Читать книгу Maalehe arbuusi- ja meloniraamat - Harri Poom - Страница 2

Arbuusiliigid

Arbuusi perekonnas on teada mitu liiki, tavalisim ja tuntuim neist on harilik arbuus Citrullus lanatus kahe tarvitamise otstarbe alusel eristatava rühmaga – C. lanatus var. vulgaris kui söögiarbuus ja C. lanatus var. citroides kui söödaarbuus. Söödaarbuuside viljaliha on väikese suhkrusisaldusega ja maitselt kas mage või sagedamini mõru. Aafrika kõrbeis metsikuna kasvava mürkarbuusi (Citrullus colocynthis) kõrval tuntakse veel liiki Citrullus ecirrhosus ja mõnda teist vaid mõningast botaanilist huvi pakkuvat liiki.

Õitsev arbuusitaim avamaapeenras

Söögiarbuus

Söögiarbuusi me tunneme kõik, ja kuigi algselt on harilik arbuus kasvanud vaid Lõuna-Aafrika kõige kuivemates piirkondades, kasvatatakse teda tänapäeval laialdaselt üle kogu maailma. Looduses kasvanud ja tänapäevani kasvavad vormid ja teisendid on üpris varieeruvad – kohtab nii magusate, magedate kui ka kibedate viljadega taimi. Tänapäevased söögiarbuusi sordid on mõistagi kõik magusaviljalised suhkrusisaldusega valdavalt üle 10 %.

Söögiarbuusi päritolu ei ole päris selge – on arvatud, et ta pärineb mürkarbuusist, aga ka, et nii söögiarbuus kui ka mürkarbuus pärinevad pigem mõlemad ühisest eellasest (võimalik, et liigist Citrullus ecirrhosus). Söögiarbuus ristub kergesti söödaarbuusiga, ristandid on omadustelt vahepealsed.

Söödaarbuus

Söödaarbuus on väiksemate viljadega, harilikult kõva valge mõrkja või mageda viljalihaga ning toorena inimesele toiduks kõlbmatu. Seemneid, tõsi, süüakse ja on aretatud ka sorte, kelle seemnesaagis on suurem kui tavaliselt. Söödaarbuus on geneetiliselt märksa mitmekesisem kui söögiarbuus ning mõnedel selle vastupidavamatel vormidel on potentsiaali söögiarbuusi pookealusena. Päris inimesele toiduks kõlbmatu söödaarbuus siiski ei ole ja selle magedaid vilju kasutatakse nende kõrge pektiinisisalduse tõttu hoidiste tegemiseks. Nagu juba mainitud, on söödavad ka seemned (röstituna, jahuks jahvatatuna) ning toiduks saab pruukida isegi õisi ja noori lehti.

Juba 16. sajandist on Ameerikas tuntud söödaarbuusi (tõenäoliselt siiski söögi- ja sööda-arbuusi ristand) maasort ‘Red Seeded Citron’; toiduks tarvitatakse nii viljaliha (sukaadina; toorelt siiski mitte) kui ka seemneid.

Nagu juba nimetus vihjab, on söödaarbuus loomadele toiduks ja veelgi enam joogivee allikaks maailma kõrbelistes piirkondades. Kuigi pärit Aafrikast, kasvab ta metsistununa ka Ameerikas (Põhja-Ameerika lõunaosas, Kesk-Ameerikas ja Lõuna-Ameerika põhjaosas).

Mürkarbuus

Tuntud on veel mürkarbuus (ka ürtarbuus, kolokvint) Citrullus colocynthis. Sel on lihakas pika ja sügavale ulatuva sammasjuurega juurestik, mistõttu on see liik ka äärmiselt põuakindel. Sobivates oludes võib taim isegi mitmeaastasena kasvada.Viljad on mürkarbuusil läbimõõduga 5–10 cm ning neid võib taimel olla kümneid.Viljaliha on valge, vatjas ja erakordselt mõru. Seemned on söödavad, kuigi samuti mõrkjad, sisaldades peaaegu viiendiku massist õli (vahel isegi kuni paar korda rohkem) ning olles rikkad väävlit sisaldavate aminohapete poolest.

Rahvameditsiinis on kolokvint oma levikualal laialdaselt kasutuses olnud oma tänapäevalgi tõestust leidnud põletikuvastase, antimikroobse ja fungitsiidse toime tõttu. Huvitav on märkida veel, et tal võib isegi olla potentsiaali selliste raskete haiguste ravis nagu rinnavähk ja diabeet. Ürtarbuusi on kasutatud väga tõhusa kõhulahtistina. Üledoseerimisel või selle toimeainete suhtes tundlikumatel inimestel kaasneb tugeva kõhulahtisusega ka verejooks. Veel on mürkarbuus rahvameditsiinis kasutust leidnud abordi esilekutsumisel raseduse varases staadiumis.

Oma väga tugeva mõru maitse ja bioloogiliselt aktiivsete ainete sisalduse tõttu ei leia mürkarbuus erinevalt harilikust arbuusist söögi- ja söödataimena kasutust, kuigi selle seemneid on rohkemal või vähemal määral toiduna siiski tarvitatud.

Oma äärmise kuivataluvusega ja võimega kasvada toitainevaeses pinnases on mürkarbuus kõrbepiirkondades potentsiaalne biodiisli tooraine – seemnetest saadava õli saagis võib ulatuda kuni 3 t/ha.

Arbuusi kultuuristamine

Tänapäeval tuntakse arbuusi valdavalt kui taime, kelle vilju süüakse, ent kultuuristati arbuus algselt küllap hoopis toitvate seemnete või neist saadava õli pärast. Pärit on arbuus Lõuna-Aafrika kõrbetest ja poolkõrbetest (seal kasvab ta metsikult siiani) ning algselt korjatigi vilju vaid loodusest. Arbuusi hakati kasvatama juba aastatuhandeid tagasi Egiptuses. Näiteks on arbuusiseemneid leitud vaarao Tutanhamoni hauakambrist. 10. sajandil meie ajaarvamise järgi kasvatati arbuuse ka Hiinas ning Euroopasse jõudis arbuus 10.–13. sajandil, 16. sajandil hakati teda juba Ameerikaski kasvatama.

Kui algselt olid arbuusil väikesed kibedad ja valge viljalihaga viljad (metsikult kasvavail arbuusidel on senini), siis aastatuhandeid väldanud valiku ja aretustööga on jõutud niikaugele, et arbuusi viljad võivad kaaluda kaugelt üle saja kilo (näiteks sordil ‘Carolina Cross’) ja sisaldada ligi 15 % suhkruid (sordid ‘Yellow Siren’ ja ‘Typhoon’). Ka on viljaliha värvus muutunud, ja kuigi tänapäevani kasvatatakse ka valge viljalihaga sorte (‘Cream of Saskatchewan’), on enamikul sortidest viljaliha roosa või punane. Kohtab ka kollase, oranži ja kirju viljalihaga sorte, ent võrreldes punase viljalihaga arbuusidega on need siiski vähem levinud.

Algselt oli arbuuside suhkrusisaldus üsna madal, eriti võrrelduna melonitega, mistõttu ongi arbuusi nimetus mitmes keeles „vesimelon” (ing watermelon, sks Wassermelone, sm vesimeloni, hisp melón de agua). Ka eesti keeles on kehvas tõlkes arbuusi asemel teinekord vesimelon ette tulnud.

Kollase viljalihaga arbuusisort ‘New Hope’

Melon

Meloni (Cucumis melo) algne kodumaa polegi päris kindlalt teada. Teda on kaua aega peetud Aafrikast pärinevaks, ent nagu nüüdseks selge, pole ka Aasia või isegi Austraalia välistatud – näiteks meloni lähim looduslik sugulasliik on pärit just sealt. Kurgi ja meloni ühine eellane näib aga olevat pärit Ida-Himaalajast ning kultuurmeloni ilmselt otsene esivanem kasvab looduslikuna Indias. Kuivõrd melonisortide ja – vormide suurim mitmekesisus on Hiinas ja Indias, siis on üsna tõenäoline, et tänapäevased melonisordid hakkasidki välja kujunema just neis piirkondades.

Melon oli tuntud nii vanas Egiptuses, Roomas kui Kreekaski. Euroopas hakkas melon laiemalt levima 16. -17. sajandil ja seda eelkõige Prantsusmaal.

Algselt kasutati meloneid pigem köögiviljade kui puuviljadena. Aasias on tänapäevalgi väga populaarsed vähese suhkrusisaldusega sordid, mida kasutatakse nagu kurki ja kõrvitsatki mitmesuguste köögiviljatoitude valmistamisel. Dessertmelonid on aga siiski maailmas populaarsemad, eriti Euroopas ja Ameerikas. Algselt juhuristumistel põhinev, nüüd aga juba geneetikale tuginev sordiaretus on dessertmeloni sortide suhkrusisalduse tõstnud ligi viiendikuni vilja massist.

Melon ‘Sun Jewel’ sobib kasvatamiseks nii avamaal kui ka kasvuhoones