Читать книгу Tuleriit - Gyorgy Dragoman - Страница 4

KUI ME VAKSALISSE jõuame, valutavad mul mõlemad käsivarred, vahetan küll kätt, aga kohver on iga sammuga üha raskem. Kõnniteed on liiga konarlikud, ma ei proovi kohvrit enam ratastel vedada, need takerdusid juba varemgi kõige taha.

Läheme trepist üles, sees paistab betoonpõrand üpris tasane, panen kohvri maha ja tõmban seda enda järel, kohvri rataste müra täidab vestibüüli, kõik vaatavad meid.

Soniga poiss müüb lumikellukesi, kimbud lebavad neljaks murtud vanal ajalehel. Ta sirutab neid meie poole ja ütleb, et kevad on käes. Roheliste kimpude all naeratab suu, see paistab vaid poolenisti, aga tunnen selle siiski ära. Poiss sirutab kimpe meie poole, ta ütleb uuesti, et kevad on käes, kimbu saab kõigest ühe kahekümne viiega. Vanaema rehmab tema poole, ütleb, aitäh, me ei osta.

Poiss ütleb, et kevad tuleb sellegipoolest, ta astub eemale, aga ma näen, et ta vaatab silmanurgast veel kord meie poole.

Kohvri rattad veerevad üle raudvõre, see kõlab nagu roostes käristi, tunnen küünarnukkides rataste mütsatusi, vaatan alla, võre all paistab tume vesi, selles ujuvad konid.

Töötab ainult üks kassa, selle ees on pikk saba.

Vanaema ütleb, et peame piletid ostma, võtame sappa. Võtame.

Vanaema võtab rahakoti välja, annab selle minu kätte ja ütleb, et ostaksin ise.

Ütlen, et ma ei tea, kuhu me sõidame.

Vanaema ütleb selle peale, et tema juurde, kuhu siis veel. Ja hakkab kihistades naerma, ütleb linna nime. Ütleb, et võtaksin teise klassi piletid.

Järjekord liigub aeglaselt. Vaatan kella, sekundiosuti käib peatumata, aga väga aeglaselt.

Vanaema ütleb, et tuleb kohe tagasi, astub eemale ja uurib plaaditud seinal rippuvat sõiduplaani.

Uurin rahakotti, see on raske ja punnis, läbi õhukese halli naha on tunda münte ja käkras paberrahasid.

Rahakott on ümmargune, peaaegu kerakujuline. Selle kinnitus on samuti huvitav, pikad hambulised metallrauad haakuvad teineteisega, raudade vahel moodustavad sakid ümara näokese, sellel on terav esiletungiv lõug ja kongus nina, kahel pool nina kaks tillukest musta iirisega sinist emailsilma.

Pistan sõrmed näo nina ja lõua vahele, sikutan nad üksteisest eemale, rahakott avaneb valju klõpsatusega. Selles on väga palju raha, nutsakusse kägardatud kümnelised, sajalised, kahekümneviielised, nende vahel mündid. Ma ei tea, kui palju peaks välja võtma, panen hoopis rahakoti kinni.

Jõuan kassa juurde, teisel pool tuhmi klaasi ja trelle istub rätikuga naine, ta kallutab pea küljele ja küsib, kuhu.

Ütlen linna nime ja kaks ja teise klassi, naine toksib midagi kassaaparaati sisse, pistab kaks väikest ristkülikukujulist kartongpiletit läbi luugi.

Teen rahakoti lahti, küsin, mis see maksab, naine vastab, kuusteist viiskümmend.

Hakkan rahakotist raha võtma, aga lumikellukestega ajaleht varjab selle mu pilgu eest. Lumikellukesi müütav poiss seisab teisel pool raudpiiret, mis suunab järjekorda, ühe käega hoiab ta minu ees kimpudega ajalehte, ütleb, et annab ühe kimbu kingituseks, sest olen nii ilus, pean selle ainult välja valima.

Ütlen, et ma ei soovi seda, samal ajal tunnen, et miski tungib rahakotti, tahan teise käe ette panna, aga lumikellukestega ajaleht varjab seda, poiss ütleb, et vali juba, võta keskmine, see on kõige ilusam, ise naeratab laialt, näen, et tema hammaste vahel välgatab midagi hõbedast. Ütlen, et ei soovi, jäta, ma tean, mida sa teed, tahan hüüda, et appi, varas, aga siis seisab Vanaema juba meie kõrval, ühe käega haarab ta ajalehe nurgast ja ütleb, et aitäh, nii võtame selle muidugi vastu, rapsab ajalehe ühes kimpudega poisi käest ära, samal ajal sirutab teise käe ajalehe alla. Tema sõrmed sulguvad rahakoti suu ümber, poiss aietab valust, nüüd näen, et tema käsi on randmeni rahakotti pugenud, Vanaema sõrmed suruvad rahakoti hambulist suud ümber randme. Läbi rahakoti naha tunnen poisi sõrmi, mis on rahatähtede ümber pigistatud, näen, kuidas raua hambad vajutavad tema nahka, tunnen, et ta sõrmed lasevad rahatähtedest lahti. Vanaema naeratab, vaatab poisile otsa, ütleb, et poiss võib rahakotist võtta nii palju, kui aga tahab, kui talle tuska ei tee, et tema käsi ära kuivab. Vanaema jääb vakka ja laseb raua äkitselt lahti. Poiss tõmbab käe kiiresti välja, sõrmede vahel pole ainsamatki münti, ta ütleb, andke andeks, armuline proua, palub pühakute nimel, andke andeks, tema teine käsi muljub rannet, ta hõõrub ja masseerib seda, nagu oleks käsi luudeni surnud. Vanaema vastab, et seekord annab ta andeks, ja käsib poisil siis kaduda.

Poiss pöörab ümber ja jookseb läbi vestibüüli uksest välja.

Vanaema käsib mul mütsi hoida.

Lasen rahakotist lahti, võtan mütsi peast ja tõstan selle Vanaema ette, Vanaema puistab lumikellukesekimbud mütsi sisse, kokkumurtud ajalehe viskab maha.

Ta võtab rahakoti enda kätte, vaatab kassiirile otsa, lükkab piletid läbi luugi tagasi ja ütleb, et mõtlesime ümber, sõidame siiski esimeses klassis.

Esimene klass on peaaegu tühi. Leiame tühja kupee, läheme sisse.

Istume kulunud punase sametkattega istmetele, Vanaema istub akna alla, mina samuti. Tahan kohvri üles pakiriiulile panna, Vanaema ütleb, et las jääb alla, ära tõsta, kõlbab talle istmel ka.

Nõjatun seljatoele, silmitsen Vanaema, seljatoe ja kübarariiuli vahel kogu kupeeseina laiuses on suur peegel, nii Vanaema kui ka minu pea kohal, kupee on nagu lõputu peegelfuajee, ma näen peeglis nii Vanaema kui ka ennast, mitmekordselt, üha kahanevat ja kahanevat, peeglid sulatavad meie näod ühte, see on nagu pikk maona siuglev nägu, ja kui kupee rapub, siis madu võpatab, mul hakkab vaatamisest pea ringi käima.

Näen peeglist, et mu juuksed on sassis, pistan käe kohvrisse, lukk kriimustab mu nahka, otsin kammivart, tõmban kammi välja, hakkan kammima.

Vanaema vaatab, naeratab. Ütleb, et kui ta minu olemasolust teada sai, ei tahtnud ta enam muud, kui et saaks mu enda juurde võtta. Ütleb, et ta on tänulik, et ma temaga tulin, on tänulik, et ma teda usaldasin.

Ma ei vasta midagi, kammin aeglaselt, näen, et Vanaema joonistatud märk on ikka veel mu käel.

Vaatan peeglist oma juukseid, näen, kuidas need aeglaselt kammipiide vahelt välja libisevad, tunnen, et olen unine, silmad vajuvad kohe kinni.

Vanaema ütleb, et võin rahulikult magada, küll tema valvab mind, võin magada, karta pole vaja, halba und ma ei näe.

Panen kammi enda kõrvale istmele lumikellukesi täis mütsi kõrvale, siis sulen silmad.

Näen unes tuld. Ma ei tea, mis põleb. Näen suuri hõõguvaid leeke, nende otsast tõuseb musta suitsu, tuli pragiseb sisinal-visinal, leegid undavad nagu tuul. On pime, ainult lõke annab valgust, ma ei taha sinnapoole vaadata, ei taha pead pöörata, pean leeke vahtima, leekide sügavuses näen musti laudu ja prusse, söestunud paberilehti, punastes sütes liigatab miski tume, ma ei näe, mis see on, ma ei tea, mis see on, ma ei taha teada, mis see on.

Ärkan selle peale, et kõht on hirmus tühi. Väljas on juba pime. Kupee laes hõõgub tuhm neoonlamp, selle valguses paistab Vanaema nahk üleni luuvalge, seljatoe kohalt peeglist näen, et minu nägu on samuti täiesti kaame.

Vanaema küsib, kas nägin midagi unes. Vastan, et ei midagi. Kui ma vakka jään, kuulen, kuidas mu kõht pikalt ja valjusti koriseb, tunnen, et löön näost lõkendama.

Vanaema vaatab mulle otsa ja puhkeb siis naerma. Vaatan tema nägu, kui ta naerab, tõmbub tema nina kirtsu. Ta lõpetab naeru, ütleb, et jätaksin meelde, et kunagi ei tohi teele asuda moonakotita, sest iial ei või teada, kui pikk tee ees ootab. Kord, kui mu ema veel päris väike oli, ei pakkinud nad midagi kaasa, sest tahtsid kõigest naaberkülla sõita, mis see nelikümmend kilomeetrit ikka ära ei ole, ja võtsid kaasa ainult vett. Teel oli aga tulvavesi ja sõidu peale läks kaks päeva, ja kui üks lahke tädi poleks neile heast südamest andnud veidi leiba, juustu ja piima, siis ei teagi, mis oleks võinud juhtuda. Vanaema vaatab mulle silma, ütleb, et jätaksin meelde, et teele minnes on kõige tähtsam asi moonakott.

Vanaema ütleb seda täpselt nii, nagu Ema oleks öelnud, või mitte täpselt samamoodi, aga tean, et olen Ema suust seda lauset kuulnud, ma ei mäleta, millal täpselt, aga mäletan selle rõhutust.

Kurgus pitsitab, tunnen silmanurgas pisarat, pööran kõrvale, pühin pisara käeseljaga ära.

Tumedal aknal peegeldub mu nägu, selle taga pimeduses on elektripostid.

Proovin naeratada, vaatan Vanaemale otsa, küsin, kus see moonakott siis on.

Vanaema turtsatab naerma, ütleb, et me ei võtnud midagi kaasa. Siis ütleb ta, et lähme vaatame, mida rongi puhvetis pakutakse.

Läheme. Võtan kohvri ka kaasa, kohvri pärast ei pääse vahekäigus keegi meist mööda.

Läheme läbi kahe vaguni, siis ongi juba puhvet.

See on nagu kõrts, kahel pool on letid, lettidele nõjatuvad kaevuri- ja tööliseriietes mehed. Nad joovad õlut ploomipaalinkaga. Tunnen selle vina.

Läheme leti juurde, selle taga seisab üks mees, halli põlle alt paistab roheline pullover, letil on vahariidest malelaud, sellel paar malendit, mees jõllitab lauda ja närib tikku.

Vanaema uurib, mida süüa saab.

Mees ütleb, mitte midagi. Midagi ei ole.

Vanaema ütleb, et see ei saa nii olla. Midagi peab ju olema. Selles uues vabas maailmas peab ometi söögipoolist olema.

Mees ütleb, et mitte midagi ei ole. Õlut on, võime seda süüa.

Vanaema vaatab malelauda, sirutab käe ja lükkab ühe nupu edasi.

Mees ütleb, et must peaks kolme käiguga võitma.

Vanaema ütleb, lapsemäng. Neoonvalgus särab tema sõrmusel, kui ta nuppe liigutab. Ta ütleb, palun, ongi kõik.

Mees silmitseb lauda, raputab pead. Võtab siis nupu, mida Vanaema enne teda tõstis, paneb tagasi esialgsele kohale, vaatab seda, kordab Vanaema käiku, paneb jälle tagasi, vaatab uuesti, kordab uuesti Vanaema käiku. Ütleb, seda’nd küll. Ta võtab leti alt plastkarbi ja pühib nupud sinna sisse.

Ta vaatab Vanaemale otsa, ütleb, et on kalakotletti, hapukurki ja musta leiba.

Vanaema noogutab, ei küsigi, kas see mulle meeldib, ütleb, et sobib.

Mees pöörab kõrvale ja asetab letile kaks papptaldrikut.

Vanaema vaatab vagunis ringi, viipab ühe aknaaluse laua poole ja käsib mul toidu sinna viia.

Tõstan taldrikud letilt. Astudes nõrgub kurgivedelikku mulle sõrmedele.

Kuulen, et Vanaema tellib endale suure viina, mulle vaarikalimpsi.

Panen taldrikud lauale, silmitsen kalakotleti pruuni õlist koorikut, ootan, et Vanaema tooks joogid.

Kotletil pole peaaegu üldse kalamaitset, see on kuiv nagu saepuru, ja kui hambad sisse löön, laguneb suus laiali. Olen nii näljane, et ei tee sellest väljagi. Ma pole elu sees nii näljane olnud.

Vanaema sööb, silmitsedes samal ajal mind. Ütleb, et rõõm näha, kui tublisti ma söön. Minu ema oskas nii süüa. Väikesena oli ta väga valiv, aga kui kasvama hakkas, sõi kõike nii nagu mina. Kasvamiseks on väga toitu vaja.

Selle peale ei kosta ma midagi, panen viimase kotleti käest, olin seda just hammustanud, näen selles oma hambajälgi. Olen ikka veel näljane, aga kotletti enam ei taha. Hammustan pigem leiba.

Vanaema nuusutab viina ja kummutab selle siis ühekorraga alla.

Söön oma kurgi ära, sellel on maitsev äädikane vedelik, mis teeb mu käed niiskeks, salvrätti mul pole, pühin sõrmed papptaldriku serva vastu puhtaks.

Vanaema annab mulle raha ja käsib veel ühe viina tuua, endale aga veel ühe vaarikalimpsi. Ütleb, et ta ei peaks seda tegema, aga täna on eriline päev.

Leti taga vahib mees tühja malelauda, lükkan raha tema ette, ta noogutab, paneb joogid letile. Rong nõksatab, viin loksub klaasis ja läigib selle küljel õliselt.

Kui võtan letilt klaasi, et see Vanaemale viia, kuulen muusikat, lõõtspilli, viiulit, trummi, mängitakse aeglast nukrat meloodiat, ma ei tunne seda ära, ma pole seda kunagi varem kuulnud.

Vanaema võtab mu käest klaasid, kallab veidi viina mu vaarikalimpsi sisse, ütleb, ainult väike sõõm, see ei tee mulle midagi, lööb klaase kokku ja ütleb, et kasvaksin suureks.

Ta annab klaasi mulle, võtan lonksu, vaarikalimps on kibedaks muutunud, kui neelan, hakkab kurgus soojalt kriipima.

Vanaema arvab, et küll see toob mulle natuke jumet näkku, siis ma ei ole nii kohutavalt kahvatu.

Kuulen uuesti muusikat, nüüd on see juba palju valjem. Vaguni uks paiskub lahti, kolm meest tuleb sisse, igaühel erinev pill, esimesel akordion, teisel viiul, kolmandal trumm, nad mängivad sedasama kurba viisi, aeglaselt, väga aeglaselt, see kõlab nagu allasurutud hingeldav nutt, mul tuleb meelde, kuidas tüdrukud öösiti magamistoas teki all nutsid, nägu patja surutud.

Nutsin viimati tõeliselt ööl enne Ema ja Isa matust peaaegu hommikuni välja, matusel ei tulnud mul silmist enam ainsatki pisarat, seal nutsin veel vaid hinges. Raputan pead, ma ei taha matusele mõelda, vaatan hoopis muusikuid, nad seisavad puhvetvaguni keskel ja mängivad ikka veel sedasama kurba viisi, kõik vaatavad neid vaikides, akordionimängija hakkab laulma, tema hääl on kõrge, kähe ja kare, sõnadest saan ainult nii palju aru, et tuvi, valge tuvi lendas ära, ta ei tule tagasi, ta ei tule enam tagasi, ma ei taha seda kuulata, ma ei taha seda kuulda, aga ma pean seda kuulama, ma pean seda kuulma, trummimängija lööb trummi, mulle meenub mulla õliselt läiklev must pind, mullatüki külm puudutus, see, kuidas ma selle üles tõstan ja hooga auku heidan, aga kui see mul sõrmede vahelt välja libiseb, tahaksin kohe selle liikumise olematuks teha, soovin, et kamakas õhus peatuks, jääks alatiseks sinna, ripuks avatud haua kohal, see ei jää sinna, kuulen, kuidas see lakitud puidule langeb, valju tuhmi mütsatusega, tean, et seda heli ei unusta ma enam iial. Hauakaevajad annavad labidatele valu, kamakad langevad kirstudele, ma ei taha seda kuulda, pööran ümber ja hakkan jooksma lahtise haua juurest eemale, libisen ühel jäätunud mudakamakal, peaaegu kukun, haaran ühest hauakivist, jään püsti, jooksen edasi, haudade vahelt minema, ristide vahelt minema, kuulen oma nime, ma ei vaata tagasi, tean, et mulle tullakse järele, ma ei vaata tagasi, ei võta isegi hoogu maha, jooksen, pärast hauaridu tuleb tühi aas, üle aasa ongi mets, pean sinna jõudma, tean, et metsas on vaikne, puude vahel on vaikne, mu rätt libiseb lahti, ma ei tee sellest välja, tuul kisub räti mul juustelt, ma ei tee sellest välja. Raputan pead, aitab. Ma ei taha enam matusele mõelda, silmitsen trummi, nahk on keskelt kulunud, trummipulk kerkib, lööb tuhmi mütsatusega vastu nahka, vaatan, mõtlen, et see on kõigest trummilöök, see ei sarnane millegagi, vaatan trummimängija kätt, pitsatsõrmust väikeses sõrmes, käeseljale tätoveeritud rohekassinist tuvi, ja kui trummipulk liigub, siis tuvi justkui astuks, õõtsuks ja koogutaks, akordionimängija ikka veel laulab, mustast surilinast, külmast mullast, jääb korraga vait, paneb pilli väga aeglaselt kokku, viiulimängija langetab poogna.

Akordionimängija pühib silmi ja köhib samal ajal kurku puhtaks, siis hakkab rääkima, ta ütleb, et nad käisid vaese Miláni matusel, olgu muld talle kerge ja peetagu teda meeles hea sõnaga, ja kes on kordki kuulnud teda simblit mängimas, ei unusta teda iial. Vahepeal läheb trummimängija leti juurde ja kui ta minust möödub, näen, et risti üle ta selja ripub simbel, leti juurde jõudes võtab ta selle õlalt, tõstab hooga üles ja lajatab letile, simbel tiniseb, keelte alla on pistetud pooleks murtud rahatähed, kümnelised, kahekümneviielised, viiekümnelised, isegi sajalised, keskel on foto, üks musta kaabuga vana mees mängib sellel simblit. Trummimängija tõmbab keelte alt kaks sajalist ja hüüab, viina kõigile.

Muusikud käivad puhvetvagunis ringi, igaühel käes liitrine pudel, ja valavad kõigile. Vaatan Vanaemale otsa, ütlen vaikselt, et lähme kupeesse tagasi. Vanaema vastab, et veel ei saa minna, me solvaksime muusikuid ja surnu mälestust, aga pole vaja karta, küll tema minu eest hoolitseb, midagi halba ei juhtu.

Viiulimängija jõuab meie juurde esimesena, kui te ei pahanda, armuline proua, ütleb ta, kallab Vanaema klaasi täis, vaatab siis mulle otsa, ütleb, oled sina alles ilus, lilleke, valab mulle ka, tahan öelda, et ei soovi, aga Vanaema annab pilguga märku, et ole vakka, hoian sõnatult oma klaasi.

Muusikud lähevad puhvetvaguni keskele, trummimängija tõstab klaasi, ütleb, et oleme juba küllalt pisaraid valanud, nüüd aitab kurvastamisest, joogem. Ta heidab pea kuklasse, niristab joogi kõrgelt kurku, kõik tõstavad klaasid ja joovad, mina tõstan klaasi vaid suu juurde ja teesklen, nagu jooksin, aga isegi nii täidab kibe lõhn mu sõõrmed.

Trummimängija viskab klaasi põrandale, juba ongi tal pulgad käes ja ta lööb trummi, teised hakkavad laulma, nüüd kõlab kiire, mürtsuv rütm, trummimängija laulab päris kõrgel häälel, hõbedast, teemantidest, tüdrukute kuldkiharatest, akordionimängija hopa-hopa-hopatab kaasa, muusika üha kiireneb, tunnen jalgades rütmi, suudan neid vaevu paigal hoida.

Muusika muutub kiiremaks, peaaegu kõik löövad jalaga kaasa, ka muusikud, viiulimängija rautatud saabas põrutab vastu põrandat nagu trummitaldrik, rongki liiguks justkui kiiremini, rataste kolin seguneb rütmiga, trummimängija laulab truudusetutest neidudest, kes ka põrgus jäävad truudusetuks ja löövad sealgi muudkui tantsu oma kaunite kiharate, kaunite kaelte ja kaunite peente pihtadega, näen, et viiulimängija vaatab mind, astub meile lähemale, kummardub kergelt ettepoole, mängib ja justkui näitab poognaga minu poole, ta nookab peaga, tean, et ta tahab, et tantsiksin, põrand vibreerib muusika rütmis, tunnen, kuidas see läbi kingade mu taldu kõditab, ma ei liiguta, juba vaatab mind ka akordionimängija, siis juba ka trummimängija, ta laulab, et külma südamega neiud on kõige hullemad, need, kes ainult mängivad meeste südametega, need, kes ainult naeravad heliseval häälel meeste valu üle, need, kes teesklevad, nagu ei märkakski mehi. Nüüd vaatavad meid juba kõik, Vanaema ja mind, viiulimängija teeb suu lahti ja ütleb, tantsi, tüdruk, ära lase end paluda.

Vanaema võtab mul käsivarrest kinni, vaatab viiulimängijale otsa, ütleb, hea küll, poisid, aitab nüüd küll, meilgi on oma lein, oma valu.

Viiulimängija nagu ei kuulekski teda, ta vaatab mind, ta mängib üha hoogsamalt, üha metsikumalt lööb ta rautatud saapaga vastu põrandat.

Vanaema hakkab uuesti rääkima, ta ütleb uuesti, et poisid, aitab nüüd küll, aga selleks ajaks seisavad juba kõik kolm muusikut meie ees, nad mängivad väga-väga kiiresti, trummimängija laulab, et ilus tüdruk tõstab oma jalgu, kergitab seelikut, tõstab jalgu, kergitab seelikut, tõstab jalgu, kergitab seelikut, viiulimängija pragab jälle minuga, ütleb, tantsi juba, mis sa ootad, tantsi juba vaesele Milánile, ta viipab viiulikaelaga simbli poole.

Tunnen, kuidas külm jutt jookseb üle mu selja, langetan pea, vahin põrandale, soovin, et nad läheksid ära, jätaksid mind rahule, aga ma ei ütle sõnagi, ei suuda suudki lahti teha. Tahan eemale astuda, tagasi puhvetvaguni akna juurde, aga minnes lükkan oma klaasi küünarnukiga maha, vaatan klaasi poole, see keerleb õhus, jook pritsib laiali, klaas kukub põrandale, jääb terveks ja veereb viiulimängija saapa ette.

Viiulimängija vaatab maha klaasi poole ja hüüab uuesti, tantsi tüdruk, kas sa ei kuule, tantsi, ta astub klaasist üle ja on juba päris meie juures.

Siis laseb Vanaema mu käsivarrest lahti, astub laua juurest eemale, jääb minu ja muusikute vahele seisma, ütleb, hea küll, poisid, kui te nii ilusasti palute, siis olen muidugi nõus.

Siis hakkab viiulimängija Vanaema peale karjuma, ta hüüab, ma ei rääkinud sinuga, vana l…, aga ta ei lõpeta, sest Vanaema tõstab käed üles, hästi kõrgele üles, oma pea kohale, seisab siis hetke liikumatult, ja korraga jääb vagunis vaikseks, muusikudki ei liiguta ja seisavad nagu kivikujud, muusika vaikib, või siis mitte täiesti, sest akordionist kumiseb veel viimane heli ja trummis kajab veel viimane mürtsatus ja viiuli üks keel alles võngub, madalalt ja valel häälel.

Vanaema vaatab mulle otsa, limpsab huuli, naeratab, laseb siis käed alla ja hakkab tantsima. Kui tema kinga konts vastu põrandat kõpsatab, hakkavad muusikud mängima, alguses aeglaselt, sest Vanaema tantsib aeglaselt, ja kui Vanaema hakkab kiiremini tantsima, hakkavad ka nemad seejärel kiiremini mängima.

Tantsu ajal Vanaema kummardub ja tõstab üles eemale veerenud klaasi, hoiab seda käte vahel, nagu see oleks ta tantsupartner, näen, et sinna on jäänud veel tilgake joodavat, ja kui Vanaema end keerutab, veereb ka tilk klaasi siseküljel ringi, alguses ainult põhjas, siis roomab klaasiseinale, lippab seal muudkui ringi nagu roosa elavhõbedatilk, näen seda Vanaema sõrmede vahelt.

Muusikud mängivad juba päris kiiresti, ma tean seda lugu, see on pulmalaul ja räägib sellest, et kurat tahab pruudi tantsima viia, aga tal lähevad asjad viltu, sest pruut on temast keevalisem ja tantsitab kuradit nii kaua, kuni tolle kabjad ära kuluvad.

Vanaema muudkui keerutab, ta ei laula, vaid ümiseb kaasa, mitte sõnu, vaid üksnes viisi, ja iga pöördega liigub ta märkamatult edasi, ta läheb minust mööda vaguni keskele, seejärel leti juurde, kus on simbel, muusikud järgnevad talle, Vanaema tantsib leti ees ja muudkui keerutab, letini jõudes ta peatub ja tõmbab simblikeelte vahelt välja pildi, asetab selle letile, virutab klaasi selle peale ja tants on läbi.

Näen, et roosa tilgake on ikka veel klaasiseinal, muusikud vahivad klaasi, nad mängivad väga kiiresti, Vanaema astub neil eest ära, nad ei pööra talle järele, vaid vahivad klaasi. Näen, et rahatähed simblikeelte all lahvatavad leekidesse, keeled liiguvad, hakkavad tinisema, simbel hakkab helisema, nagu keegi mängiks seda, ja Vanaema ütleb, et meil on aeg rahulikult oma kohale tagasi minna, ärme sega mehi nende leinas.

Tõstan kohvri üles, lähen Vanaemale järele, ukseni jõudes vaatan tagasi. Muusikud jõllitavad simblit ja mängivad väga-väga kiiresti.

Jõuame tagasi oma kupeesse, istume tagasi oma kohale.

Vanaema ütleb, et suure tantsimisega tuli tal krunn lahti. Ta tõmbab juuksenõelad välja, asetab need aknaalusele kokku käivale lauale ja hakkab juukseid kammima.

Tal on pikad hallid juuksed, kuulen, kuidas need tema sõrmede vahel särtsuvad, mõtlen, et kohe tahab ta minult juukseharja laenata, aga ei, ta ajab käe kotti, võtab välja kaarja kujuga luukammi ja hakkab sellega kammima.

Vaatan juuksenõelu, rongi rappumise rütmis veerevad need edasi-tagasi, need on pikad teravad nõelad, neil on raske ümar pea, pärlitest panus kujutab kärbseid, tiivad on pärlmutrist, mida ümbritseb vasktraat, kõik on ühesugused, ainult silmad on igaühel eri värvi pärlitest. Mulle ei meeldi kärbsed, aga need juuksenõelad on ilusad.

Sirutan käe ja puudutan üht, seda, millel on punased silmad.

Muusikud tulevad meelde, viiulimängija irvitus, leegitsevad rahatähed, simbli helisevad keeled. Vaatan Vanaemale otsa ja küsin, kuidas ta seda tegi.

Vanaema on kammimise lõpetanud, ta põimib juukseid palmikusse, limpsab huuli, naeratab. Ta küsib, mida ta kuidas tegi.

Ütlen, et seda, mis täna juhtus, kuidas ta seda tegi.

Vanaema hoiab patsiotsa, paneb sellele musta pärlitega kummi ümber ja tõmbab veel ühe tiiru peale, ütleb, et see on saladus. Seda ei tohi ta kellelegi rääkida.

Ta hakkab patsi üles keerama, kerib selle krunniks kokku, hoiab krunni ühe käega, teise sirutab minu poole, samal ajal ütleb, et olen tema lapselaps, viipab pöidlaga juuksenõelte poole, sirutan käe ja ulatan talle ühe nõela, ta pistab selle krunni sisse, ütleb, et minu puhul võib ta erandi teha. Ta sirutab uuesti peopesa minu poole, annan talle veel ühe juuksenõela, ta pistab ka selle krunni sisse, ütleb, et ta võib erandi teha ja mulle üht-teist õpetada, aga ainult siis, kui ma väga tahan. Ta sirutab uuesti käe minu poole, panen sellele veel ühe juuksenõela ja ütlen, hea küll.

Vanaema pistab nõela krunni sisse, ütleb, et hästi, oleme kokku leppinud. Ta sirutab peopesa minu poole, ainult üks juuksenõel on veel jäänud, punaste silmadega kärbes. Kui ma selle Vanaema peopessa panen, haarab ta mul käest kinni, võtab mu sõrmede vahelt juuksenõela ja ütleb, et lubadus tuleb pitseriga kinnitada. Ma tean, mida ta teha kavatseb, tean ka seda, et võiksin käe ära tõmmata, aga ma ei tee seda. Vanaema keerab nõela ümber ja torkab otsaga mu parema käe sõrmusesõrme, üldse pole valus, kerget torget on vaevu tunda, torkekohale immitseb tilgake verd.

Vanaema laseb mul käest lahti, ta ei pühi nõela puhtaks, vaid pistab selle niisamuti krunni sisse, ta märkab, et silmitsen veretilka oma sõrmeotsal ja ütleb, limpsi ära, mis sa ootad.

Veretilk on tumepunane nagu väike pärl, kui ma käe üles tõstan ja peeglis oma nägu näen, tunnen tugevat valu, justkui tungiks hõõguv tera mu sõrmeotsa, nagu torkaks see läbi sõrme, ahhetan valust, tunnen, et ühest silmast hakkavad pisarad voolama, torkan sõrme kiiresti suhu.

See kestab vaid hetke, enam ei ole üldse valus, verd ka ei tule, torkekohta reedab ainult väike punane täpike.

Vaatan Vanaema, ta värvib aknapeegli ees suud, ütleb, et ma enam magama ei jääks, kohe oleme kohal.

Rong möödub suurest tehasest, selle taga künkal kerkivad paneelmajad, nende vahel seisavad veel tornkraanad, aga akende taga justkui lõõmaksid lõkked. Vanaema vaatab välja, ütleb, et see on uus metallitehase kvartal, nüüd oleme kohe kohal, võtame oma mantlid ja pagasi, pool minutit veel ja olemegi peatuses.

Vanaema läheb esimesena maha, ta jääb trepi ette seisma, ütleb, et annaksin kohvri tema kätte. Ta võtab selle vastu ja paneb oma jalge juurde, vahepeal tulen ka mina rongist maha.

Peale ei lähe kedagi ja rong sõidabki edasi.

On külm, perroonil põleb üksainus lamp, jalakäijate silla juures rööbaste vahel.

Kohvrit on raske libedast raudtrepist üles vedada, Vanaema aitab mind. Kui üles jõuame, vaatan läbi sõrestiku. Jaam on väga suur, viieteistkümnel või isegi enamal teel seisavad kaubarongid. Kui me alla läheme, libiseb kohver meil käest ja sõidab põntsudes trepist alla, hakkan muretsema, et rihm annab järele ja mu asjad pudenevad välja ära trambitud halli lumme, aga ei.

Läheme läbi jaamahoone, väljapääsu kohal rippuval kellal pole seiereid, nii et enne kui välja läheme, vaatan oma uut kella, näen, et seitse minutit puudub keskööst.

Väljas seisab valge takso, see nagu ootaks meid, auto veereb meie ette. Juht ei tervita, tõstab vaid korraks käe mütsi juurde, võtab mu kohvri, kuid ei pane seda taha pagasiruumi, vaid enda kõrvale istmele.

Meie istume taha, juht teeb meile ukse lahti, ootab, kuni oleme sisse istunud, ja paneb siis ukse kinni.

Hakkame sõitma, linn on pime, püüan aknast välja vaadata, aga ma ei näe midagi. Vanaema ütleb, et mis ma ikka vaatan, küll valges teeme tiiru peale. See on minu uus kodu, jõuan seda veel näha küll. Peaksin hoopis puhkama, mul on pikk raske päev selja taga, pole ime, et olen unine.

Seda öeldes paneb ta käe ümber mu õlgade, tahan vastata, et ma ei ole unine, aga enne kui jõuan suu lahti teha, tunnen, et tõepoolest, silmad vajuvad kinni, toetan pea vastu Vanaema nutriakraed, sõõrmed täituvad nahalõhnaga. Meelde tuleb ema vana kasukas, mida ta kunagi ei kandnud, meelde tuleb sõna “naftaliin”. See sõna keelel, uinun.