Читать книгу Bel-Ami - Guy de Maupassant - Страница 1

Georges Duroy lasi kassapreilil viiefrangilisest tagasi anda ja väljus restoranist.

Endise allohvitseri kergatslikkusega oma loomupärast rühikust rõhutades ajas ta rinna ette, keerutas vilunud sõjameheliigutusega vuntsi ja heitis üle saali viimase kiire pilgu – ilusa mehe vangistava pilgu, mis üksikud hilised lõunastajad otsekui võrku püüdis.

Naised tõstsid pead: kolm töölistüdrukut, üks lohakalt kammitud ebamäärases eas muusikaõpetajanna lootusetult tolmunud kübara ja halvasti istuva kleidiga ning kaks abikaasade saatel tulnud pürjeliprouat – kindlate hindadega nurgataguse söögimaja vanad kunded.

Tänavale jõudnud, seisatas Duroy hetkeks ja kaalus, mida järgmiseks ette võtta. Oli 28. juuni; taskus kõlises täpselt kolm franki nelikümmend santiimi, millega pidi kuu lõpuni välja tulema. Sellest jätkus kaheks õhtueineks, kui lõuna vahele jätta, või kaheks lõunaks, kui õhtusöök vahele jätta – vabal valikul. Ent võttes arvesse, et lõuna maksab kakskümmend kaks soud, õhtueine aga kolmkümmend, jõudis Duroy järeldusele, et ainult päevase söögikorraga piirdudes jääks üks frank kakskümmend santiimi järele, mille eest võiks endale bulvaril veel kaks korda lubada kerget suupistet leiva ja vorsti näol ja pealekauba kaks kannu õlut. See viimane oligi õhtuti ta suurim priiskamine ja rõõm. Ta hakkas mööda Notre-Dame-de-Lorette'i tänavat edasi minema. Kõnnak oli tal ikka veel samasugune kui neil aegadel, mil ta kandis husaarimundrit – rind kummis, jalad pisut harkis, nagu äsja sadulast maha hüpanud. Hoolimatult tegi ta endale rahvarohkel tänaval teed, müksas õlaga, tõukas möödujaid, vaevumata sammu võrragi kõrvale põikama. Võrdlemisi luitunud kõvakübar istus viltu peas, kand raius kõvasti vastu maad. Kogemata tsiviili sattunud endise uhke sõjamehe hoiakuga näis ta alalõpmata kedagi trotsivat – vastutulijaid, hooneid, tervet linna.

Kuuekümnefrangisest ülikonnast hoolimata kiirgas temast mingit praalivat elegantsi, mis oli küll labasevõitu, aga sellegipoolest ehtne. Pikk tugev kasv, heledad, pisut ruuge varjundiga kastanivärvi juuksed, kikkis kohevad vurrud nina all, tibatillukeste pupillidega selged sinisilmad, loomulikud kiharad keset pealage lahku kammitud – kõik see kokku tegi temast rahvaliku armastusromaani tüüpilise südametemurdja.

Oli parasjagu niisugune suveõhtu, kus Pariisis õhust puudu tuleb. Saunakuumust õhkuv linn näis lämmatavas öös higistavat. Kanalisatsiooni kivistest suudest hoovas mürgist lehka, köökide madalatest akendest tõusis jälki nõudepesu- ja hapuks läinud kastmete haisu.

Kangialustes istusid uksehoidjad kaksiratsa õlgpõhjaga toolidel, käised üles kääritud, piibud tossamas; mehed kõndisid tänaval roidunud sammul, paljapäi, kübar käes.

Bulvarile jõudes jäi Georges Duroy jälle kõhklevalt seisma, kahevahel, mis edasi teha. Ühest küljest oli tal kange tahtmine minna Champs-Elysées'le ja Boulogne'i metsa puiesteele, et pisut värskendust leida; teisest küljest näris teda armuseikluse igatsus.

Kuidas see küll võiks hargnema hakata? Tal polnud aimugi, aga ta ootas seda juba kolm kuud, päevast päeva, õhtust õhtusse. Tänu oma ilusale näolapile ja galantsetele oskustele näppas ta siit-sealt mõne armuraasukese, kuid ta lootis aina midagi enamat, midagi paremat.

Tasku tühi ja veri kihamas, süttis ta tänavanurgal ligitikkuvate lõbunaiste sosinast: „Kas tahad minu juurde tulla, ilus poiss?” Aga ta ei tihanud kaasa minna, sest tal polnud raha, millega neile maksta. Nii ootas ta kogu aeg midagi muud, igatses natuke peenemat sorti suudlusi.

Sellegipoolest armastas ta paiku, kus saalisid avalikud naised, armastas nende tantsusaale, nende kohvikuid, nende tänavaid; talle meeldis neile külge lüüa, neid kõnetada, sinatada, nende vängeid parfüüme nuusutada, tunda nende lähedust. Eks needki olid naised, armastuse naised. Ta ei põlanud neid perekonnaisa vastiku põlgusega.

Ta pööras Madeleine'i kiriku poole, lasi palavusest loidunud rahvavoolul end kaasa kanda. Osa januseid oli suurtest tungil täis kohvikuist tänavale, illumineeritud fassaadide toore lõikava valguse kätte valgunud. Kohvikuliste ees väikestel kandilistel või ümmargustel laudadel sillerdasid klaasides kõigis vikerkaarevärvides joogid punased, kollased, rohelised, rusked; karahvinides särasid jämedad läbipaistvad jääpulgad, mis jahutasid ilusat selget vett.

Duroy samm oli aeglasemaks jäänud, kõris kõrvetas janu. Kuum janu, suveõhtu janu piinas teda ja ta meenutas õndsat tunnet, mis tekib suhu voolavast külmast joogist. Aga kui ta täna õhtul kasvõi ainult kaks kruusigi joob, siis jumalaga homne kasin õhtueine! Viimaste päevade näljatunnid olid talle liiga tuttavad.

Ta mõtles: „Ma pean kella kümneni vastu pidama, siis teen Ameerika Kohvikus ühe õlle. Kurat! Aga mul on ju janu!” Ja ta vaatas laudade taga istuvaid mehi, kõiki neid, kes tohtisid janu kustutada, kui iganes tahtmist oli. Ta läks edasi, möödus kohvikuist uljal, vapral ilmel, hinnates näo ja ülikonna järgi ainsa pilguga, kui palju sel või teisel kundel võis raha taskus olla. Ta hakkas neid rahulikult istuvaid inimesi vihkama. Kui nende taskuid kobada, küllap seal leiduks kulda, hõbedat ja peenraha. Keskeltläbi pidi igaühel olema vähemalt kaks luidoori. Ja kohvikus oli vabalt oma sadakond külastajat. Sada korda kaks luidoori teeb neli tuhat franki! „Sead!” pomises Duroy, endiselt elegantsel sammul edasi jalutades. Ent ta teadis, et kui mõni kuskil pimedal tänaval nurga taga pihku satuks, võiks ta sel ilma südametunnistuse piinata kaela kahekorra käänata, jumala eest, niisama lihtsalt, nagu suurte manöövrite ajal talumatsi kodulinnul. Ta meenutas oma kaht Aafrika-aastat, meenutas, kuidas kaugel Lõunas väikestes tugipunktides sai araablasi puistatud. Julma lustaka muigega meenutas ta tempu, mis maksis kolme Uled-Alani suguharu mehe elu, ent andis temale ja ta seltsimeestele kakskümmend kana, kaks lammast, peotäie kuldraha ja pooleks aastaks naljaainet.

Süüdlasi ei leitud, ja ega neid muide eriti ei otsitud, sest õieti peetigi araablast sõduri loomulikuks jahisaagiks.

Pariisis on hoopis teine lugu. Siin ei saa ilusti vabalt marodeerida, mõõk puusal ja revolver peos, nagu seal, kaugel igast tsiviilkohtust. Kõik vaistud, mida endas kannab allohvitser, kellele on vallutatud maal vabad käed antud, tõstsid temas äkki pead. Jah, ta kahetses taga neid kahte kõrbeaastat. Kahju, et ta sinna ei jäänud! Aga eks ta lootnud kodumaale tagasi tulles oma elujärge parandada. Võta näpust!.. Säh sulle nüüd!

Ta naksutas tasakesi keelt, otsekui proovides, kui kuiv suulagi õieti on.

Ümberringi voolas aeglaselt lai inimjõgi, temal aga oli peas ikka üksainus mõte: „Matsikari! Kõigil neil kretiinidel on vestitaskus veeringuid.” Vastutulijaid õlaga tõugates vilistas ta rõõmsaid viisikesi. Müksata saanud härrased vaatasid urisedes tagasi, naised pahandasid: „No on mühakas!”

Ta möödus Vaudeville'i teatrist ja seisatas Ameerika Kohviku ees, kaaludes janupiinades, kas endale vahest siiski kannu õlut lubada. Enne otsuse langetamist vaatas ta valgustatud numbrilauaga kella tänava kohal. See näitas veerand kümme. Ta tundis ennast ja teadis, et niipea kui õlleklaas tema ees seisab, ammutab ta selle ainsa sõõmuga tühjaks. Aga mida siis hiljem, kuni kella üheteistkümneni teha?

Ta läks edasi. „Kõnnin kuni Madeleine' ini,” mõtles ta, „ja tulen hästi pikkamisi tagasi.”

Ooperiväljaku nurgale jõudes möödus temast tüse noormees, kelle nägu tuli tuttav ette.

Ta hakkas mehe kannul käima, pingutades mälu ja korrates tasakesi endamisi. „Kus pagan ma olen selle vennikesega kokku puutunud?”

Tükk aega soris ta mälestustes, suutmata meenutada; ent äkki, mingi seletamatu mõtteseose toimel ilmus seesama mees ta silma ette hoopis saledamana, nooremana, husaarimunder seljas. Duroy hüüatas valjusti: „Muidugi, Forestier!”, lisas sammu ja matsatas võõrale käega õlale. Mees pööras ümber, silmitses teda ja küsis: „Mis te minust tahate, härra?”

Duroy puhkes naerma: „Kas sa ei tunne mind ära?”

„Ei.”

„Georges Duroy, kuuendast husaarirügemendist.”

Forestier tervitas teda kahel käel: „Sina, vana semu! Kuidas sul läheb?”

„Pole viga, ja sul endal?”

„Oh, minu elu pole suurt kiita midagi. Minul, tead, on nüüd kopsud nagu vatist, iga teine kuu on mul köha, ja kõik ainult bronhiidi tagajärjel, mille ma sain Bougivalis samal suvel, kui Pariisi tagasi tulin, neli aastat tagasi.”

„Mis sa räägid! Pealtnäha oled täitsa heas vormis.”

Forestier võttis vanal relvavennal käe alt kinni ja hakkas pajatama oma haigusest, jutustas läbivaatustest, arstide arvamustest ja soovitustest, kaebas, et temal on raske neid soovitusi kuulda võtta. Tal kästakse talveks lõunasse sõita. Aga kuidas seda korraldada? Ta on abielus, peab ajakirjanikuametit, on end üles töötanud.

„Juhatan Vie Française' i poliitikaosakonda. Lisaks teen Salut'le ülevaateid Senatist ja vahetevahel veel Planète'ile kirjanduskroonikat. Nagu näed, olen jalad alla saanud.”

Duroy vaatas teda üllatunult. Forestier oli väga muutunud, silmanähtavalt küpsenud. Tal oli nüüd eduka ja enesekindla inimese kõnnak, rüht ja ülikond, ettekasvanud kõhuke kõneles headest lõunatest. Varasematel aegadel oli ta kondine, kiitsakas ja nõtke, kergemeelne mürgeldaja, väsimatult ettevõtlik. Kolme aastaga oli Pariis teinud temast hoopis teie inimese, tüseda ja soliidse, hallinevate oimudega isanda, kuigi ta ei võinud olla üle kahekümne seitsme aasta vana.

„Kuhu sa lähed?” küsis Forestier. „Ei kuhugi,” vastas Duroy, „teen lihtsalt enne kojuminekut tuuri linna peal.”

„Sel juhul võiksid minuga Vie Française'i kaasa tulla, mul on seal korrektuurid lugeda. Pärast teeme kahekesi kannu õlut?”

„Nõus.”

Ja laheda kodususega, mis alati seob kunagisi koolivendi ja rügemendikaaslasi, hakkasid nad teineteise käevangus astuma.

„Mida sa Pariisis teed?” uuris Forestier. „Lihtsalt kärvan vähehaaval nälga,” vastas Duroy õlgu kehitades. „Kui teenistusaeg läbi sai, otsustasin siia sõita, et… et karjääri teha, või õigemini lihtsalt selleks, et Pariisis elada. Olen nüüd kuuendat kuud Põhjaraudtee kantseleiametnik, tuhat viissada franki aastas, ei midagi paremat.”

„Kuramus, see on küll näljapalk!” pomises Forestier. „Mis siin rääkida! Aga kuhu ma sealt pääsen? Ma olen ihuüksinda, ma ei tunne kedagi. Kellele ma end pakkuma lähen? Heast tahtmisest mul puudu ei ole, kui ainult võimalusi leiduks!”

Sõjaseltsimees mõõtis teda pealaest jalatallani nagu praktiline mees, kes oskab inimesi hinnata, ja ütles siis veendunult: „Tead, kulla sõber, kõik sõltub julgest pealehakkamisest. Mehel, kellel pea jagab, on siin hõlpsam ministriks saada kui kantseleiülemaks. On vaja ennast maksma panna, mitte paluda. Kuidas, pagana päralt, sa paremat kohta ei leidnud kui Põhjaraudtee kantseleis?”

„Ma otsisin igalt poolt,” vastas Duroy, „aga ei leidnud midagi. Praegu on siiski üks ots silmapiiril, pakutakse tallmeistri kohta Pellerini maneežis. Seal ma saan vähemalt kolm tuhat franki aastas.”

Forestier jäi kannapealt seisma: „Ära sa seda tee, see oleks rumalus, isegi kui nad sulle kümme tuhat maksaksid. Sellega sa paned endale kõik teed korrapealt kinni. Seal kantseleis oled vähemalt peidus, keegi sind ei tunne, kui oled kange mees, sipled sealt ükskord välja ja teed veel karjääri. Aga kui sa kord juba tallmeistriks hakkad, oled omadega läbi. See on sama hea kui hakata ülemteenriks mõnes peenemas majas, kus Pariisi koorekiht käib õhtust söömas. Kui sa oled seltskonnainimestele või nende tütardele ratsutamist õpetanud, ei suuda nad sind enam iialgi endaga võrdseks pidada.”

Ta vaikis, mõtles viivu ja küsis: „Kas sul bakalaureusekraad on?”

„Ei ole. Kukkusin eksamil kaks korda läbi.”

„Sellest pole midagi, peaasi et oled õpingud lõpule viinud. Kui tuleb juttu Cicerost või Tiberiusest, kas sa siis umbkaudu tead, mis asjad need on?”

„Jah, enam-vähem.”

„Hüva; ega keegi teinegi sellest rohkem tea, välja arvatud paarkümmend kretiini, kellest millekski muuks niikuinii asja ei ole. Usu, pole üldse raske tarkpea muljet jätta. Kogu kunst seisab selles, et ei tohi harimatusega lausa vahele jääda. Tuleb laveerida, raskusi vältida, takistustest ringiga mööda hiilida ja teisi entsüklopeedia abil liimile tõmmata. Kõik inimesed on tegelikult lollid kui lambad ja harimatud nagu karpkalad.”

Ta kõneles seda rahuliku iseteadvusega nagu mees, kes tunneb elu, ja jälgis naeratades möödavoorivat rahvahulka. Kuid äkki hakkas ta köhima, seisatas, oodates hoo möödumist, ja ütles hädiselt: „No kas pole nöök, et ma sellest bronhiidist ükskord lahti ei saa! Ja veel keset suve! Tuleval talvel lähen igatahes Mentoni ennast ravima. Pole midagi parata, tervis on siiski kõige tähtsam.”

Nad jõudsid Poissonière'i bulvarile ja peatusid suure kahe poolega klaasukse ees, mille siseküljele oli kleebitud lahtine ajaleht. Kolm inimest oli seda lugema jäänud.

Suurte tähtedega hõõgus ukse kohal gaasilampidest tulikirjas otsekui reklaam Vie Française. Jalutajad, kes ootamatult nende kahe kiirgava sõna paistusse astusid, muutusid kirkas valguses korrapealt selgesti nähtavaks nagu päevaajal, ja kadusid kohe jälle hämarusse.

Forestier lükkas ukse lahti ja kutsus sõpra kaasa. Duroy astus sisse, ronis üles mööda uhket ja räpast treppi, mis oli tänavale selgesti näha, sattus eestuppa, kus kaks kontoriteenrit tema kaaslast tervitasid, ja seisatas lõpuks mingis tolmunud ja narmendavas ooteruumis, kus seinu kattis plekiline ja kohati auklik, võikalt roheline kunstsamet, mis nägi välja nagu hiirtest näritud.

„Võta istet,” ütles Forestier, „ma tulen viie minuti pärast tagasi.”

Nende sõnade peale avas ta ühe kolmest uksest ja lahkus. Selles paigas lehvis iseäralik, kirjeldamatu lõhn, toimetusetubade eriline lõhn. Duroy istus vagusi, pisut häbelik, kuid eelkõige üllatatud. Aeg-ajalt ruttas mõni inimene mööda, jooksujalu ühest uksest sisse ja teisest välja, enne kui ta neid lähemalt silmitseda jõudis.

Kord olid need noored, väga noored mehed, asjalik nägu peas, jooksuhoos lipendav paberileht näpus, kord ladujad, kelle trükivärvist plekilise kitli alt paistis lumivalge krae ja seltskonnainimese heast riidest ülikond; ettevaatlikult hoidsid nad käes trükitud paberiribasid – värskeid, alles niiskeid korrektuurveerge. Vahel astus sisse liiga silmatorkava elegantsiga riietatud härrakene, piht liiga trammis, püksisäär liiga liibuv, liiga terava ninaga kingad jalas – nähtavasti seltskonnaelu reporter, kes tuli õhtust päevakaja ära tooma.

Liikus siin teistsuguseidki, tõsiseid ja tähtsaid, kõrge põhja ja sirge servaga kübar peas, mis neid justkui vormimüts kõigist muudest inimestest eristas.

Forestier tuli peagi tagasi, käevangus musta fraki ja valge kravatiga pikk kõhn kolme-neljakümneaastane mees, kellel oli väga tõmmu jume, nõelteravaks keeratud vuntsid ja upsakas iseteadlik ilme.

„Jumalaga, armas maestro,” ütles Forestier. Suruti kätt: „Jumalaga, armas sõber!” Jalutuskepp kaenla all, läks võõras vilistades trepist alla.

„Kes see oli?” küsis Duroy. „See oli Jacques Rival, kurikuulus juhtkirjanik ja duellant. Ta käis oma korrektuuri lugemas. Garin, Montel ja tema – need on kolm kõige teravmeelsemat juhtkirjanikku ja kommentaatorit, kes meil Pariisis üldse on. Kahe artikliga nädalas teenib ta siin kolmkümmend tuhat franki aastas.”

Toimetusest lahkudes kohtasid nad paksu pikajuukselist räpasevõitu väljanägemisega mehikest, kes ähkides trepist üles ronis.

Forestier tervitas väga aupaklikult. „Norbert de Varenne,” seletas ta, „luuletaja, „Surnud päikeste” autor, teine kõrges hinnas mees. Iga tema lugu läheb meile kolmsada franki maksma, ja kõige pikemaski pole üle kahesaja rea. Aga lähme nüüd Napolitaini, mul juba keel kõrbeb.”

Niipea kui nad olid kohvikulaua taga istet võtnud, hõikas Forestier: „Kaks õlut!” ja tühjendas kruusi ühe hingega, Duroy aga rüüpas väikeste sõõmudega, nautides ja maitstes nagu mingit kallihinnalist ja haruldast joomaaega.

Tema kaaslane vaikis, näis järele mõtlevat, ja küsis ootamatult: „Kas sa ei tahaks ajakirjanduses kätt proovida?”

Duroy jäi teda üllatunult vahtima. „Aga…” kogeles ta, „asi on selles, et… ma pole kunagi midagi kirjutanud.”

„Mõni mure! Katsetad, teed algust. Ma võiksin sulle tööd anda: käid mulle andmeid kogumas, teed järelepärimisi, visiite. Algul saad kakssada viiskümmend franki kuus pluss sõidukulud. Tahad, ma räägin direktoriga?”

„Muidugi tahan.”

„Sel juhul tule homme tingimata minu juurde lõunale; on ainult viis-kuus külalist: meie šeff härra Walter oma naisega, Jacques Rival, Norbert de Varenne, keda sa äsja nägid, ja üks proua Forestier' sõbranna. Oleme rääkinud?”

Duroy kõhkles, punastas kohmetusest ja pobises lõpuks: „Lugu on nii, et… mul pole sobivat riietust.”

„Sul ei ole frakki!” jahmus Forestier. „Kuulmatu! See on ometi vältimatult vajalik. Võta arvesse, et Pariisis võib pigem ilma voodita läbi ajada kui ilma frakita.”

Pikemalt mõtlemata kobas ta vestitaskus, otsis välja näputäie kuldraha, võttis kaks luidoori, pani need vana sõjaseltsimehe ette lauale ja ütles koduse südamlikkusega: „Kui paremad päevad tulevad, maksad tagasi. Üüri või osta järelmaksuga vajalikud riided; ühesõnaga, tee nagu heaks arvad, aga vaata et sa homme õhtul kell pool kaheksa meile õhtusöögile tuled, Fontaine'i tänav 17.”

Hämmeldunult võttis Duroy raha vastu ja kogeles: „Hirmus armas sinust, tänan südamest… Seda ma ei unusta, võid kindel olla…”

Forestier võttis tal sõna suust: „Hea küll, jääb siis nii. Teeme veel ühe kannu, oled nõus?” Ja juba ta hõikas: „Kelner, kaks õlut!”

Kui kannud olid tühjaks joodud, küsis ajakirjanik: „Tahad, lähme tunnikeseks linna peale?”

„Muidugi lähme!”

Uuesti võeti suund Madeleine'i kiriku poole. „Mis me siis nüüd ette võtame?” küsis Forestier. „Öeldakse küll, et Pariisis leiab iga ringiluusija alati ajaviidet, aga see ei ole tõsi. Kui mul tuleb vahel tahtmine õhtul linna peale minna, ei tea kunagi, mida õieti peale hakata. Boulogne'i metsa pole mõtet ilma daamita sõita ja alati ei ole naisi käepärast; kabarees leiab meelelahutust vahest mõni apteeker koos abikaasaga, aga mina mitte. Ja mis siis üle jääb? Ei midagi. Meil peaks olema mõni suveaed nagu Monceau park, mis oleks öö läbi avatud, kus võiks tõesti head muusikat kuulata ja puude all vabas õhus keelt kasta. See ei olekski õieti lõbustuskoht, vaid mõnusa logelemise paik. Sissepääsumaks peaks soolane olema, et ilusaid naisi ligi tõmmata. Seal võiks siis jalutada mööda korralikult liivatatud, elektrituledega valgustatud pargiteid, võiks istet võtta, kuulata muusikat – lähedalt või kaugelt, nagu parajasti meeldib. Midagi umbes selletaolist meil kunagi Musard'i juures tehti, aga laadalikus stiilis, tantsumuusikat mängiti seal ülearu, polnud küllalt varjuline, küllalt avar, küllalt pime. Oleks vaja väga ilusat, väga suurt aeda. Siis oleks tõesti tore. Kuhu sa tahaksid minna?”

Duroy oli kimbatuses, ei osanud midagi ette panna; lõpuks jõudis ta otsusele:

„Ma ei ole kunagi Folies-Bergère'is käinud. Heameelega läheks korraks vaatama.”

„Folies-Bergère'i!” ahastas Forestier. „Tont võtaks, seal praeme nagu pannil. Aga olgu, nalja saab seal alati.”

Nad pöörasid otsa ümber ja seadsid sammud Faubourg-Montmartre'i tänava poole.

Teatri illumineeritud fassaad valgustas heledasti kõiki nelja tänavat, mis selle ette kokku jooksevad. Väljapääsu ees ootas fiakrirodu.

Forestier tahtis otseteed sisse minna, aga Duroy peatas teda: „Me unustasime kassa juurest läbi käia.”

Kaaslane tegi ennast tähtsaks: „Minuga koos pole vaja midagi maksta.”

Kui ta piletikontrollile lähenes, kummardasid kõik kolm kontrolöri viisakalt. Keskmine tervitas kättpidi.

„Kas on mõni hea loož saadaval?” küsis ajakirjanik. „Iseenesest mõista, härra Forestier.” Ajakirjanik võttis pakutud piletikupongi vastu, avas nahaga üle löödud polsterukse ja nad astusid sisse.

Nagu õrn udu looritas tubakatoss saali kaugemaid osi – lava ja vastaskülge. Peene valkja lõngana kerkis seda sigaritest ja sigarettidest, mida siin kõik suitsetasid; see kerge hämu aina kerkis, tõusis lakke ja tihenes kõrge kupli all, kroonlühtri ümber, pealtvaatajaist tulvil rõdu kohal pilviseks suitsutaevaks.

Avaras vahekäigus, mis viib ringpromenaadile, kus meeste tumeda parvega segunedes rändleb väljaehitud prostituutide suguharu, passis naistejõuk viimaseid saabujaid kolme puhvetileti juures; lettide taga troonisid kolm närtsinud, paksult mingitud jookide ja armastusega kaubitsejat.

Kõrged seinapeeglid näitasid nende selgi ja möödakäijate nägusid. Forestier trügis kiirel sammul rahvajõugust läbi – siin oli mees, kes teadis oma hinda.

„Loož number seitseteist?” küsis ta, astudes platsinäitaja juurde. „Siitkaudu, härrased.”

Nad suleti pealt lahtisesse punase riidega vooderdatud puukasti, kus seisis neli sama karva tooli – nii lähestikku, et läbipugemiseks vaevalt ruumi jätkus. Sõbrad võtsid istet. Nii paremal kui vasakul, lavani välja, kaardus samasuguste latrite rida; igas kastis istus pealtvaatajaid, ainult pea ja õlad üle ääre nähtaval. Kolm tihedalt liibuvas trikoos noormeest – üks pikk, üks keskmine ja üks lühike – etendasid laval kordamööda trapetsinumbreid.

Algul lähenes pikk kiirete pisikeste sammudega, naeratus näol, lavaservale ja tervitas õhusuudlust matkiva käeviipega.

Trammis trikoo rõhutas käe- ja jalalihaseid; akrobaat ajas rinna ette, et varjata liiga punnis kõhtu; näo poolest sarnanes ta juuksuriselliga, sest hoolega kammitud lahk jaotas soengu keset pealage karvapealt pooleks. Nõtke hüppega kargas ta mõlema käega trapetsist kinni ja lasi ringiratast nagu pöörlev ketas; seejärel selitas ta õhus, käsivarred kanged, keha sirgu, hoides end kangil ainult randmete jõuga.

Siis hüppas ta maha, kummardas parteripubliku ovatsiooni saatel jälle naeratades, ja suundus ettenähtud kohale kulissi ääres, igal sammul jalamuskleid demonstreerides.

Teine, lühem ja õlakam akrobaat astus omakorda ette ja kordas sama harjutust, ning publiku järjest valjemate kiiduavalduste saatel tegi seda lõpuks kolmaski.

Kuid Duroyd etendus ei huvitanud; üle õla vahtides jälgis ta kogu aeg mehi ja prostituute täis tuubitud suurt ringpromenaadi selja taga.

Forestier andis seletusi: „Vaata parterit: ainult pürjelid naiste-lastega, ausad puupead, kes tulevad tõepoolest etendust vaatama. Loožides seevastu näed bulvarirüütleid, mõnda kunstnikku, keskpäraseid lõbunaisi; ja meie selja taga kihab kõige imelikum segu, mida Pariisis võib leida. Kes need mehed on? Jälgi neid. Siin leidub kõike, siin on esindatud kõik elukutsed ja kastid, kuid rämps on siiski ülekaalus. Siin on ametnikke, pangaametnikke, poeselle, ministeeriumikirjutajaid, on reportereid ja sutenööre, erariides ohvitsere, frakis keigareid, kes on äsja restoranis õhtust söönud või parajasti Ooperist tulnud ja kavatsevad veel Itaalia teatrisse minna, ja pealekauba terve pilv kahtlaseid kujusid, kes analüüsile ei allu. Naisi on ühtainust tõugu – need, kes Ameerika Kohvikus õhtustamas käivad – ühe-kaheluidoorised prostituudid, kes varitsevad viieluidoorist välismaalast ja annavad vanadele kundedele märku, kui juhtuvad vabad olema. Kõiki neid on kuue aastaga tundma õpitud; aasta läbi võib neid igal õhtul kohata ikka samas paigas, kui nad just parajasti Saint-Lazare'is või Lourcine'is ravil pole.”

Duroy ei kuulanud teda enam. Üks kirjeldatud sorti naisterahvas rinnutas loožiserval ja vahtis teda. See oli valgeks mingitud ihuga täidlane brünett, tumedate, kulmupulga abil rõhutatud ja pikendatud silmade ja hiiglapikkade kunstripsmetega. Ülilopsakas rind pressis tumeda siidkleidi pingule. Veritseva haavana punaseks võõbatud suu jättis pisut loomaliku, kiimase ja ohjeldamatu mulje, mis seda enam sütitas iha.

Peanõksutusega andis ta märku parajasti mööduvale sõbratarile, lihavale valgeverelisele punapeale, ja ütles talle päris kuuldavalt: „Vaat kus ilus poiss! Kui ta mind kümne luidoori eest tahab, siis ma ära ei ütle.”

Forestier pööras pead ja laksas Duroyle naeratades vastu kintsu: „See käib sinu kohta; sul on edu, kulla sõber. Soovin õnne.”

Endine allohvitser lõi õhetama. Tahtmatult kobas ta vestitaskus oma kaht kuldraha.

Eesriie langes. Orkester mängis valssi. „Tahad, teeme ringi ümber rõdu?” küsis Duroy. „Nagu soovid.”

Nad väljusid loožist ja jalutajate vool kandis neid kohe kaasa. Keset kogu seda trügimist ja tõuklemist, pitsitust ja pillutust liiguti edasi, kübaratemeri silme ees. Lõbunaised sõelusid meestesummas paarikaupa, rajasid endale hõlpsasti teed, pugesid küünarnukkide, rindade ja selgade vahelt läbi nagu oma kodus, tundes end neis meestevoogudes vabalt nagu kalad vees.

Duroy oli võlutud, lasi end kaasa kanda, ahmis joobumusega tubakast, inimkeha lehkadest ja kõigi nende emaste parfüümidest küllastatud õhku. Kuid Forestier higistas, ähkis ja köhis.

„Lähme parem aeda,” soovitas ta. Pöörates vasakule, sattusid nad katusega kaetud siseaeda, kus kaks suurt halvamaitselist purskkaevu õhku värskendasid. Kastidesse istutatud jugapuude vahel ja elupuude all, tsinkplekist laudade taga istus mehi ja naisi, klaasid ees.

„Kas teeme veel ühed õlled?” küsis Forestier. „Jah, hea meelega.”

Nad võtsid istet ja jäid möödavoorivat publikut vaatama. Aeg-ajalt seisatas mõni ringiluusiv tüdruk ja küsis tuima naeratusega: „Vahest pakute mulle midagi, härra?” Kui aga Forestier selle peale vastas: „Klaas vett purskkaevust!”, tegi prostituut minekut, pomisedes eemaldudes: „Igavene mats!”

Ent lihav brünett, kes äsja oli sõprade looži barjääril rinnutanud, ilmus niisama lihava linalaka käevangus jultunud kõnnakul uuesti nähtavale. Nad olid ilus, silmatorkavalt sobiv paar.

Duroyd märgates lõi mustaverelisel nägu naerule, sest pilkude keeles olid nad teineteisele juba intiimseid saladusi avaldanud, ta võttis tooli, istus rahulikult laua taha noormehe vastu, pakkus sõbratarilegi istet ja kamandas kõlaval häälel: „Kelner, kaks limonaadi!” Forestier kohmas üllatunult: „Häbelik sa just ei ole!”

„Mind tõmbab ligi sinu sõber. Ometi kord üks ilus poiss! Kardan, et ta paneb mind veel hirmsaid lollusi tegema.”

Häbelik Duroy oli nagu suu peale kukkunud. Ta ei osanud muud teha kui vuntsi keerata ja kohtlaselt naeratada. Kelner tõi karastusjoogi, mille naised ühe sõõmuga ära jõid. Siis tõusid mõlemad lauast, brünett noogutas Duroyle sõbralikult, koputas talle lehvikuga käsivarrele ja ütles:

„Tänan, kiisu. Suur jutumees sa just ei ole.”

Puusi hööritades purjetasid mõlemad minema. Forestier puhkes naerma: „Kas sa ise ka tead, vana, milline tohutu edu sul naiste juures on? Seda peab kasutama, võid veel kaugele jõuda.” Ta vaikis hetke ja jätkas siis unistavalt nagu inimene, kes on harjunud valjusti mõtlema: „Naised viivad sind lõpuks siiski kõige kiiremini eesmärgile.”

Ja kuna Duroy ainult sõnatult naeratas, küsis ta: „Kas jääd veel siia? Mina lähen nüüd koju, mulle aitab.”

„Jah, ma jään veel natukeseks. Pole veel kuigi hilja.”

Forestier tõusis: „Hästi, nägemiseni siis homme. Ega sa ei unusta? Fontaine'i tänav 17, pool kaheksa.”

„Oleme rääkinud. Homseni. Tänan sind.”

Nad surusid kätt, ajakirjanik läks minema. Niipea kui ta oli silmapiirilt kadunud, tundis Duroy end vabana ja kobas jälle rõõmsalt kuldraha taskupõhjas. Ta tõusis lauast ja hakkas ringi vahtides rahvahulka läbi kammima.

Varsti puutusid mõlemad naised, brünett ja blond, talle uuesti silma. Iseteadlikul kerjustüdruku sammul sõelusid nad endistviisi meestesummas.

Duroy suundus otseteed nende juurde, aga kui ta päris ligi jõudis, lõi äkki araks.

„Kas nüüd on keelepaelad lahti läinud?” küsis brünett. „Mis pagan!” kogeles ta, suutmata kuuldavale tuua midagi enamat kui need kaks sõna.

Nad olid kõik kolmekesi seisatanud ja sellega kogu jalutajate voolu peatanud, tekitades enda ümber keeriseid.

Äkki küsis brünett: „Kas tahad minu juurde tulla?”

Ihast värisedes vastas Duroy jõhkralt: „Jah, aga mul on taskus ainult üks luidoor.”

„Sellest pole midagi,” vastas naine ükskõikselt naeratades. Omanikuõigusega võttis ta Duroy käe alt kinni. Teatrist väljudes kaalus Duroy, et ülejäänud kahekümne frangiga võib ta homme endale hõlpsasti õhturiietuse üürida.