loendas, asetas töö enda ette, avas kirja, võpatas ja ütles neile sügavalt silma vaadates tasase häälega:

„See on õnnetus... millest teile teatatakse. Teie õepoeg...“

Ta oli surnud. Rohkem polnud midagi öeldud.

Félicité langes toolile, toetas pea vastu seina ja sulges laud, mis olid järsku roosaks tõmbunud. Siis, langetatud päi, käed rippu, pilk klaasistunud, korrutas ta iga natukese aja järel:

„Vaene väike poiss! Vaene väike poiss!“

Liébard jälgis teda ohkides. Proua Aubain vabises veidi.

Ta soovitas Félicitél minna Trouville’i oma õde vaatama. Teenija tegi liigutuse, mis tähendas, et selleks pole vajadust.

Oli vaikne. Heasüdamlik Liébard leidis sündsa olevat lahkuda. Seepeale ütles Félicité:

„Neile, neile ei tähenda see midagi!“

Pea langes tagasi; masinlikult kergitas ta aeg-ajalt pikki vardaid töölaual.

Tilkuvat pesukorvi kandvad naised möödusid hoovist.

Ta nägi neid läbi akna ja talle meenus pesu; eile pestu tuli täna läbi loputada, ning ta väljus toast.

Félicité pesulaud ja vaat olid Toucques’i kaldal. Ta puistas kaldanõlvakule hunniku särke, kääris käised üles ning haaras kurika; jõulised hoobid, mis ta pesule jagas, kostsid naaberaedadessegi. Karjamaad olid tühjad, tuul riivas jõge; selle põhjas kooldusid pikad rohukõrred justkui vees hõljuvad koolnute juuksed.

Félicité hoidis kurbust tagasi, oli kuni õhtuni väga vapper; kuid oma toas laskis end lõdvaks, ta lebas kõhuli aluskotil, nägu patja surutud ja rusikad meelekohtadel.

Palju hiljem sai ta Victori kapteni enda käest teada poisi lõpu asjaolud. Tal oli haiglas kollapalaviku pärast liiga palju aadrit lastud. Neli arsti olid teda ühekorraga kinni hoidnud. Poiss suri otsekohe ja peaarst oli öelnud: