Читать книгу Pajatusi Palgimäelt - Hans Karro - Страница 6

Mu vanavanematel Jaanil ja Maril oli kolm last: mu isa Hans (1878) ja ta õed Anna (1879) ning Emilie (1882). Olgu siin etteruttavalt ära mainitud, et kõik need kolm abiellusid, lõid oma pere ja elasid üle 90 aasta vanaks. Minu isa oli esimene mees Karrode suguvõsas, kes vanaduspõlves taipas oma olulisemad elusündmused ja mälestused paberile panna. Isa poolt tihedalt täis kirjutatud kuus koolivihikut sisaldavad õnneks ka meenutusi ta lapsepõlvest ja noorusajast, mis ilma nende kirjapanekuteta oleksid koos tema ja ta kaasaegsetega paratamatult kaduma läinud.

Neist meenutustest nähtub, et mu isa oli töötanud algul kaupmehe abilisena Neanurme külakaupluses, siis pruulijana Põltsamaa õllevabrikus, edasi ehitusmehena Pajusi ja Luige mõisas ning viimaks rändkaupmehena mööda maad ringi rännates. Kogutud rahaga oli ta seejärel muretsenud talupidamiseks vajalikud loomad ja inventari ning hakanud renditalu pidama. 20. sajandi algul oli konjunktuur olnud eriti soodne linakasvatuses. Mu isa oli algul võtnud rendile Reinu talu põllud Lahavere külas ja hakanud seal lina kasvatama. Olid tulnud head saagiaastad, lina oli kasvanud pikaks ja läinud kõige kõrgemasse, nn. nitilina sorti. Selle eest oli Kurukse kaubahoov Tartus maksnud superhinda. Muidugi andsid ka sead ja piimakari tululisa. Isa meenutas hiljem, et tsaariaegseid hõbemünte oli kogunenud vahel nii palju, et Põltsamaa pangas oli neid vastu võetud kaaluga.

Paari aasta pärast oli ta võtnud rendile korraga juba kahe talu, Vardja ja Karvjala talu põllud Kalana külast ja ka seal linakasvatust jätkanud. Nii oli tal tasapisi kogunenud küllaldane kapital, et hakata mõtlema taluostule. Aastal 1912 oli ta juhuslikult kuulnud, et võlgadesse sattunud Pajusi mõisnik parun Nikolai von Wahl pakub müügiks oma väikest, 79,3 hektari suurust Palgimäe karjamõisa Võhma-Nõmme külas. Hinnaks oli nõutud küll 13500 rubla, kuid suurema osa sellest olid moodustanud mõisniku pangalaenud ja muud võlakohustused, mis müügi korral pidid üle minema ostja arvele. Seetõttu oli koheseks sissemaksuks nõutud vaid 3000 rubla. See summa oli sobinud mu isa võimalustega. 2. aprillil 1912 oli sõlmitud ja allkirjastatud ostu-müügi eelleping, mille järgi isa oli saanud koos oma ema ja õdedega kohe uude koju sisse kolida. Enne aga, kui õnnestus see kinnistu Viljandi katastriametis päriselt isa nimele vormistada, oli Pajusi mõisahärra Nikolai von Wahliga juhtunud raske õnnetus: ta oli ratsavõistlustel Tallinna hipodroomil kukkunud ja surmavalt vigastada saanud.

Parun von Wahl ei olnud päris tüüpiline mõisasaks. Ta valdas vabalt eesti keelt, oli õppinud Berliini ülikoolis filosoofiat ning kaasa toonud sealse vabameelsema mõttelaadi. Muuseas oli ta olnud ka üks Põltsamaa Põllumeeste Seltsi rajajaid. Seal oli ta kohalikule talurahvale muuseas õpetanud teadusliku põllunduse ja mesinduse põhialuseid. Ka oli ta oma talunikke ikaldusaastatel abistanud neile leiva- ja seemnevilja laenamisega. Nüüd siis oli ta ootamatult surnud ja mu isal tuli katastriametis käimisega oodata, kuni paruni poeg Eduard von Wahl oli vormistatud Pajusi mõisa pärijaks. Nii sai isast ametlikult taluomanik alles aastal 1914.

Palgimäe vana elamu aastal 1938

Mõisaaegsed laudad ja aidad Palgimäel

Palgimäe oli olnud küla suurim talu, mis oli moodustatud kahe põlistalu – Nupu ja Nuia talu põldude ühendamise teel. Katastrikirjades eksisteeriski ta liitnime Nupu 21/Nuia 22 all. Põldu oli sel talul 53,6 hektarit. Ülejäänud maa kujutas endast eraldi asuvaid looduslikke heina- ja metsamaid. Endiste taluhoonete asemele oli aastal 1892 ehitatud viie korteriga elumaja moonakatele ja suured kivilaudad ning -tallid loomadele. Selle suurtalu oli rajanud Põltsamaa kaupmees Jaan Lorenson, kuid hiljem selle edasi müünud mõisnikule. Viimane oli selle siis ümber kujundanud Palgimäe karjamõisaks. Tootmissuunaks oli ta valinud nuumpullide kasvatamise.

Mu isa jätkas Palgimäel esialgu sama tootmissuunda, sest koos põlluga oli ta mõisnikult üle võtnud 40 nuumpulli, kuus tööhobust, viljaseemne ja talupidamiseks vajaliku inventari. Loomadele vett pumpama ostis ta Rutikvere mõisast tuuleturbiini. Abitööjõuks jäid algul mõisaaegsete moonakate pered. Pärast Vabadussõda palgati sulasteks Loodearmeest Eestisse jäänud odavapalgalisi valgekaartlasi, kes ei julgenud punasele Venemaale tagasi minna. Hiljem emigreerusid need venelased vähehaaval välismaale. Pangalaenuga ostis isa veel aurukatla koos viljapeksumasinaga ning palkas tööle masinisti. Ümberkaudsetes külades vilja masindades tasus see ost end ära juba mõne aastaga ja hakkas talule märgatavat lisatulu andma.

Lisaks sellele ostis mu isa ära veel Võrumaalt Kooraste mõisa tellisevabriku sisseseade ja pani selle tööle oma rikkaliku savipõhjaga Verisoo heinamaale ehitatud savikuuri. Seal valmistatud toortelliseid ei põletatud kohapeal kõvaks, vaid need müüdi ära toortelliste ehk nn. plonnidena, mida kasutati küttekollete vooderdamiseks. Kolde kuumuses põlevad sellised plonnid iseenesest nõutava kõvaduseni. Nii jutustab mu isa oma kirjapanekutes sellest, kuidas temast, varanduseta rändrätsepa pojast, sai edukas taluomanik. Teda hakati naabrite poolt kutsuma Palgimäe Karuks.

Noor talunik Palgimäe Karu aastal 1914

Sellise killustatud tegevuse juures muutus suure talu oma perega majandamine pikapeale väsitavaks ja kümmekond aastat pärast Vabadussõda andis isa kaks kolmandikku oma põldudest ja heinamaadest rendile. Ülejäänud üks kolmandik talust jäi harida pooleteramehele, kes rendi asemel oli kohustatud loovutama maaomanikule poole oma iga-aastasest vilja-, heina- ja kartulisaagist. Selle vastu sai ta peremehelt hooned, seemnevilja ja vajaduse korral ka talutehnikat. Nii kindlustas isa oma perele küllaldase sissetuleku ja endale piisavalt aega tellisetootmise ning viljapeksuga tegelemiseks.

Aastal 1919 suri vanaema Mari, vanaisa Jaan oli surnud juba enne pere Palgimäele kolimist aastal 1911. Isa õed olid vahepeal abiellunud ja nii oli talu jäänud perenaiseta. Ema surma järel abiellus mu isa 24-aastase Anna Roosiga Mõrtsi külast Tani talust. Anna oli olnud pehme iseloomuga, lüürilise hingelaadiga neiu, kes armastas mängida kannelt ja laulda sinna kõrvale tolleaegseid romantilisi laule nagu “Mäe otsas kaljulossis”, “Kord mõtetes istus üks emake” jpt. Mäletan, et veel Palgimäelgi sõrmitses ta jõudehetkedel kannelt ja laulis vaikselt oma lemmiklaule.

Anna isa oli olnud Pajusi vallavanem ja Põltsamaa kiriku vöörmünder. Kahele oma poegadest suutis see edumeelne talumees võimaldada kõrghariduse. Nii sai Anna vanemast vennast Jaan Roosist teoloog, ametilt Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi kauaaegne direktor ja hobilt kirglik bibliofiil. Nooremast vennast Eduardist sai eesti filoloog, kes töötas Eesti ajal Tallinnas Kohtuministeeriumis ja tegeles nimede eestistamisega. Hiljem sai ta tuntuks kirjandusloolase ja muistsete eesti nimede uurijana. Sõjaaegsetele kutsealustele osutas ta hindamatu teene sellega, et aitas neil Saksa mobilisatsiooni eest Soome pääseda. Jaan Roosi 100. sünniaastal 1988 püstitas Põltsamaa Muinsuskaitse Selts vendadele Jaan ja Eduard Roosile nende sünnikoju Tani tallu ühise mälestuskivi.

Rooside mälestuskivi Tani talus

Vanemad inimesed mäletasid veel kaua Palgimäe pulmapidu. Selleks oli tapetud nuumpull ja siga ning Uue-Põltsamaa mõisast kohale kutsutud kokk ning vorstimeister pulmatoite valmistama. Tantsumuusikat oli tegemas Põltsamaa pritsimeeste pasunakoor. Külarahvale oli meelde jäänud eriti üks pulmanali. Kui pulmalised olid teise pulmapäeva hommikul kogunenud noorpaari akna alla neid üles laulma, oli äkki teiste selja tagant kostnud üks kõva meeshääl üle teiste. Pöördutud ringi uudistama, et kes see valju häälega laulumees on? Siis oli avastatud, et noorpaar oli salaja maja tagauksest välja hiilinud ja peigmees oli nüüd endale teiste seas äratuslaulu laulmas. Teolt tabatud peigmees oli nüüd pillimeestelt kähku tantsuloo tellinud ja seejärel oli kogu pulmarahvas hakanud üksmeelselt keerlema hoogsas polkarütmis. Pulmapidu oli kestnud terve nädala. Oli olnud hilissuvine aeg, mil hein juba tehtud, kuid viljalõikus alles algamata. Just sellele maarahva väiksele hingetõmbeajale oligi pulmapidu planeeritud.

Teise Maailmasõja eelõhtul, kui pere omad lapsed – mina ning mu õed Anita ja Aino olime saanud arvestatavaks tööjõuks – võttis mu isa kogu põllu jälle oma pere harida. Selleks ostis ta kõigepealt traktori koos haakeriistade ja viljapeksumasinaga. Muidugi tuli nüüd jälle kasutada ka palgatööjõudu. Peale traktoristi töötasid talus veel poolakast sulane ja kaks teenijatüdrukut. Nuumpullide asemel olid nüüd peamisteks tuluallikateks viljakasvatus, piimakari ja peekonsead. Talusaaduste turustamisega mingeid erilisi probleeme ei olnud. Vili tuli vaid viia Jõgeva raudteejaama, sead Võhma eksporttapamajja ja piim lähimasse meiereisse. Eesti talud olid edukalt üle saanud 20. sajandi kolmekümnendate aastate majandusraskustest ja vaatasid lootusrikkalt tulevikku.

Siis aga tuli nõukogude võim ja 1940. aasta maareform. Kõik enam kui 30 ha suurused talud tükeldati ning liigne maa eraldati uusmaa- ja juurdelõikesaajatele. Ametlikel andmeil said selle reformiga Eestis maad ühtekokku 24500 uusmaasaajat ja 17500 juurdelõikesaajat. Palgimäelt eraldati tookord põllulapid kolmele uusmaasaajale. Üks neist, lesknaine Olga, oli maa väljamõõtmise ajal ohanud, et saab ometi ükskord inimese moodi elama hakata. Ta ei aimanud, et juba aasta pärast, Saksa okupatsiooni ajal, jääb ta ilma nii oma maast kui ka majaehituse jaoks muretsetud palkidest. Viimased viidi sakslaste käsul sõja ajal purustatud Põltsamaa silla taastamiseks. Pärast sõda sai Olga oma maa küll tagasi, kuid mõne aasta pärast võeti see ta käest jälle ära, kui teda koos ta ainsa lehmaga küüditamise hirmus kolhoosi astuma sunniti.

Palgimäelt eraldati uusmaakrunt ka kahekordsele Vabadusristi kavalerile Hans Valdmannile (1888-1942), kuid tema keeldus sellest, öeldes mu isale ja ka otse nõukogude võimukandjatele, et tema teise mehe kukile elama ei roni. Ta omaenda talu, mille ta oli saanud Põltsamaa lähedale Kuningamäele vapruse eest Vabadussõjas, oli konfiskeeritud seoses sinna Nõukogude sõjaväelennuvälja rajamisega. Kahjuks hukkus see Vabadussõja sangar Venemaa vangilaagris nagu paljud teisedki ta saatuskaaslased.

Palgimäelt konfiskeeriti peale liigse maa ka viljapeksumasin ja traktor koos haakeriistadega. Taludele kehtestati rängad riiklikud müüginormid ja töökohustused. See oli Eesti külaelu ja talumajanduse hävitamise algus Venemaa eeskujul. Sellele lisandus ohjeldamatu punane terror. Kõik Eesti Vabariigi valitsuse liikmed arreteeriti, meie sõjaväe ohvitserkond viidi kordusõppuste ettekäändel Venemaale ja hukati seal. Ööl vastu 14. juunit 1941 küüditati üle kümne tuhande Eestimaa elaniku Nõukogude Liidu kaugetesse idarajoonidesse, kus paljud nälja ja ebainimlike elutingimuste tõttu hukkusid. Lisaks sellele mobiliseeriti ligikaudu 33000 eesti poissi sundkorras Punaarmeesse, kuid suunati tööpataljonidesse, kus neist umbes üks kolmandik hukkus nälja ja haiguste tagajärjel juba enne rindele saatmist. Põltsamaa Ühisgümnaasiumist, mu õe Anita klassist, läks selle mobilisatsiooniga kaasa neli poissi. Elusalt tuli neist tagasi vaid üks – Johannes Kalits, hilisem Tartu Ülikooli ajalooprofessor. Viies poiss sellest klassist astus vabatahtlikult hävituspataljoni ja hukkus juba Eestis koos punaväelastega sakslaste eest taganedes. Luuletaja Kalju Lepik on eesti poiste saatust iseloomustanud epigrammiga:

Käsk see pandi laua peale,

käsi pandi raua peale,

kiiver pandi haua peale.

Järgnes Saksa okupatsioon, mida rahvas hakkas hüüdma Saksa ajaks. Sakslaste korraldusel moodustatud Eesti Omavalitsus tühistas punase aasta maareformi ja nii maa kui ka äravõetud talutehnika anti endistele omanikele suures osas tagasi. Saime küll tagasi oma traktori, kuid sakslastel polnud selle jaoks pakkuda mootorikütust. Selle asemel tuli osta puugaasi generaator, mida sai kütta puuklotsidega. Selliste generaatoritega sõitsid tol ajal muide isegi veoautod. Umbes pool tundi enne sõidu algust tuli generaatori küttekoldesse tuli alla teha ja oodata, kuni koguneb piisavalt gaasi. Muidugi tuli ka teel sõit aeg-ajalt katkestada, et koldesse puid lisada. Kogu see tülikas ümberkorraldus oli sakslastele vajalik selleks, et kütust jätkuks eelkõige just sõjaväe tarbeks.

Sõjaaegsed rängad kohustuslikud müüginormid ja talusaaduste turustamise piirangud ei võimaldanud enam talusid taastada ega normaalselt majandada. Sellele lisandusid jälle repressioonid elanikkonna vastu. Kõigepealt arreteeriti ja hukati ilma kohtuta nõukogude aasta aktivistid, juudid ja mustlased. Eluga ei pääsenud isegi lapsed ega vanurid. Nõukogude statistika andmeil oli saksa okupatsiooni alguskuudel suvel 1941 Põltsamaal hukatud ja ühishauda maetud üle 700 tsiviilisiku. Hiljem järgnesid sundmobilisatsioonid Saksa sõjaväkke. Rahvas sõnastas toimunud võimuvahetuse ilmekalt ja lakooniliselt: meid röövel päästis röövli käest!

Sõja eel olid Poola põllutöölised Eestist oma kodumaale tagasi kutsutud. Sakslased pakkusid nende asemele sõjavange, kellest enamik oli lahingute ajal sakslaste poole üle jooksnud ukrainlased. Palgimäele antud sõjavang Grigori osutus haritlaseks, ta oli oma kodulinna Krementšugi keskkoolis olnud vene keele ja kirjanduse õpetajaks. Sain temaga koos töötades ja vesteldes korraliku vene keele kõnepraktika, sest erinevalt poolakatest valdas Grigori vene keelt korralikult, kuigi mõningase ukraina aktsendiga. See keeleoskus on mind mu hilisemas elus korduvalt ohtlikest olukordadest välja aidanud ja ka tööl suureks abiks osutunud. Sõjavangide kohtlemise kohta olid Saksa võimude poolt kehtestatud ranged reeglid. Näiteks ei tohtinud nad talust lahkuda ega teistega, ka mitte omataoliste sõjavangidega, suhelda. Töötama olid nad kohustatud vaid eluaseme, tööriietuse ja toidu eest. Nende kurjade korralduste täitmist sakslased siiski eriti rangelt ei kontrollinud. Seetõttu võisid need saatus- ja rahvuskaaslased vabal ajal siiski vahel koguneda koos aega veetma, vestlema ja omi rahvalaule laulma.

Ka sakslased laulsid. Laulsid oma uhket rahvushümni: “Saksamaa on üle kõige, üle kõige ilma peal …” Ometi tuli päev, mil nad pidid alla kirjutama tingimusteta kapitulatsiooni aktile ja tunnistama sõja täielikku kaotust. Eestile tähendas see sõjaeelse nõukogude võimu ja okupatsiooni taaskehtestamist ja talurahvale punase maareformi taastamist. Tulid veel rängemad müüginormid ja töökohustused kui esimesel nõukogudeaastal. Ja tuli veelgi verisem punane terror. Algas inimjaht kõigile, keda kahtlustati koostöös natsidega Saksa okupatsiooniajal või ka lihtsalt liigses eestimeelsuses. Seda viimast nimetati tol ajal kodanlikuks natsionalismiks ja seda lugesid punaste partei ja valitsus surmapatuks. Kõige sellega kaasnes rünnak jõukamatele ja edukamatele talunikele kulakluse likvideerimise ettekäändel.

Aastal 1948 kuulutati ka Palgimäe talu kulaklikuks majapidamiseks. Kulakluse kolmeks põhitunnusteks loeti talu suurust üle 30 ha, palgalise tööjõu kasutamist ja kallihinnalise talutehnika omamist. Avastati, et Palgimäe talul olid Eesti iseseisvuse ajal kõik need kolm kulakluse tunnust olemas olnud. Et nüüd, pärast sõda, kõik need tunnused likvideeritud olid, see asjaolu ei lugenud enam midagi. Meie talu suurust vähendati veelgi, nii et ennesõjaaegsest 53,6 hektarist põllumaast jäeti senise omaniku kasutada vaid 9,3 ha ja 26,3 hektarist heinamaast 12,7 ha. Samal ajal suurendati mitmekordselt talu riiklikke kohustusi. Kui varem oli põllumajandusmaks olnud 2421 rubla, siis nüüd tõsteti see 17172 rublale ja metsaveokohustus 11,5 tihumeetrilt 150-le. Kuna mu isa oli juba pensioniealine, määrati see tohutu metsaveokohustus mu 53aastasele emale. Enam-vähem niisama rängalt suurendati ka talu kõiki teisi kohustusi nagu teravilja, piima, liha, kanamunade, kartuli, heina ja lambavilla müüginorme.

Loomulikult polnud selliste meeletute kohustuste täitmine 9,3 ha põllumaa juures võimalik ja seda teadsid nõukogude võimud väga hästi. Sügiseks suutis isa oma kulakumaksust tasuda vaid 5500 rubla, seega vaevu ühe kolmandiku. Rohkem ei olnud raha enam kuskilt võtta, sest müügikohustuste täitmise eest maksis riik vaid kopikaid. Siis tuli külanõukogust komisjon ja kirjutas võlgnevuste katteks kogu taluvara üles. Selle väärtust hinnati aga niivõrd madalate hinnetega, et sellest saadud 1115 rubla kattis vaid 10 protsenti talu tolle hetke maksuvõlast. Mu isa ja ema said mõlemad kohtukutsed – esimene neist talu kohustuslike müüginormide ja põllumajandusmaksu, teine metsaveokohustuse täitmata jätmise pärast. Kohtuotsus sai kulaku puhul olla vaid üks – pikaajaline vanglakaristus Venemaal koos kogu vara konfiskeerimisega. Seda nimetatigi tol ajal “kulakluse kui klassi likvideerimiseks”. Juba see venekeelne sõna “kulak” (rusikas) iseloomustas ilmekalt nõukogude valitsuse plaane: hävitada jõulise rusikalöögiga kõik edukamad talunikud, sest neid peeti nõukogude korra vastasteks. Ukrainas oli see poliitika viinud näljahädani ja miljonite maaelanike hukkumiseni. Nüüd oli sedasama hukatuslikku poliitikat otsustatud rakendada ka okupeeritud Baltimail.

Palgimäe pererahvas valmistus kohtuistungiks hoolikalt. Taludokumendid ja väärtasjad viidi hoiule sugulaste juurde, seemneks hoitud vili jahvatati veskil jahuks, sead tapeti ära ja liha soolati sisse. Poest osteti varuks veel suhkrut, soola ja muud hädavajalikku poekaupa. Ühel detsembrikuu ööl 1948, enne kohtuistungi päeva, laoti kõik hädavajalik reele, üks lehm seoti ree järele ja 36 aastat perele koduks olnud Palgimäe jäeti maha.

Põgeneti mu ema kaugete sugulaste Vähisoo Rooside juurde Koeru kihelkonda Järvamaale. Seal kõrvalises metsatalus elati algul kaasavõetud toidust, lehmalt saadi piima ja võid. Ema ja mu noorem õde Aino said hiljem lapsehoidjaks sealsete sugulaste või nende tuttavate juurde. Vanem õde Anita oli osav õmbleja, kelle tööpiirkond laienes koos tutvusringkonnaga. Mu isa meisterdas loorehasid, korve, kirvevarsi ja kõike muud vajalikku meesteta jäänud taludele. Nii suudeti end varjata ja ära elatada üle nelja ja poole aasta kuni Stalini surmani ning selle järel tekkinud legaliseerumise võimaluseni. Oma kodutalu Palgimäed tagasi saada polnud siis enam mingit võimalust, sest see oli võetud M.Lillevere nimelise kolhoosi käsutusse.

Aastal 1950 juhtus mu 72-aastase isaga raske õnnetus. Ta oli metsast leidnud mingi pikliku eseme ja hakanud seda uurima. See leid osutus mingiks sõjaaegseks lõhkekehaks. Plahvatus viis isalt minema vasema labakäe ja tekitas mitmeid muid haavu. Sugulased toimetasid ta salaja Esna haiglasse operatsioonile ja ravile. Siiski elas ta pärast seda veel 21 aastat, pidas mesilasi ja sai oma eluga kuidagi hakkama.

Mu õed olid vahepeal abiellunud noormeestega, kellega olid tutvunud oma redusoleku aastatel. Nad asusid elama Tallinna ja Anita võttis hiljem sinna enda juurde ka oma vanemad. Isa Hans suri 93-aastaselt ja on maetud Tallinna Rahumäe kalmistule oma abikaasa Anna kõrvale, kes oli surnud paar aastat varem. Need kulakupered aga, üle 20 tuhande õnnetu, kes ei jõudnud arreteerijate ega küüditajate eest põgeneda, viidi märtsis 1949 loomavagunites Siberisse eluaegsele asumisele. Alles pärast Stalini surma, tegelikult alles alates aastast 1958, hakati ellujäänuid sealt ilma suuremate takistusteta kodumaale tagasi lubama. Oma kodusid neil aga üldjuhul tagasi nõuda ei võimaldatud, sest need olid ju vahepeal konfiskeeritud ja kolhoosidesse võetud.