Читать книгу Tuleriit - Gyorgy Dragoman - Страница 5

KUI ÄRKAN, ON varahommik, hall koidik. Hetkeks ei saa ma aru, kus olen, nina on täis võõraid lõhnu, tõusen kägiseval diivanil istuli.

Olen toas üksi. Väljast kostab helisid, vaikset naginat, vaikseid mütsatusi. Tõusen diivanilt püsti, valge öösärk, mida kannan, ei ole minu oma. Tõmban käega üle riide, meelde tuleb sõit, Vanaema, kõik muu.

Lähen uksest välja, jõuan pikka koridori. Koridori lõpus on avatud uks, teisel pool ust põleb tuli ja joonistab kaltsuvaibale valgustriipe. Valguse kätte astudes näen, kui kahvatud on mu jalad.

Uks avaneb kööki, sealt kostabki helisid. See on Vanaema. Seisan valgusvihus ja vaatan sealt, sisse ei söanda minna.

Vanaema seisab ümmarguse laua ääres, tema ees on tainalaud, tainalaual jahu. Ta kummardub selle kohale, joonistab parema käega midagi jahu sisse, silmitseb seda hetkeks ja silub siis vasaku käega ära. Ma ei näinud, mida ta joonistas, näen ainult seda, et Vanaema peopesa all muutus jahu täiesti siledaks. Ta silmitseb jahu, siis joonistab sinna uuesti midagi. Silmitseb veidi aega uut joonistust, siis pühib ka selle ära. Joonistab uuesti midagi, pühib uuesti ära. Uuesti ja uuesti. Joonistab ja pühib ära, joonistab ja pühib ära. Seisan ukse vahel, ja kuidas ma ka kaela ei sirutaks, ei ole näha, mida ta joonistab, näen ainult liigutuste kiirust. Kuulen, kuidas tema sõrmeots vastu lauda põntsatab ja siis sahinal jahusse jooni tõmbab, kuulen, kuidas laud kriiksatab, kui Vanaema mõlema käega lauale toetab ja joonistust uurib. Kuulen tema ohet, kui ta joonistuse siledaks tõmbab ja ära pühib. Seisan ja vaatan teda, ma ei söanda kööki astuda, ma ei söanda küsida, mida ta teeb.

Kell lööb pooltundi, Vanaema tõstab pilgu, vaatab mulle otse silma. Ta ütleb, tere hommikust. Ta riisub jahu kiiresti mõlema peoga tainalaua äärde, seal moodustab see ainult väikese kuhja, jahu pole palju, kõige rohkem pool peotäit. Vanaema paneb tainalaua äärde kruusi, pühib jahu sinna sisse ja valab tagasi jahutünni. Ta nookab, et tuleksin kööki, paneb tünnile kaane peale, ütleb, et loodab, et magasin hästi ja et mulle meeldib kakao, sest ta tegi piima selle tarvis juba soojaks.

Vanaema asetab mu ette aurava portselantassi, kummardun selle kohale, mu nina täitub kakao magusa, raske lõhnaga. Vanaema ütleb, see on hea kuum, joo ära, annab jõudu.

Kakao on väga tummine, aga mitte väga magus, täidab kurku siidiselt ja kuumalt, joon, hoides tassi käte vahel, vaatan üle tassiserva Vanaema, tema vaatab mind ja naeratab.

Ta ütleb, et see oli mu ema lemmiktass, tema jõi sellest viimati. Ta ütleb, et see sobib mu kätte hästi.

Kui tassi käest panen, paistab valgusvihk sellele peale, mu sõrmede vahele ilmub muster. Pööran tassi, valgel portselanil seisab kikivarvul mustas kleidis tantsijanna, käed pea kohal. Tema selg on vibuna pingul, nägu on profiilis, silmadeks on tillukesed värvitäpid, suuks peen kriips, aga ikkagi tundub mulle, nagu vaataks ta midagi vihaselt.

Tahan näha, mida ta näeb, keeran tassi ringi, aga peale tantsijanna ei ole sellel midagi.