Читать книгу Pajatusi Palgimäelt - Hans Karro - Страница 4

Mesilane lendab õielt õiele, et koguda nektarit ja viia see tarusse oma järglastele. Inimene rändab aastast aastasse ja kui ta eluränd hakkab lõpule jõudma, on ta mälestustesalved ääreni täis huvitavat ja kordumatut infot. Kas on tal õigust viia see kõik kadedalt koos endaga ära mulla alla? Mina isiklikult tahaksin selles suhtes olla küll rohkem mesilase sarnane. Kui me kaugemad esivanemad kadusid, ilma et oleksid oma elust mingeid kirjapanekuid maha jätnud, siis võisid nad end vabandada sellega, et neil polnud võimalik omandada korralikku haridust, varematel aegadel isegi mitte piisavalt kirjaoskust. Kuidas saaks end aga vabandada tänapäeva inimene, kes käib koolis vähemalt kümmekond aastat ja kelle käsutuses on terve arsenal kirjutusvahendeid, alates pastakast ja lõpetades arvutiga?

Käesolevad arvutiread on sündinud tänu mu pojapoegadele Henrile ja Tanelile, kes muretsesid mulle sülearvuti ja juhendasid mind selle kasutamisel. Et aga neist ridadest raamat on saanud, selle eest võlgnen tänu Vello Salole, koolivennale Põltsamaa Ühisgümnaasiumist ja sõjaaegsele narinaabrile Soomest, Taavetti sõjaväebarakist. Tema suutis mind veenda, et avaldamata jäänud mälestused on nagu sukasääres hoitav raha, millest pole kasu kellelegi. Ta vaatas läbi mu loo esialgse variandi, tegi selles olulisi täiendusi ja täpsustusi ning pakkus lõpuks ka finantsabi raamatu kirjastamiseks.

Lubatagu mul oma mälestustega alustada kaugemast minevikust, mu esivanematest.