Читать книгу Püha Antoniuse kiusamine - Gustave Flaubert - Страница 6

Temalgi oli olnud oma armulugu.

Félicité müürsepast isa oli tellingutelt alla kukkudes surma saanud. Seejärel suri ema, õed pudenesid maailma laiali. Üks talumees korjas väiksekese üles ja võttis ta endale tallu lehmakarjuseks. Tüdruk lõdises oma räbalates, lürpis kõhuli maas lombivett, talle anti iga tühiasja pärast peksa ja kihutati viimaks kolmekümne suu varguse pärast minema, kuigi ta seda raha ei võtnud. Félicité läks teise tallu, sai seal linnutalitajaks, ja et ta pererahvale meeldis, kadestasid kaaslased teda.

Kord augustiõhtul (ta oli sellal kaheksateistkümne aastane), tarisid kaaslased neiu Colleville’i ühele koosviibimisele. Pillimeeste mürgel, laternad puudes, rõivaste kirevus, pitsid, kuldristid, kogu see ühes taktis kargav rahvasumm lõi ta hoobilt pahviks, lausa uimaseks. Ta hoidus tagasihoidlikult kõrvale, kuni üks jõuka välimusega noorsand, kes siiani, küünarnukid puldanvankri tiislil, piipu oli tõmmanud, tuli teda tantsule paluma. Noormees tegi talle siidrit ja kohvi välja, ostis lehttaignapiruka, kaelarätiku ning kujutledes, et piiga asjast õigesti aru saab, pakkus end talle saatjaks. Kaerapõllu veeres paiskas ta neiu jõhkralt pikali. Félicitél oli hirm ja ta hakkas karjuma. Mees taandus.

Ühel õhtul Beaumont’i teel tahtis Félicité mööduda suurest, aeglaselt edenevast heinavankrist. Vankriga kohakuti jõudes tundis ta Théodore’i ära.

Noormees kõnetas teda rahulikul ilmel, väites, et neiu peab talle andestama, kuna kõik olnud „viina viga“.

Félicité ei teadnud, mida öelda, ja tahtis põgeneda.

Otsemaid hakkas Théodore rääkima saakidest ning ümbruskonna silmapaistvatest tegelastest, sest tema isa oli lahkunud Colleville’ist ja kolinud Écots’ tallu, nii et nüüd on nad naabrid. „Ah soo!“ ütles neiu. Mees tähendas, et isa tahab talle naist võtta. Muide, sellega polevat kiiret, ta otsivat endale naist oma maitse järgi. Félicité langetas pea. Seepeale päris noormees, kas neiu abielule pole mõelnud. Too vastas naeratades, et olevat inetu teda narrida. „Aga ei, ma vannun teile!“ Ja võttis Félicitél vasaku käega piha ümbert kinni. Neiu kõndis nüüd mehe embuses; nad aeglustasid sammu. Puhus mahe tuul, tähed sirasid, määratu heinakoorem õõtsus nende eel. Neli hobust keerutasid oma kapjadega tolmu üles. Käsku ootamata pöörasid nad paremale. Noormees kaisutas neidu veel kord. Siis kadus Félicité pimedusse.

Järgmisel nädalal jõudis Théodore kohtamisteni.

Nad said kokku hoovinurkades, müüri varjus, üksiku puu all. Félicité ei olnud preilikeste kombel süütu – ta oli loomadelt mõndagi õppinud, kuid mõistus ja autunne hoidsid teda langemast. Säherdune vastupanu õrritas Théodore’i nii, et oma kire rahuldamiseks (võib-olla ka lihtsameelselt) pani ta ette abielluda. Félicité ei julgenud teda uskuda. Mees andis suuri lubadusi.

Peatselt avaldas ta ühe ebameeldiva asjaolu: vanemad olid talle läinud aastal asemiku ostnud, aga täna-homme võidakse ta ära võtta; mõte kroonuteenistusest kohutas noormeest. Seesugune argpükslus andis Félicitéle tunnistust mehe õrnusest; ta oma õrnus kahekordistus seetõttu. Öösel hiilis ta kohtamisele, kus Théodore teda oma kartuste ning pealekäimisega piinas.

Viimaks teatas noormees, et läheb ise prefektuuri teateid hankima ja lubas järgmisel pühapäeval kella üheteistkümne ning kesköö vahel uudiseid tuua.

Kui aeg kätte jõudis, tõttas Félicité kallimaga kohtama.

Kuid Théodore’i asemel leidis ta seal ühe noormehe sõpradest. Sõber seletas talle, et Félicité ei või enam Théodore’iga kokku saada. Et end nekrutiksvõtmisest päästa, oli noormees kosinud püstirikka vanamoori proua Lehoussais’ Toucques’ist.

Félicité oli kohutavalt õnnetu. Ta viskus maha, karjus, hüüdis armast Jumalat appi ja ägas kuni päikesetõusuni ihuüksi väljal. Siis läks ta tallu tagasi, teatas oma lahkumiskavatsusest ning kuu lõpus, lõpparve käes, sidus kogu oma varanatukese kompsu ja tõttas Pont-l’Évêque’i.

Kõrtsi ees sattus ta kokku ühe lesetanuga emandaga, kes just köögitüdrukut vajas. Noor neiu ei osanud küll teab mida, aga tal näis olevat piisavalt head tahet ja nii vähe nõudmisi, et proua Aubain ütles lõpuks:

„Olgu, ma võtan teid!“

Veerand tundi hiljem oli Félicité end tema juures juba sisse seadnud.

Esialgu oli ta seal veidi kartlik, seda põhjustas „maja vaim“ ja mälestus „härrast“, mis lehvis üle kõige. Seitsmene Paul ja vaevalt neljane Virginie näisid talle eriti haprast ainest olevustena, ta tassis neid turjal nagu hobune ning proua Aubain keelas tal lapsi iga minut suudelda, mis teda kurvastas. Ometi tundis Félicité end õnnelikuna. Meeldiv õhkkond oli hajutanud ta nukruse.

Neljapäeviti kogunesid majja sõbrad, et mängida partii bostonit. Félicité pani aegsasti kaardid ja sütepannid valmis. Külalised saabusid täpselt kell kaheksa ja läksid ära enne, kui kell lõi üksteist.

Igal esmaspäevahommikul laotas vanakraamikaupmees, kes elas allee alumises otsas, oma koli laiali. Siis täitus kogu linn häältekõmast, milles hobuste hirnatused, tallede määgimine ning sigade röhkimine segunesid kaarikurataste kuiva kõrinaga tänavasillutisel. Keskpäeva paiku, turu haripunktil ilmus lävele vana, pikka kasvu kongninaga külamees, nokats kuklas. See oli Robelin, Geffosses’i talunik. Veidi aja pärast tuli ka pisike, punane ja lihav Liébard Toucques’ist, ta kandis halli kuube ning kannustega varustatud nahast säärekaitsmeid.

Mõlemad pakkusid maaomanikule kanu või juustu. Ikka ja jälle nurjas Félicité nende riukad ning nad lahkusid, täis lugupidamist tema vastu.

Määramata ajavahemike järel külastas proua Aubaini Gremanville’i markii, üks ta onudest, kes, ulaelu tõttu laostunud, elas Falaise’is oma viimasel järelejäänud pärusmaatükikesel. Markii ilmus alati söögiajaks koos jõleda puudliga, kelle käpad määrisid kogu mööbli. Hoolimata katsetest esineda aadlimehena, kaasa arvatud igakordne kübarakergitamine, kui ta „minu kadunud isa“ ütles, vedas harjumus teda alt: kummutanud ühe pokaali teise järel, laskis ta end sündsusetult lõdvaks. Félicité nugis markii viisakalt välja: „Aitab teile küll, härra de Gremanville, teine kord jälle!“ Ja pani ukse kinni.

Meelsasti avas ta ukse härra Bourais’, endise advokaadi ees. Tolle valge lips ja kiilaspea, žabooga särk, avar pruun redingot, tema tava kaarja käeliigutusega tubakat nuusata, kogu tema isik ajas Félicité kitsikusse, tunne, mida tekitab väljapaistvate isikute käitumine.

Kuna Bourais korraldas „proua“ omandiasju, sulgus ta koos viimasega tundideks „härra“ kabinetti, ja et mees ikkagi kartis end kompromiteerida, viitas ta alalõpmata kohtuasjadele ning üritas oma ladina keelega muljet avaldada.

Et lapsi meeldival viisil pisut harida, kinkis ta neile geograafiateemalisi estampe. Need kujutasid mitmesuguseid stseene tervest maailmast: seal olid sulgedega ehitud inimsööjad, pärdik preilit röövimas, beduiinid kõrbes, vaalade harpuunipüük jne.

Paul andis Félicitéle gravüüride kohta selgitusi. See oli ka kogu teenija kirjanduslik haridus.

Oma hariduse said lapsed Guyot’lt, vaeselt vennikeselt, kes käis ametis linnavalitsuses ja oli kuulus oma kauni käekirja poolest ning kel oli komme oma sulenuga vastu saapasääri ihuda.

Kui ilmad selgeks läksid, sõideti vara hommikul Geffosses’i tallu.

Õu asus nõlvakul, maja selle keskel, kauguses paistis meri nagu hall laik.

Félicité võttis korvist külmad lihalõigud välja, einestati korteris, mis kuulus meierei juurde. See oli ainus jäänus nüüdseks kadunud suvituskohast. Seintel lipendas räbaldunud tapeet tõmbetuules. Proua Aubain langetas mälestustest rusutult pea; lapsed ei söandanud enam kõnelda. „No mängige siis ometi!“ ütles ta neile ja lapsed traavisid minema.

Paul ronis küüni, püüdis linde, viskas tiigiveel lutsu või peksis kaikaga tüsedaid aame, mis kõmisesid nagu trummid.

Virginie toitis küülikuid, tormas rukkililli korjama ja väleda jooksuga vilksatasid tal jalas tillukesed tikitud püksid.

Ühel sügisõhtul tuldi mööda karjamaad tagasi.

Noorkuu valgustas üht taevaserva ja udu hõljus nagu särp Toucques’i käärude kohal. Keset murumättaid pikutavad veised vaatlesid rahumeelselt nelja möödujat. Kolmandas koplis tõusid mõned ja seadsid end kaares nende ette. „Ärge kartke midagi!“ ütles Félicité, ja sosistades mingit lausumist, silitas ta kõige ligemal oleva looma selga; see pööras ümber, teised tema järel. Aga kui järgmine rohumaa sai läbitud, kostis hirmsat möirgamist. See oli udu varjus olnud pull. Ta lähenes kahele naisele. Proua Aubain tahtis jooksu pista. „Ei! Ei! Mitte nii kiiresti!“ Ometi lisasid nad sammu ja kuulsid selja taga lähenemas ägedat puhkimist. Pulli sõrad tampisid kui vasarad karjamaa rohtu: nüüd ta juba kappas: Félicité pöördus, rebis maast kahe käega mättaid ja viskas need loomale vastu silmi. Pull laskis koonu alla, kõngutas sarvi, värises raevust ning möirgas hirmsasti. Kopli servas üritas proua Aubain oma kahe väiksekesega meeleheitlikult kõrget piiret ületada. Félicité taganes ikka veel pulli ees ja pildus teda ühtevalu murumätastega, mis looma pimestasid, ise samal ajal karjudes: „Kiiremini! Kiiremini!“

Proua Aubain laskus kraavi, tõmbas Virginie ja Pauli järele, kukkus mitu korda, püüdes kraavipervele ronida, lõpuks sai ta tänu hingejõule sellest üles.

Pull oli Félicité vastu piirdeaeda surunud, ta ila pritsis naisele näkku, veel hetk – ja loom rebib ta lõhki. Kuid Félicité jõudis end viimasel hetkel kahe põikpuu vahele libistada, ja suur elukas jäi jahmunult seisma.

See vahejuhtum andis Pont-1’Évêque’is mitmeks aastaks kõneainet. Félicité ei olnud selle üle uhke, ta isegi ei aimanud, et on midagi kangelaslikku korda saatnud.

Virginie hõivas kogu ta aja, sest tüdrukul oli üleelatud hirmu tagajärjel tekkinud närvihaigus ning doktor Poupart soovitas Trouville’i kuurorti.

Tol ajal polnud kombeks seal käia. Proua Aubain kuulas järele, pidas Bourais’ga nõu, tegi ettevalmistusi, nagu läheksid nad pikale reisile.

Pakid saadeti juba eelmisel õhtul Liébard’i vankriga teele. Järgmisel päeval tõi mees kohale kaks hobust, kellest ühel oli seljas sametseljatoega naistesadul; teise laudjal moodustas rullikeeratud tekk midagi istmetaolist. Proua Aubain ronis Liébard’i taha üles. Félicité võttis Virginie enda juurde ja Paul istus kaksiratsa härra Lechaptois’ eesli selga, kes oli antud laenuks tingimusel, et tema eest hästi hoolt kantakse.

Tee oli nii vilets, et kaheksale kilomeetrile kulus kaks tundi. Hobused vajusid kederluuni porri ja tegid sealt välja saamiseks järske puusaliigutusi: kord komistasid nad vankrirööpale, kord pidid nad hüppama. Liébard’i mära jäi mõnes kohas äkki seisma. Mees ootas kannatlikult, kuni loom jälle liikuma hakkas, ja jutustas omanikest, kelle valdused piirnesid teega, lisades nendele lugudele kõlblaid mõtisklusi. Kui nad Toucques’i külas kressidest pärjatud akendest möödusid, tähendas ta õlgu kehitades: „Siin üks proua Lehoussais, kes selle asemel, et võtta noor mees...“ Félicité ei kuulnud lõppu; hobused lasid traavi, eesel galopeeris; kõik jõudsid teerajale, väravapuu lükati eest, ilmus kaks sulast ja enne läveesist virtsalompi roniti loomade seljast maha.

Mammi Liébard külvas perenaise rõõmuavaldustega üle. Ta tõi lauale eine, mis koosnes vasikapraest, rupskitest, verikäkkidest, kanafrikasseest, õuna-vahuveinist, puuviljatordist ja viinas tõmmata lastud ploomidest, kõiki roogi saatsid meelitused prouale, kes paistab olevat parima tervise juures, preilile, kes olevat „vaimustav“, härra Paulile, kes olevat kõvasti „visanud“, unustamata ka nende kadunud vanavanemaid, keda Liébard’id olid tundnud, sest olid mitme põlvkonna jooksul perekonna teenistuses olnud. Talul nagu neil endilgi oli muinsuse hõng juures. Laetalad olid koitanud, seinad suitsust mustunud, aknaruudud tolmust hallid. Tammepuust nõudekapp mahutas kõikvõimalikke tööriistu, veekanne, taldrikuid, inglistinast kausse, hundilõkse, lambaraudu, pirakas süstal ajas lapsed naerma. Kolme õue peale polnud puud, mille juurel poleks kasvanud seeni või võras võõrikupuhmast. Tuul oli palju oksi maha murdnud. Tüvi oli keskelt uued oksad ajanud; kõik nad kooldusid õunte raskuse all. Pruuni sametit meenutavad ebaühtlase paksusega õlgkatused pidasid vastu ka kõige tugevamatele tuuleiilidele. Samas lagunes vankrikuur tasapisi. Proua ütles, et annab endast peagi teada, ning käskis loomad uuesti saduldada.

Sõideti veel pool tundi, enne kui jõuti Trouville’i. Väike reisiseltskond tuli loomade seljast maha, et ületada Ecores’id, kaljurannik, mis rippus laevade kohal; mõni hetk hiljem jõuti kaldapealse lõpus asuva „Kuldvillaku“ hoovi, emand Davidi juurde.

Virginie tundis end esimestest päevadest peale õhuvahetuse ja kümbluste mõjul paremini. Supelkostüümi puudumisel kümbles ta särgis; hoidja riietas ta ümber tolliametniku putkas, mida kasutasid supelsaksad.

Pärastlõunati mindi eesliga teisele poole Musti Kaljusid Hennequeville’i lähedale. Esialgu tõusis rada küngaste vahel nagu mööda pargimuru, siis laskus tasandikule, kus küntud põllud vaheldusid karjakoplitega. Teepervel sirutusid põldmarjatihnikutest välja astelpõõsad; siin-seal joonistas mõni suur kuivanud puu oma okstega sinisesse õhku siksakke.

Peaaegu alati puhati niidul, millest Deauville jäi paremale ja Le Havre vasakule, ees oli vaade avamerele. Meri sätendas päikeses, läikiv nagu peegel, nii vaikne, et vaevu oli kuulda ta kohinat; peitupugenud varblased vidistasid ja üle kõige kummus mõõtmatu taevavõlv. Proua Aubain istus oma õmblustöö kallal; Virginie punus tema läheduses kõrkjaid, Félicité kitkus lavendliõisi, igavlev Paul tahtis edasi liikuda.

Teinekord sõitsid nad paadiga üle Toucques’i ja otsisid merikarpe. Mõõn jättis kuivale merisiilikuid ja millimallikaid ning lapsed jooksid, et haarata vahupritsmeid, mida tuul endaga kaasa viis. Unised lained rullusid liivale langedes piki rannikut, mis ulatus nii kaugele kui silm võttis; aga maa poolt oli luidete piiriks ja eraldajaks „soo“, suur hipodroomikujuline rohumaa. Kui nad sealtkaudu tagasi tulid, muutus Trouville nõlvakul iga sammuga suuremaks, näides kõigi oma ebaühtlaste majakeste lõbusas korratuses nagu õitsele puhkevat.

Kui ilmad olid liiga palavad, ei väljunud nad üldse toast. Väljast tulev pimestav kiirgus kattis valgustriipudega ribikardina praod. Külast ei kostnud ainsatki heli. All tänaval polnud hingelistki. Laiali laotunud vaikus võimendas esemete rahu. Kauguses tihtisid toppijate vasarad paadipõhju ja lämbe puhang tõi tõrvalõhna.

Peamiseks meelelahutuseks oli paatide randumine. Toodritest möödas, hakkasid nad loovima. Purjed langetati kahe kolmandiku peale; nad lähenesid palliks paisunud foki all, libisesid lainete vahel loksudes poolde sadamasse, kus ankur järsu ropsuga vette heideti. Edasi sobitati paat kai äärde. Madrused loopisid visklevaid kalu üle parda; vankrite rivi juba ootas ja puuvillastes pearättides naised sööstsid korve vastu võtma ning oma mehi kaelustama.

Üks naine kõnetas kord Félicitéd, kes veidi aja pärast väga rõõmsalt tuppa astus. Ta oli taasleidnud oma õe; ja Nastasie Barette, Leroux’ naine, ilmus peagi ise kohale, imik rinnal, parema käe kõrval üks laps, vasakul aga väike junga, kes seisis, käed puusas, barett ühe kõrva peal.

Veerandtunni möödudes viskas proua Aubain selle õe välja.

Neid kohati alati köögi läheduses või jalutuskäikudel. Mees ei andnud end näole.

Félicité kiindus neisse. Ta ostis neile teki, särke, pliidi; endastmõistetavalt kasutasid nad teda ära. Säärane nõrkus ärritas proua Aubaini, kes liiatigi ei talunud selle õepoja familiaarsusi, sest too sinatas tema poega; kuna Virginie köhis ja aastaaeg polnud enam soodne, naasis ta Pont-1’Évêque’i.

Härra Bourais andis prouale kolledži valiku osas nõu, Caeni oma peeti parimaks. Paul läkitati sinna; ta jättis vapralt hüvasti, rahul, et pääseb elama majja, kus ta leiab sõpru.

Proua Aubain leppis poja äraolekuga, sest see oli möödapääsmatu. Virginie mõtles venna peale üha vähem ja vähem. Félicité tundis poisi mürglist puudust. Aga uus tegevus juhtis ta mõtted eemale; jõuludest alates viis ta väikest tüdrukut iga päev piiblitundi.