Читать книгу Tuleriit - Gyorgy Dragoman - Страница 6

Panen riidesse, Vanaema näitab mulle maja. See ei ole suur. Seal on kaks tuba, esik, vannituba, köök ja sahver. Vanaema näitab mulle kõike.

Majas valitseb puhtus, Pärsia vaiba narmad on kenasti korda seatud, vanadel mööblitükkidel kiiskab puitinkrustatsioon.

Valitseb kord, ent ei valitse ka, siin-seal vedeleb erinevaid asju. Tooli seljatoel on pooleldi maha libisenud pintsak, väikesel laual avatud märksõnastik, sellel liigendnuga ja teritatud pliiats. Diivani kõrval on paar kingi, ühest ripnemas roheline põlvik. Aknalingil kõlgub läikivaks kulunud püksirihm. Auke selles pole.

Vanaema märkab, et silmitsen rihma. Ta ütleb, et see on teritamisrihm. Lisab, et see oli Vanaisa oma. Ta teatab, et Vanaisa asju ei tohi puutuda, Vanaisa asjad peavad jääma nii, nagu tema need jättis. Iga asi just oma kohal, iga asi samas asendis. Pressitud ülikonnapüksid korralikult kokkuvoldituna diivanil, lugemisprillid väikesel laual, avatud prantsuse keele sõnaraamat kummutil väikese lambi kõrval, musta rihmaga Doxa käekell diivani kõrval põrandal, taskuraadio ja kokku keritud kõrvaklapid siinsamas köögis puhveti peal, hambahari koos tuubist pigistatud hambapastaga vannitoas kraanikausi serval, habemenuga peegli all riiulil, binokkel voodi all kingakarbis ja nii edasi, küll ma aegamööda kõik selgeks saan.

Küsin, millal Vanaisa suri.

Vanaema ütleb, et vana-aasta õhtul. Sellest pole veel kaht kuudki.

Selle peale ei kosta ma midagi. Vaatan märksõnastikku, pliiatsiga väljakirjutatud prantsuskeelseid sõnu. Vanaisa käekiri on nurgeline, tugevalt paremale kaldu, raskesti loetav.

Astume kööki, nüüd näen, et ühe tooli seljatoele on riputatud kitsa servaga must kaabu, pasknäärisulg paela vahele pistetud. Silmitsen sule sinimusta mustrit, see läigib justkui lakitud. Ma ei küsi, saan niigi aru, et kaabu on Vanaisa oma.

Vanaisa päevapilt ripub seinakella kõrval jämedatest viinapuuväätidest ja -lehtedest moodustuvas kuldraamis.

Mustvalge ülesvõte, vana mees silmitseb end peeglist, kaelas sõrmelaiuse musta rihma otsas fotoaparaat, suunurgas peenike sigaret, nimetissõrm aparaadi päästikul, ta seisab küll peegli ees, kuid paistab, et ta ei vaata mitte ennast, vaid endast mööda, selja taha, kuhugi kaugusse.

Näen ta näos ääretut kurbust, tema silmade tagant paistab tihke, must meeleheide.

Märkan teda silmitsedes ühtäkki, et pildi pinnal on hulgaliselt jooni, justkui oleks pilt tillukesteks tükkideks rebitud ja siis mosaiigina kokku pandud. Pilt on seinal pisut viltu, sirutan käe, et seda kohendada, raam on tolmune, mu näpujäljed jäävad näha. Fotoaparaadi nahkrihm pildil on otsekui lakitud, väga must ja väga läikiv.

Puhun raamilt tolmu maha, see tõuseb õhku, keerleb ja langeb siis pildiklaasile, katab Vanaisa näo.

Tean, et peaksin tolmu ära pühkima, aga ei liiguta end. Silmitsen tolmukübemeid.

Vanaema astub minu kõrvale, ütleb, vaata, see on Vanaisa viimane pilt, vahest nädal enne surma lasi ta end üles võtta.

Vanaema jääb vait, sirutab käe seinakella juurde, tõmbab kellapommid üles, kell huugab ja ragiseb, kui Vanaema kette tõmbab.

Köögiuks avaneb aeda, kolm kiviastet viib alla. Õu on tühi, vaid suure, krohvimata tulemüüri vastas seisab neli kuuske. Hoovi eraldab aiamaast suur Kreeka pähklipuu ja väike majake, teisel pool pähklit kasvab korralik rohi, Vanaema nimetab seda muruks. Keset aeda asub madala pukspuuhekiga ümbritsetud lillepeenar, sellel ajalehepaberisse mässitud ja nööriga seotud roosipõõsad. Vanaema räägib, et need on Vanaisa istutatud, roosidki on tema aretatud.

Aed pole eriti suur, kuid viljapuid on seal hulk, kaks kirssi, üks murel, kolm ploomi, üks renkloodploom.

Vanaema seletab, et need kõik on tema puud, murel on Vanaisa istutatud, ülejäänud tema, aias on ainult üks puu, mis on temast vanem, suur Kreeka pähklipuu, see on vähemalt saja viiekümne aastane, võib-olla vanemgi.

Pähklipuu küljes ripub kiik, hall laud narmendava köie küljes. Jääme pähklipuu kõrvale seisma, selle tüvi on peaaegu täiesti must, pahklik, selles keerduvad sõrmelaiused õnarused. Asetan käe tüvele, vaatan üles võra poole, tüvi hargneb mu pea kohal kaheks, mõlemad harud on inimesejämedused. Okstel pole ainsatki lehte, oksad liiguvad kergelt, näidates, et üleval katuste kohal puhub tuul. Ajan sõrmed laiali, kujutlen, kuidas tuul neist läbi puhub. Pähklipuu oksad lõikavad halli taeva kildudeks, tuules lakkamatult muutuv muster paneb pea ringi käima.

Vanaema astub mu kõrvale, temagi paneb käe puutüvele ja vaatab üles.

Pähklipuu okste vahel liigub midagi musta. Okste otsas istuvad varesed, ma polnud seni tähelegi pannud, et nad seal on. Nad istuvad tuules kõikudes kõige peenematel okstel. Kummarduvad ettepoole, sirutavad kaela, vehivad aeg-ajalt tiibadega, astuvad oksapidi edasi.

Me silmitseme neid, siis ütleb Vanaema, kõss! Ta tõmbab käe pähklipuu tüvelt, ka mina teen sama liigutuse, varesed sööstavad korraga rabinal õhku ja tiirutavad kraaksudes pähklipuu kohal.

Vanaema sõnab, et armastab seda puud väga. Ta tunneb, et ka mina hakkan seda armastama.

Kreeka pähklipuu kõrval seisab väike puumaja, siniseks värvitud kahe tiivaga uks on riivis, riivi küljes ripub suur must tabalukk. Ehitis näeb välja nagu garaaž või vana tall, selle tagumine sein toetub vastu tulemüüri. Küljel on ka aken, ent sisse sealt ei näe, see on tõrvapapiga kinni kaetud.

Vanaema seletab, et see on vana puukuur, kuid mina ei tohi kunagi, mitte kunagi sellele ligi minna. Hoovis ja aias võin rahulikult mängida, puude otsagi võin ronida, ainult puukuurist tuleb mul eemale hoida. Ta vaatab mulle otsa ja küsib, kas sain aru.

Noogutan, ütlen, jah, sain aru. Silmitsen siniseid uksi, lukku, tahan küsida, miks, mis seal sees on, kuid Vanaema vaatab mulle otsa sellise näoga, et parem vaikin.

Ta ütleb, et nüüd olen kõike näinud, läheme majja tagasi, mul on viimane aeg oma kohver lahti pakkida. Ta käsib mul minna ja kohver sahvrist ära tuua. Siis läheme sisse ja ta näitab, missugune kapp saab mulle.

Sahver on väga suur, peaaegu sama suur kui köök, põrandal on päevinäinud Pärsia vaip. Ukse vastas seisab madal hõbedakarva külmutuskapp, selle kõrval põrandal minu kohver. Püksirihm on ikka veel selle ümber. Kui selle kätte võtan, kuulen otsekui samme.

Heli kostab ülevalt, vaatan sinnapoole, pööningule viiv puutrepp nagiseb, seal ei ole midagi. Vahin astmetele kinnitatud rohelist linoleumi, kuulen jälle naginat. Nüüd nagisevad keskmised astmed, näen, kuidas linoleum ühel astmel liigub, servast lendab välja üks rõhknael, kukub vaibale, minu jalgadest kahe kämbla kaugusele.

See on läikiv, terav rõhknael, selline, millel on teravik peast välja pressitud. Kummardun ja tõstan naela vaibalt üles.

Kui end püsti ajan, haarab keegi mul õlast. Näen, et see on Vanaema. Ta võtab rõhknaela mul käest ja torkab selle astme äärde tagasi, surub pöidlaga täiesti sisse. Viipab luugi poole ja ütleb, et trepp on pehkinud, pööningule ei tohi minna.

Läheme tagatuppa. Võtan kohvri ka.

Tuba on suur ja valge. Seal on kaks sohvat, ühel valge villane tekk, teisel musta-punasekirju. Vanaema viipab valge teki poole ja ütleb, et kui ma seal juba magasin, saagu sellest siis minu jagu.

Ta avab ühe kapi, tõstab laudlinad ja voodipesu kolmelt ülemiselt riiulilt ümber kolmele alumisele riiulile. Ütleb, et kolm ülemist riiulit on minu omad, sättigu ma oma asjad sinna.

Asun asju sättima. Kõige ülemine riiul on tühi, selle all asuv riiul samuti, aga ülalt kolmanda riiuli keskel on sinine pappkarp, selle kaanele on valgega trükitud musklis meremees. Tal on piip suus, ta pingutab biitsepsit ja naeratab.

Võtan kaane maha. Karbis on kaks läikivat puukäepidet, nende vahel kolm pikka jämedat metallvedru. Ma tean, mis see on – ekspander.

Nii kui ma karpi puudutan, vedrud kõlksatavad ja nende kaja kumiseb justkui kaevusügavuses. Haaran puupidemest. See sobib mulle täpselt pihku.

Tõstan selle üles, vedrud käivad üksteise vastu, tekkiva heli peale jookseb mul külm jutt üle selja.

Vedrud kõlksuvad, teine käepide kerkib aeglaselt, justkui hoiaks keegi sellest kinni, ehkki keegi ei hoia.

Ekspandri käepide mu peos on külm, ahmin õhku, mu sõrmed pingulduvad, vedrud tõmbuvad sirgeks, venivad, ekspander tõmbub pingule, justkui tahaks keegi seda mult käest tõmmata.

Ma ei tea, mida teha.

Vanaema seisab järsku minu kõrval, ma polnud tema tulekut märganudki. Ta vaatab pahaselt ekspandrit. Ütleb, et aitab nüüd küll, ekspander kukub sedamaid maha, teine ots kõlgub raskelt mul käes.

Vanaema võtab selle mult käest, kerib kokku, paneb karpi tagasi.

Karpi sulgedes ütleb ta, et Vanaisale ei meeldi, kui tema asjades soritakse. Muidu aga pole vaja teda karta, ta ei tee liiga, küll me õpime teineteist tundma, küll ma näen, et ta on tõesti väga-väga tore. Kui mul tahtmist on, võin pärastpoole vaadata, kuidas ta võimleb. Pean ainult Pärsia vaiba narmaid vaatama, nendest on kohe näha, kui ta pihta hakkab. Kui ma tahan päriselt näha, tuleb silmi kissitada ja natuke hinge kinni hoida.

Päike paistab suurde tuppa, Pärsia vaiba narmad on nagu kaks pikka valget harja. Seisan ja silmitsen vaipa ja mustrisse kootud looklevaid jooni. Kuulen, et põrand nagiseb. Nagu jookseks nagin piki päikesekiirte vihku.

Kui heli vaibaservani jõuab, näen Pärsia vaiba narmaid liikumas. Need lähevad laiali ja uuesti kokku, laiali ja kokku, nagu astuks keegi raskete sammudega üle vaiba, kuulen isegi samme, müt-müt-müt-müt-müt.

Valgus on eredam, see paneb mind silmi kissitama. Valgusvihkudes keerleb tolm.

Vaatan Pärsia vaipa. Narmad liiguvad ikka veel.

Kuulen ikka veel samme, keegi käib raskelt üle narmaste.

Äkki mõtlen, et tahaksin teda näha. Tõmban sügavalt hinge, õhk on tolmune, hoian hinge kinni. Panen isegi silmad korraks kinni, pigistan need nii kõvasti kokku, et värvid hakkavad laugude taga virvendama, ootan natuke ja teen aeglaselt silmad lahti. Pilgutan, vaatan läbi ripsmete valgusesse.

Esialgu ei näe ma midagi, aga siis joonistub valguse käes keerlevatest tolmukübemetest üks kuju, piltide järgi tunnen ära Vanaisa. Ta oleks justkui klaasist.

Ta marsib kiirel sammul narmaste peal, edasi-tagasi, ise samal ajal mõlema käega oma pead masseerides.

Ta näeb naljakas välja, see toob mulle naeratuse huulile. Tahaksin teada, mida ta teeb.

Hingan välja, Vanaisa kaob, aga kui jälle hinge kinni hoian, näen teda uuesti.

Vanaema seisab mu kõrval ja sosistab, et see on võimlemine, juukseid tugevdav võimlemine, Vanaisa rääkis alati, et see stimuleerib peanaha vereringet, see tugevdab juuksejuuri, soovitas alati Vanaemal ka proovida, et see teeb juustele head.

Vaatan Vanaisa tammuvaid jalgu, küsin hästi vaikselt, kas ta proovis siis mõnikord.

Vanaema ütleb, ei, kahjuks mitte kunagi.

Ütlen, et nüüd on paras aeg. Hingan välja, astun vaiba teisele servale narmaste peale. Hakkan tammudes astuma, surun sõrmed juustesse, hakkan peanahka hõõruma.

Kui ma vaiba servani jõuan, keeran ümber ja alustan uuesti, näen, et Vanaema seisab vaiba teises servas, temagi tõstab käe juuste juurde. Sulen silmad, hõõrun peanahka veel tugevamalt, nahk soojeneb aeglaselt, kujutlen, kuidas soojus ronib juuksejuurtest juukseotsteni.