Читать книгу Maalehe arbuusi- ja meloniraamat - Harri Poom - Страница 5

Et nii arbuusid kui ka melonid on pärit Eestiga võrreldes märksa soojemate ja pikemate suvedega paigust, ei jõua avamaal otse peenrasse külvatud seemneist kasvanud taimedel saak enamasti üldse valmida, enne tulevad sügisesed hallad peale.Tõsi, mõne üksiku väga sooja suvega võib kõige varasematelt sortidelt siiski ka otsekülviga küpseid vilju saada, ent see on pigem reeglit kinnitav erand. Nii et taimed on igal juhul mõistlik siiski ette kasvatada.

Külv

Külviaeg on mõistlik valida lähtuvalt eeldatavast taimede kasvukohale istutamise ajast. Kuivõrd avamaale taimi enamasti enne juuni esimest nädalat istutada ei saa ja istikute ettekasvatamise aeg on 5–7 nädalat, on arbuusiseemne muldapaneku optimaalne aeg aprilli teine pool: seemne tärkamiseks arvestame umbes nädala ja tärkamisest väljaistutamiseni kuu kuni poolteist. Et meloniseeme tärkab kiiremini ja ka noor taim areneb vilkamalt kui arbuusil, võiks meloniseemne potti torkamisega pisut kauem oodata – aprilli lõpu või mai alguseni. Idanemisele mõjub hästi, kui öised ja päevased temperatuurid mõnegi kraadi võrra erinevad – see jäljendab temperatuurimuutusi looduses.

Kui plaanime arbuuse-meloneid aga katmikalal kasvatada, saab ka külviaja ettepoole tuua – kütteta kasvuhoone korral paar-kolm nädalat ja küttega kasvuhoones isegi kuu või enam. Kasvuhoones, kui muld on piisavalt soe, võib seemned ka otse kasvukohale külvata, ent sealgi annab taimede ettekasvatamine ajalise võidu, nii et küpseid vilju saab hakata nautima juba keset suve.

Liiga varane külv on pigem kurjast: liiga kauaks potti jäänud taimedel tekib kasvuseisak ja nad on tugevasti stressis. Pärast istutamist kiduvad sellised taimed veel mõnda aega, enne kui uuesti hooga kasvama hakkavad, ja nii me vilju ikkagi suurt varem ei saa.Liiga hiline külv seevastu võib hoopis saagita jätta, eriti avamaal: igal sordil kulub oma enamvähem kindel aeg, mis taime tärkamisest esimeste viljadeni kulub, ja kui sügisesed öökülmad enne viljade küpsemist pärale jõuavad, ongi saak hukas.

Seemnete ettevalmistamine külviks

Külvata võib muidugi ka otse seemnepakist võetud kuivi seemneid, needki tärkavad tavaliselt probleemideta, ehkki veidi hiljem ja ebaühtlasemalt.Seega võiks seemneid enne külvi leotada soojas (+25 °C) vees poole kuni terve ööpäeva vältel, see kiirendab ja ühtlustab tärkamist.Vähemalt väikeses kogustes istikute ettekasvatamisel võiks aga seemned kogunisti eel-idandada, st hoida pärast leotamist soojas, +25…+35 °C juures ja niiskes, kuni seemnekestad pakatavad ja idujuure otsad nähtavale ilmuvad. Sellisel temperatuuril tärkab meloniseeme vahel isegi 2-3 päevaga, arbuusiseeme aga umbes nädalaga. Vanemail ja vähema idanemisenergiaga seemnetel võib idanemine kauem aega võtta ning on tavaliselt ebaühtlane – viimased seemned tärkavad mitu päeva hiljem kui esimesed.

Madalamal temperatuuril võib seeme, eriti optimaalsest niiskemas keskkonnas, hoopistükkis „piimale” (mädanema) minna. Kui ei lähe, siis võtab tärkamine aega üle nädala (melonil) või kahegi (arbuusil). Kui kuivi seemneid võib kindluse mõttes ühte potti ka paarikaupa panna (idanevus on harva 100 %), siis eelidandatud seemned külvatakse ühekaupa – seal on ju näha, et seeme oli elujõuline ja juba tärkamas.

Kui tavaliste, diploidsete arbuusi- ja melonisortide seemnete idanevusega üldiselt probleeme pole, siis triploidsed (seemneteta) arbuusisordid idanevad raskustega. Nende seemnete jaoks peaks minimaalne idanemistemperatuur olema +30 °C, ent idanevus jääb sellest hoolimata tihti allapoole ja paljud tõusmed on ka siis vigased – kümnest seemnest kolm korralikku tugevat taime saada on juba väga hea.

Seemned erinevad sorditi nii melonitel (kolm seemnekolmikut vasakul) kui ka arbuusidel (neli kolmikut paremal)

Seemnete leotamine

Seemneid leotatakse eelkõige idanemise kiirendamiseks, ent kui leotamine ühitada ka puhtimisega – näiteks pannakse seeme likku 1 % kaaliumpermanganaadi (KMnO₄, nn „vannililla”) lahusesse – vähendab see tõusmete haigestumise riski. Kasuks tuleb leotamine puutuha lahuses. Selleks võetakse 2 kuhjata supilusikatäit söetükkideta puutuhka ja segatakse käesooja veega. Lastakse seista toatemperatuuril ja aeg-ajalt segades vähemalt ööpäeva vältel. Seemnete leotamiseks nõrutatakse selge lahus sademelt ettevaatlikult ära. Leotuslahusele võib lisada ka kaaliumpermanganaadi. Sellises lahuses pole seemneid üle 12 tunni vaja hoida.

Seemnete karastamine

Soojalembeste köögiviljade (nende hulka arbuus ja melon kahtlemata kuuluvad) seemneid võib enne külvi karastada, et tõsta tõusmete ja hiljem täiskasvanud taimede vastupidavust ebasoodsatele tingimustele, eriti aga optimaalsest mõnevõrra madalamatele temperatuuridele.

Karastamiseks hoitakse leotatud – ent mitte veel eelidandatud! – seemneid 2-3 ööpäeva nullist veidi madalamal temperatuuril, seejärel tõstetakse temperatuur poolteiseks kuni kaheks ööpäevaks +18…+25 °C juurde. Pärast seda hoitakse seemneid uuesti 2-3 ööpäeva 0…–1 °C juures ning alles siis külvatakse. Väidetavasti tõstab selline seemnete karastamine taimede vastupidavust madalamate temperatuuride suhtes, ent oma aiandis meil sellega kogemusi siiski ei ole.

Teine meetod seemnete karastamiseks seisneb leotatud seemnete hoidmises enne külvi nädala jooksul vahelduvas temperatuuris: pool ööpäeva +2 °C juures ja teine pool +15…+25 °C juures, nii 6-7 tsüklit järjest.

Seemneid võib mõjutada ka kõrgema temperatuuriga. Seegi tõstvat taimede vastupidavust stressoritele ning parandavat eriti just vanemate või halbades hoiutingimustes olnud seemnete idanevust. Kuumaga karastamisel hoitakse kuivi seemneid tund aega +30 °C juures, seejärel +30…+40 °C juures paar tundi, siis +50 °C juures veel paar tundi ja lõpuks viimase tunni jooksul +60 °C juures. Pärast sellist töötlemist lastakse seemneil maha jahtuda, soovitatavalt leotatakse ja eel-idantatakse ning siis külvatakse.

Hästi mõjuvat just vanemate seemnete idanemisele ka nende „päevitamine” päikese käes nädala kuni poolteise jooksul. Arvata võib, et tõhusam on see viis tumedate arbuusiseemnete korral, sest nende temperatuur tõuseb päikese käes kõrgemale.

Seemnete külvamine

Et noorte taimede juurestik võimalikult vähe kannatada saaks, on soovitav seemned eraldi pottidesse külvata. Kuivad kaheldava kvaliteediga seemned kindluse mõttes paarikaupa, eel-idandatud aga ükshaaval. Et istik kasvab potis kuu või rohkemgi, siis ei peaks pott liiga väike olema, meie kogemuste põhjal on 8–10 cm läbimõõduga just paras. Väiksematesse pottidesse külvi korral peab istikud enne väljaistutamist mingil ajal suurematesse ümber istutama, see on aga ülearune lisatöö. Kuigi mitmesuguste istikute ettekasvatamiseks on soovitatud turbapotte kasutada (pärast saab taimed siis koos potiga maha istutada), ei julge ma oma kogemuste põhjal seda viisi väga kiita: need paar korda, kui katsetanud oleme, on meile väga tugevaseinalised turbapotid juhtunud ning taimede juured ei ole neist hästi läbi kasvada suutnud.

Põhimõtteliselt võib arbuusi- ja meloniseemneid ka lauskülvata ja tõusmed kahe idulehe faasis seejärel idulehtedeni pottidesse pikeerida, ent see ei tarvitse väga hea mõte olla: nii pidurdub juurevigastuste tõttu mõneks ajaks taimede kasv ja istikute ettekasvatusaeg pikeneb.

Külvisubstraadiks sobib hästi nõrgalt happeline või neutraalse reaktsiooniga kasvuturvas (nt tomati- või kurgiturvas), millele võib sõredat liiva (nt ehitusliiva fraktsioon terasuurusega 0,64–2 mm; väga peenike rebaseliiv, nn möll, lisandiks ei sobi, muutes segu pigem plingimaks ja õhuvaesemaks) või perliiti juurde segada, mahult veerandi või kolmandiku. Liiv ja perliit muudavad segu kobedamaks ja õhurikkamaks, mis on istikutele ainult hea. Tegelikult saab aga kenasti ka vaid kasvuturbaga hakkama.Tavaline aiamuld kipub potis kastmisega üsna kiiresti liigselt tihenema, see hakkab tõusmete kasvu pidurdama. Ka puhas kompostmuld ei ole hea mõte – kuigi ehk kobedam kui tavaline aiamuld, on see eriti arbuusitaimede jaoks liiga rammus ja selles kasvades kipub tõusmetel mädanemise oht suurem olema, eriti veel, kui ka temperatuur on optimaalsest madalam.

Lapiti või iduotsaga ülespidi mulda torgatud seemned vabanevad õige külvisügavuse korral seemnekestast mullas, millest siis vaid idulehed välja sirutuvad

Nii arbuusi- kui ka meloniseemned on suhteliselt suured, mistõttu nad külvatakse paari-kolme sentimeetri sügavusele.Viga on torgata seemned mulda, iduotsad ees, – nii ei suuda tõusmed seemnekestast loomulikul teel oma jõududega vabaneda. Ise seemnekesti eraldades võite aga tõusmetele kergesti viga teha. Seemned tuleks mulda panna kas lapiti või koguni iduotsaga ülespidi – nii vabanevad idulehed seemnekestast enamasti ise, jättes tolle mulda.