Читать книгу Bel-Ami - Guy de Maupassant - Страница 3

Tänavale jõudes lõi Duroy kõhklema, teadmata, mida edasi teha. Ühest küljest oli tahtmine joosta, unistada, minna ükskõik kuhu, leebet ööõhku hingates tulevikulootusi hellitada. Kuid papa Walterile lubatud artikkel ei andnud rahu ja ta otsustas kohe koju minna, et tööga pihta hakata.

Ta pööras ümber ja hakkas pika sammuga astuma, jõudes välisbulvarile ja seda mööda Boursault' tänavani, kus asus ta korter. Seitsmekorruselises majas elas paarkümmend kehvakest töölis- ja kodanlaseperet. Ronides vahatiku valgel räpasest trepist üles, mille astmetel vedeles paberitükke, sigaretikonisid ja köögijäätmeid, valdas teda südantpööritav jälkustunne, kärsitu soov siit võimalikult kähku minema pääseda, elada jõuka mehena korralikus majas, kõndida vaipadel. Läpatanud toidulehk, väljakäikude ja paljude inimelude vina, kõntsa ja vanade müüride liisunud hais, mida ükski tuulutus poleks siit suutnud välja pühkida, täitis kogu hoonet keldrist pööninguni.

Duroy tuba kuuendal korrusel asus otsekui kuristiku serval, Lääneraudtee hiigelkuru kohal, parajasti tunnelisuu juures Batignolles'i vaksali lähedal. Ta avas akna ja nõjatus roostetanud raudrinnatisele. Tema all, mustava augu põhjas hõõgusid kolm punast signaaltuld nagu mingi suure eluka silmad. Taamal vilkus veel teisi, ja veel ja veel. Iga natukese aja tagant lõikus läbi pimeduse pikki ja lühikesi vedurivilesid, kord lähedal, kord vaevalt kuuldavalt, kaugel Asnières'i pool. Neis huigetes oli midagi inimlikku. Üks kaeblik hüüd lähenes, paisudes sekundist sekundisse. Peagi ilmus valjul mürinal liikuv suur helekollane valgusvihk; Duroy vaatas, kuidas pikk vagunitekee suubus tunnelisse.

„Asja juurde!” kamandas ta ennast ja tõstis lambi lauale. Aga kui ta tahtis töö käsile võtta, selgus, et kodus on ainult üks komplekt tavalist kirjapaberit. Mis parata, eks siis tule kasutada kokkumurtud poognat kogu laiuses. Ta kastis sule tindipotti ja alustas parimas käekirjas:

Aafrika küti mälestused

Pealkiri paika pandud, hakkas ta esimese lause algust otsima. Ta istus, pea käte vahel, põrnitsedes valget nelinurka enda ees laual.

Millest alustada? Sellest, mis ta äsja oli jutustanud, polnud korraga enam midagi järel, ei ühtki veidrat juhtumust, ei ühtki tõsiseika, mitte midagi. Siis tuli äkki mõte: alustada tuleb teele asumise hetkest. Ja ta kirjutas: „See oli 1874. aasta 15. mai paiku, parajasti sel ajal, kui Prantsusmaa pärast kohutava katastroofi aastat hinge tõmbas…”

Ja uuesti peatus sulg, ta ei osanud algust siduda sellega, mis pidi järgnema, laevale mineku, reisi ja oma esimeste elamustega.

Mõtisklenud veel kümme minutit, otsustas ta sissejuhatava lehekülje homseks jätta ja asuda kohe Alžiiri kirjeldama.

Ta pani paberile: „Alžiir on lumivalge linn…”, aga midagi enamat tal lugejale kuulutada ei olnud. Mälestustes nägi ta ilusat kirgast linna, mille lamedakatuseliste majade kaskaad kõrgelt mäelt alla merepiirini tulvab, aga nähtu ja läbielatu edasiandmiseks ei leidnud ta nüüd enam ainustki sõna.

Suure pingutuse peale tuli lisa: „Suur osa elanikest on araablased…” Siis viskas ta sulepea lauale ja tõusis.

Kitsal raudvoodil, mis oli ta keharaskusest lohku vajunud, vedelesid laialipillatult ta igapäevased riided, tühjad, ärakantud, lontis, eemaletõukavad, nagu surnukuuri kaltsukambris. Õlgpõhjaga toolil näis silinder, ta ainus peakate, almusekrossi ootavat.

Siniste õiekimbukestega hallil tapeedil oli niisama palju plekke kui lilli, vanu kahtlasi plekke, mille päritolu polnud õieti enam võimalik kindlaks teha, küllap lõhkilitsutud söödikute märke, õlilaike, pumatist ligaste sõrmede jälgi ja pesukausist üle ääre lirtsatanud seebivahu pritsmeid. See kõik lehkas häbiväärse viletsuse järele, Pariisi möbleeritud viletsuse järele. Ta langetas meeleheitliku otsuse, et siit tuleb välja murda, ja otsekohe, sellele armetule oleskelule tuleb hommepäev lõpp teha.

Korrapealt haaras teda uuesti töötuhin; taas istus ta laua taha ja hakkas otsima lauseid, mis õigesti kirjeldaksid Alžiiri kummalist kütkestavat palet, teeksid tajutavaks mandri eestoa, kust viib uks salapärase Aafrika südamesse, rändlevate araablaste ja tundmatute neegrite Aafrikasse, läbiuurimata ja peibutavasse Aafrikasse, mille fantastilised, otsekui muinaslugude tarvis loodud elukad on mõnikord loomaaedades nähtavale pandud – jaanalinnud, need iseäralikud kanad; gasellid, need jumalikud kitsed; hämmastavad ja grotesksed kaelkirjakud, tõsimeelsed kaamelid, koletud jõehobud, vormitud ninasarvikud, ja gorillad, need inimese hirmuäratavad suguvennad.

Ta tundis, kuidas mõtted hakkasid ähmaselt kuju võtma; suusõnal oleks ta neid vahest väljendada osanud, aga kirjalikku vormi ei suutnud ta neid valada. See võimetus viis ta palavikulisse erutusse, ta tõusis uuesti, peopesad higist niisked, oimud verepakitsusest tukslemas.

Kui ta pilk juhuslikult langes pesunaise arvele, mille uksehoidja oli eelmisel õhtul üles toonud, valdas teda äkki arutu meeleheide. Kogu ta rõõmuelevus kustus ainsa hetkega, haihtus koos eneseusalduse ja tulevikulootusega. Otsas, otsas kõik; ta ei saa millegagi hakkama; ta ei jõua kuhugi; ta on sisemiselt tühi, saamatu, kasutu, hukkumisele määratud.

Ta rinnutas taas aknale parajasti hetkel, kui rong äkilise valju mürinaga tunnelist välja kihutas. See tee viis kaugele üle põldude, üle väljade, mere poole. Duroy meenutas äkki hardalt oma vanemaid.

See rong läheb nende kodukohast läbi, möödub nende majast ainult paari ljöö kauguselt. Vaimusilmas nägi ta väikest isamaja päris Canteleu küla serval, kõrge nõlvaku harjal, mille jalamil laiub Roueni linn ja Seine'i hiigelorg.

Isa-ema pidasid väikest joogimaja, kehva kõrtsi, kus äärelinna pürjelid käisid pühapäeviti lõunatamas ja mis kandis nime Ilus Väljavaade. Nad tahtsid oma pojast härrat teha ja panid poisi kolledžisse. Kui noormees õppeaja lõpul bakalaureuseeksamitel läbi kukkus, astus ta sõjaväkke, lootusega ohvitseriks saada, koloneliks ja kindraliks tõusta. Aga kuna tal sai sõjaväeelust kõrini juba ammu enne viieaastase tähtaja lõppu, hakkas ta unistama karjäärist Pariisis. Sinna ta lepingu tähtaja möödumisel siirduski, hoolimata isa ja ema palvetest, kes teda pärast roosiliste lootuste luhtumist oleksid tahtnud vähemalt koju enda juurde jätta. Poeg aga uskus oma tulevikku; mingite esialgu veel ähmaste sündmuste soodustusel, mida ta lootis esile kutsuda ja osavalt ära kasutada, ei võinud hiilgav edu tulemata jääda.

Rügemendipäevil oli tal oma garnisoni piirkonnas mitmeid hõlpsaid armuvõite ja isegi seiklusi kõrgemas sfääris, sest ta oli ära võrgutanud ühe maksuametniku tütre, kes oli valmis kõike sinnapaika jätma ja talle järgnema, ning advokaadiproua, kes hüljatuna püüdis end meeleheites uputada.

Seltsimehed ütlesid tema kohta: „Peenike vend, igavene kavalpea, küll see juba oskab ennast välja keerutada.” Ja Duroy otsustaski olla peenike vend, kavalpea ja väljakeerutaja.

Ta normandlasehing, mida päevast päeva vormis garnisonielu rutiin, mida voolisid Aafrikas nähtud röövliteod, ebaseadusliku kasu tagaajamine ja kahtlased sahkerdused, aga mida samas tagant piitsutasid armees levinud aumõisted, sõjameheuljus, isamaalised tundmused, allohvitseride seltskonnas ringlevad ülevad luulelood ja ametialane eputamine, kujunes pikapeale mingiks kolmekordse põhjaga salalaekaks, kus leidus kõike.

Kuid selle peamine koostisosa oli siiski edasijõudmise kihu. Endalegi märkamatult oli ta unistama hakanud, nagu tal igal õhtul kombeks oli. Ta kujutles mingit võrratut armuseiklust, mis paugupealt tookski kaasa kõigi lootuste täitumise. Ta naib näiteks pankuri või mingi kõrge isanda tütre, keda ta juhuslikult tänaval kohtab ja kes temasse esimesest pilgust armub.