Читать книгу Mõttetute riikide aabits - Hardo Aasmäe - Страница 3

Tüüpiline Ladina-Ameerika seebiooper sekeldavate naistegelastega

November 2014

Mis mõtet on riigil, mis ei suuda isegi Venemaad loomalihaga toita? Teatavasti leidsid venelased, et neile enam Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu liha ei maitse ja viinamarjad on ka hapud.

Seejärel pöördusid venelaste pilgud Argentina poole. See pidavat olema nagu toidu Eldorado, kus piimajõgede kõrval pidid olema ka vilja- ja lihamäed. Argentiinlased olid lahkelt nõus. Tõstsid liha hinda 30 % ja lubasid kohe müüma kukkuda. Paraku avastasid nad mõne aja pärast, et liha on neil veel valdavalt elus ja mööda pampasid laiali. Kuna raudteed on viletsas seisus, siis liha peab ise sadu kilomeetreid tapamajja vantsima. Mõistagi ei ole loom kuigi innukas liikuma, kui ta oma mahlastest rohumaadest ilma jäetakse ja tapale minema sunnitakse. Pealegi kehtib loodusseadus, et mida kiiremini liikuda, seda vähemaks jääb loomset massi. Igas jõusaalis on see lahjenevate inimliha kehade pealt näha.

Sedavõrd lihtsalt jäigi Argentina Venemaad päästev ime vinduma.

Argentiinlasi ei saa selles süüdistada. Neil on praegu riik järjekordselt pankrotis. Liha võiks müüa sinna, kust raha kindlalt kätte saab. Venemaa pole selles mõttes just parim paik siin ilmas. Nagu alati, on Venemaa viimases hädas pakkunud toidu eest naftat. Paraku on Argentinal endal seda kraami piisavalt, toodang on umbes 40 miljonit tonni aastas. Argentiinlastel on vaja elavat raha ja kohe – nagu venelastel on vaja surnud liha ja kohe. Nii see kaup ei klapi. Riigi maksejõuetuses on ikka vaja raha näppude vahel. Argentiinlased on sellega harjunud. Raha lõppes viimati otsa 1982. ja 2001. aastal. Selles olukorras pole Venemaa päästerõngas, vaid võimalik pomm Argentina jala küljes.

80 aastat tagasi oli Argentina unistuste maa. Seal oli eurooplasele hea kliima, lahedate inimeste, suurte ja odavate lihaportsude ning oma veiniga. 1920ndate virelevast Eestist ei rännatud välja virelevasse Soome, vaid õitsvasse Argentinasse. 1925.–1928. aastani elas seal üks meie parimaid koorijuhte Mihkel Lüdig. Mõistagi korraldati sellel puhul 1926. aastal Argentina eestlaste laulupidu. Buenos Aireses asutati Eesti Maja ja Eesti kirik. Mis mõtet on riigil, kuhu eestlased enam himuga välja ei rända?

Argentina pole läbi aegade teadnud, kelle poole hoida. Teise ilmasõja ajal ei lasknud seal kohalikud sakslased Saksamaale sõda kuulutada. Natsidega peeti diplomaatiat ja aeti äri kuni 1944. aasta jaanuarini. Saksamaale kuulutati sõda alles 1945. aasta mais. Mõistagi ei saanud tegelikust sõjast mingit asja. Pigem vastupidi. Paljud natsid, keda kogu maailm taga otsis, põgenesid pärast sõda Argentinasse. Riiki juhtinud rahva lemmik Juan Domingo Perón võttis Saksamaalt vastu kõik varakad tulijad. Siiamaani ringlevad visad kuulujutud, et tema tiiva all elasid rahulikult elu lõpuni Adolf Hitler, Martin Bormann, Heinrich Müller ja teised Saksamaalt kadunud tegelased. Olgu nende kuulujuttudega, kuidas on, kuid tolleaegset Argentina salateenistust nimetati omavahel varajamatult „Peróni gestaapoks”. Pole täpselt teada, kas Mülleri enda käsi oli mängus Argentina salapolitsei edendamisel. Igal juhul olid mitmed ta töökaaslased küll Peróni juures hakkamas.

Argentina valitsemine on nagu tõsine Ladina-Ameerika seebiooper. Alalõpmata on sealses poliitikas tegu mingi naistejandiga. Peróni aitas alatasa välja tema teine naine Maria Eva Duarte de Peron (Evita) – õnnetute naiste unistus, kes peaaegu langenud naise seisundi äärelt kerkis „nagu filmis” üliku mõjukaks abikaasaks ja rahva ülimaks lemmikuks. Nagu muinasjutt, kus imeilusa õnnetu naise naib õilis leskkuningas.

Perónil oli ilmselt erisuhe vähihaigusega. Tema esimene ja teine naine Aurelia Tizón ja Evita surid mõlemad vähki. Kolmas naine Maria Estela Martinez de Perón (alias Isabel Perón) jõudis igaks juhuks olla ettenägelikult isegi asepresident, et saada pärast Peróni surma mittevalitud presidendiks. Kindralid ei kannatanud niisugust ülemjuhatajat välja ja kukutasid emanda võimult.

Selle kõigega veel sekeldused naistega ei lõppenud. Kui Perón oli ammu surnud, hakkas üks naine nõudma oma inimõigusi. Seda pärast DNA avastamist. Ta väitis, et on Peróni tütar, veel Peróni varasest noorusajast. Ajast, mil Perón ei olnud endale jõuharjutustel õnnetult jõudnud veel liiga teha ning suguvõimetuks, kui mitte impotentseks jääda. Perón pidas kogu Argentina rahvast oma järeltulijateks. Sellest üllast kinnitusest ei olnud abi. Arvatav tütar nõudis Peróni üleskaevamist ja DNA-testi tegemist.

Nüüd on Argentinas jälle naine platsis. President Cristina Fernández de Kirchner. Tema mees Nestor suri presidendina ära, kuid perekondlik valitsemine jätkub. Isabel Peróni ja Cristina Kirchneri valitsemise vahe on selles, et Cristina valiti ametisse üldrahvalikult. Riik on ikka maksujõuetu.

Argentina on lõputute sõjaväeliste riigipöörete kõrval jõudnud tüli norida ka oma naabritega. Merenaaber Suurbritanniaga jõuti 1982. aastal sõda maha pidada Falklandi (Malviini) saarte pärast. Sõjas saadi lüüa ja saartest jäädi ilma. Neli aastat varem, 1978. aastal noriti Tšiiliga tüli, lastes relvad käiku Tulemaa kolme kõleda küla ja peaaegu elutu saare pärast. Neist jäädi samuti ilma. Seekord Rooma paavsti vahenduse tõttu.

Kõik see on muidugi tühiasi, võrreldes riigi suutmatusega Venemaad toita. Mis mõtet on taolisel riigil?