Читать книгу Mõttetute riikide aabits - Hardo Aasmäe - Страница 4

Troopiline Venemaa, kus igikeltsa asemel laiub vihmamets ja Putini asemel toimetab direktor naljameeste linnast Gabrovost

Juuli 2014

Kas te kujutate ette, terve riik on saanud nime puu järgi? Pau-Brasil võiks vabas tõlkes kõlada kui Brasiilia puu. Raske on ette kujutada, et riigid oleksid nimetatud mõne puu, näiteks rahvuspuu järgi. Venemaa oleks sellel põhimõttel Kasemaa. Temast erinevalt oleks Soome Arukasemaa. Saksamaa oleks Tammemaa, Albaania ja Kreeka mõlemad Oliivipuumaad ning Suurbritannia poleks üldse maa. Seal on Inglismaal, Šotimaal ja Walesil igaühel oma rahvuspuu. Näib, et see ongi Šotimaa eraldumiskatse peamine põhjus. Neil on rahvuspuuks mänd, Inglismaal ja Walesil erinevad tamme liigid. Eesti võiks olla Kuusemaa.

Paraku on Brasiilial oma puuga üsna räbalasti läinud. Selle õnnetu Pau-Brasili on nad peaaegu täies ulatuses maha raiunud ja rahaks teinud. Nüüd on ta ohustatud liik ja tema raiumine tahetakse üldse ära keelata. See paneb löögi alla kogu maailma vibutööstuse, sest parimad vibud saadakse nimelt sellest puust.

Mis mõtet on riigil, kus enesetappude vähendamiseks vajatakse välisabi? Mitte kaua aega tagasi loovutasid tšiillased jalgpalli MM-il viimase penaltiga võidu brasiillastele, et ära hoida riiki ähvardavat enesetapulainet. Samas on kaasaegsele anglosaksi üleilmsele kapitalismile rängaks koormaks paljude vaeste favela (hurtsikute piirkonnad suurlinnades) brasiillaste komme kulutada pooled oma aasta säästudest uhke karnevalikostüümi muretsemiseks. Selles mõttes on see osa brasiillastest nagu kirgiisid, kes mitmel pool riigis kulutavad poole oma aastatuludest kas pulmadele või poiste ümberlõikamispidudele.

Selline elulaad ei võimalda üleilmsetel rahandusringkondadel rakendada kõikvõimalikke pangaäriks tarvilikke säästmis-, investeerimis- ja laenukampaaniaid. Tagatipuks armastab selline rahvas vaid sularaha. See „võtab” pankadelt ära terve tuluallika. Kunagi oli meilgi sularaha oma taskus. Nüüd on meil taskus vaid pangakaart, mis jätab meile petliku mulje, nagu oleks meie oma raha endiselt meie eneste taskus. Tegelikult on taskus vaid kaart, kuid raha on juba panga „taskus”. Brasiilia vaesed ei taha oma raha kuidagi anda üleilmse rahanduse kätte pööritamiseks.

Muide, favelad on tegelikult riigid riigis. Ainuüksi Rio de Janeiros loetletakse neid ligikaudu 1000. Seda maailma kontrollivad juba aastakümneid uimastikaubanduse jõhkrad jõugud. Politsei ei ole juba pikemat aega sinna oma nina toppinud v.a üksikud ulatuslikud operatsioonid relvastatud jõukude ohjeldamiseks. Paraku pole tegu valitsemise ja seaduslikkuse kehtestamisega, vaid tavalise karistusoperatsiooniga mässulisele alale. Politsei karistussalkade lahkumisel kehtestub endine kord. Kõik, kes tahavad või on sunnitud mingil moel favela elanikega asja ajama, peavad asja ajama kuritegelike jõukudega. Isegi elektriarvete kättesaamiseks faveladest pidid Brasiilia elektrikompaniid paluma gangsterite vahendust. Keegi ei julge faveladest elektrit ära võtta. Ilmselt küsisid gangsterid midagi vastu. Tõenäoliselt raha või mõningaid eriõigusi. Asja teeb keerulisemaks asjaolu, et gangsterite jõuke pole ainult üks. Neid on suurem hulk, mis peavad aeg-ajalt omavahelisi veriseid sõdu. Seega on erinevates piirkondades erinevad jõugud, kellega tuleb arvestada ja läbi rääkida.

Kas tüsedusele kalduv Brasiilia naispresident on võimeline paljaste kätega püüdma kinni jaaguari, juhtima pelikaniparve, avastama vee all uppunud natside allveelaevu nagu tema Vene kolleeg? Tühjagi!

Nüüd, kui hakkasid lähenema jalgpalli MM 2014. aastal ja Rio de Janeiro suvised olümpiamängud, muutusid brasiillased ja maailmamängude korraldajad veidi murelikuks. Kardeti, et üle pea kasvanud vaesus ja kuritegevus rikuvad mõlemad mängud ära ja nende läbiviimiseks kulutatud miljardid dollarid ei tule tagasi.

Jalgpalli MM on selles mõttes esialgu veel väike asi. Rios toimuvad vaid mõned jalgpallivõistlused. 2016. aastal täitub linn olümpiasportlastest ja pealtvaatajatest ning siis võib juba kuri karjas olla. Seepärast otsustati juba 2008. aastal alustada favelade politseilist „rahustamisprogrammi”. See nägi ette politsei alalise kohaloleku tagamist hurtsikurajoonides ja mõningate sotsiaalsete möönduste tegemist ning abiprogrammide juurutamist. 2014. aasta maiks jõuti sellega hõlmata 264 favelat, kus elab 1,5 miljonit inimest. Lihtne arvutus näitab, et tegu on vaid veerandiga favelade üldarvust. Ma ei hakka ennustama, kuidas võimud saavutavad kokkuleppe, et kuritegelik maailm ei riku ära Rio de Janeiro suveolümpiamänge. Juba praegu oli jalgpalli MM-i eel Brasiilias pikaajalisi tänavarahutusi liigse kulutamise vastu jalgpalli MM-iks ja Rio OM-ideks. Paljud lihtsad protestijad tajusid, et riik teeb rahvusvahelisteks suurvõistlusteks hiigelkulutusi võrreldes vaesuse vähendamisega.

Brasiilia on esirinnas naisküsimuse lahendamisel. Kui Soome sai hakkama sellega, et sai 2000. aastal valitud riigipeaks esimese vallasema Tarja Haloneni, siis Brasiilia avas lahutatud naiste nimistu demokraatlikult valitud riigipea ametis. Tegu on mõistagi Dilma Rousseffiga, kes väliselt meenutab mõnevõrra Andra Veidemanni, mis teda ei vabanda.

Dilma Rousseffi isa sündis Bulgaaria naljameeste linnas Gabrovos ja oli seejärel Bulgaaria Kommunistliku Partei innukas liige. Enne stalinistlikku puhastustööd Bulgaaria kommunistide hulgas jätkus tal nutti võimalikult kaugele uttu tõmmata: Brasiiliasse, kus jooksis klassivaenlase poole üle. Töörahva revolutsioonile õhutamise asemel asus ta töörahva kapitalistlikule kurnamisele ehk ajas edukat äri. Vaatamata sellele viis veri rähni puu otsa. Dilma Rouseffist sai nooruses põrandaaluse äärmusvasakpoolse marksistliku rühmituse liige (trotskistid, mauistid jne…). Nende terroriorganisatsioon COLINA tappis võimukandjaid, võttis pantvange ja röövis vara. Tol ajal räägiti, et noor Dilma osales ka relvastatud rünnakutes. Nüüd veendakse avalikkust, et ta terroris otseselt ei osalenud, vaid piirdus ainult selle „organiseerimisega”.

Üldse on Brasiilia nagu troopiline Venemaa. Majandus on enam-vähem sama suur. Valdav osa riigi miljonitest ruutkilomeetritest on inimtühi nagu Venemaal. Vahe on vaid selles, et valdav osa Venemaast on kaetud igikeltsa, Brasiilia aga Amazonase vihmametsadega.

Tööstuse eesrindlik osa on enam-vähem sarnane. Auto- ja kaitsetööstus, kosmose- ja lennukiehitus. Autotööstus Brasiilias toodab aastas Venemaast 1,6 miljonit autot rohkem. Kaitsetööstus Brasiilias varustab soomukitega NATO-riike. Lennukiehitus toodab hulgaliselt meie Estonian Airist tuttavaid Emraeri reisi- ja kaubalennukeid. Venemaa pole oma ainukest reisilennukit TU-204 päris lennukõlblikuks saanud, kuigi sellel on Rolls-Royce’i mootorid ja Iisraeli elektroonika.

Tuntav Brasiilia elujõuetus Venemaaga võrreldes seisneb siiski tuumarelva puudumises, mille arendamisest loobuti lõplikult 1990. aastal. Peamine elujõuetuse allikas Brasiilias on siiski Vladimir Putini puudumine. Kas tüsedusele kalduv Brasiilia naispresident on võimeline paljaste kätega püüdma kinni jaaguari, juhtima pelikaniparve, avastama vee all uppunud natside allveelaevu? Tühjagi!

Tagatipuks pidi Brasiilia, kõlakate kohaselt, palkama 1932. aastal oma haridusministriks Eesti Vabariigi esimese haridusministri Johannes (Juhan) Kartau. Paraku seda ei sündinud. Mis mõtet on sellisel riigil?