Читать книгу Bel-Ami - Guy de Maupassant - Страница 2

„Härra Forestier' juurde, palun?”

„Neljandal korrusel, vasakpoolne uks.”

Uksehoidja vastas lahkel häälel, mis kõneles lugupidamisest maja üürniku vastu. Georges Duroy läks trepist üles.

Ta oli pisut kõhevil, uje ja kohmetu. Esimest korda elus kandis ta frakki ja riietuse üldmulje tegi talle muret. Kõik tundus puudulik alates kingadest, mis näisid küll võrdlemisi peened, sest tal oli elegantne jalg, aga polnud siiski lakknahast, ja lõpetades hommikul Louvre'i kaubamajast ostetud nelja ja poole frangise triiksärgiga, mille üliõhuke tärgeldatud rinnaesine juba murduma hakkas. Olemasolevatel igapäevastel särkidel oli kõigil suurem või väiksem viga küljes, nii et isegi parim neist ei kõlvanud selga panna.

Laiavõitu püksid istusid halvasti, tikkusid ümber sääre keerdu kiskuma ja nägid kortsunud välja, nagu laenatud riided ikka, mis ajutiselt katavad võõraid ihuliikmeid. Ainult frakikuub ise sobis üsna kenasti, see oli kogemata sattunud täitsa keha järgi.

Pikkamisi ronis ta trepist üles, süda põksuv ja murelik; kõige hullemini piinas teda naeruväärsuse kartus. Korraga nägi ta otse enda ees pidulikus riietuses härrat, kes teda silmitses. Nad seisid nii lähestikku, et Duroy taganes sammuvõrra ja peatus jahmunult: see oli ta ise suures seinapeeglis, mis tekitas teise korruse trepikojas pika galerii illusiooni. Mulje oli oodates sedavõrd parem, et tal käis rõõmutuksatus ihust läbi.

Kuna tal polnud kodus midagi peale habemeajamispeegli, ei saanud ta endast üldpilti; improviseeritud riietuse koostisosi ükshaaval uurides oli ta selle puudused üles puhunud ja oma pentsiku välimuse pärast ahastanud.

Kuid nüüd äkki seda peegelpilti nähes ei tundnud ta end äragi. Ta pidas end kellekski teiseks, seltskonnainimeseks, kes esimesel pilgul väga hea, väga šiki mulje jättis.

Ta silmitses end põhjalikumalt ja pidi tunnistama, et kogumulje on täiesti rahuldav.

Siis hakkas ta end tähelepanelikumalt uurima nagu näitleja uut osa õppides. Ta naeratas, sirutas käe, žestikuleeris, väljendas erinevaid tundmusi: imestust, rõõmu, heakskiitu; ta otsis parajat naeratust ja ilmekaid pilke, et daamide ees galantselt esineda, mõista anda, et ta neid imetleb ja ihaldab.

Trepikojas avanes uks. Pealesattumise kartuses läks ta kärmesti trepist üles, peljates, et mõni sõbra külaline on teda äkki näinud peegli ees eputamas.

Jõudes kolmandale korrusele, märkas ta järgmist peeglit ja aeglustas sammu, et end mööda minnes kontrollida. Ta leidis rühis ehtsat elegantsi. Tal oli hea kõnnak. Ja korrapealt tundis ta end piiritult enesekindlana. Sellise välimusega, sellise kirgliku läbilöömiseiha, tunnetatud otsusekindluse ja vaimse sõltumatusega on edu tagatud. Neljanda korruse trepil valdas teda tuline tahtmine jooksu panna, ühe hüppega üles söösta. Ta seisatas kolmanda peegli ees, keeras harjunud liigutusega vuntsi, võttis kübara peast, et soengut kohendada, ja pomises poolkuuldavalt, nagu tal sageli kombeks oli: „Suurepärane leiutis!” Siis sirutas käe ja helistas kella.

Uks avanes peaaegu silmapilk ja selle taga ootas tõsine, siledaks raseeritud, mustas frakis teener, nii täiuslik, et Duroy uuesti hämmeldusse sattus, ise taipamata, millest need segased tundmused tekkisid: võib-olla teenri riietuse lõike alateadlikust võrdlemisest enda omaga. Lakei, kes muide kandis lakk-kingi, küsis külalise mantlit võttes, mida see käsivarrel hoidis, et plekid välja ei paistaks:

„Keda ma võin teatada?”

Ja ta pasundas külalise nime, kergitades salongiportjääre, mille varjust tuli nüüd avalikkuse ette astuda.

Kuid Duroy oli paugupealt kaotanud aplombi, teda valdas hirmuhalvatus, hing jäi kinni. Ta oli astumas üle oma oodatud ja unistatud uue elu läve. Sellegipoolest läks ta edasi. Teda ootas noor blond naine, seistes üksinda suures heledasti valgustatud ruumis, mis oli toataimi täis nagu kasvumaja.

Duroy jäi nagu naelutatult paigale. Kes on see naeratav daam? Siis meenus talle, et Forestier on naisemees. Mõte, et see ilus elegantne blond daam on nähtavasti sõbra naine, viis ta lõplikult roopast välja.

Ta kogeles: „Proua, ma olen…” Daam sirutas käe: „Tean, tean. Charles rääkis teie kohtumisest eile õhtul ja mul on väga hea meel, et tal jätkus taipu teid tänaseks meile õhtusöögile kutsuda.”

Duroy punastas kõrvuni, oskamata enam midagi öelda, ja tundis, kuidas teda pealaest jalatallani uuriti ja kontrolliti, vaeti ja hinnati.

Ta oleks tahtnud mingi vabanduse ette tuua, oma riietuse puuduste seletamiseks mingi põhjenduse leida, aga ühtki mõtet ei tulnud pähe ja ta ei söandanud seda piinlikku teemat puudutada.

Ta istus tugitooli, mille juurde teda juhatati, ja kui ta tundis pehmet elastset sametistet enda all vetruvat, tundis, kui sügavalt, ahistavalt, hellalt see teda kaisutas, kuidas tooli polsterdatud süli teda õrnalt toetas, siis näis talle, et nüüd viimaks on ta astunud uude kütkestavasse ellu, et nüüd viimaks on mingi võrratu hüve tema päralt, et temast saab keegi, et ta on päästetud. Ta vaatas proua Forestier' poole, kes teda ainiti jälgis.

Daam kandis kahvatusinist kašmiirkleiti, mis kaunilt toonitas ta nõtket pihta ja lopsakat rinda. Paljaid käsivarsi ja kaela piiras valge pitsivaht, mis kaunistas dekolteed ja lühikesi käiseid. Pealaele üles pistetud juuksed olid kuklas pisut käharad, kaelal hõljus õrn blond ebemepilveke.

Perenaise pilk, mis teadmata põhjusel meenutas eelmisel õhtul Folies-Bergère'is kohatud lõbunaist, andis Duroyle taas julgust. Proua Forestier'l olid hallid, oma sinihalluses kuidagi kummalised silmad, peen nina, täidlased huuled, tugevavõitu lõug, korrapäratud veetlevad näojooned täis lahkust ja kelmikust. See oli niisugune naisenägu, mille igal üksikasjal on omamoodi võlu, peaaegu et omaette tähendus, ja mille iga tuksatus kord avaldab, kord varjab midagi.

Pärast lühikest vaikust küsis perenaine: „Kas olete juba ammu Pariisis?”

„Alles paar kuud, proua,” vastas Duroy, kes vähehaaval toibuma hakkas. „Ma töötan raudteevalitsuses. Aga Forestier andis lootust, et võiksin tema abiga vahest ajakirjandusse pääseda.”

Proua Forestier' naeratus muutus märgatavamaks ja lahkemaks; ta ütles häält tasandades: „Ma tean.”

Vahepeal oli jälle helisenud uksekell. Teener teatas: „Proua de Marelle.”

See oli väike tumedajuukseline naine, brünett selle sõna algtähenduses. Ta astus vilkal sammul sisse; äärmiselt lihtne tume kleit liibus tihedalt ümber keha ja liikmete nagu valatud.

Üksainuke mustadesse juustesse pistetud roosiõis vangistas pilku, tõstis esile näo, rõhutas ta erilist karakterit, lisas täpselt õige, ootamatu, heleda noodi.

Proua de Marelle'i kannul kõndis lühikese kleidikesega väike tüdruk. Proua Forestier ruttas tulijaile vastu.

„Tere, Clotilde.”

„Tere, Madeleine.”

Nad sülelesid teineteist. Täiskasvanu enesekindlusega ootas laps, et teda laubale suudeldaks:

„Tere, tädi Madeleine.”

Proua Forestier suudles last ja esitles siis: „Härra Georges Duroy, Charles'i vana sõber. – Proua de Marelle, minu sõbratar ja kauge sugulane.”

Ta lisas veel: „Härra Duroy, me oleme siin kõik lihtsad, loomulikud ja kodused. Palun võtke seda arvesse.”

Noormees kummardas. Aga juba avanes jälle uks: saabus lühike ja ümar härra, ning tema käsivarrele toetudes ilus sihvakas naine, mehest pikem ja palju noorem, kelle käitumises oli peenust ja hoiakus sügavat tõsidust. Need olid rahvasaadik, raha- ja ärimees, Lõuna-Prantsusmaa juut, Vie Française'i direktor härra Walter ja tema abikaasa, sündinud BasileRavalau, pankuri tütar.

Järgmiseks saabus väga elegantne Jacques Rival, ja kohe tema kannul Norbert de Varenne, frakikrae võidunud õlgadeni ulatuvaist pikkadest juustest, kust pudenes valgeid kübemeid.

Lohakalt seotud kaelasidemel olid paremad päevad nähtavasti juba seljataga. Poeet astus vana elumehe veetlusega proua Forestier' juurde, haaras perenaise käe ja puudutas huultega rannet. Kui ta selle toimingu juures kummardas, valgus pikk juukselakk nagu vesi üle naise palja käsivarre.

Viimasena jõudis pärale Forestier ise, vabandades hilinemise pärast. Teda oli toimetuses kinni peetud seoses Moreli asjaga. Radikaalsesse parteisse kuuluv rahvasaadik härra Morel oli valitsusele äsja esitanud arupärimise seoses krediiditaotlusega Alžeeria koloniseerimiseks.

„Laud on kaetud!” kuulutas teener. Duroy pandi istuma proua de Marelle'i ja tema tütre vahele. Kartes kahvli, lusika ja klaaside kasutamisel lauakommete vastu patustada, tundis noormees jälle kõhedust. Klaase oli neli, üks neist õrnsinise varjundiga. Ei tea, mida sellest pidi joodama?

Suppi söödi vaikides; viimaks küsis Norbert de Varenne: „Kas olete juba lugenud Gauthier' protsessist? Väga iseäralik lugu!”

Võeti kõne alla šantaažiga seotud abielurikkumise juhtum. Sellest ei räägitud mitte niisuguses toonis, nagu perekonnaringis tavaliselt arutatakse ajaleheuudiseid, vaid nii, nagu arstid omavahel haigetest või aiapidajad aedviljadest räägivad. Keegi ei avaldanud pahameelt, faktid ei üllatanud kedagi. Elukutselise huviga otsiti nende sügavamaid, varjatud põhjusi, kuritegu ise jättis kõik täiesti ükskõikseks. Püüti mõistuslikult seletada asjaosaliste motiive ja ammendavalt eritleda psüühilisi nähtusi, mis viisid kõnesoleva draamani, ühe teatava hingeseisundi teaduslikult määratletud lõpptulemuseni. Naisedki võtsid sellest uurimistööst osa, ajasid kirgliku huviga jälgi. Käsitleti ja kommenteeriti ka muid hiljutisi sündmusi, vaadeldi neid igakülgselt, vaeti nende tõelist tähendust, hinnati praktilise pilguga, kaaluti neid inimliku komöödiaga sahkerdava uudistekaupmehe erilisest vaatevinklist, takseeriti nagu kaupa enne müügile laskmist.

Kui tuli arutlusele üks äsjane duell, võttis Jacques Rival sõna. Tema oli asjatundja, kellelgi teisel polnud õigust seda lugu käsitleda.

Duroy ei julgenud sõnakestki sekka poetada. Vahel sihtis ta lauanaabri võrgutavalt kummuvat rinda. Daami kõrvalestas rippus kuldniidikese otsa kinnitatud teemant nagu mööda ihu libisev veetilk. Aeg-ajalt tegi daam mõne märkuse, mis alati tõi vestluskaaslastele naeratuse huulile. Ta vaimukused olid kentsakad, sõbralikud ja ootamatud – need olid niisugused vaimukused, mida armastab pillata kogemustega plikakene, kes vaatab maailma asjadele muretu pilguga, hindab neid kerge, heatahtliku skepsisega.

Duroy murdis pead, püüdes mõnd sobivat komplimenti välja mõelda, aga kuna ühtki head mõtet ei tulnud, pühendus ta proua de Marelle'i tütrele, kallas jooke, pakkus roogi, hoolitses, nagu oskas. Laps, kes oli emast tõsisem, tänas väärikal toonil, kerge noogutusega: „Väga lahke teist, härra,” ja kuulas naljakal järelemõtlikul ilmel täiskasvanute juttu.

Õhtusöök oli oivaline ja kõik külalised avaldasid vaimustatult kiitust. Härra Walter õgis peaaegu sõnatult ja takseeris pakutavaid roogi prilliklaaside alt. Norbert de Varenne ei jäänud temast maha ja tilgutas vahel kastet rinnaesisele.

Asjalik Forestier jälgis kõike valvsa naeratusega; aeg-ajalt vahetasid nad naisega mõistvaid pilke nagu paarimehed raske, ent siiski ladusalt laabuva töö juures.

Näod lõid punetama, vestlus muutus häälekamaks. Ühtelugu sosistas teener külalistele kõrva: „Corton – Château Laroze?”

Duroyle Corton meeldis ja ta lasi tõrkumata oma klaasi täita; teda valdas sulnis rõõm, soe õndsus kerkis kõhust pähe, valgus liikmetesse, täitis teda tervenisti. Teda valdas täiusliku heaolu tundmus, ainelise ja mõttelise, kehalise ja vaimse heaolu tunne.

Samas tekkis tal kange tahtmine rääkida, endast märku anda, kuulajate heakskiitu leida nagu kõik teisedki meeskülalised, kelle iga viimast kui sõna naudinguga jälgiti.

Vestus aina veeres ja veeres, sidus üht mõtet teisega, hüppas ainsa sõna, kõige tühisema seose toimel teemalt teemale; kui päevasündmustele oli ring peale tehtud ja tuhandet küsimust puudutatud, tuli taas kõne alla härra Moreli kõmuline arupärimine Alžeeria koloniseerimise asjus.

Kahe roa vahel lubas härra Walter endale paar teravmeelsust, sest ta oli skeptilise vaimulaadiga inimene, kes armastas mahlakat nalja. Forestier jutustas oma artiklist, mis pidi ilmuma järgmise päeva lehes. Jacques Rival nõudis sõjaväevalitsust ja maakontsessioone igale ohvitserile, kes on kolmkümmend aastat koloniaalarmees teeninud.

„Sel kombel oleks võimalik luua tarmukat ühiskonnaklassi, kes on maad ammugi tundma ja armastama õppinud,” arutas ta, „kes oskab kohalikku keelt ja on hästi kursis kõigi nende tõsiste probleemidega, millega uustulnukad tahes-tahtmata kokku põrkavad.”

Siinkohal segas vahele Norbert de Varenne: „Jah, nad oleksid asjatundjad igal alal, välja arvatud põllumajandus. Nad räägivad küll araabia keelt, aga ei oska peeditaimi istutada ega nisu külvata. Vehklemises on nad kahtlemata väga osavad, aga väetistest ei tea midagi. Nii et mina olen just vastupidisel arvamusel: see uus maa peaks olema avatud kõigile. Nupukad inimesed löövad läbi, teised lähevad pankrotti. See on ühiskonna eluseadus.”

Viivuks tekkis vaikus. Naeratati. Georges Duroy keelepaelad pääsesid valla, ja oma häälest üllatatud, võttis ta sõna toonil, mida polnud iseenda suust varem kuulnud:

„Kõige suurem puudus on seal heast maast. Tõesti viljakandvad maatükid on niisama kallid kui Prantsusmaal ja pururikkad pariislased, kes otsivad kasulikku kapitalimahutust, ostavad need üles. Ehtsad kolonistid, vaesed, kes nälja sunnil kodumaalt välja rändavad, tõrjutakse kõrbesse, kus veepuuduse tõttu ei kasva midagi.”

Kogu seltskond jäi teda vaatama. Ta tundis end punastavat. Härra Walter küsis: „Kas te tunnete Alžeeriat?”

„Tunnen küll,” vastas Duroy, „ma veetsin seal kaks ja pool aastat ja olen pikemat aega viibinud kõigis kolmes provintsis.”

Norbert de Varenne unustas korrapealt Moreli arupärimise ja esitas Duroyle küsimuse kohalike kommete mingi iseärasuse kohta, millest ta oli ühelt ohvitserilt kuulnud. See puudutas Mzabi, väikest kummalist araabia riigikest Sahara südames, selle tulipalava piirkonna kõige kuivemas osas.

Duroy oli kaks korda Mzabis käinud ja ta pajatas imelikest tavadest, mis valitsevad sel maal, kus veetilgal on kulla hind, kus iga elanik pääseb kõigisse avalikesse ametitesse ja kus äri aetakse piinlikuma aususega kui tsiviliseeritud rahvaste hulgas.

Veini ja meeldimisiha õhutusel sugenes ta sõnadesse omajagu suurustavat hoogsust. Ta meenutas rügemendianekdoote, rääkis araabia elulaadi iseärasustest, sõjaseiklustest. Ta leidis koguni üsna värvikaid sõnu, kirjeldades tühja ja paljast kollast maastikku, lõputut üksildust armutult lõõskava päikese all.

Kõik naised jälgisid teda üksisilmi. Prou Walter pomises raugelt: „Neist teie mälestustest saaks ilusa artiklisarja.” Selle peale mõõtis Walter noormeest üle prilliraamide nagu alati, kui ta mõnd nägu selgemini näha tahtis. Roogi seevastu sihtis ta prillide alt.

Forestier kasutas juhust: „Armas šeff, ma just äsja rääkisin teile härra Georges Duroyst ja palusin, et me ta minu juurde poliitikaosakonda ametisse võtaksime. Pärast Marambot' lahkumist pole mul enam kedagi, keda kiireloomulist konfidentsiaalset informatsiooni hankima saata, ja see tuleb lehele kahjuks.”

Papa Walter tõsines, võttis prillid ninalt hoopis maha ja vaatas Duroyle uurivalt näkku. Siis ütles ta: „Pole kahtlust, et härra Duroyl on iseseisvat mõtlemist. Kui ta homme kella kolme ajal minu juurde tuleks, võiksin selle asja korda ajada.” Pärast põgusat vaikusehetke pöördus ta otseselt noormehe poole: „Aga parem kirjutage meile juba kohe väike värvikas artiklisari Alžeeria kohta. Võiksite seal jutustada oma mälestustest ja ühtlasi sisse põimida koloniseerimisprobleeme, nii nagu te praegu tegite. See on aktuaalne, igati aktuaalne asi ja ma olen kindel, et meie lugejad on väga huvitatud. Aga kiirustage! Mul on esimest artiklit vaja juba homme või ülehomme, parajasti siis, kui seda asja Saadikutekojas arutatakse, et lugeja mõtet liikuma panna.”

Proua Walter lisas tõsise lahkusega, mis saatis iga ta mõtteavaldust ja andis ta sõnadele mingi soosiva varjundi:

„Pealegi on teil juba olemas suurepärane pealkiri: „Aafrika küti mälestused”; eks see kõla hästi, härra Norbert?”

Aastates luuletaja, kellele kuulsuse päevad olid alles vanas eas kätte jõudnud, vihkas ja kartis kõiki uustulnukaid. Ta vastas kuivalt:

„Suurepäraselt, kuid ainult tingimusel, et artikkel ise õiget nooti tabab, sest selles just peamine raskus ongi: peab oskama tooni tabada, nagu muusikainimesed ütlevad.”

Proua Forestier võttis Duroy naerataval pilgul oma kaitse alla see oli asjatundja pilk, mis näis ütlevat: „Sina lööd kindlasti läbi.” Ka proua de Marelle oli juba mitu korda oma lauanaabri poole pöördunud, ja kõrvas tilbendav teemant värises lakkamatult nagu selge veetilk, mis on iga hetk pudenemas.

Tüdrukuke istus liikumatult ja tõsiselt, vahtides taldrikule. Samal ajal tiirutas teener ümber laua, kallates sinistesse klaasidesse Johannisbergi veini. Forestier ütles toosti, kummardudes härra Walteri poole: „Et elaks ja õitseks meie Vie Française!”

Kõik noogutasid naeratavale šefile ja võidujoovastuses kummutas Duroy oma klaasi ainsa sõõmuga. Talle tundus, et praegusel hetkel võiks ta terve vaadi tühjaks juua, terve härja nahka panna, lõvi paljaste kätega surnuks kägistada. Ta ihuliikmetesse tulvas üleinimlik jõud, ta hinge täitis vääramatu otsusekindlus ja piiritu lootus. Nüüd lõpuks tundis ta end nagu kodus, omainimeste hulgas; ta oli siin kanda kinnitanud, kindla koha kätte võitnud. Ta vaatas teistele näkku hoopis uut moodi iseteadvusega ja söandas lauanaabrit esimest korda kõnetada:

„Ma pole iial näinud nii ilusaid kõrvarõngaid kui teil, proua.”

Daam naeratas talle vastu: „See on minu enda idee teemanti niisama lihtsalt niidi otsa riputada. Paistab tõesti nagu kastepiisk, eks ole.”

Oma julgusest ehmunud, kartes lollusega hakkama saada, pomises Duroy:

„See on veetlev… Aga kõrv ise on ka kalliskivi vääriline.”

Proua de Marelle tänas teda sõnatu pilguga, selge naisepilguga, mis tungib otse südamesse.

Kui Duroy pead pööras, vaatasid talle jälle vastu proua Forestier' silmad, heasoovlikud nagu ennegi, ent Duroy arvates sädelesid need nüüd lõbusamalt, kelmikamalt, julgustavamalt.

Mehed rääkisid nüüd kõik läbisegi, vehkisid kätega ja tõstsid häält; arutati pealinna uue raudteevõrgu suurejoonelist projekti. Teema ammendus alles magusroa lõpuks, igaühel oli rohkesti ütlemist Pariisi transpordi aegluse, sõidu ebamugavuse, omnibussiliikluse tülikuse ja voorimeeste jõhkruse kohta.

Lõpuks tõusti lauast ja siirduti teise ruumi kohvi jooma. Naljapoolest pakkus Duroy tüdrukukesele käsivart. Laps tänas tõsiselt ja tõusis kikivarvule, et ulataks kätt lauanaabri küünarnukile toetama.

Salongi lävel tekkis Duroyl taas tunne, nagu astuks ta kasvuhoonesse. Ruumi igas neljas nurgas hõljutasid toapalmid elegantseid lehekroone, küünitasid laeni ja vajusid seal laiali nagu purskkaevu veejuga. Kummalgi pool kaminat seisid sileda ümmarguse tüvega kummipuud nagu sambad, laotades teineteise peale pikki tumerohelisi lehti, ja klaveril ilutses kaks tundmatut ümmargust õieehtes toataime, üks roosa, teine lumivalge, nagu järeletehtud, liiga kaunid, et ehtsad olla.

Õhk oli värske ja küllastunud tabamatust magusast aroomist, millele ei osanud täpsemat nimetust anda.

Noormees, kes end nüüd paremini valitses, uuris ruumi tähelepanelikult. See polnud kuigi suur, miski peale taimede ei püüdnud pilku, ükski kirgas värvitoon ei lõiganud silma, aga siin oli mõnus olla, siin tundsid end rahulikult ja vabalt, ruum hõlmas sind mahedalt, meelitavalt, puudutas su keha nagu paitav hellitus.

Seinakatteks oli kollaste kärbsesuuruste siidõiekestega tipitud vanaaegne helelilla riie.

Uksi varjasid sõjaväekalevist sinakashallid portjäärid, millele oli tikitud harvu punaseid siidnelke. Kõikvõimaliku kujuga igas suuruses istmed paiknesid nagu juhuslikult; šesloone, hiiglaslikke või tibatillukesi tugitoole, tumbasid ja pingikesi kattis Louis XVI stiilis siid või kaunis plüüs, kreemikal põhjal granaatpunane muster.

„Tohib teile kohvi pakkuda, härra Duroy?”

Ja sõbraliku naeratusega, mis kustumatult ta huulil püsis, ulatas proua Forestier külalisele tassi kohvi.

„Jah, tänan teid, proua.”

Ta võttis tassi vastu, ja parajasti kui ta hirmuvärinal õngitses hõbetangidega suhkrutükki, mida tüdrukuke suhkrutoosist pakkus, ütles noor majaperenaine tasakesi:

„Pühendage ometi proua Walterile rohkem tähelepanu.”

Ja ta eemaldus kohe, enne kui noormees sõnakestki vastata jõudis. Kõigepealt jõi ta kohvi ära, sest kartis tassi vaibale pillata. Seejärel tundis ta end pisut vabamalt ning hakkas varitsema võimalust uue ülemuse naisele läheneda ja vestlust alustada.

Äkki märkas ta, et daamil on tühi kohvitass käes; laud oli kaugel ja proua Walter ei leidnud kohta, kuhu tassi panna. Duroy sööstis appi.

„Lubage, proua.”

„Tänan teid.”

Duroy viis tassi ära ja pöördus daami juurde tagasi: „Te ei tea, proua, milliseid meeldivaid hetki pakkus mulle Vie Française seal kõrbes. Vie Française on tõesti ainuke leht, kust leiab lugemist ka väljaspool Prantsusmaa piire, sest ta on kõigist teistest kirjanduslikum, vaimukam ja vaheldusrikkam. Temas on kõike.”

Daam naeratas armastusväärse ükskõiksusega ja vastas tõsiselt: „Härra Walter on palju vaeva näinud, et luua uut tüüpi lehte, mis vastaks aja nõudmistele.”

Vestlus võttis vedu. Duroy jutt oli sorav ja banaalne, ta hääles oli võluvõimu, ta silmavaates nii palju veetlust ja ta vuntsides vastupandamatut võrgutuseväge. Turritades kähardusid need ülahuulel, kikkis ja ilusad, ruugevõitu blondid, tipust pisut heledamat karva.

Nad rääkisid Pariisist ja selle ümbruskonnast, Seine'i kallastest, terviseveekuurortidest, suvelõbudest, kõigist neist päevakajalistest asjadest, mis pakuvad lõputult jutuainet, ometi vaimu väsitamata.

Kui härra Norbert de Varenne lähenes, klaas käes, tõmbus Duroy diskreetselt tagasi.

Proua de Marelle, kes oli vahepeal vestelnud proua Forestier'ga, kõnetas teda: „Mis ma kuulen, härra,” ütles ta pikema jututa, „tuleb välja, et te kavatsete ajakirjanduses kätt proovida.”

Duroy rääkis algul uduselt oma tulevikuplaanidest ja alustas siis uuesti sedasama vestlust, mida ta äsja oli pidanud proua Walteriga; ent kuna ta ainet nüüd paremini valdas, näitas ta end seekord paremast küljest, esitades äsjakuuldud mõtteid enda omadena. Kogu aeg vaatas ta lauanaabrile silma, just nagu andes sellega öeldule mingi sügavama sisu.

Proua de Marelle omakorda jutustas talle seltskondlikke anekdoote, tehes seda kaasakiskuva sundimatusega, nagu naine ikka, kes teab, et ta on vaimukas ja tahab seepärast alalõpmata nalja teha. Kodust tooni võttes puudutas ta Duroy käsivart, pajatades poolsosinal tühiasju, mis nii omandasid intiimse varjundi. Vaimustav oli riivamisi puudutada seda noort naist, kes tema vastu huvi tundis. Duroy oleks tahtnud sedamaid temale pühenduda, teda kaitsta, näidata oma tõelist väärtust, ning hajameelsed viivitused daamile vastamisel reetsid ta mõtete tegelikku suunda.

Kuid äkki, ilma põhjuseta hõikas proua de Marelle: „Laurine!” ja laps tuli ema juurde.

„Istu sinna, tütreke, sul hakkab akna all külm.”

Sedamaid tundis Duroy vastupandamatut kihku last suudelda, just nagu oleks see suudlus kuidagimoodi võinud puudutada ka ema ennast.

Ta küsis galantse isalikkusega: „Kas ma tohiksin teid suudelda, preili?”

Laps tõstis üllatunult pilgu. Proua de Marelle ütles naerdes: „Vasta talle nii: „Täna veel tohite, härra, aga varsti enam ei tohi.””

Duroy võttis kärmesti istet, tõstis lapse sülle ja puudutas huultega ta õrnu heledaid lokke.

Ema imestas: „Ennäe, ta ei pistnudki plehku. Täitsa hämmastav! Tavaliselt laseb ta ainult naistel ennast suudelda. Te olete vastupandamatu, härra Duroy.”

Duroy punastas ega vastanud sõnagi, hüpitas vaid last tasakesi põlvel.

Proua Forestier lähenes ja hüüatas üllatunult: „Vaat kus ime, Laurine on ära taltsutatud!”

Jacques Rival, sigar hambus, oli parajasti lahkumas ja ka Duroy tõusis, et minema hakata, kartes mõne sobimatu sõnaga rikkuda saavutatud edu, vastalustatud vallutustööd.

Ta kummardas, surus õrnalt daamide väljasirutatud käsi ja vahetas meestega jõulise käepigistuse. Ta pani tähele, et Jacques Rivali kuiv soe pihk vastas südamlikult ta pigistusele; Norbert de Varenne'i niiske ja külm käsi libises pelglikult sõrmede vahelt; papa Walteri oma oli külm ja pehme, vedel ja väljendusvaene, Forestier' oma paks ja leige. Sõber ütles tasakesi:

„Ära siis unusta, homme kell kolm.”

„Oh, ei unusta, ära karda.”

Südames pulbitses nii ohjeldamatu rõõm, et ta oleks heameelega tahtnud trepist lennul alla tormata, ja ta võttiski kaks astet korraga, ent äkki märkas ta kolmanda korruse suures peeglis kiirustavat härrasmeest, kes talle jooksujalu vastu ruttas, ja ta seisatas kannapealt, häbenedes, nagu pahateolt tabatud.

Siis vaatas ta end tükk aega peeglis, tundes magusat rahuldust, et on tõepoolest nii nägus mees. Ta naeratas lahkelt iseendale vastu ja lahkus oma peegelpildist sügava tseremoniaalse kummardusega nagu kõrgest võimukandjast.